Lehed

laupäev, 13. juuni 2015

Õhtupoolik rabas

Õhtu oli väga ilus ning kui Kaarel koju tuli, otsustasime välja minna. Ihastesse kõndima ei tahtnud minna, seal juba käidud küll ning Kaarel küsis, et kas ma Laeva ei taha minna, sinna rabasse. Eelmine aasta käisime ringi sõitmas ning otsimas kus Alam-Pedja Looduskaitsealal jalutada saab. Suur ala ning igale poole ligi ei saagi, kui just mööda sinka-vonkalist Pedja jõge ei liigu paadiga.
Laevas on Selli - Sillaotsa matkarada ning sinna me suundusime. Pakkisime arbuusi, pähklid, juurviljakrõpsud ning vee kaasa, et teeme kuskil õhtuse pikniku, õhtusöögi eest.
Mõtlesime, et kui tee peale jääb midagi huvitavat, siis sõidame need kohad ka läbi.
Esimene teeots, kust sisse keerasime, näitas suunda Kärkna kloostri varemetele. Lähme kaeme siis üle, mis seal on. Ega suurt midagi polnud. Künka otsas oli näha kivisid, kuid suurem osa oli heinas ja suured puud ka peale kasvanud. Aimata võis, et seal see omal ajal oli.
 
Kärkna klooster on vanemais ürikuis (1234) kirjas Valkana, Valkena ja Falkenau nime all. Rahvasuus hiljem tuntud Muuga kloostrina oli ta tsisterlaste mungaordu suuremaid keskusi Liivimaal. Klooster arus 0,5 km kaugusel Amme jõe suudmealal (praeguses Lammiku külas) ning täitis Emajõe veetee ja Tartu kaitse ülesandeid. Kloostri rajas esimene Tartu piiskop Herman I, kes siin pimedana veetis oma vanaduspäevad ning on siia ka maetud.
 Oma õitseaegadel 14.-15. sajandil elas kloostris arvatavasti 40 munga ringis, sellele lisaks veel ilmikvennad ning palgatöölised, kelle kätte olid usaldatud kloostri majapidamistööd. Klooster lõpetas oma tegevuse 1558. aastal Liivi sõjas, mil ta vallutasid Vene väed. Kloostrihooned purustati ning osa munki - sh kloostri ülem ehk abt - küüditati Venemaale. Hävis ka arhiiv.
Hiljem muutus klooster kivimurruks, kust käidi ehitusmaterjale hankimas. Veel 17. sajandil, mil koostati mitmed kloostri plaanid, olid varemed arvatavasti ulatuslikult säilinud. Kloostrihoonetele sai tõenäoliselt saatuslikuks 18. sajand, mil esmalt rajati Tartusse Toomemäele võimsad muldkindlused, hiljem hoogustus linnas aga kivihoonete ehitus. Kui toona lammutati isegi sedavõrd raskelt ligipääsetavad asjad nagu toomkiriku tornide ülaosad, siis arvatavasti käidi materjali toomas ka Kärkna kloostri varemetest.
Kloostri lõunatiiva kohal Amme jõe ääres paiknevad eravaldusena sinna vahepeal tekkinud kaks talumajapidamist, mis kloostrivaremete terviklikkust mõnevõrra rikuvad.
Endise sünge mungakloostri õu on korrastatuna kujunenud ümbruskonna rahva peopaigaks ja Tartu noorte kutsealuste iga-aastaseks laagripaigaks.
Kloostri asukoht.

Jõudsime matkaraja juurde, uurisime natukene kaarti ning otsustasime kuni Suuretüki vahitornini kõndida, et siis vaatab edasi. Infotabel lubas põtru, karusid, metssigu, hunte, igasuguseid linde ja rästikutki, rabamarjadest rääkimata. Küsisin Kaarlilt, et mis siis saab, kui põder tuleb. Mul on veel trauma ja värskelt meeles kohtumine põdraga, kui käisin Ihaste ligidal metsatukal jalutamas ning põder kõndis vastu. Ei julgenud mina liigutada, tema ka mitte. Põrnitsesime üksteist. Ma lootsin, et põder on värvipime, sest ma olin erkpunase jopega - ideaalne sihtmärk. Õnneks polnud ma nii emaselt ahvatlev ta jaoks, et peale 10-15 minutilist üksteise põrnitsemisest, kaotas tema huvi.
Igatahes Kaarel arvas, et ei tule kuskilt seda põtra. Mina ikka seletasin, et on ju õhtu ja silt teelgi näitas, et 10 km põtru, tuleb koju tagasi minna. :D Nagu see raadiojaama helistanud naine, seisis maanteel sildi taga, mis ütles, et 4 kilomeetrit põtru. Kes need põdrad tee peale pani ja kuidas ma nüüd koju saan?! :D Nii blond ma ikka pole ja kõndisin ikka edasi, ei jäänud autosse ootama. :)
Nii kui metsa vahele saime, olid sääseparved kohe kallal. Meie olime nagu suvitajad lühikeste pükstega ning nüüd oleks nagu sääsepeletamis aeroobikat teinud. Samm ette, samm taha, käed üles, värista keha. :D Kaarel sammus pikal sammul ees käsi vehkides, mina tippisin järgi. Vehkisin - tegin pilti - tippisin järgi. Käskis kiiremini tulla, et päikese käes kaovad ära sääsed. Jah, kell 8 õhtul on seda päikest tõesti palju. No siis kaovad rabas, seal lagedam ja tuuline! Vastas ta mulle. Hääküll, hääküll! Suht mets oli, küsisin, et kuna see raba tuleb. Tema ka ei teadnud. Mõne aja pärast küsisin, et kus see vahitorn on. Ikka ei teadnud! :D
Vahepeal jõudsime Suuretüki randa. Põrnitsen, mis ma põrnitsen, mis rand?
Mäh? Mis rand?

Infokiri teatab: "Oleme jõudnud sooserva, mida kutsutakse Suuretüki rannaks. Tänapäeval on see soorand, vihmase sügise aegu mõnikord päästev kuiv maa väsinud marjalistele. Aga kunagi on seesama paik olnud järvekallas: pärast viimast jääaega, umbes 7500 - 10 000 aastat tagasi, uhtus siinset liivakallast Suur-Võrtsjärv. See ulatus tollal üle kõigi Alam-Pedja soode. Ent ajad muutuvad: neis paikades, kus kiviaja inimesed kunagi kalu püüdsid, liiguvad nüüd sügiseti visad jõhvikalised."
Liivases pinnases olid suuremad ümmargused augud. Need pidavat olema kartuliaugud, mis täitsid keldri aset. Auku mahutatud talvevarud kaeti lahtistest palkidest katusega, mille peale käis sammal ja sambla peale veel liiv.
Nendelt väikestelt infotabelitelt võib väga põnevat ja uut infot saada - jälle targem. :)


Kõndisime natukene edasi ja taamal paistis vahitorn. Tegelikult olime kõndinud alles natukene üle ühe kilomeetri, aga tundus nagu oleks juba viiendal kilomeetril. Nii pikk tundus see tee ja need sääsed! Jätkus sääseaeroobika. Jõudsime ligemale, vahitorn oli raba alguses, vahitorni tipus sillerdas päike. Nii ilus! Kaarel oli juba vahitorni trepil, kui mina ämblikuvõrke pildistasin
"No tule nüüd!" hõikas ta. "Üleval ei ole sääski."








Ülevalt tornist avanes mõnus vaade. Raba on ikka nii ilus ja see värskendav õhk. Istusime tükk aega ja nautisime hetke. Lindude sirin, tuule kohin.







Kell hakkas juba 22 saama ning otsustasime, et täna enam edasi ei kõnni. Teisele poole matkarada jõuaks, aga tagasi ka vaja tulla, läheb enne pimedaks. Kõndisime tagasi auto poole ning lugesime veel kaks infoplakatit läbi. Enne Suuretüki randa sooserval olevat olnud pisike talu, kus peeti ühte hobust ja mõnda lehma. Säilinud peaks olema korsten, aga puuderägastiku vahelt vaadates ei märka küll midagi ning et vaatama minna, peaks olema kalamehe kummikud kaasas. Päris matkaraja alguses olnud Selli talu, päris esimene talu siin. See olla rajatud 1660. aastal. Kroonut teeninud Mihkel Sell oli viga saanud ja ametivõimud andsid talle tasuks loa riigimaale kodu rajada. Nõnda sai Mihklist tulevase Sooküla esimene asukas. Edasi kõndida rabast, siis on veel vanu talukohti märgitud.
Hakkasime tagasi kodupoole sõitma ning mõtlesime, et lähme käime selle lahinguplatsi ka läbi, kuhu me tulles ei läinud. Sõitsime oma 3 km, kui tuli pruun silt. Noup, pole see. Sõidame veel edasi. Sõitsime 6 km ära nagu tee peal oleval sildil kirjas oli ning ei midagi. Pole silti ega midagi. Sõitsime siis sama targalt suurele teele tagasi ja kodu poole.
Eestis on üldse kehvasti selle sildimajandusega. Suure tee ääres on silt (kui on) ning enne kohale jõudmist pole mingit märki. Ise peab otsima ja kilomeetreid jälgima. Kui viidatakse, võiks ju selle teise sildikese ka panna, kui tahetakse turismindust edendada. Mina arvan nii. Me oleme päris palju ringi sõitnud ja ekselnud, sest pole silte ja navi järgi sõites ei leia ka kõike üles.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar