Lehed

kolmapäev, 27. juuli 2016

Matk päikeseloojangust päikesetõusuni

Mõtlesin, et panen lõpuks ikka kirja peale jaanipäeva käidud matka muljed, sest see oli minu esimene taoline matk.

Enne jaanipäeva uurisin natukene, et mis võimalused on Põlvamaal jaanide ajal - kas kuskil on enne jaanipäeva pidu, kuhu võiks minna jne. Leidsin lausa 5 küla, kus enne ja pärast jaanipäeva suurt lõket tehakse ja ka väike külasimman on.
Siis jäi mulle silma aga kuulutus, et päev pärast jaanipäeva on Põlvas matk.


Arutasime Kaarli õega, et see oleks küll äge, et ei tea kas jalutatakse niisama ringi ja nauditakse tähistaevast jne. Meie olime igatahes vaimustatud, et lähme! Rääkisin ka Kaarlile matkast, tema oli kahtleval seisukohal. Et niigi on jaaniöö magamata ja järgmine päev on selline väsimus ning mitte millegi tegemise päev. Ma siis ütlesingi, et no päeval puhkab ja õhtul lähme matkale. Ega talle väga see mõte ei meeldinud, aga mina muudkui rääkisin, et ikka lähme ja ta õde ka, et kui pikk see maa ikka on - 5-10 km (right?!) ning nina krimpsutades ütles, et no vaatab, mis see ilm homme on.
Eelregistreerimise tähtaeg oli küll juba möödas, kuid siiski otsustasin küsida, et kas on veel võimalik ühineda. Järgmisel hommikul saingi kirja, et oleme registreeritud ning oodatud 24. juuni õhtul alguspunktis.

Me olime nii õhinas, et nii vahva ettevõtmine ning hakkasime arutama, et mida kaasa peaks võtma ja mis selga panema jne.

24. juuni päev oligi selline lösutamine. Magasime poole päevani, sõime ning läksime õue batuudile pikutama. Keegi midagi teha ei viitsinud, lihtsalt olesklesime.
Õhtupoole hakkasime asju kokku panema - otsisime helkurvestid, taskulambid, plaastrit, sobivad riided - jalanõud, sääsetõrje, juua ja natukene söögikraami kaasa.

Enne kodust ära minekut kahtlesime riiete osas, aga sai ikka pikad dressipüksid pandud, et kui pikk ikka see rada on, väljas natsa jahe kindlasti öösel ja ajab asja ära küll. Korra mõtlesin, et võtan retuusid kaasa, kuid jätsin ikka maha. Kui me vaid oleks teadnud...

Randa jõudsime, siis oli seal üllatavalt palju rahvast. Kõik olid trenniriietes, seljakotid ja helkurvestid seljas, mõnel olid käimiskepid kaasas ja matkasaapad jalas. Tõsised matkasellid paistsid ja siis olime meie, kes tulid dressipükstes väiksele matkale pärast jaanipäeva.
Registreerisime end ära, sest kell hakkas kukkuma ning matkajuht tahtis kärmelt mõned sissejuhatavad sõnad öelda.
Üllatus oli suur, kui pihku pisteti kaart ja.. seal oli kirjas, et matk on 28 km pikk. Siis tuli ikka päris rumal tunne peale, et ega enda mõistus ei võtnud, et kui pika vahemaa jõuab 5,5 tunniga läbida ning korraldaja matkaklubi, mitte lasteklubi. Suud vajusid ilmselt ammuli küll. 😄



Kaarli õde küsis, et mis teeme, kas lähme? Kuna me olime juba kohal, siis otsustasime ikka minna, et eks näeb kui kaugele jõuab.
Matkajuht rääkis, et rahulikus tempos lähme, ootame teisi järgi, 15 km pärast on joogi- ja söögipaus. Siis võttis juba ahastusse, et appi, 15 km pärast..

Rada algas kohe tõusuga - mäkketõus. Me vajusime viimaste sekka, rühtisime mäest üles. Mina vahepeal seisatasin, sest mul hakkas säär krampi tõmbama - valed jalanõud panin jalga. Selja tagant tuli seltskond meestega ning üks meestest ütles, et aega on, rahulikult. Olgu, aega on. Rühkisime edasi ning kui mäest üles jõudsime, olid teised juba kadunud - järgi pidavat ootama ju?! Raja lõpus oli matkajuhi kaaslane ning tema ootas aegajalt viimaseid järgi ja vaatas, et keegi ära ei kaoks. Taipasime, et see rahulik tempo ongi rahulik - neile, sest nemad on juba vilunud matkalised ja meie olime lihtsalt rumalad lapsed, kes tahtsid nendega samas tempos kulgeda.
Ma ei kõnni niisamagi väga kiirelt, vudin oma lühikeste jalgadega ning tahtes neile järgi jõuda, oleksin pidanud jooksma. Kaarel lonkis koos minuga, et tema ei viitsi ka joosta seda rada läbi ning tervele ringile nagunii ei lähe. Me polnud niimoodi ette valmistunud. Tulime ju väiksele ringile. 😄 Mõtlesin, et kui juba alguses mäkketõusu pärast suren, mis siis veel pärast on.. Juba hakkas dressipükstega palav..

Ütlesime Kaarli õele ja teisele matkaklubi inimesele, et minge te ees oma tempos, me tuleme järgi. Meid pole mõtet oodata, kuna me nagunii joogipunktini ei tule, lõikame kuskilt vahelt. Nemad kõndisid meist tunduvalt kiiremini, aga ka ei jõudnud suuremale grupile järgi.
Vahepeal harjus mul jalg ära ning hakkasin vaikselt tempot tegema. Mõtlesin ka juba, et võiks neile ikka enamvähem järgi jõuda, kasvõi grupi viimaseid inimesi kaugelt näha ja joogipunktini välja kõndida. See 15 km pole ju palju. Siis hakkasin aga Kaarli jutu peale mõtlema, et siis tuleb ikkagi peaaegu sama maa, sest sealt vahelt ei anna enam lõigata väga ja peame ikka mööda kaardil toodud rada kõndima enne, kui kuskilt suurele teele saab... Aga pea 30 km pidasin ikkagi paljuks, sest mingit põhja all pole ja homme oleme võib-olla siruli.
Kaarel küsis, et kuhu ma nüüd põrutan, et neile nagunii järgi ei jõua - lähme rahulikult enda tempos. Tema jutu peale ma ei tahtnudki järgi jõuda, aga kui eespool on inimesi näha, siis on vähe kindlam tunne kõndida metsa vahel. Muidugi kadusid nad meil eest ära mini hetk, sest Kaarlil hakkas palav ning kiskus dressipüksid jalast ning lasi bokserite väel edasi. Mina higistasin oma fliissisuga dressides edasi. 😄

Väljas hakkas pimedamaks minema, jõudsime suure teeni ning märkasin eespool liikumist. Olime ühe väikse teenurga lõikamisega teistele järgi jõudnud ning nägime grupi viimaseid inimesi. Mina tõstsin tempot, et ligemale jõuda - Kaarel lonkis rahulikult edasi. Selleks ajaks, kui lonkiva mehega jõudsime kohta, kus peab ära keerama - olid nad kadunud. Näitasin taskulambiga valgust ning nägin helkurveste vastu helkimas. Hea, et neid veel nägime, sest kaarti vaadates oleksime me otse mööda teed edasi läinud, mitte ära keeranud.
Nüüd oli täitsa mööda metsateed minek. Mida kaugemale jõudsime, seda pimedamaks läks. Kellaaeg oli ka selline, et kohe jõuab kätte öö kõige pimedam hetk ja meie oleme täiesti tundmatus metsas.
Kaarel uuris kaarti ning ütles, et varsti tuleb järv ja sealt kõrvalt hakkame lõikama. Ühel taskulambil sai patarei tühjaks ning see muutis mind ärevaks. Näitasin muudkui aga metsa lambiga tuld ja vahtsin ringi, sest tundus, et kuulsin mingeid hääli. Kaarel keelas mind, et ajan end mõttetult närvi. Õnneks leidis ta kotist uue taskulambi, millel patarei töötas. Kõndisime mööda olematut teed ning vastu tuli maja. Seletasin Kaarlile, et me oleme vale tee peal, sest siit küll kuskile edasi ei lähe. Kaarel seletas midagi, aga ma ei kuulnudki teda enam, sest vahtisin ümberringi olevat pimedat metsa, lagunenud elumaja, vildakat aiaväravat ning suurt küüni. Silme ette tuli stseen õudukast, kus inimesed eksivad metsas ära ning satuvad elumaja juurde, kus elab inimsööjate perekond. Pigistasin silmad kinni, keerasin otsa ringi ja tormasin Kaarlist mööda, ise hõigates, et vale koht!!

Pimedas pole just kõige toredam kaarti lugeda. Me ei jälginud kogu aeg ka kaardilt, et kus me oleme - oletasime. Või noh, mis me. Mina ei jaga kaardi asjadest midagi ja oleks kohe meid otse järve juhatanud. Kaarel leidis kaardilt üles koha, kus me oletatavasti oleme ning ütles, et keerasime jah valesti. Lähme natukene tagasi ja pöörame paremale - siis peaks õige tee olema. Too tee oli veel hullem - põlvini hein, ees maha kukkunud puuderägastik, kust vahelt läbi ronisime ja siis tuli vastu viljapõld. Ups! Selge oli, et sealt ei saa me kuskile ning kõndisime kogu tuldud tee tagasi vähe suurema metsateeni ning kõndisime kaardi järgi edasi, et siis järgmise lõikamiskohani jõuda.

Minul tuli vahepeal väike paanikahoog. Pole just meeldiv olla võõras kottpimedas metsas. Ma olen paras argpüks ka pimedas, nii siis oligi nutt peaaegu kurgus. Käskisin Kaarlil endaga rääkida, et vaikust poleks. Noh, siis kuulevad ka metsloomad, et liikumist ja hääli on ning ei tule. Loogika! 😄
Minu paanikahoo ajal läksime ka natukene kraaklema, sest Kaarel sai kurjaks, et ise ajan ennast närvi. Vahin metsa taskulambiga ja kujutan igast asju ette, et vaadaku ma ainult teerada ning siis on korras. Mina läksin veel rohkem endast välja, karjudes, et ta ju teab, et mul vahepeal on niimoodi ning tänitamine ei tee asja paremaks. Selle asemel võiks minuga inimese kombel rääkida, et ma rahuneksin, mitte minuga pahandada. Leppisime ära ning lubas minuga rääkida, mitte vaikselt nina kaardis kõndida.

Kui paanitsemise unustasin, siis oli omamoodi ilus kogemus ka. Ööpimedust saatis vaikus, mõni üksik linnu hääl kaugemal või järvele ligemale jõudes konnade krooksumine. Täiesti tuulevaikne. Korra niimoodi kuulama jäädes suutsin teel olevasse auku komistada ja jala peaaegu välja väänata.

Vahepeal helistas Kaarli õde mitmeid kordi ja küsis, et kus me oleme ning rääkis, kus nemad on. Rääkis veel, et järgi ei oodata, kimavad ees ning nad eksisid ka vahepeal ära, et matkaklubi naine pidi helistama matkajuhile ja küsima, kuidas edasi. Siis olevat järgi oodatud. Üks naine olevat pooleli jätnud ning joomispunktist autoga tagasi läinud.

Edasisel teel ma ei julgenudki talle enam öelda, et mul süda tambib ja väriseb saapasääres. Küsisin ainult aegajalt, et mis metsloomi siin metsas võib olla ning naljatlesime, et mis tegema peab, kui kohtub näiteks karu või põdraga.
Suur oli kergendus, kui metsavaheline väike tee lõppes ning vastu tuli suur kruusatee. Järelikult on alevik lähedal.
Kõndisime ja kõndisime. Iga eesoleva kurvi ees lootsime, et nüüd tulevad majad või koht kus peab ära keerama, aga ikka tuli pikk sirge ning teel ei paistnudki lõppu tulevat. Siis kuulsime aga kaugemalt koerte haukumist ning mõistsime, et elamud pole enam kaugel. Natukene maad veel ja oligi esimene majakene. Ees oli silt, et tegemist on eramaaga ning võõrastel läbimine ainult omanike loaga. Kaart aga näitas, et mööda seda teed jõuab maanteeni  ning tegemist peaks ikka suurema teega olema, mitte õuealaga - lähme edasi.
Järgmise maja juures tehti lõket ja oli meeste hääli kuulda. Ütlesin Kaarlile, et küsiks nende käest, aga nad olid teest nii kaugel, et ei hakanud segama ja hõikama. Kõndisime edasi, kui kuulsin, et üks meesterahvas ütles teistele, et vaata mingisugused kõnnivad, lähme peame kinni. Okouuu.. Jõudsime majast mööda metsatukani, kui kuulsin, et auto käivitati ning varsti sõitis meist aeglaselt mööda. Mõnisada meetrit eespool oli kurv, kus pöörati auto ringi ning sõideti mindud teed mööda aeglaselt tagasi. Meie kõrvale jõudes jäeti auto seisma ning noorem meesterahvas teretas viisakalt ning küsis, et mis me teeme siin sellisel kellaajal. Meie vastasime, et meil on öömatk ning me lõikame natukene rada, teised on kuskil kaugemal. Noormees naeratas ja ütles, et me seltskonnaga mõtlesimegi, et mis värk on ja tuleme küsime. Ma küsisin, et kas seda teed mööda ikka jõuab maanteele. Noormees ütles, et jaaa, minge aga otse edasi. Soovis edu ning kena ööd ja sõitis tagasi lõkkeplatsile.
Kergendus oli küll, et nii rahulik ja sõbralik noormees oli, mitte mõni purjus tegelane, kes oleks tulnud aru pärima, et mis teete teel, kui ees oli keelav silt.

Pärast pikka liivast ja käänulist teed kuulsime maanteel sõitvaid autosid. Küll oli hea meel, et jõuame vähe tuttavamasse kohta.

Telefoniga pimedas tehtud hädine pildike.

Maanteele jõudsime, siis kohe varsti oli bussipeatus. Istusime ja puhkasime natukene ning jõime-sõime natukene. Helistasime Kaarli õele ning ta rääkis, et kõnnib kuni Taevaskojani, siis võiksime järgi minna talle. Meil oli veel umbes 4 km jäänud, et tagasi auto juurde jõuda.

Kui metsa vahel kõndides oli palav, sest oli erinevaid tõuse, siis nüüd maantee ääres hakkas jahe ning otsisime riided välja.
Kuidagi maru nüri oli seda sirget teed rühkida, liiklust oli ka üllatavalt palju, arvestades, et kell oli pool 2 öösel ning jaanipäeva järgne öö.
Midagi ümberringi vaadata polnud - ühtegi õuduka stseeni silme ette põhjust manada polnud. 😄
Kõndisime vaikides, suurt midagi ei rääkinud. Olime natukene väsinud, aga samas oli hea tunne ka, olenemata vahepealsest draamast.

3h 50 min ja 16,3 km hiljem olime tagasi Põlva rannast, kust olime oma matka alustanud. Kell oli kolmveerand kolm ning matkaklubi inimesed valmistusid rannas grupi saabumiseks. Umbes tunni aja pärast pidid saabuma väsinud (?) matkalised ning hommikukohv - puuvili - kook pidi neid ootama.

Veel üks hädine telefoni pilt. Vaade ilus..
 Meie läksime autosse ning suundusime Taevaskotta, et sealt Kaarli õde peale korjata.
Väga ilus oli seal sellisel kellaajal. Mõni üksik krooks, veevulin, kerge uduvine ja kaste maas. Istusime ja ootasime Saesaare hüdroelektrijaama juures. Õde rääkis oma muljetest ja ütles, et maru kiired tegelased küll. Aga et muidu oli tore ning poolmaraton sai läbitud. Tagasi auto juurde kõndides tuli üks paarike Taevaskodade poolt ning vaatas meid nagu kummitusi. Ilmselt oli väga üllatav, et poole 4 ajal on veel inimesi seal ringi kõndimas.



Kuigi pärast seda matka arvasin, et tuleb käega lüüa poolmaratonile minekule ning üldse ma enam kuskile ei lähe, siis tegelikult oli tore ning rohkema ettevalmistusega, õige riietusega ja ehk rahulikuma tempoga poleks midagi hullu iseenesest olnud.
Aga midagi hullu ka polnud. Jah, jalad olid natukene väsinud ning see oli nii füüsiliselt, kui ka vaimselt ettevõtmine, aga maha suremise tunnet polnud.

Tõele au andes, kui me oleks teadnud, et 28 km matk, siis me polekski sinna läinud. Aga kuna loll pea on ihu nuhtlus, siis sellest matkast me osa saime, mis siis, et oluliselt väiksema vahemaa läbisime, saime kogemuse võrra rikkamaks ning mine tea, ehk huvitume veel edaspidigi matkamisest.

... Aga mitte niipea!😄

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar