Lehed

neljapäev, 4. juuni 2015

Kuhu kaovad unistused?


Tabasin ennast täna mõttelt, et ma pole juba väga ammu unistanud. Varem kõndisin rohkem pilvedel ning unistused olid suured. Unistused justkui hoidsid sihi silme ees, et äkki kunagi... Või õigemini, ükskord on nii! Nüüd on sellest saanud nagu to do list, kuhu tõmbad aina linnukesi taha ning kuna pea pilvedes ei hõlju ja kahe jalaga maapeal, siis tundub, et mõned nimekirjas olevad asjad ei saagi kunagi linnukest.
Unistused räägivad meile, kes me tõeliselt olla tahame, need aitavad luua ihaldusväärse elu. Kui järgneme oma unistustele, siis järgneme hingele. Unistamine on ju mõnus - see aitab olla jälle lapsemeelne, mängulustlik! Kahju, et täiskasvanuna kaotame oskuse unistada. Lapsena ju oskasime. Miks suureks kasvades kaotame selle oskuse?


Kas  kiire elutempo, välised surved või raha paneb asjad paika ning lased unistustest lahti? Äkki on unistamine seotud sisemiste hirmudega? Hirm ebaõnnestuda on suurem ning selletõttu ka ei unista enam nii suurelt? Kas põhjuseid, miks unistused kunagi ei täitu on rohkem, kui põhjuseid, miks need täituma peaksid? Või äkki kardame oma mugavustsoonist välja tulla, mis on hea, soe ja turvaline paik ning kõik uus tundub hirmuäratav?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar