Lehed

pühapäev, 31. mai 2015

Nädalalõpp


Eile oli nii super soe ja päiksepaisteline ilm, et lausa patt oli toas olla. Arutasime mida teha. Mina pikutasin veel voodis, Kaarel askeldas köögis ning tõi mulle hommikusöögi voodisse. Aww, nii armas! Ja nii hea oli peekon ja muna! :)
Kaarel tahtis minna autoaedadesse vaatama, et mis siin üldse saada on ja mis hindadega. Plaanis on uue auto ost ning uurime maad. Oli küll mõte lasta Saksamaalt tuua, aga hetkel pole seal ka midagi sellist mida me tahaks. Käisime nii palju autoaedu läbi kui teadsime ning kuhu jõudsime, sest kella 14st hakati juba sulgema. Väga palju targemaks ei saanud, sest valik on väga kesine. Noo, kui sa tahad audit või toyotat või midagi sellist, mis rohkem tänavatel ringi liigub, siis on valikut küllaga. Aga meie noolime uuemat Volvot ning neid on väga vähe ja väga vanu või siis suure läbisõiduga. Muidugi nii 3000 eurtsiga saaks kätte 190 000 km läbisõiduga Volvo küll juba. :D Üldse üpris suurte läbisõitudega olid autod mida me vähegi silmasime. Pole väga mõtet osta nii suure läbisõiduga. Mõtlesime, et käime Külitses ära, viime voodipesu sinna ning käiks metsas ja siis võiks kuskile sõita. Pikniku pidama mõne järve äärde või midagi.
Metsas läks meil ka tükk aega. Korjasime piibelehti, et koju laua peale viia. Need lõhnavad nüüd niii hästi siin toas! Lisaks tahtsin korjata kuusevõrseid. Ema arvas, et ma olen ka lolliks läinud, et mingi järjekordne tuur ja hakkan ka nüüd maltsa sööma. :D Igast naatidest ja võililledest ning muust ma väga huvitatud pole, aga kuusevõrsed olid päris maitsvad. Ma ei teadnudki, et neid üldse süüakse. Jälle sain ühes Facebooki grupis targemaks ning Kaarel küsis ka, et kuidas ma siis ei teadnud. Maal olles proovisingi esimest korda neid. Mulle meenutasid hapuoblika maitset, sellised kergelt hapukad, aga päris maitsvad. Lisaks lugesin internetis, et need on ka väga kasulikud ning kuidas neid kasutada saab.

www.otseomadelt.ee leidsin sellist infot kuusevõrsete kohta:
- Mis on kuusevõrsed?

Kuusevõrsed on kevadel kuuseokste otstesse ilmuvad helerohelised kasvud.
- Miks võiks kuusevõrseid süüa?
1. Kuuseokkad on väga C vitamiini rikkad – külmutatud või kuivatatud võrsed on ka talvel heaks vitamiiniallikaks.
2. Kuusevõrsed sisaldavad ka karotenoide.
3. Kuusevõrsed on kaaliumi- ja magneesiumirikkad.
4. Kuusevõrseid on ammustest aegadest kasutatud kõri ja ülemiste hingamisteede haiguste leevendamisel.
- Mida kuusevõrsetega teha?
1. Võib lihtsalt niisama süüa või lisada smuutidele ja salatitele.
2. Kuivatatud võrsetest saab teha teed, mis leevendab kurgu- ja ülemiste hingamisteede tõbesid.
3. Kuuseokkaid saab kasutada nagu rosmariini.
4. Lisa hakitud kuusevõrseid joogiveele ja lase u tund seista – vesi imab kõik kasuliku endasse ning saad mõnusa aroomi ja maitsega vee.
5. Kasuta kuusevõrseid maitserohelisena suppide peal.
6. Valmista kuusevõrsetest, seedermänniseemnetest, maitsepärmist ja õlist pestot.
7. Kui soovite rohkem vaeva näha, võite valmistada hautatud seeni kuusevõrsete ja murulauguga.
- Kust võrseid korjata?
Korja sõiduteest vähemalt 100 meetri kauguselt.
Samuti ei soovitata minna liiale ühelt puult korjamisega.

Kuusevõrsepesto
 50 g kuusekasve
25 g metspähkleid
1-2 küüslauguküünt
1 spl riivitud juustu ( parmesani)
4 spl oliivõli
soola

Pane kuusevõrsed, pähklid ja küüslauk koos natukese õliga minilõikuri nõusse ja purusta ühtlaseks massiks. Lisa juust ja ülejäänud õli ja lase veel korra masinaga. Maitsesta soolaga.
Sobib leivamäärdeks ja pasta sisse.

*****

Nii, et nüüd tahtsin mina ka neid endale korjata. Plaanisin sügavkülma need pista, et siis talvel neid salati hulka lisada. Looduslik vitamiinipomm!
Kuigi aeg hakkab läbi saama, võrsed pole enam nii noored, hakkavad juba ära kõvadeks okasteks minema. Suuremaid võrseid ei tasunud korjatagi, värvivahe oli kohe märgata. Kaarel võttis ühe ning pistis mulle nina alla ning käskis maitsta, et pole enam nii head. Võtsin ampsu ning sülitasin teistpidi välja. Nagu okkaid oleks närinud ning kuuse ja vaigu maitse oli suus. Väkk!! Nüüd kodus vaatan, et mõned on ikka saanud suuremad ning värv teine, peab need välja sortima. Ära viskama või kuivatama. Pidid olema teena koos meega väga head kurgule ja köhale.

Metsatiir tehtud, läksime tagasi vanemate juurde ning istusime aiamaal. Mina tahtsin veel kuskile järve äärde sõita, aga jäin nõusse, et juba hilja on. Kaarel ütles, et kui midagi teha, siis Külitsesse tagasi tulla ja grillida näiteks.  Järv on sealsamas kodu ligidal ning ema ütles, et mine ja istu järve ääres palju jaksad. :) Otsustasimegi siis, et ei lähe kuskile ning käime hoopis kodust ja poest läbi ning tuleme tagasi. Plaanisime küll täna suurema koristuse ette võtta, aga ilm oli nii ilus, mine tea kuna jälle nii ilus on. Homme saab ka koristada. Õieti tegime, sest täna pole üldse nii hea ilm!
Käisime ostsime poest erinevat grillimaterjali, vahetasime kodus riided ära ning läksime tagasi Külitsesse. Kaarel hakas grillima, mina mõtlesin, et lähen teen Bellaga ühe tiiru. Enne aga lõikasin arbuusi tükkideks. Kaarel aga jõudis selle ajaga juba osa liha valmis grillida ning läksin hoopiski sööma. Mõni teine päev tulen ja jalutan temaga.
Mõnus soe õhtu oli, kõht oli täis ja meel oli hea. Kell oli juba palju ning hakkasime koju end sättima. Linna jõudsime, siis ma tahtsin minna Anne kanali äärde pilti tegema veel. Taevas oli nii tumesinine, et oleks väga mõnusaid pilte saanud. Kaarel puikles küll algul vastu, aga lonkis kaasa. Tegin mõned pildid tigutornist ja tahtsin kanalile tiiru peale teha, et kulutame natukene liha ära, mis söödud sai. Kaarel ei jäänud aga kuidagi nõusse, et ei viitsi ja vässu jne..  ning nii sõitsime hoopiski koju.







Täna koristasime, õigemini suurema osa koristas Kaarel. Kloppis kõik põrandavaibad väljas ära ja küüris siit ja sealt. Nüüd kõik läigib, ei julge astudagi! :D
Kui lõpule hakkasime saama oma koristamis maratoniga, siis mina hakkasin vahepeal süüa tegema.
Magustoiduks on rabarbri mannavaht. Rabarbri hooaeg praegu ning emal oli tehtud, tahtsin ka teha. Nostalgialaks. Lapsena oli see väga nõutud magustoit ning üks lemmikutest.
Ma pole ise kunagi varem teinud mannavahtu, oligi aeg ära proovida. Mannavaht hakkab keema minnes täiega mullitama ning selle käigus pritsib. Ma küll panin väiksema kuumuse peale pliidi ja segasin kogu aeg, aga pritsis nii, et terve pliit oli täis. :D
Mannavaht on külma piimaga - oi kui hea! :P Esimese korra kohta tuli päris hea välja, aga järgmine kord kindlasti juba parem. Külmkapis on veel hunnik rabarbrit, nii et jõuan sellest veelkord mannavahtu teha ning muudki.
Väsitav päev läbi, võib jalad seinale visata.


pühapäev, 24. mai 2015

On pühapäev tore päev, tore päev.

Eile õhtul arutasime, et mis me täna teeme ning Kaarel arvas, et peaks Põlvas (edaspidi maal) käima. Et vaja tegutseda seal natukene. Ma küll lubasin, et ei lähe kaasa, aga läksin siiski, et ma siis niidan muru või midagi.
Ärkasime küll hommikul 10 ajal üles, aga aeg läks ikka nii kiiresti, et kodust saime poole 12 ajal alles liikuma. Õues oli niiii super päiksepaisteline ilm! Enne maale jõudmist käisime sõitsime veel natukene ümbruses. Ma tahtsin kooli näha ning musi sõitis siis teist teed mööda, et näitab mulle ümbrust. Ühe põllu peal nägime kolme luike ning ma tahtsin pilti teha. Haarasin fotoka ning läksin põllu äärde, aga nad olid nii kaugel ning olid ikka liiga väiksed pildil. Kappasin põllu peale välja, enne küsisin, et kas tohib, et ega ei talla liialt. Mida ligemale jõudsin, seda ettevaatlikumaks luiged muutusid. Seisid paigal ja vaatasid mind. Olin neil juba päris ligidal. Olin valmis punuma panema, et varsti saan tappa. Kuigi ega sellest jooksmisest suurt kasu poleks olnud. Oleksin neil maru kiiresti käes olnud ning korralikult tappa saanud. :D Selle suure nokaga virutab siis tuul vihiseb kõrvade vahel. Minu õnneks ei pidanud nad mind ohtlikuks ning tatsasid edasi.





 


 Maale jõudsime, siis koerad olid kadunud ning Kaarli isa juba niitis. Lucky ilmus välja, aga Totu oli nagu maa alla vajunud. Lõpuks tuli ka kuskilt, kõrvad pea ligi ja saba jalge vahel. Muidugi, põristamine käis ju ja Totu vana jänku värises peidus. :)
Vahetasime riided ära ning läksime metsatukale vaatama, kas jänku on seal. Mul ikka veel süda valutab natukene selle pisikese pärast. Aga ei leinud teda jälle. Jänku emme viist ta ikka ära sealt vist, loodan, et ei saanud kellegi praeks..
 Kaarel hakkas isaga traktori kallal nokitsema ning mina läksin niitma. Päris mitu tundi niitsin, vahepeal oli ka söömine ning pärast söömist läksin niitsin veel edasi. Klapid peas teritasin kõrvu, et masina pläras muusikat kuulda. Ümisesin ja laulsin kaasa. :P Levi kadus kogu aeg ära ka ning aina kruttisin nuppu, et leida midagi kuulatavat. Lõpuks sain niidetud ning tölberdasin Kaarliga kaasas. Võtsin ka fotoka ning tegin mõned pildid lilledest ja putukatest.












 Pea lõhkus otsas. Olin ju klappe kandnud ning tuul ei oleks tohtinud kõrvadest läbi puhuda, aga ju päike ja tuul tegid oma koostööd peanupu kallal ning rähnid tagusid peas. Lõpuks istusin kiikuvale toolile ning kiigutasin end seal, silmad suletud, lootes et valuvaigisti mõjub ning jääb juba järgi. Ei jäänud..
19 ajal hakkasime maalt kodu poole liikuma. Mul ikka peavalu veel piinas ning süda oli kuidagi paha. Kaarel ütles, et vist tuleb ikka beebi. Ise muheleb. Mina muidugi vaidlesin vastu.  Et äkki kõht tühi või mul lihtsalt ongi paha olla niisama kogu aeg. :D Mingu parem toogu mulle poest jäätist, tavaliselt leevendab see natukene. Ma juba enne poe juurde jõudmist isutasin, et ooooo, lihapirukat tahaks. :P Hull näljane ikka. :D Läksime koos poodi ning tulime poest välja palju rohkema kraamiga kui ainult jäätis. Aga jäätis tegi olemise paremaks küll. :)
Linna jõudsime, siis tahtsin minna Siili tänaval olevat siili kuju vaatama. Vanast metallist kokku klopsitud. Muidugi ma ei teadnud, kus see Siili tänav on ning üritasime telefonis oleva naviga hakkama saada. Tiirutasime ikka korralikult ringi. Navi kordas kogu aeg pööra paremale, pööra vasakule. No kuhu siis?! :D Lõpuks jõudsime Siili tänava otsale. Tööstusrajoon ning ees oli märk, et tupik kilomeetri pärast. Arvasime, et sellises kohas küll ei saa olla. Keerasime otsa ringi ning sõitsime teist teed mööda tagasi suurele teele. Kaardil näitas küll, et peab olema Emajõe ääres ja sealpool, kus tupiku märk oli. No lähme proovime siis uuesti, kilomeeter ju päris pikk maa tegelikult. Taamal nägime kuidas rebasepoiss(tüdruk) jalutas teepervel. No ei tea kas ikka on seal elamurajooni, kui rebased niimoodi ringi luusivad ning tööstusrajoon ju ikkagi.. Ja meie üllatuseks peale kurvi vaataski siil meile vastu ning veel uhkemad majad. Siili kuju oli tore, kaameraga valvatud ja puha. Tegime paar pildikest, auto aknast, kohe üldse mitte ei viitsinud välja minna. :)
Käisime kiiresti poes söögikraami otsimas ning ruttu koju. Lösutasime mõnusalt teleka ees. Mina vaatasin natukene netis ringi ning nägin kuulutust kus antakse neli emast kiisut ära. Hakkas jälle nuiamine pihta. Ma tahan juuuu kiiiiisut! Ise lubasid ju! Ta mingil hetkel jäi juba nõusse. Kasutasin tüli ajal hetke ära ning mis tal siis muud üle jäi, kui nõus olla. :D Aga nüüd ta jälle punnib vastu. Et kass lõhub ja kriimustab ja hammustab ja üldse igavene jama. Ta kohe üldse mitte ei salli kasse. Maal on üks valge kass Triibu ning toda kutsub ta vändaks. No too kiisu on tõsine mürgel ka ja lööb hambad kohe sisse. AGA ta on ju nagu metsalaps. Kappab seal mööda põlde ja metsa ringi nagu ise tahab ja kasvatamatu pubekas. Aga mina ju õpetan meie kiisukest. Toakass ikka teine tera. Aga musi on veendunud, et saame samasuguse hullu ning siis on kõik siin korteris ära lõhutud. AGA mina tahaaaan kiisut, täiega kassi inimene. Tuleb ja lööb nurru. Mjäu!! Ma ei jäta jonni. Varem või hiljem ma selle kassi saan! :D Nii kaua kräunun kuni ta on valmis juuksed peast katkuma ja jääb nõusse. :D
Nüüd lähen poen kaissu ning hakkan kõrva ääres kräunuma ja mäuguma. :D

Eurovisiooni laupäev!

Pidime täna minema Nõo ligidale Ecu talli ratsavõistlusi vaatama. Egle hobune Okasroosike pidi ka osalema ning tahtsin vaatama ja pildistama minna. Pärast võistlusi pidime sealt edasi Elva külje alla minu nänni ja taadu juurde appi puid laduma minema. Aga hommikul ärkasin väga halva enesetundega ning ei suutnud kuidas end püsti vedada. Viimased kaks päeva palavik olnud ning suht laip olla olnud. Kaarlil on ka nohu ning enesetunne pole samuti tänu sellele kiita. Andsin Eglele teada, et me pole väga rivis ning lähme mõni teine kord võistlusi vaatama.
Mõtlesin, et kui pikutab natukene veel, siis hakkab parem ning maale ikka lähme appi. Aga peale lõunat veendusime, et meist pole ikka asja ning ütlesin emale, et meie oleme täna rivist väljas ning tuleme teine kord appi. Puid seal terve hunnik ning jätkub neid ka veel meile ladumiseks.
Seega oligi kuni õhtuni voodis olemise päev. Niisama pikutasime, tegime lõunauinakut ja oli lihtsalt hea voodis olla. Väga laisad! :)
Kui lõpuks õhtul millalgi tühi kõht voodist välja ajas, siis küpsetasime pannkooke. Ikkagi laupäev, polnud väga ammu pannkooke söönud. Mis sest, et juba õhtu käes. :)


Õhtul olime eurovisiooni lainel ning õgisime rämpstoitu. Kohe väga vaja oli McDonaldsis käia ju ja neid burkse süüa! Not!
Me polnud ühtegi poolfinaali näinud, seega polnud õrna aimugi mis maad või mis laulud finaalis osalevad. Aga kuna Eesti sai edasi, siis tahtsin ikka vaadata. See juba väga suur võit, et me finaali saime!
Minu lemmikud olid Rootsi, Itaalia, Serbia, Sloveenia, Gruusia,  Austraalia, otseloomulikult Eesti. Kuigi raadiojaamad on selleni ära leierdanud.
Lisaks elasin Küprosele kaasa. Elasin seal ju napid 7 kuud ning väga ilus riik on ja ülisõbralikud inimesed!

Austria laul jäi minu jaoks lahjaks. Jah, sõnum oli ilus, mida üritati edastada. Tõeline sõprus on kadumas! Aga eelmise aasta laul oli kordades parem.
Venemaa laul meenutas mulle natukene multika "Kodu" soundtracki mida Lopez laulab. Kui aus olla, siis võttis kõhedaks küll, kui Venemaa etteotsa trügis, et no nüüd võidavadki ära. Oi ei!
Aru ei saa, mis selles Läti laulus oli, et selline menu oli ning meist mööda pani. Uskumatu!
Aga olime siiski top 10 seas, nii et väga tublid olid Stig ja Elina!

Meeldis, et Rootsi võitis. Laul oli hea, animatsioon äge ning poiss ka väga ponks! :)


Head ööd! ;)







teisipäev, 19. mai 2015

Piletid.

Juhuuu, täna said siis ostetud Iirimaale minekuks piletid. Juba pikka aega plaaninud, et sügisel võtame selle reisi ette, aga veel mõni aeg tagasi oli küsimärgi all, et kas üldse lähemegi. Nüüd on piletid ostetud ja minek kindel.
Nende piletite ostmis looga kaasnes küll ka suur draama, aga eks näis mis septembris saab. Ma küll tegin suurt draamat, et mina ei lähe kuskile ja blabla. Kuigi ma ikka väga tahaksin minna... Olin väga õhinas selle reisi pärast. Pole kunagi Iirimaal käinud, juba otsisin igasuguseid kohti, kuhu tahaks minna. Lisaks ostsin endale aasta alguses uue objektiivi, nö turistiobje, et toruga on natukene rohkem võimalusi. Ja mis peamine, me pole koos kuskil reisimas käinud! Noh, Rootsi kruiisil käisime, aga see ei lähe arvesse. :)
Aga et miks Iirimaa üldse?
Tegelikult on nii, et Kaarlil on õde Iirimaal ning ta on sinna külla kutsunud. Lisaks lõpetab ta sügisel ning sellepärast ka sai selline aeg valitud millal minna. Mõtlesime, et kui lõpetamise ajaks ei saa minna, siis külla lähme ikka ja ringi kolama. Muidugi sai otsustavaks ka see, et Kaarel ei saa suvel puhkust ning sügis oleks ainuke variant.
Nüüd on mida oodata ja mille nimel töötada - Iirimaale shoppama ja turiste mängima! :D

laupäev, 16. mai 2015

Kanuumatk

Enne liikuma asumist käisin kiiruga metsa alt läbi, et vaadata, kas mu jänkuke on veel alles. Südamerahus sain ära tulla, jänku oli kadunud ja loodetavasti oma emmega. :)
Poole 10 ajal hakkasime maalt liikuma Valgamaa poole. Ööbime Udumäe Puhketalus (teen ülevaate postituse lõpus), mis asub Kirikukülas, Helme vallas ning sealt viib buss meid alguspunkti ning lõpp-punktist tagasi puhketallu. Kuna me polnud päris kõiki asju kaasa ostnud, siis käisime Otepääl poest läbi. Ostsime joogipoolist ning näksimist kaasa. Sõitsime edasi, kell oli juba päris palju ning 11.30 pidi kohal olema. Ilm oli üpris masendav. Peaaegu terve tee sadas. Võis ainult loota, et ei sajaks ning laseks ära olla. Tuleb riideid selga toppida rohkem.
Lõpuks jõudsime kohale. Mõtlesime, et oleme viimaste seas, aga peale meid tuli veel 3 autot, nii et jõudsime veel vara. Toppisin hunniku riideid selga, kaasa pakkisime ka veel riideid, vihmakeebid ning näksimist - joomist.
Tädi tuli kallistas mind ning küsis, et kas tulen lühikeste pükstega. Külm just ei olnud ning nagunii on dressipüksid kaasas.
Puhkeküla peremees viis meid bussiga alguspunkti Patkülas ning seal saime kiirkursuse ohutuse osas. Kõik üle korratud, võis kanuud vette lükata ning retk alata. Seekordne kanuumatk on Õhne jõel, mis väisab läbi Tõrva linna. Algselt oli plaanis alustadagi Tõrvast, kuid matka korraldaja arvas, et võiks jupi juurde panna, et jõgi on päris hästi läbitav ning saaks muidu kiiresti läbi. Kogu matka pikkuseks tuli 14.6 km, päris korralik maa. Rohkem, kui eelmisel aastal.
Esimene pool enne Tõrva linna oli üpris käänuline ja vool ei kandnud eriti edasi. Kogu aeg pidi tööd tegema, et kaldasse ei põrutaks. Seda juhtus ka meil ikka paaril korral ning vahepeal läksin päris auru täis ning porisesin omaette. Ka kõvemat häält tegin vahepeal, aga ega Kaarel sinna taha ei kuulnud midagi. Kui kuuliski, siis ta väga midagi vastu ei öelnud. Mul hakkas tast vahepeal täitsa kahju. :) See oli kolmas kord, kui me koos kanuus olime.
Ilm oli väga muutlik. Päikest küll ka näitas, aga vahepeal kadus ära, tuli tuul, nii et kui ma tahtsin jope pealt ära võtta, siis mõne aja pärast oli jälle jahedam.
Nalja sai ka kõvasti. Kes rammis teise kanuud, hullud spurdid, et teisest mööda saada. Lõkerdav naer. Seltskond oli väga lõbus ning eks naps tegi ka oma töö. Iga mõne aja pärast oli napsutamis peatus.
Enne Tõrvasse jõudmist oli väga ilus, kauneid sildu oli üle jõe palju. Loodus oli ilus, liivakivi paljandeid oli jõe kallastel näha.
Enne Tõrvat tegime suure spurdi. Tõrvas tulime välja, puhkasime hetke ning vedasime kanuud üle tee teisele poole. Kõik ootasid juba pannkoogi peatust, mida lubati tunni pärast.
Teisel pool oli jõe vool natukene kiirem, aga üldiselt pidi ikka palju aerutama, vool ei kandnud eriti edasi. Siinpool oli ka rohkem takistusi ees. Ühel lõigul tulime suure hooga, ees olid kivid, aga kuskile polnud minna enam ning muidugi panime otse kividesse ja jäime põhja peale kinni. Kuna me nii suure hooga tulime, siis see hetk kui kinni jäime, oli pidurdus moment nii suur, et mina kukkusin selili kanuusse. Kanuus oli muidugi vett ning üks gini purk oli katki läinud, et seda oli ka seal põhjas. Tagumik oli mõnusalt märg ja porine, isegi püksis oli seda pori. :D
Kaarel pidi kanuust välja minema, et sealt lahti saaksime. Edasisel teel tegin kõvasti puid koju kaasa. Sõitsime läbi okste, mina jäin kapuutsiga kinni ning suur oks ragises kaasa. Neid oksi võisin veel pärast autoski veel kapuutsist välja korjata.
Paar korda päästeti meid ära, kui kinni olime ning rammisime teisigi, et neid tagant tõugata. Kui hoog sees ning kohe kellelegile otsa panemas, siis väga ei õnnestunud päästa enam. Peaasi, et sõrmi vahele ei jäta.
Lõpuks tuli oodatud pannkoogi peatus. Kõht oli tühjaks läinud ja pannukad olid nii head nagu kunagi varem poleks saanud. Lobisesime, metsatiir enne kanuusse naasmist. Hakkasime juba minekule sättima, kui mõtlesin ikka metsa all ära käia ning läksin üle muru. Jalge ette muidugi ei vaadanud ning leidsin üles ühe augu, komistasin ning käpuli ma olingi. Nalja kui palju.
Edasine teekond oli väga põnev. Aina rohkem takistusi tuli teele. Koprad olid korralikku tööd teinud ning suuri tammesid ette ehitanud. Pidi väga kitsastest aukudest läbi pressima end kanuuga. Osades kohtades tekkis küll tunne, et kohe mitte ei mahu. Korraldajad olid saaginud ainult nii suure ava, et kanuu läbi mahuks. Rohkem väljakutset ning väga äge oli.
Meil oli seltskonnas pikki turskeid mehi ka ning see oli eriti naljakas vaatepilt, kui kanuusse pikali viskasid. Esimene kummardus ettepoole ning mahtus läbi, tagumine viskus üle keskmise istmekoha, tagumik urvakil. No ei mahu nii läbi. :D
Ühes kohas mul sugulane arvas, et ronib üle. Ühe jalaga oli kanuus ning teisega ronis palkide peale. Kanuu tahtis jala alt ära kaduda ning oli palgi peal nagu köielkõndija. Vaatepilt oli lõbusam, kui siin praegu kirjutades. :)
Kõige rohkem meeldis mulle üks koht, kus mina viskasin end kanuusse selili, Kaarel kummardus minu peale ning kui palgi alt läbi läksime, siis üles vaadates oli kopra küüniste jälgi näha. Hea pildi oleks saanud. :)
Mina olin lõpuks päris porine ja märg. Igal pool oli oksi. Väsimus oli peal, aga see oli selline mõnus väsimus. 5,5 tundi ja 14.6 km läbitud - päris hea maa.



Tegime ühispildi ning tagasi puhkemajja. Majja sisse läksime, siis tuli perenaine vastu ning kähvas, et jäite nüüd hiljaks, mis kellaks see söök siis nüüd teha?! Lepitud oli kokku, et saun tehakse 17:00ks, meie jõudsime 17:30. Polnud ju nii suur hilinemine. Saun oli juba valmis ning naised said õiguse esimesena minna. Saun oli nii pisikene, et neljakesi mahtus korraga leiliruumi, lisaks polnud normaalset pesemisvõimalust. Kitsukene nurgakene oli. Loobusime seal pesemisest ning läksime majja dušši alla. Meid oli 19 inimest ning nii pisike saun anti kasutusele. Pärast kui majas ringi vaatasime, siis selgus, et maja esimesel korrusel oli ilus avar saun. No miks siis seda ei köetud?
Mehed käisid ka maru kiiresti saunas ära ning saime valmis juba enne, kui õhtusöök valmis oli.
Õhtusöök oli koduselt maitsev.
Õhtu veetsime mõnusas seltskonnas lobisedes, näksides, kesvamärjukest tarbides ning lauldes. Seltskonnast üks mees mängib kitarri ning see oli tal ka kaasas. Tõi kitarri välja ning tal olid oma laulikudki kaasas. Laulsime kuni tüdinesime. Varsti hakkas rahvas ära ka vajuma, meie viimased vaprad neljakesi läksime 1 ajal ära tuttu. Pikk päev seljataga, täiesti arusaadav, et väsimus tikub peale. Meie Kaarliga olime kolmeses toas. Kaarel läks enne magama, oli voodid ilusti ära teinud, nii et mina läksin ja pugesin kohe teki alla. Ta oli mulle aseme narivoodisse teinud ning ma ei saanud seal kuidagi magada. Küünarnukid valutasid suurest aerutamisest, mis oli uskumatu - mul pole kunagi küünarnukid nii valutanud! Võtsin valuvaigistit ja vähkresin edasi. No ei saanud ma seal naris magada, selline tunne, et õhk saab otsa - kerge foobik. Ajasin Kaarli üles, unesegaselt ei saanud ta aru, et mis toimub, kuid vahetasime voodid ära ning seal voodis sain magama jääda.

Väike ülevaade kohast ka, kus peatusime.
Kompleksis on peamaja, saunamaja ja kämping, kus kõigis on võimalik majutust rentida. Kui soov odavamalt ööbida, siis võimalik telkida või oma karavaniga kohale minna.
Meie peatusime saunamajas, kus on esimesel korrusel avar kaminasaal 50-le inimesele, kuhu mahub ideaalselt tantsimagi, kui isu peaks peale tulema. Avar saun nagu juba eespool mainisin ning väike köögikene.
Teisel korrusel oli magamine. 8 tuba, 23 voodikohaga. Vastavalt siis 2-4-kohalised, lisaks ka puhketuba, kus saab diivanil lösutada ja telkut vaadata.
Tiigi ääres on pisike saunake ning seal ligidal on ka kämpingud, kui suvisemal ajal soov väljas, kuid samas voodis magada. Majast kaugemal on varjualune, kus on võimalik grillida ning see mahutab ka päris suure koguse rahvast.
Koht on väga ilus, söögid koduselt head ning hinnaklass pole ka kõige kõrgem. (Seda saab juba täpsemalt kodulehelt uurida). Peremees on väga tore, perenaine on natukene omamoodi suhtlemise koha pealt, aga temaga eriti kokku ei puutu ning ei käi ja ei sega kuidagimoodi. Samuti ei olnud mingeid keelusid, millega olen nii mõneski kohas kokku puutunud.
Mõnus koht, kus lilli nuusutada, loodust ja vaikust nautida või siis vaikust rikkuda.
Ümberringi on ka mitmeid vaatamisväärsusi. Lähim neist on Helme Koduloomuuseum ning kiriku varemed. Helme on 4,5 km kaugusel ning seal saab uudistada Helme koopaid ja lossimäge.















reede, 15. mai 2015

Reid!

Täna tulime Põlvasse. Kuna me nädalavahetusel oleme kanuumatkal, siis tulime juba täna Kaarli vanaema sünnipäevale.
Kaarel oli tööl ja käis veel torti otsimas ning jõudsimegi alles peale 19. Ei jõutud juba ära oodata meid. :)
Sõime, jõime, aeti juttu. Pidu sai läbi ning hakkasime maale liikuma.
Hakkasime maantee peale keerama, kui mööda sõitis üpris aeglaselt politseiauto.  Mina, et näed, politsei. Ei tea kas kontrollivad kuskil. Sõidame edasi ning kaugelt paistavad tee peal tulukesed. Aah, kontroll!! Küsisin Kaarlilt ruttu, et kas sa oled kaine. Kehitas õlgu ning ütles, et ei tea, kohe saame teada. :D Ta küll ei joonud palju. Pokaal šampust ning pits või kaks viina, sõi ka palju. Aga no mine tea.
Jõudsime politseile ligemale. Kõik risti suunad olid kinni, tee peal olid punaselt põlevad koonused, ees seisid politseinikud punaste koonustega, mille otsas oli taskulamp. 5-6 politseiautot oli vähemalt kohal.
Pidasime kinni, politseinik tervitas ja tutvustas ning käskis puhuda. Kiskus toru otsast ära ning hakkas aparaati endale tagasi vöö peale toppima. Mõtlesin, et no niii, nüüd on promillid. Tavaliselt on ikka näidatud, et pole promille - võite edasi sõita! Küsis lube näha. Kaarel hakkas neid otsima. Selle ajaga oli tagumises autos olnud Kaarli ema ja isa ära kontrollitud ning nemad said ära sõita. Neil oli veel järelkäru ka, kus oli hunnik asju peal, aga katet polnud peal. Sealt võib mõnus trahv tulla, kui politseinik norida tahaks. Aga nad olid seal ristil teisel eesmärgil ja ei huvitanud kedagi see.
Meie ikka seisime seal. Uuris, et kuhu sõidame ning kas narkootikume ka meil on? Jah, kindlasti ma ütlen, kui mul neid oleks. Kaarel muheles ning ütles, et ei tarvita nagu, pole kunagi tarvitanud. Mina hõikasin kõrvalistmelt, et me isegi ei suitseta, mis narkots. :D Politseinik ei kuulnud mind algul ja näitas taskulambiga mulle valgust näkku. Kui kordasin oma vastust, siis muheles ise ka ning ütles, et väga tublid.
Uuris, mis autos on. Teine politseinik tuli ka ning samamoodi käis taskulambiga ümber auto. Meil oli pagasnik ja tagumine iste kraami täis. Päästevestid ja asjad laiali. Teine politseinik tuli, teretas ja küsis, et kas tohib ukse avada. Uuris uksesisest taskut. Uskumatu. Pole veel sellist asja näinud. Ilmselt oleksid nad veel autot uurinud, aga teised politseinikud olid kinni pidanud ühe kaubiku ning autojuht seisis väljas. Raadiosaatjasse öeldi, et tulge siia, siin on mingi jama. Pisteti juhiload pihku ja sooviti kena õhtut ning tormasid tolle kaubiku juurde. Sai mingi käkiga vist hakkama.
Kui ära sõitsime siis arutasime, et ei tea kas mingi vihje on tulnud, et sellises kohas selline reid. Ja naersime, et oleks pidanud vastu küsima, et palju vaja on, kui küsiti et kas narkootikume on. Oleks seal asfaltil kõhuli maas ka olnud sellise küsimuse peale ilmselt. :D Kel vähegi nutti ja kaine on, see ilmselgelt ju ei ütle, et kuule vean jah rehvi sees, mine vaata. :)
Kui maale jõudsime, siis ema ja isa küsisid, et mis tehti. Et nemad said maru kiiresti minema. Arvasid, et ju politseinik arvas, et nii vanad inimesed ei tea narkotsist midagi. :D
Selline põnev õhtu lõppu. Varsti lähme ära magama ning hommikul asume Valgamaale teele kanuumatkale! :)

esmaspäev, 11. mai 2015

You make my heart go boom-boom ehk kaks aastat ja viis kuud!

Täna sai meil koos oldud imelised 2 aastat ja 5 kuud, sellest 2,2 aastat oleme koos elanud. Küll aeg läheb ikka kiiresti. Nagu eile oleks see olnud, kui esimest korda kohtusime, samas on tunne nagu tunneksin teda terve oma elu. Ei kujuta enam elu ettegi ilma temata! Minu A ja O! :)

Me oleme siiamaani suutnud hoida traditsiooni, et iga kuu MEIE päeval tähistame natukene. Vahel küll nihkega või vahel ühendanud teise tähtpäevaga, aga üldiselt õigel päeval ning kahekesi. Varem küpsetasin ise meie päevaks koogikese, küll mitte alati, aga enamus ajast. Nüüd oleme rohkem poest ostnud või siis üldse puuvilju näksinud. Selline kerge, mõnus õhtu. Küünlavalguses vahuvein ja snäkid üksteise seltskonnas. Kaisutame, ajame juttu, vaatame mõnda head filmi. Kvaliteetaeg!
See on nagu meie kohtingu õhtu igal kuul. Muidugi ka hea põhjus lillede toomiseks. ;)
Ühesõnaga tekitasin juurde 11 korda, mil saan veel aastas lilli, peale aastapäeva ja teiste tähtpäevade. Kaval eks?! :D

MAS! ♥


pühapäev, 10. mai 2015

Mure pisikese pärast

Kõrvaklapid peas, ümisesin laulule kaasa ning jalg tatsus muusika taktis, kui istusin murutraktori roolis ning niitsin muru. Päike paistis, lihtsalt nii mõnus ilm oli. Tuju oli hea ning ei märganudki ümbritsevat, olin muusika võimuses. Keeran rooli ja silmanurgast näen, et keegi hüppab. Ehmun, kelle ma nüüd alla ajasin?! Kargasin murutraktorilt maha ning muru sees on vaevu märgata pisipisi jänkupoega. Oi, kas ma tegin sellele pisikesele liiga. Üritan teda kinni püüda, aga hüppab eest ära. Saan ta kätte ning sellele järgneb suur kisa. Jänku sõna otseses mõttes kiljub käes. Katsun teda siit ja sealt, uurin ega ta kuskilt haavatud pole. Ta on niii pisikene, peopessa mahub ära. See pisike süda tuksub nii kiiresti. Jooksen jänku süles Kaarli juurde. Kaarel pahandab minuga natukene, et ei tohi sülle võtta metslooma, nüüd on lõhn küljes ning kui ta oleks alla jäänud, siis oleks ainult jupid taga. Ma ju ainult sellepärast, et kartsin, et tegin talle liiga.. :( Kaarel võtab ta enda sülle ja uurib ka teda, jänku teeb jälle suurt kisa. Paistab, et jänku pole
 kuskilt haavatud. Uudistame jänkut, ta on liikumatult Kaarli käel, kõrvad vastu keha surutud, aga süda tuksub kiiresti-kiiresti. Enam ei kisa, ju sai aru, et pole kasu või et teda ei sööda ära. :) Mina muidugi pidin pilte tegema. Me kumbki polnud kunagi nii pisikest jänkukest näinudki. Mõtlesime, et mis me temaga nüüd teeme. Äkki on orb või nüüd hüljatakse sellepärast, et mina ta sülle võtsin. Panime ta metsatukka ning lootsime, et emme ikka tuleb ja viib ta ära. Läksin tagasi niitma ning aegajalt ikka käisin oma jänkukest vaatamas. Liikus nii paari meetri jagu edasi uuele kohale, aga üldiselt sealt ligidalt ära ei läinud. Otsustasin ta rahule jätta, et ei käi segamas. Lähen vaatan hommikul kas on alles. Kui hommikuks ikka üldse elus on. Süda ikka valutas ning otsisin juba kuhu saaks hüljatud metslooma viia.
Hommikul ärgates tõttasin kohe välja. Ei leidnud algul ülessegi, lootsin et emme on järel käinud, aga natukene veel ringi kõndides leidsin ta üles. Oi pisikeneeee! Olen ta juba valmis kaasa võtma endaga, sureb üksinda ära äkki. Otsisin telefoninumbri ning helistasin Keskkonnaametisse. Suurt jänkudest ei tea ning mõtlesin küsida. Telefonile vastas üks naisterahvas ning ta üldse ei kuulanud. Luges oma monotoomse häälega, et metsloomad kasvavad kiiremini suureks, kui inimlaps ning ärge muretsega, ema käib poegi toitmas. Ühesõnaga ei mingit kasu.
Enne kui ära hakkasime minema, vaatasin oma jänku üle ning lootsin, et kui uuel nädalal tagasi tulen, siis on ta sealt kadunud. Süda ikka valutab. Äkki ema on ära söödud kohalike koerte poolt, rebane maha murdnud või siis saab see pisikene kellelegile kõhutäieks. Aga ega ma midagi teha ka ei saa.
Kuradima Ema Teresa! :D




 
Totu tahtis kangesti uut sõpra
Emmeeeeee!! 





Emadepäev

Eile käisime maal Kaarli emale ilusat emadepäeva soovimas. Sõime torti ja viisime väikse kingituse.
Täna lõunaks läksime minu nänni ja taadu poole.
Teised pidid juba hommikul varem minema, meie lubasime lõunaks end kohale ajada.
Ema ja tädi olid juba tagumikud upakil aiapeenras ning täditütar ja onu vedasid puid. Maru õigel ajal ikka tulime. :)
Ajasime natukene juttu ning selgus, et nad olid ka alles tulnud. Nemad olid Elvasse laadale shoppama läinud. Polnud plaaninud puude ladumist ette võtta, aga nii kaua kuni nemad peenras ukerdasid, hakkasid teised puid laduma.
Me vahetasime ka siis riided ära ning läksime puid laduma - rohida mulle üldse ei meeldi! Onul olid tütred ka kaasas, vanim peaks 7 aastane olema ja noorim 5 aastane. Nemad olid ka endale suured kindad kätte saanud ning vedasid halu kaupa. Vahepeal hakkas suurem plika 2-3 halu kaupa vedama ning väiksem järgi, et nemad teenivad välja söögi. Üks halg prae ja teine koogi eest. :) Pikalt vedasid ja ei olnud mingit virinat. Lõpuks nad loomulikult väsisid ära, kõhud läksid ka tühjaks. Sõid, kaklesid koogitükkide pärast ning läksid ära.
Puid oli ikka korralik hunnik, aga mitu tundi kõvat tööd ning laotud saidki, isegi enne kui ema ja tädi oma peenraga valmis said. Meil on suur peenar maal, terve mägi on lilli täis. Õitsemise ajal on väga ilus, aga suur töö ka. Lisaks on veel terve maja ümbrus lilli täis ja aina juurde tassitakse.
Nüüd peale suurt tööd oli kookide jaoks kõvasti ruumi tehtud ning ausalt välja teenitud. Kõik olevat torti/kooki toonud, kaasaarvatud meie, nii et täna pidi kohe 4 erinevat söömiseks olema.
Käisime saunas ning siis istusime lauda. Kõht oli väga tühi juba ning nänni tehtud toit on alati väga hea. Muidugi sai ka igast koogist/tordist tükike võetud, aga tükid olid väiksed, seega kõht pungil täis ei saanud. Oli lihtsalt väga hea olla. Parema käe "muskel" andis ka mõnusalt tunda puude tassimisest.
Pesime nõud ära, et nännil lihtsam oleks ning läksime laiali. Meie käisime veel minu ema poolt läbi. Andsime kingituse üle ning lobisesime natukene. Ema oli ka kooki teinud, aga sellest ei tahtnud midagi kuulda, seega pakkis natukene kaasa.
Kodus vaatasime natukene telkut kaisus olles ning läksime ära tuttu - täna tuleb magus uni. :)



neljapäev, 7. mai 2015

Vihmane päev

Täna oli vihmane ilm ning tuli päeva toas veeta. Õhtul jäi vihm järgi ning otsustasime jalutama minna. Päev toas väsitab ära ning peale vihm on väga mõnus õhk väljas. Mõnus jahe ning väike uduvinegi oli.
Jalutasime tavapärastel radadel, jalad said üpris kähku märjaks.
Ligidal oleval tiigil oli luik, keda olin ka varem kaaslasega märganud. Seekord oli ta üksi ning hõõrus kaelas olevat paksemat rõngast. Polegi varem näinud, et luiged nii rõngastatud on. Muidu luik nagu luik ikka, aga nokk oli tal oranzikat värvi. Pole varem sellist näinudki.
Läksime tagasi koju ning tahtsin, et Kaarel mu autoga tagasi viiks, et saaksin pilti teha. Vahepeal oli hämaramaks ja udusemaks läinud. Sellistes tingimustes oli ilma statiivita päris keeruline pilti teha. Enamus pildid olid udused ja mitu luike oli pildil. Midagi sain, aga ei midagi erilist. Klõpsisin veel muid asju ka, Kaarel seisis ja ootas, et lähme juba kojuuu! :D
Nüüd pean valges tagasi minema ja lootma, et luik on ka kohal ning saab parema pildi. Aga tundub, et tegemist on laululuigega. Peale punase nokaga luige pole kunagi teisi näinudki.











teisipäev, 5. mai 2015

Kaarliga tööl kaasas.

Kuna mul oli täna vaba päev, siis Kaarel ütles, et ma tuleksin kaasa. Ta tahtvat mind juba ammu kaasa võtta sõitu ning tal on siis ka lõbusam. Jäin nõusse, kuna tal ei pidanud objektidel kaua aega minema.
Hommikul 6.50 oli äratus. Ma ei saanud kohe maast lahti, sest kella 1.00 ajal öösel kobisin alles voodisse ning ütlesin, et ma pikutan veel 7ni, et äratagu mind üles. Lõpuks 7.10 sain ülesse ning kiired toimetused vannitoas ja riidesse. Kaarel tegi mulle kaks võikut, need sõin kähku ära ning sõit võis alata. Autosse istudes hakkas juba tibutama. Ma tahtsin veel Eesti Leivatööstuse putkast läbi minna, et värskeid saiakesi osta. Nii nämma :P Muidugi ostsime Rukkiräägu leiba ka, vaja ju veel võidupileteid saada. Esimese asjana autos kiskusin leiva paki lahti, aga seal polnud mitte midagi! Täielik pettumus, ma ei saagi oma torusalli :( Heaküll, sain 30 eurtsise kinkekaardi, selle eest peaks mõne torusalli saama küll. :)

Poole 11 ajal jõudsime esimesse kohta, Balsnacki. Seal läks Kaarlil kähku, mina istusin autos ning kaifisin head krõpsu lõhna, mida terve õu täis oli. Siis sõitsime Tallinnasse ning tegime varajase lõuna. Söögikohti eriti ligidal polnud ning nii võtsime Rimist pitsat. Seal samas parklas kugistasime pitsad ära. Töö autoga ei saa eriti kuskile mujale sõita, km tiksuvad ning Rimiga samas majas olnud Peetri Pizza oli kinni.
Kui söödud saime, siis sõitsime järgmise objekti juurde, Harku külje all. Kell oli vaevu 12 ning inspektor pidi 13:00 tulema. Lootsin, et aeg läheb kiiresti. Kaarel läks juba objekti üle vaatama, et kontrollib üle enne, kui üle andmine jne. Mina klõbistasin arvutis ning vahtisin maja ümber toimetavaid töömehi, terve kari oli neid. Igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Mina muudkui aga istusin ja istusin, tagumik oli juba kandiline. Vahepeal tulin autost välja ja sirutasin end. Ilm oli natukene tuuline, aga soe. Aegajalt käis Kaarel auto juures ning uuris, kuidas mul läheb. LÕPUKS enne 14:00 ta tuli ja enam ära ei läinud, sai töö valmis. 2 tundi! istumist, pidi ju kiiresti minema ja lihthe päev olema! :D
Selle objekti ligidal on Mati kalapood, Kaarel on sealt varem ka paar korda toonud suitsukala ning otsustasime sel korral ka võtta. Seal on nii hea kala! Lisaks on kilo hind odav ka - 2 midagi kopikatega oli hind sel korral. Mina, kes ma varem ei söönud üldse kala, lapsepõlve trauma pärast - luu jäi risti kurku kinni ja oli kriips peal minu kala söömisel, vitsutan nüüd kahe suupoolega kala, sest see on nii hea ja ei saa kuidagi küll. Kaarel ainult küsib, et noh, on ju hea? Ja sina ei söönud varem kala?!
Põhimõtteliselt oli tal peale seda objekti tööpäev läbi ning oleks võinud koju minna, aga Kaarel ütles, et käib Ülgaselt ka läbi ja uurib kuidas neil seal asi toimib. Seal oli probleeme tehnikaga ning otsustas üle vaadata. Noh, tegelikult oli sellel tagamõte ka, et lihtsalt niisama sõitmine poleks, vaid saaks kuskile minna ka. Viimasel korral oli ta seal ringi käinud ning oli sattunud Koljunuki sadama juurde. Ütles, et ilus koht on ning tahab seda nüüd mulle ka näidata. Mina olin päri, uusi kohti ikka põnev avastada ning nagunii loksusin ju kaasa.
Sõitsime Gps-i järgi ning kui Maardusse olime jõudnud, lasi see meil seal ringi tiirutada, pool Maardut tiirutasime läbi enne kui õigesse teeotsa juhatas, kuigi olime sealt juba korra mööda sõitnud. Maardus oli künka otsas nii ilus kirik, millest tahtsin pilti teha, aga Kaarel ei pidanud kinni ning ma ei saanudki pilti teha. Jätan meelde!
Ülgasesse jõudsime kohale, kiired jutud töömehega ning võis minna Koljunuki sadamasse. Enne sadamasse minemist olid keelavad sildid, nii et jätsime auto sildi taha ning kõndisime edasi. Parajasti käisid seal sadama ümbruses tööd ning kopad kärutasid edasi-tagasi ning ehitasid miskit merepiiril. Koht oli tõesti ilus. Uus sadamahoone, ümberringi oli ka paar maja ning paistis, et on veel tulemas. Jalutasime mere ääres natukene ringi ning tagasi auto poole kõndides märkasime luikesid. Istusime kividele ning pildistasime/vaatasime neid. Luiged tulid rannale. Ma tahtsin aina ligemale minna, aga kartsin kolki saada. :)







Tagasi sõites märkasime pangal varemeid. Paistis, et pole eriti käidav koht, kuid ligemale jõudes, oli näha, et käimist on küllaga - lausa prügikottidega. Järjekordne ilus koht ära lagastatud inimeste poolt..
Üks hoone oli osaliselt säilinud, aga rohkem huvitasid mind koopad, mis paistsid kaugemalt. Ma tahtsin kohe uurima minna ning ronisin kõrgele koobaste juurde. Nagu mulle ikka kombeks, kohe ma infotabeleid ei loe, seega ei tea ka alguses mitte midagi, mis kohaga tegemist jne. Koopaid oli kolm. Kahel oli koopasuue suurem ning kolmandat ma algul ei märganudki, seetõttu ei jäänud ka pildile. Sealt nirises vett välja ning arvasin, et tegemist lihtsalt allikaga. Sisse ei hakanud ronima, polnud valgustust, kummikuid ning pealegi võib sees nahkhiiri olla. Nagu ka selgus, siis need koopad on peale Piusa koobaste üks Eesti suurematest nahkhiirte elupaikadest ning koobastesse minek on keelatud.




Infotahvel teatas, et tegemist on Ülgase fosforiidikaevandusega, mis 1920. aastate alguses käima pandi. See koosnes kahest osast: kaevandusest ja sorteerimis-rikastusvabrikust. Lisaks ehitati veel 2 km pikkune raudtee (kaevanduse ja sadama vahele) ning sadam Koljunukile, mille kaudu toimus väljavedu.
Fosforiidi vedu toimus ainult mere kaudu, mistõttu oli talviti mere kinnikülmumise ajal väljaveo võimalus piiratud.
Ööl vastu 5. detsembrit 1938. aastal hävis vabriku hoone tules. Järele jäid ainult katlamaja ja kuivatushoone müürid.
Ülgase paekaldasse tekkis kaevandamise tulemusena ligikaudu 4 km ulatuses maa-aluseid käike.

Nii ta seal paekaldal nukralt laiub, oma aja ära elanud.





Koju sõitsime Jõelähtme poolt ning ühel põllul märkasin suurt parve hanesid. Ma olin juba niii kaua aega tahtnud pilti teha sellest, aga seni polnud õnnestunud. Nüüd pidas Kaarel auto kinni, ise veel öeldes, et lendavad ära ju kohe.  Aga ei lennanud, sain veel mitu pilti teha, enne kui haneparve poole jooksin ja nad ära hirmutasin. Tegin põllumehele ju teene. :)




Enne Jõgevat tegime veel väikse sirutamis peatuse ning käisime Preilikivi kaemas.
Siin puhkab Margarethe Victoria, Kärde paruni vanim tütar. See oli olnud mõisapreili lemmikkoht avara vaatega Endla järvele. Rahvasuu räägib, et 21-aastane valgejuukseline neiu uputas end õnnetu armastuse pärast. Rita olevat olnud armunud lihtsasse talupoissi, kuid kuna vanemad olid mitteseisusekohase abielu vastu, valis ahastuses tütarlaps vabasurma. Tema põrm puhkab rohukamara all, kuid armastuse vaba vaim hõljub tuulehoogudes puude latvades. Noore neiu surma tegelikke asjaolusid ei teata. Kirikuraamatu sissekande järgi suri ta 27. juunil 1903. a. südame seiskumise tagajärjel, Kuigatsis, Lõuna - Tartumaal.
Kivisse on raiutud Stackelbergide perekonna vapp. Vapikilbil on kolm mäge, millel seisavad kaks pärnatüve. Murtud tüved alla rippuvate lehtedega sümboliseerivad suguvõsa, mida võib küll murda, aga ei saa hävitada, sest tugevatest juurtest sirguvad uued harud.





Koju jõudmist tervitas ilus vikerkaar.








pühapäev, 3. mai 2015

Nädalalõpp

Nädalavahetusel olime maal. Tegime tööd, käisime saunas, püüdsin triitoneid pildile, vannitasime koeri. Lisan pildid, lihtsam, ei pea nii palju tühja mula kirjutama. :)
 
















Nalja teete väää?

Palun eiiii. Ei taha vannnniiii.
Sunniviisiline vanni minek.
Oi kui jube!

Solvukas. 
Ma ei räägi sinuga!!