Lehed

pühapäev, 1. november 2015

Täna...

... 3 aastat tagasi kohtusime me täitsa esimest korda.

Mul on tänini meeles see tunne, mis mind valdas.
Natukene oli hirmus, aga olin ka uudishimulik. Olime juba nii mitu kuud suhelnud ja nüüd oligi käes see päev, kui reaalselt üksteisele silma vaatasime.
Liblikad lendasid kõhus ja see tunne võimendus, kui nägin Su autot maja juurde keeramas.
Hingasin veel viimast korda julgustavalt sisse ning liblikate tiivaripsutuste saatel läksin trepist alla.
Minu vastas seisis pikka kasvu, tumepruunide juustega noormees. Liblikad lõpetasid rahmeldamise. Imelikul kombel ma ei pabistanud enam, seal Sinu ees seistes tundsin ma end üsna kindlameelsena.
Autoga sõites ei võtnud vaikus võimust, vaid me leidsime koheselt ühise keele.
Tänu varasemale suhtusele internetis polnud me üksteisele päris võõrad ning selletõttu leidsime ka kohe jututeemad.
Koosveedetud aeg läks kui linnutiivul.
Kõndisime aina Toomemäel ringi, külm näpistas natukene, aga mitte ei tahtnud lahkuda. Me rääkisime, naersime. Mul polnud üle väga pika aja olnud nii mõnusat õhtut ja kohtumist ning ei tahtnud, et see lõppeks.

Meie loo algus oli üsna konarlik - selle esimese kohtumiseni jõudmine võttis ikka mitu kuud aega. (Teame küll kelle pärast, khm..). Aga sealt edasi on see olnud seiklus.
Pooleteise kuu pärast sai meist paar, üsna varsti tutvusid mu vanematega, mõned kuud hiljem mina Sinu omadega ning enne, kui täitus meil kolm kuud paarina, pakkisime juba asju kokku ning kolisime ühisesse korterisse. Olime armunud, õnnelikud ning ei saanud teineteisest käsi eemale. :)
Meil oli ka erimeelsusi, kuid ühiselt lahendasime need ning edasi läksime õnnelikult käsikäes.


Täna ma imestan, et sellest on juba KOLM aastat. Ühtpidi tundub, et see oli ju alles, kui me kohtusime. Teistpidi tunneksin ma Sind nagu terve oma elu. Et Sa oled kogu aeg olnud, elu ilma Sinuta pole olnudki. Sa oled kogu aeg olemas olnud.


❤ Need kolm aastat on õpetanud mulle, et kui tunned - ära oota!

Ju mingi imevägi see oli, et varasemad kohtumised ütlesin ma ära ning nüüd tollel jahedal novembri esimesel päeval ma nõustusin. Miski ütles, et pean Sinuga kohtuma.
Hirmus on mõeldagi, et see lugu poleks saanud alatagi mu enda süül.
Olen õppinud armastama nii nagu pole seda kunagi teinud.
Jah, see polnud armastus esimesest silmapilgust - see vajas aega.
Kuid seda suurem oli see tunne, kui see tekkis.
Süda peksles rinnus ja tahtis välja hüpata, kui me pilgud kohtusid, kui Sa mul ümbert kinni võtsid, kui Sa mind suudlesid... Esimene "Ma armastan Sind"...

❤ Sina oled minu kalju.
Kui ma olen alla andmas ning enam ei jõua, saan ma Sinule toetuda. Sa ei lase mul kukkuda.
Kui kogu maailm on paha-paha koht, siis saan ma tulla, pugeda Su kaissu, sulgeda silmad ning Sa teed nii, et kõik see halb on kadunud.
Sa toetad ja julgustad mind mu tegemistes. Kui ma kõhklen, siis kinnitad Sa mulle, et ma saan sellega hakkama ning tänu sellele tõmban ma selja enesekindlamalt sirgeks.

❤ Ma tean, et ma saan Sulle alati loota.

Isegi kui ma vahel olen tõeline bitch ja ajan Su kurjaks, tean, et Sa ei keera mulle selga.
Sa kuulad ja kuuled mind, tõesti kuulad, kui keegi teine seda ei tee. Sa jaksa seda teha, isegi kui ma Su peaaegu surnuks räägin.

❤ Sa tuled mu "projektidega" kaasa.

Täna on mul vaja rabasse minna, homme virmalisi pildistama öösel kell 1, ülehomme kastaneid ja tõrusid otsima minna pimedas lehtede alt, üleülehomme on mul lõnga vaja, üleüleülehomme on mul vaja puidust kettaid, üleüleüleülehomme punaseid marju, mis siis et neid enam kuskil puude otsas pole, aga mul on VAJA! Ühesõnaga, nimeta ainult.
Senimaani oled Sa kõigi mu tujudega kaasa tulnud. Vahepeal teed haput nägu ja pole väga õnnelik, aga üldiselt toetad Sa mind. Mis siis, et nädala (halvimal juhul paari päeva) pärast seisab see "tähtis" projekt nukralt kuskil nurgas ning ma olen selle unustanud.


❤ Ma saan Sinuga olla ma ise.
Ma ei pea teesklema, olema keegi teine. Ma meeldin Sulle just sellisena nagu ma olen ja saan Sinuga olla ma ise. Oma kiiksudega, klouni olekuga, imeliku huumoriga, lapsiku käitumisega, imeliku/nilbe jutuga. Sa ei häbene mind. Sa naerad minuga koos.


❤ Mulle meeldib, et me ei tülitse.
Ja kui me tülitsemegi, siis ei suuda me üksteise peale kaua kurjad olla. Lõpuks pöördub see ikka naljaks.


❤ Mulle meeldib, et ka kolm aastat hiljem, oleme me ikka veel armunud.

 Jah, argipäev tuleb peale koos elades ja aeg teeb oma töö, kuid on hetki, kus Sa vaatad oma partnerit ning tõeline ahviarmastus tuleb peale. Naeratad omaette totakalt ning nüüdseks taltsunud liblikad tõstavad pead, teevad paar kõdi tunnet tekitavat tiiru ja see tunne on hea.
Miski pole nii nagu see oli alguses, kuid me hoiame oma suhte värskena.


Öelda on niiiiii palju, aga ma tean, et ka ilma ütlemata Sa tead seda kõike, tead mida ma tunnen.
Tead ju?

Sa oled mu ainus, päris, tõeline süda. Ma ei saa, ei taha ega suuda ilma Sinuta. 
Lähen Sinuga ja Sinu pärast kasvõi maailma otsa.

You are My HERO!


MAS!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar