Lehed

pühapäev, 24. mai 2015

On pühapäev tore päev, tore päev.

Eile õhtul arutasime, et mis me täna teeme ning Kaarel arvas, et peaks Põlvas (edaspidi maal) käima. Et vaja tegutseda seal natukene. Ma küll lubasin, et ei lähe kaasa, aga läksin siiski, et ma siis niidan muru või midagi.
Ärkasime küll hommikul 10 ajal üles, aga aeg läks ikka nii kiiresti, et kodust saime poole 12 ajal alles liikuma. Õues oli niiii super päiksepaisteline ilm! Enne maale jõudmist käisime sõitsime veel natukene ümbruses. Ma tahtsin kooli näha ning musi sõitis siis teist teed mööda, et näitab mulle ümbrust. Ühe põllu peal nägime kolme luike ning ma tahtsin pilti teha. Haarasin fotoka ning läksin põllu äärde, aga nad olid nii kaugel ning olid ikka liiga väiksed pildil. Kappasin põllu peale välja, enne küsisin, et kas tohib, et ega ei talla liialt. Mida ligemale jõudsin, seda ettevaatlikumaks luiged muutusid. Seisid paigal ja vaatasid mind. Olin neil juba päris ligidal. Olin valmis punuma panema, et varsti saan tappa. Kuigi ega sellest jooksmisest suurt kasu poleks olnud. Oleksin neil maru kiiresti käes olnud ning korralikult tappa saanud. :D Selle suure nokaga virutab siis tuul vihiseb kõrvade vahel. Minu õnneks ei pidanud nad mind ohtlikuks ning tatsasid edasi.





 


 Maale jõudsime, siis koerad olid kadunud ning Kaarli isa juba niitis. Lucky ilmus välja, aga Totu oli nagu maa alla vajunud. Lõpuks tuli ka kuskilt, kõrvad pea ligi ja saba jalge vahel. Muidugi, põristamine käis ju ja Totu vana jänku värises peidus. :)
Vahetasime riided ära ning läksime metsatukale vaatama, kas jänku on seal. Mul ikka veel süda valutab natukene selle pisikese pärast. Aga ei leinud teda jälle. Jänku emme viist ta ikka ära sealt vist, loodan, et ei saanud kellegi praeks..
 Kaarel hakkas isaga traktori kallal nokitsema ning mina läksin niitma. Päris mitu tundi niitsin, vahepeal oli ka söömine ning pärast söömist läksin niitsin veel edasi. Klapid peas teritasin kõrvu, et masina pläras muusikat kuulda. Ümisesin ja laulsin kaasa. :P Levi kadus kogu aeg ära ka ning aina kruttisin nuppu, et leida midagi kuulatavat. Lõpuks sain niidetud ning tölberdasin Kaarliga kaasas. Võtsin ka fotoka ning tegin mõned pildid lilledest ja putukatest.












 Pea lõhkus otsas. Olin ju klappe kandnud ning tuul ei oleks tohtinud kõrvadest läbi puhuda, aga ju päike ja tuul tegid oma koostööd peanupu kallal ning rähnid tagusid peas. Lõpuks istusin kiikuvale toolile ning kiigutasin end seal, silmad suletud, lootes et valuvaigisti mõjub ning jääb juba järgi. Ei jäänud..
19 ajal hakkasime maalt kodu poole liikuma. Mul ikka peavalu veel piinas ning süda oli kuidagi paha. Kaarel ütles, et vist tuleb ikka beebi. Ise muheleb. Mina muidugi vaidlesin vastu.  Et äkki kõht tühi või mul lihtsalt ongi paha olla niisama kogu aeg. :D Mingu parem toogu mulle poest jäätist, tavaliselt leevendab see natukene. Ma juba enne poe juurde jõudmist isutasin, et ooooo, lihapirukat tahaks. :P Hull näljane ikka. :D Läksime koos poodi ning tulime poest välja palju rohkema kraamiga kui ainult jäätis. Aga jäätis tegi olemise paremaks küll. :)
Linna jõudsime, siis tahtsin minna Siili tänaval olevat siili kuju vaatama. Vanast metallist kokku klopsitud. Muidugi ma ei teadnud, kus see Siili tänav on ning üritasime telefonis oleva naviga hakkama saada. Tiirutasime ikka korralikult ringi. Navi kordas kogu aeg pööra paremale, pööra vasakule. No kuhu siis?! :D Lõpuks jõudsime Siili tänava otsale. Tööstusrajoon ning ees oli märk, et tupik kilomeetri pärast. Arvasime, et sellises kohas küll ei saa olla. Keerasime otsa ringi ning sõitsime teist teed mööda tagasi suurele teele. Kaardil näitas küll, et peab olema Emajõe ääres ja sealpool, kus tupiku märk oli. No lähme proovime siis uuesti, kilomeeter ju päris pikk maa tegelikult. Taamal nägime kuidas rebasepoiss(tüdruk) jalutas teepervel. No ei tea kas ikka on seal elamurajooni, kui rebased niimoodi ringi luusivad ning tööstusrajoon ju ikkagi.. Ja meie üllatuseks peale kurvi vaataski siil meile vastu ning veel uhkemad majad. Siili kuju oli tore, kaameraga valvatud ja puha. Tegime paar pildikest, auto aknast, kohe üldse mitte ei viitsinud välja minna. :)
Käisime kiiresti poes söögikraami otsimas ning ruttu koju. Lösutasime mõnusalt teleka ees. Mina vaatasin natukene netis ringi ning nägin kuulutust kus antakse neli emast kiisut ära. Hakkas jälle nuiamine pihta. Ma tahan juuuu kiiiiisut! Ise lubasid ju! Ta mingil hetkel jäi juba nõusse. Kasutasin tüli ajal hetke ära ning mis tal siis muud üle jäi, kui nõus olla. :D Aga nüüd ta jälle punnib vastu. Et kass lõhub ja kriimustab ja hammustab ja üldse igavene jama. Ta kohe üldse mitte ei salli kasse. Maal on üks valge kass Triibu ning toda kutsub ta vändaks. No too kiisu on tõsine mürgel ka ja lööb hambad kohe sisse. AGA ta on ju nagu metsalaps. Kappab seal mööda põlde ja metsa ringi nagu ise tahab ja kasvatamatu pubekas. Aga mina ju õpetan meie kiisukest. Toakass ikka teine tera. Aga musi on veendunud, et saame samasuguse hullu ning siis on kõik siin korteris ära lõhutud. AGA mina tahaaaan kiisut, täiega kassi inimene. Tuleb ja lööb nurru. Mjäu!! Ma ei jäta jonni. Varem või hiljem ma selle kassi saan! :D Nii kaua kräunun kuni ta on valmis juuksed peast katkuma ja jääb nõusse. :D
Nüüd lähen poen kaissu ning hakkan kõrva ääres kräunuma ja mäuguma. :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar