Lehed

teisipäev, 5. mai 2015

Kaarliga tööl kaasas.

Kuna mul oli täna vaba päev, siis Kaarel ütles, et ma tuleksin kaasa. Ta tahtvat mind juba ammu kaasa võtta sõitu ning tal on siis ka lõbusam. Jäin nõusse, kuna tal ei pidanud objektidel kaua aega minema.
Hommikul 6.50 oli äratus. Ma ei saanud kohe maast lahti, sest kella 1.00 ajal öösel kobisin alles voodisse ning ütlesin, et ma pikutan veel 7ni, et äratagu mind üles. Lõpuks 7.10 sain ülesse ning kiired toimetused vannitoas ja riidesse. Kaarel tegi mulle kaks võikut, need sõin kähku ära ning sõit võis alata. Autosse istudes hakkas juba tibutama. Ma tahtsin veel Eesti Leivatööstuse putkast läbi minna, et värskeid saiakesi osta. Nii nämma :P Muidugi ostsime Rukkiräägu leiba ka, vaja ju veel võidupileteid saada. Esimese asjana autos kiskusin leiva paki lahti, aga seal polnud mitte midagi! Täielik pettumus, ma ei saagi oma torusalli :( Heaküll, sain 30 eurtsise kinkekaardi, selle eest peaks mõne torusalli saama küll. :)

Poole 11 ajal jõudsime esimesse kohta, Balsnacki. Seal läks Kaarlil kähku, mina istusin autos ning kaifisin head krõpsu lõhna, mida terve õu täis oli. Siis sõitsime Tallinnasse ning tegime varajase lõuna. Söögikohti eriti ligidal polnud ning nii võtsime Rimist pitsat. Seal samas parklas kugistasime pitsad ära. Töö autoga ei saa eriti kuskile mujale sõita, km tiksuvad ning Rimiga samas majas olnud Peetri Pizza oli kinni.
Kui söödud saime, siis sõitsime järgmise objekti juurde, Harku külje all. Kell oli vaevu 12 ning inspektor pidi 13:00 tulema. Lootsin, et aeg läheb kiiresti. Kaarel läks juba objekti üle vaatama, et kontrollib üle enne, kui üle andmine jne. Mina klõbistasin arvutis ning vahtisin maja ümber toimetavaid töömehi, terve kari oli neid. Igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Mina muudkui aga istusin ja istusin, tagumik oli juba kandiline. Vahepeal tulin autost välja ja sirutasin end. Ilm oli natukene tuuline, aga soe. Aegajalt käis Kaarel auto juures ning uuris, kuidas mul läheb. LÕPUKS enne 14:00 ta tuli ja enam ära ei läinud, sai töö valmis. 2 tundi! istumist, pidi ju kiiresti minema ja lihthe päev olema! :D
Selle objekti ligidal on Mati kalapood, Kaarel on sealt varem ka paar korda toonud suitsukala ning otsustasime sel korral ka võtta. Seal on nii hea kala! Lisaks on kilo hind odav ka - 2 midagi kopikatega oli hind sel korral. Mina, kes ma varem ei söönud üldse kala, lapsepõlve trauma pärast - luu jäi risti kurku kinni ja oli kriips peal minu kala söömisel, vitsutan nüüd kahe suupoolega kala, sest see on nii hea ja ei saa kuidagi küll. Kaarel ainult küsib, et noh, on ju hea? Ja sina ei söönud varem kala?!
Põhimõtteliselt oli tal peale seda objekti tööpäev läbi ning oleks võinud koju minna, aga Kaarel ütles, et käib Ülgaselt ka läbi ja uurib kuidas neil seal asi toimib. Seal oli probleeme tehnikaga ning otsustas üle vaadata. Noh, tegelikult oli sellel tagamõte ka, et lihtsalt niisama sõitmine poleks, vaid saaks kuskile minna ka. Viimasel korral oli ta seal ringi käinud ning oli sattunud Koljunuki sadama juurde. Ütles, et ilus koht on ning tahab seda nüüd mulle ka näidata. Mina olin päri, uusi kohti ikka põnev avastada ning nagunii loksusin ju kaasa.
Sõitsime Gps-i järgi ning kui Maardusse olime jõudnud, lasi see meil seal ringi tiirutada, pool Maardut tiirutasime läbi enne kui õigesse teeotsa juhatas, kuigi olime sealt juba korra mööda sõitnud. Maardus oli künka otsas nii ilus kirik, millest tahtsin pilti teha, aga Kaarel ei pidanud kinni ning ma ei saanudki pilti teha. Jätan meelde!
Ülgasesse jõudsime kohale, kiired jutud töömehega ning võis minna Koljunuki sadamasse. Enne sadamasse minemist olid keelavad sildid, nii et jätsime auto sildi taha ning kõndisime edasi. Parajasti käisid seal sadama ümbruses tööd ning kopad kärutasid edasi-tagasi ning ehitasid miskit merepiiril. Koht oli tõesti ilus. Uus sadamahoone, ümberringi oli ka paar maja ning paistis, et on veel tulemas. Jalutasime mere ääres natukene ringi ning tagasi auto poole kõndides märkasime luikesid. Istusime kividele ning pildistasime/vaatasime neid. Luiged tulid rannale. Ma tahtsin aina ligemale minna, aga kartsin kolki saada. :)







Tagasi sõites märkasime pangal varemeid. Paistis, et pole eriti käidav koht, kuid ligemale jõudes, oli näha, et käimist on küllaga - lausa prügikottidega. Järjekordne ilus koht ära lagastatud inimeste poolt..
Üks hoone oli osaliselt säilinud, aga rohkem huvitasid mind koopad, mis paistsid kaugemalt. Ma tahtsin kohe uurima minna ning ronisin kõrgele koobaste juurde. Nagu mulle ikka kombeks, kohe ma infotabeleid ei loe, seega ei tea ka alguses mitte midagi, mis kohaga tegemist jne. Koopaid oli kolm. Kahel oli koopasuue suurem ning kolmandat ma algul ei märganudki, seetõttu ei jäänud ka pildile. Sealt nirises vett välja ning arvasin, et tegemist lihtsalt allikaga. Sisse ei hakanud ronima, polnud valgustust, kummikuid ning pealegi võib sees nahkhiiri olla. Nagu ka selgus, siis need koopad on peale Piusa koobaste üks Eesti suurematest nahkhiirte elupaikadest ning koobastesse minek on keelatud.




Infotahvel teatas, et tegemist on Ülgase fosforiidikaevandusega, mis 1920. aastate alguses käima pandi. See koosnes kahest osast: kaevandusest ja sorteerimis-rikastusvabrikust. Lisaks ehitati veel 2 km pikkune raudtee (kaevanduse ja sadama vahele) ning sadam Koljunukile, mille kaudu toimus väljavedu.
Fosforiidi vedu toimus ainult mere kaudu, mistõttu oli talviti mere kinnikülmumise ajal väljaveo võimalus piiratud.
Ööl vastu 5. detsembrit 1938. aastal hävis vabriku hoone tules. Järele jäid ainult katlamaja ja kuivatushoone müürid.
Ülgase paekaldasse tekkis kaevandamise tulemusena ligikaudu 4 km ulatuses maa-aluseid käike.

Nii ta seal paekaldal nukralt laiub, oma aja ära elanud.





Koju sõitsime Jõelähtme poolt ning ühel põllul märkasin suurt parve hanesid. Ma olin juba niii kaua aega tahtnud pilti teha sellest, aga seni polnud õnnestunud. Nüüd pidas Kaarel auto kinni, ise veel öeldes, et lendavad ära ju kohe.  Aga ei lennanud, sain veel mitu pilti teha, enne kui haneparve poole jooksin ja nad ära hirmutasin. Tegin põllumehele ju teene. :)




Enne Jõgevat tegime veel väikse sirutamis peatuse ning käisime Preilikivi kaemas.
Siin puhkab Margarethe Victoria, Kärde paruni vanim tütar. See oli olnud mõisapreili lemmikkoht avara vaatega Endla järvele. Rahvasuu räägib, et 21-aastane valgejuukseline neiu uputas end õnnetu armastuse pärast. Rita olevat olnud armunud lihtsasse talupoissi, kuid kuna vanemad olid mitteseisusekohase abielu vastu, valis ahastuses tütarlaps vabasurma. Tema põrm puhkab rohukamara all, kuid armastuse vaba vaim hõljub tuulehoogudes puude latvades. Noore neiu surma tegelikke asjaolusid ei teata. Kirikuraamatu sissekande järgi suri ta 27. juunil 1903. a. südame seiskumise tagajärjel, Kuigatsis, Lõuna - Tartumaal.
Kivisse on raiutud Stackelbergide perekonna vapp. Vapikilbil on kolm mäge, millel seisavad kaks pärnatüve. Murtud tüved alla rippuvate lehtedega sümboliseerivad suguvõsa, mida võib küll murda, aga ei saa hävitada, sest tugevatest juurtest sirguvad uued harud.





Koju jõudmist tervitas ilus vikerkaar.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar