Lehed

laupäev, 16. mai 2015

Kanuumatk

Enne liikuma asumist käisin kiiruga metsa alt läbi, et vaadata, kas mu jänkuke on veel alles. Südamerahus sain ära tulla, jänku oli kadunud ja loodetavasti oma emmega. :)
Poole 10 ajal hakkasime maalt liikuma Valgamaa poole. Ööbime Udumäe Puhketalus (teen ülevaate postituse lõpus), mis asub Kirikukülas, Helme vallas ning sealt viib buss meid alguspunkti ning lõpp-punktist tagasi puhketallu. Kuna me polnud päris kõiki asju kaasa ostnud, siis käisime Otepääl poest läbi. Ostsime joogipoolist ning näksimist kaasa. Sõitsime edasi, kell oli juba päris palju ning 11.30 pidi kohal olema. Ilm oli üpris masendav. Peaaegu terve tee sadas. Võis ainult loota, et ei sajaks ning laseks ära olla. Tuleb riideid selga toppida rohkem.
Lõpuks jõudsime kohale. Mõtlesime, et oleme viimaste seas, aga peale meid tuli veel 3 autot, nii et jõudsime veel vara. Toppisin hunniku riideid selga, kaasa pakkisime ka veel riideid, vihmakeebid ning näksimist - joomist.
Tädi tuli kallistas mind ning küsis, et kas tulen lühikeste pükstega. Külm just ei olnud ning nagunii on dressipüksid kaasas.
Puhkeküla peremees viis meid bussiga alguspunkti Patkülas ning seal saime kiirkursuse ohutuse osas. Kõik üle korratud, võis kanuud vette lükata ning retk alata. Seekordne kanuumatk on Õhne jõel, mis väisab läbi Tõrva linna. Algselt oli plaanis alustadagi Tõrvast, kuid matka korraldaja arvas, et võiks jupi juurde panna, et jõgi on päris hästi läbitav ning saaks muidu kiiresti läbi. Kogu matka pikkuseks tuli 14.6 km, päris korralik maa. Rohkem, kui eelmisel aastal.
Esimene pool enne Tõrva linna oli üpris käänuline ja vool ei kandnud eriti edasi. Kogu aeg pidi tööd tegema, et kaldasse ei põrutaks. Seda juhtus ka meil ikka paaril korral ning vahepeal läksin päris auru täis ning porisesin omaette. Ka kõvemat häält tegin vahepeal, aga ega Kaarel sinna taha ei kuulnud midagi. Kui kuuliski, siis ta väga midagi vastu ei öelnud. Mul hakkas tast vahepeal täitsa kahju. :) See oli kolmas kord, kui me koos kanuus olime.
Ilm oli väga muutlik. Päikest küll ka näitas, aga vahepeal kadus ära, tuli tuul, nii et kui ma tahtsin jope pealt ära võtta, siis mõne aja pärast oli jälle jahedam.
Nalja sai ka kõvasti. Kes rammis teise kanuud, hullud spurdid, et teisest mööda saada. Lõkerdav naer. Seltskond oli väga lõbus ning eks naps tegi ka oma töö. Iga mõne aja pärast oli napsutamis peatus.
Enne Tõrvasse jõudmist oli väga ilus, kauneid sildu oli üle jõe palju. Loodus oli ilus, liivakivi paljandeid oli jõe kallastel näha.
Enne Tõrvat tegime suure spurdi. Tõrvas tulime välja, puhkasime hetke ning vedasime kanuud üle tee teisele poole. Kõik ootasid juba pannkoogi peatust, mida lubati tunni pärast.
Teisel pool oli jõe vool natukene kiirem, aga üldiselt pidi ikka palju aerutama, vool ei kandnud eriti edasi. Siinpool oli ka rohkem takistusi ees. Ühel lõigul tulime suure hooga, ees olid kivid, aga kuskile polnud minna enam ning muidugi panime otse kividesse ja jäime põhja peale kinni. Kuna me nii suure hooga tulime, siis see hetk kui kinni jäime, oli pidurdus moment nii suur, et mina kukkusin selili kanuusse. Kanuus oli muidugi vett ning üks gini purk oli katki läinud, et seda oli ka seal põhjas. Tagumik oli mõnusalt märg ja porine, isegi püksis oli seda pori. :D
Kaarel pidi kanuust välja minema, et sealt lahti saaksime. Edasisel teel tegin kõvasti puid koju kaasa. Sõitsime läbi okste, mina jäin kapuutsiga kinni ning suur oks ragises kaasa. Neid oksi võisin veel pärast autoski veel kapuutsist välja korjata.
Paar korda päästeti meid ära, kui kinni olime ning rammisime teisigi, et neid tagant tõugata. Kui hoog sees ning kohe kellelegile otsa panemas, siis väga ei õnnestunud päästa enam. Peaasi, et sõrmi vahele ei jäta.
Lõpuks tuli oodatud pannkoogi peatus. Kõht oli tühjaks läinud ja pannukad olid nii head nagu kunagi varem poleks saanud. Lobisesime, metsatiir enne kanuusse naasmist. Hakkasime juba minekule sättima, kui mõtlesin ikka metsa all ära käia ning läksin üle muru. Jalge ette muidugi ei vaadanud ning leidsin üles ühe augu, komistasin ning käpuli ma olingi. Nalja kui palju.
Edasine teekond oli väga põnev. Aina rohkem takistusi tuli teele. Koprad olid korralikku tööd teinud ning suuri tammesid ette ehitanud. Pidi väga kitsastest aukudest läbi pressima end kanuuga. Osades kohtades tekkis küll tunne, et kohe mitte ei mahu. Korraldajad olid saaginud ainult nii suure ava, et kanuu läbi mahuks. Rohkem väljakutset ning väga äge oli.
Meil oli seltskonnas pikki turskeid mehi ka ning see oli eriti naljakas vaatepilt, kui kanuusse pikali viskasid. Esimene kummardus ettepoole ning mahtus läbi, tagumine viskus üle keskmise istmekoha, tagumik urvakil. No ei mahu nii läbi. :D
Ühes kohas mul sugulane arvas, et ronib üle. Ühe jalaga oli kanuus ning teisega ronis palkide peale. Kanuu tahtis jala alt ära kaduda ning oli palgi peal nagu köielkõndija. Vaatepilt oli lõbusam, kui siin praegu kirjutades. :)
Kõige rohkem meeldis mulle üks koht, kus mina viskasin end kanuusse selili, Kaarel kummardus minu peale ning kui palgi alt läbi läksime, siis üles vaadates oli kopra küüniste jälgi näha. Hea pildi oleks saanud. :)
Mina olin lõpuks päris porine ja märg. Igal pool oli oksi. Väsimus oli peal, aga see oli selline mõnus väsimus. 5,5 tundi ja 14.6 km läbitud - päris hea maa.



Tegime ühispildi ning tagasi puhkemajja. Majja sisse läksime, siis tuli perenaine vastu ning kähvas, et jäite nüüd hiljaks, mis kellaks see söök siis nüüd teha?! Lepitud oli kokku, et saun tehakse 17:00ks, meie jõudsime 17:30. Polnud ju nii suur hilinemine. Saun oli juba valmis ning naised said õiguse esimesena minna. Saun oli nii pisikene, et neljakesi mahtus korraga leiliruumi, lisaks polnud normaalset pesemisvõimalust. Kitsukene nurgakene oli. Loobusime seal pesemisest ning läksime majja dušši alla. Meid oli 19 inimest ning nii pisike saun anti kasutusele. Pärast kui majas ringi vaatasime, siis selgus, et maja esimesel korrusel oli ilus avar saun. No miks siis seda ei köetud?
Mehed käisid ka maru kiiresti saunas ära ning saime valmis juba enne, kui õhtusöök valmis oli.
Õhtusöök oli koduselt maitsev.
Õhtu veetsime mõnusas seltskonnas lobisedes, näksides, kesvamärjukest tarbides ning lauldes. Seltskonnast üks mees mängib kitarri ning see oli tal ka kaasas. Tõi kitarri välja ning tal olid oma laulikudki kaasas. Laulsime kuni tüdinesime. Varsti hakkas rahvas ära ka vajuma, meie viimased vaprad neljakesi läksime 1 ajal ära tuttu. Pikk päev seljataga, täiesti arusaadav, et väsimus tikub peale. Meie Kaarliga olime kolmeses toas. Kaarel läks enne magama, oli voodid ilusti ära teinud, nii et mina läksin ja pugesin kohe teki alla. Ta oli mulle aseme narivoodisse teinud ning ma ei saanud seal kuidagi magada. Küünarnukid valutasid suurest aerutamisest, mis oli uskumatu - mul pole kunagi küünarnukid nii valutanud! Võtsin valuvaigistit ja vähkresin edasi. No ei saanud ma seal naris magada, selline tunne, et õhk saab otsa - kerge foobik. Ajasin Kaarli üles, unesegaselt ei saanud ta aru, et mis toimub, kuid vahetasime voodid ära ning seal voodis sain magama jääda.

Väike ülevaade kohast ka, kus peatusime.
Kompleksis on peamaja, saunamaja ja kämping, kus kõigis on võimalik majutust rentida. Kui soov odavamalt ööbida, siis võimalik telkida või oma karavaniga kohale minna.
Meie peatusime saunamajas, kus on esimesel korrusel avar kaminasaal 50-le inimesele, kuhu mahub ideaalselt tantsimagi, kui isu peaks peale tulema. Avar saun nagu juba eespool mainisin ning väike köögikene.
Teisel korrusel oli magamine. 8 tuba, 23 voodikohaga. Vastavalt siis 2-4-kohalised, lisaks ka puhketuba, kus saab diivanil lösutada ja telkut vaadata.
Tiigi ääres on pisike saunake ning seal ligidal on ka kämpingud, kui suvisemal ajal soov väljas, kuid samas voodis magada. Majast kaugemal on varjualune, kus on võimalik grillida ning see mahutab ka päris suure koguse rahvast.
Koht on väga ilus, söögid koduselt head ning hinnaklass pole ka kõige kõrgem. (Seda saab juba täpsemalt kodulehelt uurida). Peremees on väga tore, perenaine on natukene omamoodi suhtlemise koha pealt, aga temaga eriti kokku ei puutu ning ei käi ja ei sega kuidagimoodi. Samuti ei olnud mingeid keelusid, millega olen nii mõneski kohas kokku puutunud.
Mõnus koht, kus lilli nuusutada, loodust ja vaikust nautida või siis vaikust rikkuda.
Ümberringi on ka mitmeid vaatamisväärsusi. Lähim neist on Helme Koduloomuuseum ning kiriku varemed. Helme on 4,5 km kaugusel ning seal saab uudistada Helme koopaid ja lossimäge.















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar