Lehed

kolmapäev, 5. detsember 2018

Uued toredad naabrid

Kaarel nägi meie naabritädi ja too oli rõõmus, et tal nüüd uued naabrid ja noored ka veel. No nii tore! Juba sai ta ka pakkumise majavanemaks hakata ning samas ühistu remondionu oma plommimisega vanduma panna. 😃

Aga et siis head naabrid jah?

Juba enne korteri ostmist teadsime, et vannitoas on veemõõtjaga probleeme ning sellega peab tegelema. Nädal pärast kolimist võttis Kaarel asja ette. Oli käpuli mitu head minutit ja vaatas seda mõõtjat ning hõikas mind, et tulgu ma vaatama - vett me ei tarbi, aga mõõdik muudkui ketrab. Tagurpidi. Just, sooja vee mõõtja laseb tagurpidi ringi ja seda tänaseni, ei see muutu.
Naersin, et ühistu maksab meile vist varsti peale, et me vett ei tarbi. 😄

Lisaks mõõdiku kõrvalt tilkus vett ja Kaarel tahtis torud välja vahetada. Nii ta siis reede õhtul 21-22 ajal käis naabrite uste taga, kellel veel tuled põlesid ning andis teada, et ta keerab püstaku vee kinni. Korda ta seda aga ei saanud, sest suure veetoru surve ei läinud maha ja nii me siis olime - vannituba ja wc-d kasutada ei saanud ning mul pidid järgmine päev sõbrannad külla tulema. Hoiatasin juba ette, et vist jääb ära meie üritus, kuid sõbrannad tahtsid ikka tulla. Peaasi, et kunagigi vee saab.
Me olime mõlemad laupäeval tööl, kuid päeval õnnestus tal ühistu remondimees appi saada ning keerasid ette hoiatamata vee mitmeks tunniks kinni. Remondimees lõi käega, et ääääh - pole vaja kedagi teavitada! Ee.. fine. Vajaliku asja said korda ning õhtul peale tööd pidi Kaarel edasi toimetama.
Laupäeval pidin töö juures pesus käima, sest muidu poleks üldse end pesta saanud.

Kui sõbrannad juba siin olid, meil ikka vannituba ja wc-d kasutada ei saanud.
Lobisesime ja napsutasime elutoas, peremees tegi vannitoas tööd, kus ta vahepeal kurjalt porises, sest miski ei läinud nii nagu vaja. Ma keerasin talle ühe koksi kokku, et maha rahuneks ja ehk läheb asi libedamalt siis.

Vahepeal hakkas ta puurima, selline lärm, et oma mõtteid ka ei kuulnud. See oli ikka selline mehelik puur, mitte väike niru. Varsti peale seda kostus vannitoast vandumist. Läksin vaatama, et mis värk on. Ta oli puurimisega nii hoogu läinud, et puuris seinast läbi ja wc-s kukkus seinaplaat osaliselt alla. Hm, sina enam koksi ei saa, muidu terve sein auke täis! 😃 Kaarel oli maruvihane, aga ma lohutasin, et see kõigest üks seinaplaat, küll välja vahetame! Peaasi, et rohkem läbi ei puuri. 😊
Umbes õhtul 22 ajal sai ta veevärgi korda. Halleluuja!

Aga ega sellega meie lärmi tekitamine ei lõppenud ja ei lõppe ka tõenäoliselt.
Siis oli meil vaja kaks riiulit seina panna - veel 3 auku. Seda tegime pühapäeva õhtul, kui näosaade käis. Lasime ära laulda ja kommenteerida ja siis tegime puurimisega põrgulärmi. Ja nii kõigi aukudega. 😃
Siis panime kööki reisidelt toodud meenetaldrikud - veel 4 auku.
Garderoobi kohendamisest ja ühe kapi paigaldamisest tuli 8 auku.
Vannituppa uus laelamp - 2 auku.
Täna paneb Kaarel jõulutulesid rõdule, sealt tuleb ka mingi trobikond auku. Natuke aega tagasi oli kuues puurimine ja nüüd on vaikus, kuid pidi veel tulema, sest elektrit on ka ju rõdule vaja, aga seda täna ei saavat. Jee, 4 auku tuli veel! 😂

Ma küll olen kogu aeg vaielnud, et kas niiiiisama ei saa siis naela seina lüüa, aga see polevat papist maja nagu meil linnas oli - siin olla metall sees.
Ega see puurimine just vähe häält ka ei tee, ikka selline tunne, et terve maja väriseb.
Kaarel ütles, et peabki kõik puurimised kohe algul ära tegema. Mõtle mis siis veel on kui vaheseina lõhkuma hakkame?! 😄

Hoidke piip ja prillid, sest ma tahan oma käsitöötuppa veel telekat ja seinavõrku panna. Koridori seinale ühe suure pildi, elutoas paneme mingi hetk telku seinale ja veel üks riiuli moodi asjandus tuleb.

Kaarel tuli just rõdult ja ütles, et ma ei tee midagi! Kõrvalmajas üks puurib nii, et kohe on! 😃

Ma muidugi niisama tögan, et uued toredad naabrid oleme. Puurime seinad auguliseks ja koristusfiigid ka veel. Kuigi vahel on natsa paha tunne ka ikka, et mitmendat päeva järjest peale tööpäeva me muudkui aga puurime ja tolmuimeja undab ja.. Aga see on elu, mis sa teed, kui nii kõvad seinad on! 😃

Nii, et stay tuned, meie puurija karjäär jätkub!





teisipäev, 4. detsember 2018

Päris OMA kodu saamislugu

"...Kodu, see ei ole koda,
millel aken, uks...
Kodu lõhn on eriline,
kodu värv ja maik.
Kodu on nii imeline

tavaline paik..."

Ma olen alati mõelnud, et üürikorterites ma oma lapsi kasvatada ei taha, et ikka oma kodus. Ehk sellepärast polegi meil lapsi?! 😃

2019. aasta märtsis saab meil koos elatud juba 6 aastat. Ikka üürikorterites. Oleme varasemalt korduvalt arutlenud ja mõelnud oma kodu teema üle ning korra käis Kaarel ka pangas uurimas, et kui palju üldse laenu saaks, kuid toona jäi see asi sinnapaika. Küll jõuab!

Augustis saime selle poole püüdlemiseks aga päris suure tõuke. Piltlikult öeldes saime jalaga tugeva hoobi tagumikku ning ilmselgelt oli see märk, et on aeg edasi liikuda ja tegutseda.
Nimelt 10. augustil, viimasel tööpäeva õhtul enne puhkust, tuli Kaarel mulle järgi ning autosse istudes vaatas ta mulle tõsiselt otsa ja lausus: "Mul on halvad uudised. Me peame välja kolima."

Mi..mi.. miks?

Elu keerdkäikude tõttu oli korteriomanikku ees ootamas lahkuminek ning korter, kus me peaaegu 4 aastat elanud olime, tuli maha müüa.

Otsus, et me ei üüri, tuli väga kiiresti ja loomulikult. Praktiliselt kohe, kui me veel mu töö juures parklas olime. Egas midagi, tuleb panka uurima minna.

Kuna ma aga olin kohe-kohe mõne päeva pärast reisile minemas, siis me koheselt tegutsema ei saanud hakata. Saime ainult kinnisvara lehtedel ringi vaadata, et siis hiljem hakata helistama ja vaatamas käima.
Esimese asjana muidugi sammusime esmaspäeval panka, et halduri juurde nõustamiseks aeg kirja panna. Meie imestuseks oleksime me kohe ülejärgmisel päeval juba halduri jutule saanud minna.
Kuna tahtsime koos minna, siis lükkasime selle edasi järgmisesse nädalasse, kui ma reisilt tagasi olen.
Alustasime SEB pangast, kuna see on olnud Kaarli kodupank aastaid, et uurime kõigepealt sealt. Ja kuuldavasti on nad heade tingimustega laene andnud.

Küll tundus kogu see asi natukene lootusetuna, sest nii vähe aega oli. Inimesed otsivad aastaid endale seda õiget kohta, kuhu oma kodu rajada, meil on reaalselt aega detsembrini. Ja see on hiljemalt, sest detsembri alguses peame juba välja kolima. Seega detsembris hakata veel asju ajama pangaga ja muud, oleks see juba liiga hilja ning tõenäoliselt peaksime oma träniga kuuse alla kolima.😊

Reisilt tagasi - oli aeg tegutsema hakata!


ESIMENE KÄIK PANKA


21. augustil tulime natukene nõutult ja pea pulki täis pangast välja. Kuna me polnud varem asjaga kokku puutunud, ei teadnud me suurt midagi, kuidas eluasemelaenu võtmine üldse käib. Muidugi polnud meil ka raha tagatiseks, sest me polnud ju arvestanud, et juba varsti hakkame endale kodu soetama. Aega oli selle kiire asjaga. Õigemini polnud meil üldse raha.
Igatahes sai pildi selgemaks, et mis variandid üldse on. Saime ka teada, et meil hakkab varsti "parim enne" läbi saama, sest 35 on päris paljudes asjades piirmäär. Kuna Kaarel on põhi laenutaotleja, oma suurema sissetulekuga, siis esialgsed kalkulatsioonid tehti tema järgi. Kui haldur tabeleid täitis, siis lõi ühte kohta üles punase teksti, et mingi kindlustus kehtib kuni inimese 61. eluaastani. Öeldi ka, et VEEL saame 30. aastaks laenu.
Ühesõnaga igatpidi vist viimane aeg tegutseda.😊

Kuna me selle ca pooleteise nädalaga polnud jõudnud eriti midagi valida, mina olin ju reisil ja Kaarel maal puhkas või noh, tegi tööd, siis pangas sai läbi mängitud nii, et mis oleks kõige suurem summa, mis meil kahepeale oleks võimalik saada. Sellest summast jäi 1130€ puudu ning kui mina maksaks oma järelmaksu jäägi ära, täidaks see selle lünga ning maksimumsumma oleks meil võimalik saada. Teoorias.
Rahakoti raudu ses osas avada ei tahaks, et kui suur meie maksevõime on ja mis summas laenust juttu on.

Loomulikult otsustasime me, et mida vähem korter maksab, seda parem, sest selle maksimumsummaga ei saaks me päris tükk aega endale midagi lubada. Igakuine makse oleks ilmselt päris palju suurem, kui me seni üürikorteris maksnud oleme ja see tähendab, et hing on suht paelaga kaelas ning me ei tahaks järgnevad 30 aastat nii elada, et suurt midagi endale lubada ei saa ja ammugi kuskil käia. Ja me oleme suured käiad.
Millalgi tulevad ka ju lapsed, kui tulevad. Kui me kahekesi olles elame suht piiri peal kõrge laenumakse tõttu, mis veel rohkemate suude toitmise puhul on...


Aga mis on üldse need variandi kodulaenu saamisel sissemaksu katmiseks?
1. Kui sul on endal korteri sissemakseks 20% korteri ostuhinnast olemas.
2. KredExi toetus ja seda saab 10%.
Siin on kriteeriumid: kas tegemist on noore perega, kel on kuni 15. aastane laps (k.a.); oled noor spetsialist ehk kõrgharidusega kuni 35. aastane persoon või energiatõhusa elamu soetamine/rekonstrueerimine.
3. Lisatagatis, mille väärtus peab olema vähemalt 30 000 eurot.
Käiku läheb nö esimene ring ehk emma-kumma vanemad, vanaemad-vanaisad-tädid-onud jäävad mängust välja.

Lisaks veel muud kulud - 1% pangale lepingutasu (nt 90 000€ elamu puhul 900€ 😮); notaritasu 500€ kanti, hindamisakt ühe korteri kohta ca 170€. Ehk et maksimum 2000€ peab veel lisaks igaks juhukes meil endal olema muude kulutuste jaoks, kohe võtta. Ikka varuga, sest mine tea.

Vaatasime Kaarliga üksteisele nõutult otsa.
Halduri küsimuse peale, et milline variant teie puhul käiku võiks minna, vaatasime uuesti teineteisele otsa ja kohmates vastasime, et vist see lisatagatis siis.

Muidugi hakati pangas rääkima ka kogumisest, et ideaalis tahaks pank, et tagavaraks oleks 2000€ olemas hädajuhtumiteks. Ning nende algoritmi järgi saaks Kaarli palgast säästa iga kuu 35%. No mis numbrid, kust kohast nagu?!
Me isegi tahaks, et oleks suurem summa tagavaraks, et kui on korralised autohooldused, muud ootamatud väljaminekud või kasvõi reisile minek, mis röövivad suurema summa, et oleks tagavara nende katmiseks. Saaks vajadusel kasutada ja jooksvalt tagasi koguda. Kaarlil on ka väike tagavara, aga see kukur on kahanenud siin viimaste aastatega ning tagasi pole jõudnud eriti miskit panna..

Tabelites on tõesti kõik väga ilus, aga mis reaalses elus tegelikult on. Eks muidugi annaks säästa ja natukene läbimõeldumalt elada ja oma oste läbi mõelda. Mingi periood me korjasime kõik tšekid kokku ja ma pidasin arvepidamist. Pilt sai selgemaks küll, kus meie komistuskivid on.
Kui see kodu soetamise asi nüüd korda saab ja kolimine seljataga, peaks selle tšekimajanduse uuesti käsile võtma.
Aga hei! Ma tegin esimese sammu kogumise suunas - nimelt avasin hoiuse ja sõlmisin igakuise otsekorralduse, et ikka koguneks. Algus on tehtud! 😊


Mis variandid meie puhul sobiksid?
1. Sissemaksu meil ei olnud nagu ma juba ülevalpool mainisin. See variant kukkus kohe ära. Proovitud näidete korral ca 20 000 eurot pole meil paraku tagataskust kohe võtta.
2. KredExi toetustest oleks Kaarel veel sel aastal vastanud teisele kriteeriumile ehk noor spetsialist.
Aga KredEx annab ainult 10% ning teine pool oleks ikkagi puudu olnud.
Seda saaks ka kombineerida, et KredExist võtab 10% ning leiad ise ülejäänud või tuleb lisatagatisest. Sellise variandi puhul läheb asi juba kallimaks. KredEx tahab lepingutasu 225€ ja kui lisatagatisest teine pool, siis vajab lisatagatis ka hindamist, mis on keskeltläbi olenevalt teenusepakkujast 170€. Arvestades, et ka ostetav korter on vaja ära hinnata, mis on veel lisaks 170€ + muud lepingutasud, kui juba ostu vormistamiseks läheb. Meile ei tundunud see mõistlik, sest see 225€ kataks juba enamvähem pool notari või olenevalt korteri ostuhinnast, pangale päris suure osa lepingutasust.
3. Lisatagatis - selle me leiaks ning esimene variant oli minu vanematega rääkida.

Veel näitas haldur, et mis ühe või teise intressi puhul laenusumma vahe on. 2,3% ja 2,2% vahe oli kõigest 5 eurot ning sellise raha pärast pole erilist mõtet hakata jamama mõne teise pangaga - tuleb uus konto sinna panka, kanna tollele kontole iga kuu laenu maksmiseks raha ja... Ilmselt poleks seda sebimist asi väärt. Ühes pangas lihtsam.
Eks muidugi küsida ja uurida võib, kunagi ei tea, aga meie jäime praegu ühele pulgale pidama ja ootame selle pulga vastust.😊
Update: Peaks oma konto kolima teise panka nii ehk naa.

Järgmine samm oligi minu vanematega rääkida, et teaksime edasisi asju planeerida. Juba samal õhtul sai käidud arutlemas selle üle ning loomulikult olid mu vanemad nõus, et ega muud üle ju ei jää.


KORTERI VALIMINE

Nüüd saime julgemalt kortereid edasi vaadata, sest see sissemaksu mure oli ses suhtes lahendatud, et lisatagatis oli olemas. Uus mure oli see, et kas on väärtus selline, mida pank nõuab. Kuid sellele saab juba jooksvalt mõelda siis, kui hindamised tehtud ja asi käes on.

Kuna kinnisvara hinnad on praegu üpris kõrged, siis väga palju variante just polnud. Lisaks on meil omad kriteeriumid ning tahtame sellist elamist, kuhu saab kohe sisse kolida. Nipet-näpet värvimised, tapeedi vahetamised on ses suhtes pisitööd, et rohkem oma maitse järgi elamine oleks. Aga köögimööbli olemasolu ja korralik vannituba-wc on need, mis kindlasti olemas peavad olema. Need on üldiselt ka kõige kallimad tööd elamise remontimise juures.
Annelinna rägastikku me ka ei tahtnud. Kuskile äärde veel ja käisime ka ühte värskelt renoveeritud korterit vaatamas. Mulle meeldis!

Leidsime ühe uusarenduse Tõrvandis, millel polnud veel majagi valmis ning koos köögimööbliga oleks tulnud ostuhind meie laenusumma lagi. Kaarlile väga see variant meeldis. Mina ajasin ikka sõrgi natukene vastu, et nii kallis nii väikse 3-toalise korteri kohta. Sama hinnaga saaks palju suurema korteri linna. Lisaks tekkis veel käimise mure, mul - kuna ma ju puha öösel lähen tööle.
Aegajalt ikka kerkis see variant veel pinnale, kuid lõpuks matsime maha - pole mõistlik.
Pealegi oli selle valmimine küsimärgi all, arendaja ütles, et detsembri keskpaik, aga võib ka jaanuarisse venida, mis oleks meie puhul juba ca kuu aega liiga hilja.

Käisime veel 2-te korterit vaatamas linnas ning tõdesime, et hinna ja kvaliteedi suhe on ikka üpris paigast ära.
76 000 euroses 3-toalises korteris oleks pidanud päris palju remonti tegema. Jah, oleks saanud sisse kolida kohe, aga oleks nõudnud ka koheseid kulutusi. Nt vannitoas puudus kraanikauss, köögimööbel oli millalgi veekahjustusi saanud ning vajas turgutamist, teisisõnu uut mööblit. Põrand oli ära vajunud mingite tööde tagajärjel. Ühesõnaga päris palju tööd.

Pealegi rohkem selliseid kortereid ka esmapilgul polnud kuulutusi vaadates, mida me oleks vaatama tahtnud minna. Kas olid liiga kallid või olid juba broneeritud.
Mina muidugi ajasin ka seda varianti, et ostaks mõne sellise korteri, mis vajaks remonti. Hakkaks ise tegema, saab enda maitse järgi kõik teha. Mu reaalsustaju Kaarel tõmbas mu aga pilvedest kiiresti alla tagasi maapinnale ning pidin tõdema, et see on veel hullem mõte. See nõuaks lisaraha- ja aega, mida meil kumbagi pole. Aga äge oleks ju ikkagi, mis ta siis ära pole! Naiste mõtlemine.. 😃

Nii sündiski otsus, et hakkame linnast välja vaatama, nii 20 km raadiuses.
Kui enne oli käimine probleemiks ca 6 km kauguselt, siis nüüd on veel kaugemalt käimine. Sel juhul see polnud enam nii suur asi, sest kui me koliks ka kuskile linnale lähemale, peaks ikkagi tööl käimise probleemi lahendama. Ses suhtes pole enam vahet, kas 6 või 20 km.
Ja me leidsimegi korteri, mis meile väga meeldis. Kuigi kui tagantjärgi mõelda, siis mulle meeldisid vist enamvähem kõik korterid. Mõni rohkem, kui teine, aga üldpilt meeldis kõigi puhul mingil määral.😃

Kui 31. augustil käisime viiendat korterit vaatamas, teadime, et otsus on tehtud. Selles korteris oli tunne, et see on koht, kuhu oma kodu rajada.
Tuli kiiresti tegutseda, sest ühed huvilised olid olnud asjaga pangas, kuid polnud vist panga tingimustele vastanud ja asi venis, polnud nad ka korterit broneerinud ning üldine vaikus ostusoovi osas. Pidime kiiresti tegutsema, et mitte ilma jääda sellest korterist.
Veel samal päeval sai võetud ühendust korteri müügiga tegeleva maakleriga ning avaldasime soovi korter broneerida.
Ma küll natukene põdesin, et kuidas tööl käimisega saab olema ja..

Mõtet, et ehk ikka ootame, tuleb midagi paremat, polnud kordagi. Ajaga kisub napiks ning oodates midagi uut, on oht olemasolevatestki variantidest ilma jääda. See oli praegu parim variant.


PROTSESS
Sealt edasi muutus asi reaalseks. 1. septembril tegime panka laenutaotluse.
Esmaspäeval 3. september allkirjastasime broneerimislepingu ja maksime 1000€ broneerimistasu. Mõne päeva pärast olid juba ostetava korteri ja lisatagatisena mu vanemate korteri hindamine.
Meie laenutaotlus võeti töötlusesse 7ndal septembril, kui tuli haldurilt kõne, et on meie taotluse kätte saanud ning hakkab sellega nüüd tegelema.

Tundsime end enesekindlalt laenu saamise osas, sest taotletav laenusumma oli kordades väiksem, kui kõrgeim laenusumma, millega piltlikult pangas asju läbi mängisime.

Ja siis algas ootamine. Hindamised olid juba 5. ja 6. septembril ning kui vanemate juures oli hindaja hõisanud, et 2 päeva ja akt valmis, siis 9 päeva hiljem polnud me kummagi korteri akti kätte saanud.
Ühel päeval helistas mulle võõras number, võtsin vastu ning naishääl seletas, et tal minu meiliaadressi vaja, et hindamisakti saata. Lugesin meili üles ning kostus üllatunud hääl. "Aaaa, nüüd ma saan aru, et need kaks korterit on omavahel seotud."  Hmm, mis sellest aru saamises nii keerulist oli siis?!
Kuulsime, et kui maakler oli hindamisi tellinud, seletas ta ilusti, et üks korter on teise kodulaenu lisatagatiseks, kuid mingil imelikul kombel ei saadud sellest aru. Seletas veel ning minagi sain seletada ja lubati järgmise päeva hommikuks aktid ära saata. Mida aga polnud, seda polnud.
Hakkasime juba natukene närvi minema, et niimoodi kummi venitatakse, sest asi seisis selle taga.
Imelikul kombel reede õhtul kell 5 oli maakler edastanud hindajalt saadud hindamisakti, aga ainult ühe. Ühega pole midagi teha, teist ka vaja. Jälle ootasime.
Lappasime olemasolevat, 33 lehekülge lugemist. Ostetav korter oli hinnatud 1000€ madalamaks, kui hind, millega meie ostaksime. Ja see oli veel nö allahinnatud pakkumine meile, sest varasemalt maksis korter ca 2000€ rohkem.
Esmaspäeva hommikul saabus ka teine akt. Nägime, et hindamisakt oli kinnisvarabüroo hindajate poolt digitaalselt allkirjastatud pühapäeva õhtul 22:30 ajal.
Ja õnneks oli lisatagatis hinnatud kallimaks, kui vajalik 30 000€. Kuna ostetav korter hinnati madalamaks, tuli kasuks lisatagatise kõrgem väärtus, et panga silmis kataks vahe ära.

Päris paha maik jäi suhu sellest kinnisvarafirmast. Alles hiljuti puutusime kokku korteri hindamisega, kui meie praegust (üüri)kodu hindamas käidi ning töö oli kiire - 3 päeva ja akt oli olemas. Ei mingit soperdamist või venitamist. Tehti pildid, küsiti mõned küsimused ja pilt selge ning koheselt paberile.

Lõpuks saime tegutseda ja asi sai jälle natukene liikuma. Saatsin haldurile aktid ära ja nüüd jäi vaid oodata umbes nädalakene kuni komisjon otsustab.
Selle suure sagimisega jäid aga ikkagi ühed paberid lisamata ning selle tõttu lükkus asi jälle päeva võrra edasi. Noh, see päev siia-sinna enam, kui asi oli juba nagunii veninud.

Ja nüüd ootame.
Esimene ootamise päev möödas, teine... seitsmes..

Seitsmendal päeval, 24. septembril, helistas mulle Kaarel ja ütleb: "Seda, et... Haldur helistas." Mina vastu, et noooooo??!!
Tema rahulikult vastu: "Me saime.. laenu, positiivne vastus jah."
Oh jessssss! Tahaks rõõmust hüpata ja kilgata ja.. Nüüd on kindel, täitsa kindel, et see korter on meieeeee!! Et see on meie koduuuuuu!!!


Õhtul väikestviisi tähistasime, et väga suur samm on tehtud ligemale oma kodu saamisele. Nüüd on ainult notaris vormistamised ja kindlustused ja muu taoline ning jääb oodata ainult sisse kolimist!

Tutvusime esialgse laenu infoga ning pidime ära otsustama, mitmeks aastaks laenu võtame. Otsus jäi 30. aasta kasuks, sest kunagi ei või teada, mis tulevik toob, see 5 aastat pole enam oluliselt pikk aeg ka ning väiksema laenusumma korral saame ka koguda ja raha rohkem kõrvale panna. Ka intressimäär oli päris ilus ning jäi nõks alla 2,3%.
Ka panga lepingutasus olime päris korraliku allahindluse saanud.

Üheks tingimuseks oli, et mina kui kaastaotleja, pean avama konto Seb pangas ning oma sissetuleku sinna üle viima. Enne kui see tegemata on, ei saa asjadega edasi minna.
Järgmisel päeval läksimegi kontorisse. Arvasime, et see on avatud õhtul kella 18ni, kuid kohale jõudes selgus, et siiski kella 17ni ning me jõudsime natukene liiga hilja. Võtsin siiski järjekorranumbri. Ekraanil oli ees, et teenindatakse klienti, kel järjekorranumber 114 ja minul oli näpu vahel paber, millel ilutses number 137. Peale mind tuli inimesi veel juurde. Einoh.. No vaatab, kas järjekord liigub, äkki isegi jõuab.
Seisis ja seisis see asi, kui äkki hakkas rivi maru kiiresti liikuma. Juba oli 122 number, aga kell oli ka mõne minuti pärast 17:00.
Ütlesin Kaarlile, et lähme ära ja tuleme homme uuesti tagasi. Inimestel on ju tegelikult tööpäev läbi. Turvamees oli juba natukene varem hakanud uksi sulgema ning majast välja saamiseks pidi ta meid ise välja laskma.

Järgmisel päeval helistas Kaarel haldurile ning küsis üle veel küsimusi, mis meil oli laenuotsust üle vaadates tekkinud ning rääkis, et olime möödunud õhtul pangas käinud, aga ei õnnestunud kontot avada. Haldur pani meile enda juurde aja, et saame panka minnes koheselt selle asja korda tema juures ning veel viimaseid asju läbi arutada.


Pangakaardi asjad korras, vaatasime kodukindlustused üle ning hüpoteegi asju arutasime.
Kodukindlustused said kinnitatud, kuid hiljem selgus, et mu vanemate korteril on juba kodukindlustus ja meie olime sellele just uue teinud. Oih! Natukene loogilist mõtlemist oleks siinkohal ära kulunud, et kui nad omal ajal laenu võtsid hüpoteegiga, pidid nad korteri kindlustama. Ma ju tean küll, et if kindlustusele nad maksavad, aga tol hetkel oli nii peast pühitud see, et eiiii, ei tohiks olla kindlustatud. Phh, mida veel! Eks näis, mis sellest asjast saab.
Update: Asi lahenes nii, et soodustavaks isikuks muudeti SEB pank ja voila - korras!

Hüpoteegiga on natukene keerulisem,  kas teeme uue või võtame vanad üle. Hüpoteek on ostetaval korteril ning ka mu vanemate korteril on see alles jäänud vanast ajast. Vanade üle võtmine oleks mõistlikum ja odavam, aga siin tuleb mängu Swedbank, et kuidas nendega kokkuleppel saab. Uue tegemine poleks ka ses suhtes lihtsam, et mu vanemate korteri hüpoteegi peaks sel juhul lõpetama, notari juures käimine maksab ja oleks topelt maksmine jälle.
Isa pidi mul panka minema ja uurima, kuidas sellega saab, siis saab edasi vaadata.
Igatahes on see asi keeruline ja rahaliselt kallis igatpidi. Aga me ju arvestasime sellega, pidime arvestama. Et raha meil pole, aga nii ja nii palju on vaja maksta veel lisaks. 😃

Ka notarite aegu sai vaadanud ning kahe kuupäeva kellaajad ka üles märgitud, et korteri müüja ja maakleriga sel teemal arutleda, et kas saab kõik osapooled kummalgi neist kuupäevadest kohale, sest seal peab kohal olema trobikond inimesi - meie mõlemad, ostetava korteri omanik, maakler, meie panga esindaja, nende panga esindaja ning kui hüpoteegid üle võtame, ka swedbanki esindaja. Nii paljude inimeste puhul on keeruline ajad klappima saada, aga notari ajani oleks ka 2 nädalat aega, et ehk õnnestub!
Siis saab ka paberile maha märgitud, et mis ajaks peavad praegused omanikud korteri vabastama ning meie sisse kolidaaaaaa!
Me nii lootsime ja ootasime, et saame oktoobris kolida, aga nüüd polegi see enam nii kindel. EHK õnnestub oktoobri lõpus, aga võib venida novembrisse. Noh, ega midagi pole teha ja see nädal siia-sinna ei mängi enam oluliselt rolli ka. Mul on oktoobris 3 nädalat puhkust ja ma oma naiivses maailmas arvasin, et saab sel ajal kolida ning juba asju sättida ja.. Istusin jälle kuskil pilve peal, mitte reaalses maailmas, et kui palju aega tegelikult kõik asjad võtavad. Aga unistada ju ikka võib, on oht et need täituvad. 😊
Eks ma siis pakin meie asju nii kaua kokku ja kui kolimise aeg kätte jõuab, oleme kohe valmis minema!


FINAAL

Kõigi osapooltega saadi kokkuleppele ning 8. oktoobril on notaris aeg.

Swedbankiga oli veel nõme olukord mõned päevad enne notarit. Isa helistas panka ning ütles, et soovib hüpoteegi üle anda tütrele, et panga esindajal oleks vaja kohale tulla. Sealt vastati, et anname info edasi. 7-päeva pidi olema etteteatamise aeg. Nibin-nabin mahtusime sellesse aega. Ja siis oli vaikus. Mina eeldasin, et antakse teada, et teie info on vastu võetud ja notar on sel ja sel ajal kohal. Kuid seda vastust polnud ning mõtlesime, et parem oleks see asi üle küsida. Leidsid ka teised isikud, kes selle protsessiga seotud on, et pank oleks oleks pidanud teada andma, kuna napilt mahtusime sinna etteteatamise aja sisse.
Palusin siis isal sinna helistada ja ta sai sõna otseses mõttes sõimata, et mis te helistate meile. Kui me ütlesime, et info on vastu võetud, siis nii on. Nagu wtf?! Kust kohast mina pean teadma, kuidas need asjad pangal käivad, kui puutun sellega esmakordselt kokku ja otseselt ei seletada ka. "Info vastu võetud" ei tähenda veel seda, et notar tuleb. Või saan ma millestki valesti aru?

Hea kokkulangevus oli veel see, et järgmisel päeval helistati mulle Swedbankist, et olen alustanud pensioni üleviimist, et kas ma olen ikka kindel, tuleks mõelda läbi need asjad jne.
Kuna ma eelneval päeval olin kuulnud, kuidas isale vastu klähvitud oldi, siis mul tekkis automaatselt blokk ette ning kerge trots, et kindlasti viin asjad nüüd üle! Sähh teile kliendisõbralikkust!

8. oktoobril istusime ümber laua ja kuulasime lepingu ettelugemist. Ühtteist oli vaja parandada ja summades oli algselt väike arusaamatus, kuid nendega sai korda.
Äge oli see, et notar küsis, et kas soovite lepingusse lisada ka tuleviku mõttes klauslit, et sama hüpoteegiga veel laenu võtta saaks. Ma sosistasin Kaarlile, et pole sedagi laenu veel saanud ja juba pakutakse uut. 😃 Me ei näinud sellel väga mõtet, et pole nagu otseselt plaani nt maja soetada. Notar vaatab siis mu vanematele otsa ja küsib, et kas lubate sama hüpoteegiga veel laenu võtta. Ema vastu, et ei-ei luba midagi, pärast viskavad korterist välja. Kõigil suud kõrvuni. 😃

Seni kuni ootasime lepingute parandamist ja nende allkirjastamist, lobisesime natukene. Rääkisime elektripakettidest ja muust taolisest ning korteri müüja küsib, et no kuhu kooli teil lapsed siis lähevad, et kas vahetavad kooli. Mina vastu, et meil pole lapsi. Ta oli natukene segaduses ja siis vabandavalt vastu, et nii paljud pered käisid lastega, et pole enam meeleski. Parandas veel kiirelt, et no küll nad tulevad - ega nad tulemata jää. Ma naerdes vastu, et aga meil on koer ja igalühel oma tuba. Tema vastu, et aaa, siis jääb ruumi veel solvumistoa jaoks ka. 😊

Paberid korras, jäi veel arvet oodata ja maksta ning protsessi võis peaaegu lõppenuks lugeda. Nüüd jäi veel ainult oodata kuu aega, kuni võtmed kätte saab ning selle aja jooksul muude teenusepakkujatega lepingud sõlmida.

Mõne päeva pärast olime korraks rikkad - äge oli vaadata, kuidas laenusumma kanti kontole ja siis sealt riburadapidi laiali kanti ja meil jälle tühjad taskud.


Meil on oma kodu - me oleme korteriomanikud!
Ma olen siin Kaarlit ikka poolnaljaga töganud, et kui nüüd lahku lähme, on meil mille pärast kakelda ja mida jagada. 😃
Tegelikult on elevus väga suur, tahaks juba teha ja sättida ning nautida oma kodus olemist. 😍

Või noh, kui nüüd ilus pilt ära rikkuda, siis panga orjad 30 aastat. 😃 Ma just enne vaatasin laenukindlustumakse graafikut ja ma reaalselt lõpetan selle maksmise pool aastat enne kodulaenu viimast makset. Kaarel on suurema maksejõuga ning talle jääb juba 3 aastat varem rohkem kommiraha.


Kaua kogu protsess aega võttis?
Reaalselt kulus taotluse sisse andmisest kuni vastuse saamiseni 24 kalendripäeva ehk 15 tööpäeva. Pole üldse paha, ikka väga kiiresti käivad need asjad. Kuigi algul tundus, et venib ja venib, sest teadagi on ootaja aeg pikk, aga kui nüüd pilk kalendrisse pöörata, liikusid asjad väga kiiresti.
Meil oli ja on ülitore haldur Katrin Lambing, kes kõigile me rumalatele küsimustele vastanud on ja kõik puust ja punaselt selgeks teinud. Ülipalju abi on temast olnud selle protsessi käigud ja ta on väga head tööd teinud! Me ei saaks rohkem tänulikud olla!

Laenule positiivse vastuse saamisest notarini 15 kalendripäeva ehk 11 tööpäeva.
Notarist sissekolimiseni 31 päeva. Uhh, küll on palju päevi vaja oodata!


OOTUS

Täna, 23. oktoobril, on notarist möödas kaks nädalat ning kui alguses mõtlesime, et see aeg möödub kiiresti, siis tegelikult venib. Veel 16 pikka päeva vaja oodata, kuna saame võtmed kätte ja kolima hakata. Ootaja aeg on pikk!
Oleme sel ajal muidugi ka tegutsenud juba - istusime vist kogu linna diivanid läbi ning õnneks jõudsime selle õige diivanini ja tellisime ära. Päris hea hinnaga saime!
Käisime ka tapeeti valimas, aga see on veel hullem, kui oli diivani valimine. Mis värvid, milline muster - kas tagasihoidlikum või julgem..? Küsimusi on palju.
Muud mööblit oleme ka vaadanud, aga eks kõik tuleb aegamööda. See on protsess, mis võtab aega.

Praegu käivad vaidlused, et mis me oma külmkapiga teeme.
Elutoa sektsiooni saime juba mitu nädalat tagasi maha müüdud ja elutoas on nüüd banaanikastide virn.
Ka riidekapi koristamise võtsin ette ning kuigi ma seda alles möödunud sügisel tegin ja palju asju sai maha müüdud või ära antud ja visatud, siis praeguseks olen juba 2 kilekotitäis asju saanud ära andmiseks ja ühe kilekoti põhja natuke neid hilpe, mis ära viskamisele lähevad.

Kuna kodu ostmine on rahakoti sisse päris suure augu teinud ja ees ootavad veel mitmed kulutused, siis peame natukene kosuma. Otseselt meil midagi vaja kohe pole, kõik eluks vajalik on olemas.

Oleme elevil ja natukene tüdinenud ootamisest, et saaks juba ometigi kolitud.


Ja siis see juhtus. Novembri alguses, mõned päevad enne õiget tähtaega, saime sõidu ette võtta OMA kodu poole, kus vaatasime asjad üle, allkirjastasime üleandmisakti ning võtmed näppu saime. Oh, mis õndsus! Samas nii võõras ja uskumatu! 😊

esmaspäev, 29. oktoober 2018

TÕN ehk täiskasvanud õppija nädal

19.-26. oktoobrini toimus traditsiooniline täiskasvanud õppija nädal (TÕN). TÕNi raames toimus erinevates Eestimaa paigus arvukalt täiskasvanuharidust populariseerivaid ning õppimisvõimalusi tutvustavaid tegevusi. Tähistatakse elukestvas õppes osalemist ja tunnustatakse inimeste ja organisatsioonide õppimisalaseid saavutusi.

Ka mina tahtsin sel aastal osaleda ning sirvisin innukalt sündmuste kalendrit. Väga põnevaid koolitusi ja töötube leidsin, kuid enamus olid mujal maakonnas. Küll Saaremaal ja Hiiumaal ja Tallinnas jne. Mine või Hiiumaale, et ägedast töötoast osa saada või võta suund päälinna poole. 😊
Eks ma muidugi leidsin ka lähemalt neid koolitusi ja töötubasid, milles osaleda sooviksin. Paraku paar koolitust, mis mind huvitanud oleks, avastasin liiga hilja ning need olid juba varem alanud ja pikemaajalised.
Kuid 2.le koolitusele end kirja pandud sai. Puhkasin samal ajal ning hea võimalus puhkust veelgi toredamalt sisustada. Pealegi õpib inimene ju terve elu ning ma olen kahe käega selle poolt, et areneda.


- Esimesena võtsin osa 23. oktoobril Leoski koolituse ruumides toimunud fotograafiakursusest: "Tootefoto ABC".


Olin TÕNi sündmuste kalendrit uudistades suutnud selle kuidagi kahesilma vahele jätta, kuid kuna käisin nende juures koolitusel ja neil oli seina peal vastav info, sai end koheselt kirja pandud. Sest miks mitte! Ehk saab midagi uut teada ja toredalt sisustatud õhtu teemaga, mis mind väga köidab. Sõbranna ka kaasa ja minek!

Kohal oli meid vist 13 inimest, kui ma nüüd mälupildi järgi õieti kohti loen. Tutvustusringis selgus, et enamus inimestel on olemas toode ning tulidki koolitusele, et õppida, kuidas ise seda toodet võimalikult hästi pildile püüda. Oli ka mõni minusugune inimene, kellel konkreetset toodet polnud, kuid oskused kuluvad ikka marjaks ära muul moel või siis valmistuvad toote tulekuks.

Koolitust viis läbi Marvi Pristavka-Taal, kes oli mõned aastad tagasi fotograafia juurde jõudnud ning ka aktiivselt areneb ses valdkonnas. Ta rääkis väga köitvalt, innukalt, arusaadavalt ning oli tunda, et ta ise väga naudib fotograafiaga tegelemist.

Pooleteise tunniga käisime läbi põhitõed. Kuna tootefoto ABC, siis alustasime sellest, et millega üldse pildistada saab ning milline variant oleks objektiivide puhul hea variant ja milliseid abivahendeid on võimalik kasutada.
Ja siis tehniliste juurde - ikka see vana hea ISO, ava, säri, kompositsioon ja valgus.


Ava koha pealt rääkides, siis minul võttis algul natukene aega mõistmaks seda, et ava number on väike, aga ava ise on suur. Natukene käis nagu mõistuse vastu, et mis mõttes...
Enne, kui oma peegelkaamera juurde jõudsin, pildistasin seebikarbiga ja tollega sa ju ainult klõpsid, ei mingeid sätete muutmisi. Jah, said kruttida, et öine režiim ja liikumise pealt tehtud jmt, aga see oli ju ka kõik. Eks sellepärast võttis ka selle mõistmine natukene rohkem aega.
Enamus mu pilte vist ongi katseeksitus meetodil välja tulnud. Algul ma lihtsalt klõpsisin, ilma mõtlemata automaatsel režiimil, aga kui kaasa mõtlema hakkad, saad ka asjadest aru ning hakkad juba julgemalt kruttima ja katsetama võimalusi. Kuid tihti on ikkagi see, et krutid neid nupukesi, saad pildi kätte ning järgmine kord samasugustes oludes pilti tehes, ikka ei mäleta, mis seaded head olid..
Aga tuleb katsetada ja nii õpidki oma kaamerat tundma.

Mulle meeldis see nipp, et kui statiivi käepärast pole ja käest on vaja pildistada, nõjatu kuskile vastu, hinga sisse, seejärelsügavalt välja ning siis vajuta nuppu. Ma ise olen sisse hinganud ja hinge kinni hoidnud ning siis pildistanud, arvates, et nii ei teki värinat, aga tõesti - nii hinge kinni hoides just tekib värin, sest ka väikse värina korral pildil ei ole minu silm nii vilunud, et seda kinni püüda, tundub ok pilt. Pealegi tundub tihti fotoaparaadist vaadates, et selge pilt ja pärast arvutis vaadates saad vanduda, et udune ja liikumise triibud jne.

Korra oli ka äratundmine, et jap, mina!, kui koolitaja rääkis, et paljud leiavad objekti, mida pildistada ning siis hoiavad näppu nupul ja tulistavad. Pärast kodus pilte vaadates vannuvad, et oleks pidanud nii hoopis teisiti pidanud tegema, sest pilt ei tulnud nii välja nagu soovitud oli.
Ma teen ka nii, aga selle erinevusega, et ma tulistan ära ja kohe kontrollin, et kas on vaja midagi muuta jne. 😊

 Kuigi ma päris paljuga juba olin kursis, iseõppija nagu ma olen ning mul ka üks tark raamat olemas õppimiseks, siis siiski sain sealt ka uusi ja vanu teadmisi kinnistavat infot. Olgem ausad, sellise väikse ajaga just palju rääkida ei jõua ja keegi fotograafina ruumist ei välju, aga põhitõed saad teada. Ka mõned nipid ning küsimusi esitada, kui miskit arusaamatuks jäi või konkreetselt enda näite puhul nõu küsida.

Mina isiklikult ei teadnud valgustemperatuure ja mis on stuudiotingumustes kõige loomulikum valgus. Koduteel sai kohe fotoaparaati uudistama hakatud, et kust seda valgustemperatuuri muuta saab.
Samamoodi, mis on stuudiotingimustes hea ava ja säriaeg.
Sai mõned nipid peegeldite jaoks, kasulikke viiteid ja allikaid, mida uurida.

Koolituse lõpus paluti meil tagasisidevorm täita ning selgus, et see oli Marvil täitsa esimene koolitus. Suurepäraselt sai hakkama ning kindlasti osaleksin veel mõnel juba pikemal koolitusel, mida tema läbi viib. 😊




- 25.oktoobril toimus Tartu KHK koolitusturg.

Kutseka koolitusturule minek oli meil omamoodi ooper nagu alati need kuskile minekud meil on. Masseeri ja seebita sõbrannat, et lähme ikka! Selle moosimise ja jauramise käigus oli kell aga juba nii palju saanud, et kui ma pesust tulin, avastasin, et 10 minuti pärast pean hakkama bussi peale minema ning ilmselgelt sinna ma ei jõua. Helistasin ja moosisin Kaarlit, et ta mu 16:45ks Kopli tänava kutseka juurde viiks. Nii oli mul veel aega küllaga juukseid föönitada ja sättida.

Sellest ajast saati, kui mina KHK-s õppisin, on seal paljutki muutunud. Naersime ikka sõbrannaga, aga nii kui meie klass lõpetab, hakatakse koolis remonti tegema. Nii oli juhtunud Nõo koolis, et peale meie lõpetamist uuendati maja ning aastaid hiljem sai täitsa tuttuue maja gümnaasiumi pool. Samamoodi oli kutsekaga. Koolile on nii palju juurdeehitusi tehtud, et praktiliselt ei tunnegi ära. Ja mis tingimused - ikka väga vinge on seal koolis õppida nüüd. Mitte et toona poleks olnud. 😊

Igatahes, kui B-korpusesse asutusin, ootasid sõbrannad mind seal juba ees. Juhendati, et riided saab garderoobi panna ning siis edasi uudistada. Garderoobi ees oli parajasti järjekord ning mina võtsin ka sinna sappa. Kui kätte jõudis minu kord, tõstsin oma jope lauale ning garderoobitädi vaatas mind üpris kurja näoga, et ise tuleb oma jope ära panna - ei saa numbrit!
Päeva lõppedes, kui garderoobist riided ära võtsime ja ära minnes head õhtut soovisime, vaatas ikka see tädi veel altkulmu ja polnud eriti rõõmus. 😊

Fuajees natukene uudistatud ja lobisetud, suundusime konverentsiruumi. Saalis oli juba päris palju rahvast, valdav osa sellest vanem generatsioon. Nooremaid oli üpris vähe.

Üritus algas mustkunstnik Meelis Kubo etteastega. Tutvustas KHK õppimisvõimalusi trikkide läbi. Oh, ma pole tükk aega nii südamest naernud. Kõht kõveras ja pisarad jooksid, nii lõbus oli!
Pärast korralikku naeruteraapiat suundusime fuajeesse, kus sai erinevaid ülesandeid lahendada. Näiteks oli ühes kinkekotis hunnik 1-euroseid münte ja pidi ära arvama palju raha kotis on. Teiste laudade juures sai nuputada, mis soengud mannekeenidele pähe punutud on, mis puuliikidega tegu on ja pomelo kaalu arvata. Midagi oli veel, kõiki laudu me läbi ei käinudki.
Kohvikus sai kohvi-teed-maitsevett juua ja võileiba-küpsist nosida. Seal niimoodi rahva seas kõndides, pokaal käes, tekkis tunne nagu oled kuskil fäänsil konverentsil. 😉

Peale kerget kõhutäit oli aeg suunduda töötuppa.

KHK oli koolitusturu raames 9 tasuta töötuba välja pannud ning ka selle valik oli raske.

Valikus olid:

Kuidas internetti turvaliselt kasutada?
Siseviimistluse ABC
Lõikelaua valmistamine
Kokkamise töötuba- lihtsalt ja maitsvalt!
Küpsetamise töötuba- quiche ehk lahtine pirukas
Mahekosmeetika valmistamine
Dekoratiivkuuli meisterdamine
Pereeelarve tasakaalu – kust tuleb ja kuhu kulub Sinu raha?
Turundusideid maailmast ja kuidas ise ägedaid ideid oma tootele/teenusele välja mõelda.

Interneti kasutamise teema oli väga aktuaalne ning rohkem sel viisil, et tegi sõbrannadele nalja, et mulle kulub see ära, sest nutivõõras nagu ma olen. Ei oska ühte ja teist kasutada ning oleks aeg kiviajast tänapäeva tulla. Siiski leidsime, et seda meile vaja pole.

Riburadapidi välistamine töötube, sest tahtsime minna sellisesse töötuppa, mis meid kõiki huvitab.
Üks sõbranna ütles vahepeal, et tema on kõigega nõus - valige ainult välja ja kui siis valikuni jõudsime, ei sobinud see talle. Pika jauramise peale olid muidugi ka kohad juba läinud ning valik kitsenes veelgi.
Mõtlesime, et lähme pereeelarve tasakaalustamise töötuppa, aga jõudsime kiiresti konsensuseni, et teame isegi, et raha pole ja ei tule ning shopahoolikust sõbranna läheb õppima, kuidas nutikamalt shopata.

Seega jäigi ainult üks koolitus ning sinna tahtsime me enamvähem kõik minna.
Muidugi kõhklesime, et lähme kohale, kas polegi kedagi teist või on hoopis kõik mehed ja meie kolm hullu moori, kes tahavad ka lõikelaudateha. 😃
Nii aga ei juhtunud. Nimekirjas oli tervelt 5 inimest, 3 sellest meie ning kõik naised. Õpetaja ütles, et vinged naised oleme! 😉 Ma ütleks, et isegi on väga vinge naine, 10 aastat koolides puutööd õpetanud.
Rääkis meile natuke endast, oma tööst ja millega me täna töötame ja nii me igaüks tegutsema hakkasimegi.



Mõõtsime endale meeldiva puujupi välja, seejärel lauajupp toolide vahele,  Hiina saag pihku ning mööda jutti lõikama. Mina ühes laua otsas, sõbranna teises - üks põlv lauajupi peal ja saagisime nagu vanad saemehed. Umbes poole lõikamise pealt avastasin, et ma lõikan joonest täitsa mööda ning üks ots tuleb lausa vabakäe disain, nii viltu kui veel olla sai.
Järgnevad pool tundi lihvisime ennastunustavalt oma lauajupikesi. Ma üritasin oma viltust laua otsa sirgeks lihvida, aegaajalt kella kiigates, et palju seda ajakest veel jäänud on. Varsti enam kellaaeg välja ei paistnud, et olime parajad tolmuahvid. Õpetaja pakkus, et paneks tangide vahele lõikelaua, kuid ma keeldusin, et saan nii ka hästi. Ta muiates, et peaasi, et tööd saaks teha jah. 😃
Vahepeal sai unustatud, et mis tööga tegeleme ning käed pükstesse puhtaks pühitud. Kõhuga vastu tööpinki mindud. Mul oli tumesinine kampsun seljas ja tundus, et mida rohkem ma tolmu maha klopin, seda tolmusemaks ma saan.
Ega keegi ju sellele ei mõelnud, et puutöö lähme tegema ja pärast oleme kõik selle tolmuga koos. Kuid see meid ei takistanud. Peale umbes 40 minutit lõikamist ja lihvimist oli sile lõikelaud valmis.

Ma muiates ütlesin, et ma täitsa vale ameti peal, pean vahetama, et nii fun on lõigata ja lihvida. 😊

Aega jäi veel ülegi ning õpetaja tõi pannilabidate ja võinugade toorikuid ning ütles, et kui tahame, lihvige aga.
Näitas meile erinevaid asju, mida õpilased teinud on ning rääkis oma ideedest. Ütles, et aina enam tüdrukuid läheb tisleriks õppima ning tegi meile töökojas tuuri.

Poolteist tundi hiljem, õnnelike ja tolmustena tulime töökojast ära. Kaasas lõikelaud, võinuga ning pannilabidas. Väikese kinkekoti saime ka kutseka poolt, et osalesime. Uurisid, et kas meile meeldis ja laususid veel, et paistab, et meeldis küll. Meie rõõmsalt kinnitasime, et jaa - väga!





Olime kõik ühel meelel, et väga äge oli - alustades mustkunstniku show´st ja lõpetades meisterdamisega.

Elu on äge! Saad kogeda nii palju erinevaid asju ja miks mitte väljuda oma mugavustsoonist ning proovida midagi sellist, mida sa muidu ei teeks!

reede, 16. veebruar 2018

12 kuud, 12 matkarada

2018. aasta saab olema veelgi seiklusrikkam, sest me võtsime vastu väljakutse - järgneva aasta igal kuul läbime vähemalt ühe matkaraja. Nii näeme matkaradade erinevaid palgeid igal aastaajal.
Erinevad rabad, põnevad metsarajad, mis viivad looduskaunitesse paikadesse ning avastama uusi kohti.

Olen koostanud kuude kaupa esialgse plaani, ilma kuupäevadeta, sest need tekivad jooksvalt eelmisel kuul, kui töögraafikud käes jne. Plaan 100% lukus pole, vaid jätame endile õiguse seda muuta vastavalt kuule ja oludele.


JAANUAR: Ingatsi ja Hüpassare õpperada (Soomaa rahvuspark - Viljandimaa)
- 4,4 km pikkune rada, mis kulgeb umbes kilomeetri jagu läbi kõdusoometsa ning jõuab rabasse.

VEEBRUAR: Luhasoo õpperada (Haanja-Karula puhkeala - Võrumaa) - 5 km pikkune õpperada, mis on hetkel külastajatele suletud rekonstrueerimistööde tõttu, mis pidid aset leidma 2016-2017 aasta. 😐 Rajal liikumine omal vastutusel.
Seal asub suurim rabajärv ning mineraalmaasaarel asub mõnus metsaonnike, kus saab öö mööda saata.

MÄRTS: Ähijärve teerada (Karula rahvuspark - Võrumaa) - 4 km pikkune rada, mis asub Karula rahvuspargis ning saab alguse sealse suurima järve äärest.
Ähijärve teerada läheb  piki kunagisi käidavaid teid neid taaselustades: heinamaatee, Ähijärve kallasrada, jalgrada, metsateed, taliteed,  hobuseteed ja kruusatee.

APRILL: Alatskivi matkarada (Tartu-Jõgeva puhkeala - Tartumaa) - Kuulsa Alatskivi lossi läheduses ümber Lossijärve kulgev 4,5 km pikkune matkarada oma vahelduva reljeefi, mitmete huviväärsuste ja mitmekesise elustikuga pakub elamusi igal aastaajal.

MAI: Rannametsa - Tolkuse matkarada (2,2 km - Pärnumaa puhkeala) või Riisa matkarada (4,8 km - Soomaa) - Me oleme plaaninud maikuu matka ette võtta, siis kui kanuumatkale läheme. Hetkeseisuga läheme Kõppu ning ühendaksime kaks asja - ühel päeval kanuumatk, teisel matkarajal. Kõik sõltub, mis ilm on, kui väsinud me oleme jne. ning sellepärast ka kaks varianti.

JUUNI: Kiidjärve - Taevaskoja - Kiidjärve matkarada (2. päevane) (Kiirjärve-Kooraste puhkeala - Põlvamaa) - Kiidjärve külastuskeskuse juurest algav 11,8 km pikkune matkarada kulgeb maalilise Ahja jõe kallastel, kust on hästi vaadeldavad erinevad liivakivipaed (Sõnajalamägi, Palanumägi, Oosemägi, Laaritsamägi, Mõsumägi jne). Rada kulgeb ühte kallast mööda Saesaare paisuni, sealt üle silla ning teist kallast mööda tagasi. Rajale jääb Sõnajala lõkkekoht, kus on lubatud ka telkida ja Roiupalu õpperaja lõkkekoht.

JUULI: Käkisilma - Vilsandi matkarada (Vilsandi rahvuspark - Saaremaa) - Suvel, madala veega, pääseb Käkisilma Kuusnõmme poolsaare otsast jalgsi läbi mere Vilsandi saarele. Sellel kahepäevasel jalgsimatkal ühe Eesti kaunima ja omanäolisema saare peale, jalutame laidudel, uudistame väikesaari, kõnnime rannaniitudel ja kitsastel metsateedel, uurime saare eluolu ning käime risti ja põiki saare läbi.

AUGUST: Tammsaare - Järva - Madise loodusrada (Aegviidu-Kõrvemaa puhkeala - Järvamaa) - Üle Kodru raba valdavalt laudteel kulgev loodusrada. Raja pikkus 5 km, sellest 4,4 km laudtee. Romaani "Tõde ja õigus" tegevuspaigad.

SEPTEMBER: Luua - Pikkjärve - Nava - Luua õpperada (9km) (Vooremaa maastikukaitseala - Jõgevamaa) - Rada algab ja lõppeb Luua arboreetumist tutvustab selle paikkonna loodust ja kultuurilugu ning Vooremaa maastiku üht tüüpilisemat osa.

OKTOOBER: Apteekrimäe matkarada (Otepää looduspark - Valgamaa) - Apteekrimäe metsarada on 4 km pikkune vahelduva reljeefiga matkaring, mis sobib hästi metsajooksuks või kõndimiseks. Rada algab ja lõpeb Otepää linnast Mäe tänavalt Otepää spordihoone eest. Rajal on 4 suurt rajaskeemi ja 2 tõstepalkidega varustatud treeningpaika.

NOVEMBER: Emajõe õpperada (2,5km) (Peipsiveere looduskaitseala - Tartumaa) - Suletud kuni 2018. aasta suveni rekonstrueerimistööde tõttu. Võiks teha jalutuskäigu õpperajal, hiljem istuda lõkke ääres ja küpsetada vorstikesi. Õng kaasa ehk ka näkkab.

DETSEMBER: Räätsamatk Lõuna-Eesti rabas al. 4 inimest, koos metsarestoga al. 10 inimest - Idee, et kui sõprade ringis või lugejate seas on rohkem huvilisi, võiks ühe toreda aastalõpu räätsamatka teha mõnes rabas ja miks mitte ka matka lõpus kosutava sooja einega (Nt. Meelva rabas Põlvamaal). Seda siis läbi kolmandate inimeste, kes matka läbi viivad.


Oleme välja valinud Järvamaa, Tartumaa, Viljandimaa, Valgamaa, Põlvamaa ja Võrumaa matkarajad ning ühe kaugema retke. Kuna päris mitmeid nende piirkondade radu oleme varasemalt juba külastanud, siis sellepärast on ka nii mitu maakonda. Nüüd otsisimegi need ülejäänud välja, mis meile huvi pakuksid. Ja tegelikult on neid veelgi, aga peavad oma aega jääma ootama. Nii nagu ka teiste piirkondade rajad jäävad oma aega ootama. Aastas on paraku ainult 12 kuud ning muud tegemised-toimetamised vajavad ka oma osa ning ei saa kogu aeg kuskil rajal olla.

Nimekirjas on palju toredaid paiku, kuhu oleme tahtnud minna, kuid ilmselt kõige rohkem tekitab elevust jalgsimatk Vilsandile. Oi, kuidas ei jõua juba suve ära oodata!!!! 😋

Kel huvi ja tahtmist, kutsume endaga kaasa matkama! Me oleme täitsa toredad ning ei hammusta, ausalt! Kirjutage-joonistage meile e-mailile või facebooki! 😊


Selleks ajaks, kui see postitus ilmub, tutvustamaks meie plaani - oleme me juba läbinud kaks rada ning varsti-varsti saate neist ka lugeda!


pühapäev, 11. veebruar 2018

Kadi kahaneb: Jaanuar

Uue aasta tulekuga kaasnevad ikka lubadused - lubatakse hakata trennis käima, kaalust alla võtta, areneda, koguda raha, olla enda parim versioon ja mida kõike veel kokku ei lubata.
Mina lubasin endale, et ma toimin nii, et mul oleks hea ja kergem olla oma kehas. Otseselt kaalulangetusega tegelema hakata ma ei lubanud, sest noh, eelmine ja kõik eelnevad aastad on seda näidanud, et kui see on peale punnitud asi, siis ei õnnestu, kohe mitte. Mõttetu stress, sest seda kaaluteemat tuleb nagunii ustest ja akendest ning kui ise tekitad ka endale veel stressi, siis ei jõuagi kuskile. Klõps peab peas ära käima, et vot nüüd ma teengi seda! Ei mingit üleliigset stressi, rahulikult omas tempos.

Ometigi 2. jaanuaril ma end kaalusin ja mõõtsin. Noh, et teaks, kus ma omadega olen. Tänu oma grupile oleme pidanud tabelit ja iganädalaselt/igakuiselt on numbrid kirja pandud ning pean tõdema, et on hea jälgida küll, et kus mingi hetk sai oldud ja kus nüüd.
Samamoodi on meil igakuiselt Endomondo challenged, kus mõõtu võtta.

Tark tabel näitaski, et möödunud aastal, samal ajal, kaalusin ma 4,3 kg vähem ja olin 36 cm õhem. Kaalunumbri osas hakkasin ma ähvardavalt ligidale jõudma oma algkaalule ning mõõtude suurenemisest oli aru saada riiete pealt.
Ma ei tundnud ennast hästi - pidevalt "õhku täis" tunne, riided hakkasid ebamugavalt ümber olema ja võhmast ei hakka ma parem rääkimagi.
Ma ei taha olla see inimene, kes iga väiksemagi pingutuse peale hakkab otsi andma ning kolmandale korrusele minekuks vajaks puhkepausi, sest MA EI JAKSA!

Kuigi mu töö on füüsiline, sellest ei piisa. Ehk aitaks see natukene rohkem kaasa, sest hommikuses vahetuses tööl olles, teen esimese nelja tunniga tööl ära 10 000 sammu, KUID iga teine teab, et toitumine on kõige aluseks ja ma ei saa öelda, et see midagi väga ilusat on.

Paraku aga osutus jaanuar raskeks töökuuks ning ma olin peale tööpäevi üli väsinud ja suurt end liigutada ei jaksanud. Ühel nädalal tuli tööl olles iga päev 19 000 sammu ning mul polnud tõesti tahtmist veel kuskil kõndida või teleka ees end hingetuks hüpelda.

Kui nüüd jaanuarist kokkuvõte teha, siis jõudsin ma 20. korral kõndima, isegi 1 kord karglesin Jillian Michaelsi kava järgi. Numbrites teeks see 55.92 km ja 20 minutit. Ja seda lausa 22,49 km rohkem kui detsembrikuus. Edasiminek!
Ja kusjuures, sellest 55.92 km-st 8.15 km matkasime ühel ilusal päikesepaistelisel pühapäeval Soomaal - läbides Ingatsi ja Hüpassaare õpperajad.
Seoses nende õpperadadega - me võtsime sel aastal vastu väljakutse, et terve aasta vältel läbime igal kuul ühe matkaraja. No, et me ikka veelgi rohkem aktiivsemad oleksime! Õige pea saate lugeda, milliseid radu me sihime! Stay tuned! 😉

Aga pika jutu point on see, et kuigi kuu oli raske ja liikumist polnud nii palju, kui oleks võinud (arvestades, et talvekuu, siis päris hästi, sest ma ju külmavares) jätsin jaanuarisse maha 1,3 kg ja 13 sentimeetrit. Pole ju üldse paha?! Minumeelest ka mitte!

Veebruar saab veel parem olema, sest.. Ma räägin ühe saladuse. Jaanuarikuu viimasel päeval liitusin ma spordiklubiga ning mul on tõsiselt suur tuhin peal, et vihtuda jõusaalis ja erinevaid rühmatrenne mööda. Nii elevil!! 💪😀





reede, 9. veebruar 2018

Meie kiiksud/veidrused

Mõni aeg tagasi sõitsime autoga kuskile ning mulle tuli ei-tea-kust pähe mõte meie kiiksudest. Küsisin Kaarli käest, et millised kiiksud mul tema arvates on.
Saime päris kõvasti naerda ja põhiline oli muidugi "Ei ole niiii!" lause. Sinna see asi jäi ja muidugi läksid ka nimetatud asjad meelest ära (kuldkalakese mälu nagu mul on).
Hiljaaegu aga hakkasin uuesti sellele mõtlema ning panin kohe ka kirja, muidu lähevad jälle meelest ära.



Kaarli kiiksud minu silmis:
- Sööb frikadellisuppi hapukoorega.
- Joob otse pakendist piima, mahla.
- Kasutab sea kohta sõna "öts".
- Sõna "pudel" ütleb ta hästi pehmelt nagu buddel. Seda peab kuulma, et aru saada.
- Kanget alkoholi juues, peale lonksu ta alati köhatab.
- Ei söö punapeeti (kollast peeti sööb), kõrvitsat, koduseid marineeritud kurke - äädika pärast, kapsast - sest see haiseb, ju ei saa maitse ka parem olla.
- Läheb närvi ja kritiseerib saatesarju, reklaame, uudiseid.
- Kui talle midagi ei meeldi, vastab "mida iganes".


Minu kiiksud Kaarli silmis:
- Sööd väikese lusikaga enamus asju.
- Ei suuda paljalt hapukoort süüa, nt kui paned hapukoort toidule ja tõmbad pakendi avast ülejäägi ära, siis enamus limpsavad ära, sa loputad käe veega ära - väkk pidi olema.
- Kui midagi haput sööd, siis teed grimasse ja väristad end üle kere, et niiiii hapu! 😀
- Uusi asju ei taha kunagi proovida, aga kui mina söön, siis ampsu tahab küll ja lõpuks sööb käest ära ka mõne asja.
- Kasutad sõna "tibutagi".
- Ei joo õlut, kalja, kohvi.
- Sulle meeldivad need karvased ja tukaga lehmad. Räägid alati, kui neid näed, et tahaks endale ka.
- Punnipigistamise maniakk oled.
- Nühkima peab ka sind kogu aeg, muudkui aga süga ja silita siit ja sealt.


Selline natukene kiiksakas paar me olemegi. Ühe kiiksakas täiendab teist ja koos oleme ideaalsed kiiksud ning meil on alati lõbus!😊




esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Ma ei ole kunagi..

Marise viimane blogipostitus sellest, mida ta pole kunagi teinud (LINK) pani ennastki mõtlema neile asjadele ning tükk aega mõtlesin, aga no ei tulnud midagi pähe.
Küsisin Kaarili käest, tema ütles, et neid asju on nii palju ju! Käskisin loendada, sest mul küll midagi pähe ei tulnud. Kaarel alustab: "Ma pole kunagi USAs käinud.."
Ma ütlen, et oookeeei, aga no mingi asi, tegevus. Nt pole midagi kandnud, söönud.
Kaarel ütleb: "Noh, mul pole kunagi geelküüni olnud jaa.." Hea teada! 😀


Kaarli "Ma ei ole kunagi..":
- USAs käinud.
- Austrias käinud.
- Pole Vaikses Ookeanis kunagi ujunud. Atlandis ka vist pole.
- Abielus olnud.
- Lapsi saanud kunagi.
- Ripsmeid värvinud. (Kadi värvis korra "Paluuuuuuun, sul on nii ilusad pikad ripsmed!"😀)
- Mudavannis käinud.
- Praekapsast söönud - hais on rõve, siis on maitse ka rõve.
- Sushit söönud.

Ta vist oleks mitme lehekülje jagu riike ette lugenud, kui ma oleks lubanud. 😁


Ja siis hakkas minul mõte jooksma.

Minu "Ma ei ole kunagi..":
- Käinud maniküüris, pediküüris, kosmeetiku juures.
- Spreipäevitust teinud, vahatamas käinud.
- Kandnud juuksepikendusi. Mul on endalgi hull puhmas peas, pole vist vaja.
- Juukseid blondeerinud.
- Kasutanud hambaniiti. Imelik tundub niiti hammaste vahele toppida...
- Lasknud endale tatoveeringut teha, kuigi olen sellele mõelnud.
- Hüpanud langevarjuga. See oli väga pikka aega mu suur unistus, kuni ma siis nägin millistest lennukitest alla peaks hüppama.
- Käinud Ikeas.
- Mind ei ole kunagi vahistatud. Ma nii pailaps. 😇
- Esitanud alkoholi ostes dokumenti. Ju ma näen nii vana välja, sest juba siis kui ma 16-17 olin, käisin ostmas ning alati sain kätte.
- Tsirkuses käinud.
- Weekendil ja Õllesummeril käinud.
- Egiptuses ega ka Türgis käinud.
- Läätsi kandnud.
- Murdnud luud. Ee, mõra oli, see vist päris murru alla ei lähe. 😕
- Olnud abielus. No ei ole saanud ettepanekut! KUIGI vabaabielu paistab aina populaarsem olema.
- Oma kodu omanud. See vist üldse paras peavalu enamustel noortel inimestel.
- Söönud kilu, räime. Öööäääkkk! Lapsepõlvetrauma vist, sest iga kord, kui me turuhoones käies läbi kalaosakonna läksime, siis hoidsin hinge kinni, sest see hingemattev hais oli ko-hu-tav! Ka praegu, täiskasvanuna, teen seda, ise märkamatagi.
- Söönud austreid.
- Söönud vutimune.
- Joonud kalja. Maitnud korra, keeleotsaga vist suht. 😀 Koduõlle ja üldse õlle kohta käib sama, sest no see lõhn juba ajab mind öökima.
- Joonud kohvi. Kohvipuru lõhn on küll ülimõnus!
- Söönud sushit. Vetikas...
- Marineeritud seeni söönud. Ligased.. Ma ei pea vist rohkem midagi lisama.


Aitab küll vist. Saite üpris palju meie kohta teada, nooo vähemalt minu kohta.

Lugemiseni!