Lehed

pühapäev, 10. mai 2015

Mure pisikese pärast

Kõrvaklapid peas, ümisesin laulule kaasa ning jalg tatsus muusika taktis, kui istusin murutraktori roolis ning niitsin muru. Päike paistis, lihtsalt nii mõnus ilm oli. Tuju oli hea ning ei märganudki ümbritsevat, olin muusika võimuses. Keeran rooli ja silmanurgast näen, et keegi hüppab. Ehmun, kelle ma nüüd alla ajasin?! Kargasin murutraktorilt maha ning muru sees on vaevu märgata pisipisi jänkupoega. Oi, kas ma tegin sellele pisikesele liiga. Üritan teda kinni püüda, aga hüppab eest ära. Saan ta kätte ning sellele järgneb suur kisa. Jänku sõna otseses mõttes kiljub käes. Katsun teda siit ja sealt, uurin ega ta kuskilt haavatud pole. Ta on niii pisikene, peopessa mahub ära. See pisike süda tuksub nii kiiresti. Jooksen jänku süles Kaarli juurde. Kaarel pahandab minuga natukene, et ei tohi sülle võtta metslooma, nüüd on lõhn küljes ning kui ta oleks alla jäänud, siis oleks ainult jupid taga. Ma ju ainult sellepärast, et kartsin, et tegin talle liiga.. :( Kaarel võtab ta enda sülle ja uurib ka teda, jänku teeb jälle suurt kisa. Paistab, et jänku pole
 kuskilt haavatud. Uudistame jänkut, ta on liikumatult Kaarli käel, kõrvad vastu keha surutud, aga süda tuksub kiiresti-kiiresti. Enam ei kisa, ju sai aru, et pole kasu või et teda ei sööda ära. :) Mina muidugi pidin pilte tegema. Me kumbki polnud kunagi nii pisikest jänkukest näinudki. Mõtlesime, et mis me temaga nüüd teeme. Äkki on orb või nüüd hüljatakse sellepärast, et mina ta sülle võtsin. Panime ta metsatukka ning lootsime, et emme ikka tuleb ja viib ta ära. Läksin tagasi niitma ning aegajalt ikka käisin oma jänkukest vaatamas. Liikus nii paari meetri jagu edasi uuele kohale, aga üldiselt sealt ligidalt ära ei läinud. Otsustasin ta rahule jätta, et ei käi segamas. Lähen vaatan hommikul kas on alles. Kui hommikuks ikka üldse elus on. Süda ikka valutas ning otsisin juba kuhu saaks hüljatud metslooma viia.
Hommikul ärgates tõttasin kohe välja. Ei leidnud algul ülessegi, lootsin et emme on järel käinud, aga natukene veel ringi kõndides leidsin ta üles. Oi pisikeneeee! Olen ta juba valmis kaasa võtma endaga, sureb üksinda ära äkki. Otsisin telefoninumbri ning helistasin Keskkonnaametisse. Suurt jänkudest ei tea ning mõtlesin küsida. Telefonile vastas üks naisterahvas ning ta üldse ei kuulanud. Luges oma monotoomse häälega, et metsloomad kasvavad kiiremini suureks, kui inimlaps ning ärge muretsega, ema käib poegi toitmas. Ühesõnaga ei mingit kasu.
Enne kui ära hakkasime minema, vaatasin oma jänku üle ning lootsin, et kui uuel nädalal tagasi tulen, siis on ta sealt kadunud. Süda ikka valutab. Äkki ema on ära söödud kohalike koerte poolt, rebane maha murdnud või siis saab see pisikene kellelegile kõhutäieks. Aga ega ma midagi teha ka ei saa.
Kuradima Ema Teresa! :D




 
Totu tahtis kangesti uut sõpra
Emmeeeeee!! 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar