Lehed

pühapäev, 24. aprill 2016

Ida-Virumaa trip videopildis

Me käisime eelmisel nädalavahetusel (16.04) Ida-Virumaal ringi sõitmas ning ma mõtlesin, et proovin filmida meie seekordset sõitu.

Vaatan siin ikka aegajalt teiste videosid ning mõtlen, et niii tore - tahaks ka! Et videoga näeb kõik ära ja pikki blogipostitusi justkui kirjutama ei peakski. (Ma nagunii kirjutan ka postituse, pole lihtsalt veel jõudnud.)

Nii ma siis seekord võtsin sihi, et filmin kõiki kohti, kus käime. Peab küll tõdema, et kõiki kohti ei filminud ning mõned kohad jäid videopildina klipist välja ning asendusid piltidega, sest ma ei saanud enam jagu.

Aga filmimisest. Noh.. Ütleme, et kõige lihtsam see just polnud.
Ma olen küll varem ka mõned korrad oma fotokaga filminud, aga selliseid lühikesi klippe ja mitte nii mitmeid samal päeval järjest. Ja seetõttu pole ma kõige paremas sõbrasuhtes ka selle fotoka videopildi seadistusega. Ma ei osanud esimese raksuga fotokat filmimagi panna, et millest me räägime, eks. 😄
Kui ma siis lõpuks meenutasin ja kaamera filmima sain, ei saanud ma seadeid paika.
Siis tahtis käsi ära surra. Polnud üldse mitte lihtne seda kaamerat (Nikon D3200) pikalt ühes käes hoida. Unistasin fotoka rihmast, millega oleks mugavam käes hoida ja käsi oleks paremini toetatud. Kaarel naeris, et mul on selfipulka vaja. Mul oli statiiv ka kaasas, aga ega ma seda siis autost välja ei võtnud.😄
Videopildi stabiilsusest ei hakka ma parem rääkimagi.
Ja kõndimine... Ma ei arvanudki, et ma nii tönts-tönts ühelt jalalt teisele kõnnin, et iga samm on videos kajastatud. 😄

Ma võiks pikalt loetleda, et mis oli või läks valesti, aga eks te näe ise mu algelises videos, et mis vead kõik on.
Teiste videosid vaatan, siis on kõik nii ilus. Pilt ei hüppa nii nagu mul ja.. No kõik on ilus! Minu oma aga.. Ma ei saa nüüd öelda, et mulle üldse ei meeldi. Meeldib küll! Esimene pikem ja ISE kokku klatitud video ning õppisin selle käigus palju. Eks esimene läheb ikka aia taha. 😊

Videot monteerisin lausa kaks õhtut järjest kokku. Vahepeal olin juba minestamise äärel ja käega löömas. Kui algul mõtlesin, et no kui raske see ikka on, siis lõpuks ma ikka juba katkusin juukseid peast ning vandusin, et never again. 😄 Siis aga hakkasin mõtlema, et no see esimene hädine sai tehtud ja kõvasti targem nüüd, et peaks ikka veel proovima. JA et mul on ju see seebikaamera ka kuskil, vot, prooviks tollega! 😄 Nii, et ilmselt ma ikka veel filmin teinegi kord.

Aga pikema jututa (hilja juba), minu tagasihoidlik video teile vaatamiseks.


Loodan, et teile meeldis minu esimene videokene, mida ma nii püüdlikult meisterdasin.
Tagasiside ja nõuanded oodatud järgmiseks korraks!

Kirjutamiseni!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar