Lehed

pühapäev, 3. detsember 2017

Blogmas #2

2. detsembri aknas avanes teema: Päkapikud ja/või advendikalendrid.
Mina olen üles kasvanud kodus, kus meil juba väiksest peale käisid päkapikud. Mäletan, et sussi panime alati elutoa aknale ning hommikul ärgates kohe esimese asjana tormasime susse kontrollima. Mingil hetkel kolisid sussid elutoast kööki, ma ei mäleta miks, aga tollest ajast peale olid meie sussid kogu aeg köögi aknal.
Mõnikord öösel ärgates neid kontrollimas käies ja nähes, et need tühjad on, oli pettumus suur küll. AGA hommikuks olid need alati täidetud.

Tollel ajal valmistasid kinderi munad meile suurt elevus ja kuna need olid üpris kallid, siis nende saamine oli pigem luksus. Jõulude ajal olid päkapikud helgemad ning juhtus, et mitu päeva saime mõne kinderi muna. Vennale meeldisid kokkupandavad jubinad, mina aga ootasin, et saaks kujukese sealt muna seest. Kui mõne uue saime, oli elevus suur, et kogu täienes ning mida mitu oli, neid vahetasime sõbrannaga. Mul peaks need siiamaani kuskil alles olema - tiigrid, jõehobud.

Ka advendikalendrid olid meil alati ning polnud harvad need juhused, kui lihtsalt ei jõudnud järgmist päeva ära oodata ning juba eelmisel õhtul avasime aknakese ning ampsasime pool šokolaadist ära. Ühel korral me isegi sõime vennaga mõlemad oma advendikalendrid korraga tühjaks ning panime aknad ilusti tagasi kinni, et vanemad aru ei saaks. No muidugi said nad aru ja ilmselgelt pidime ülejäänud kuu selle tühja kalendri aknaid avama. 😀

Kui juba suuremad olime, ma arvan, et mina võisin seal 11-13 kandis olla, tögasime ema kallal, et miks meie toas ei või sussid olla. Miks me peame need panema köögi aknale. Seletust ma ei mäleta, aga tol ajal me kahtlustasime juba ja hiljemalt 13 eluaastaks ma tõenäoliselt ka juba teadsin, et sussi täitjaks on ema mitte päkapikk.
Nädalavahetuseti juhtus vahel, et me ärkasime varem ja suss oli tühi. Kui vanemad üleval olid ja me uuesti kööki läksime, oli ka nö päkapikk ära käinud. On juuu kahtlane?! 😀
Mu väikevend oli selline, et kui üksi kodus oli, siis tuusteldas kõik kapid läbi ning iga peidukas, kuhu ema maiustusi peitis, oli juba teada ning kui järgmine päev mõni neist asjadest sussi sees oli, siis naeris, et emmel oli see kappi ära peidetud.

Sussi sisu kontrollimine hommikuti oli ka siis põnev ja elevust tekitav, kui juba teadsime, et ema mängib päkapikku. Nagu väike elevil laps kommipoes. 😊


Praegu, täiskasvanuna ja ilma lasteta kahekesi olles meil muidugi päkapikke ei käi. Vahel Kaarliga mängime üksteisele päkapikke ja poetame miskit üksteisele taskusse, aga see on pigem erand, kui reegel.
Advedikalendritega on selline lugu, et möödunud aastal ostis Kaarel mulle Kalevi advendikalendri ning mina tõin talle poolpaljaste tädidega "SexyXmas" advendikalendri - see küll just suurem asi polnud ning kätte saades olin päris pettunud. Ka mu sõbranna tõi möödunud aastal meile külla tulles advendikalendri, suur laps nagu ma olen. 😀


Sel aastal novembrikuus arutasime või õigemini mina tegin ettepaneku, et teeks ise üksteisele advendikalendri, et nii vahva oleks. Jõulude fänn nagu ma olen ja selline igahommikune aknakese/väikese pakikese avamine tekitab elevust. Vähemalt minus. Kaarel jäi juba nagu nõusse, aga siis viimasel hetkel ikka otsustasime, et pigem ostame. Praktilisuse küsimus tuli mängu ning ka see, et alles hiljaaegu olime otsustanud oma elamist asjadest tühjendada ning uusi asemele ei tahtnud.

1. detsembri hommikuks polnud meil veel kalendrid ostetud ning mõtlesin, et õhtul peale tööd lähen poodi ja toon meile mõlemile. Kui siis aga peale ärkamist elutuppa sammusin, jäi mul suu täitsa lahti suurest üllatusest... Laual seisis Joiki advendikalender. Olin Kaarlile rääkinud, et tahaksin, et päkapikud mulle selle kalendri tooksid, et see mu väike unistus, aga siis ikka ütlesin, et ah ei - liiga kallis.
Paistab, et ma olen sel aastal kohe väga hea laps olnud, et sellise kingituse sain.
Nüüd seda advendikalendrit avades olen samasugune väike laps nagu 20 aastat tagasi ning ei jõua juba järgmist päeva ära oodata. 😊
(Kirjutasin algselt 10 aastat tagasi, aga siis jäin mõtlema, et kurat - ma ju 30 juba, mitte 20 enam. 😀)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar