Lehed

teisipäev, 28. juuli 2015

Tänane magustoit: Väikesed Pavlova koogikesed

Pühapäeval metsas marju korjates kujutasin juba ette, kui hea Pavlova koogi neist saaks. Juurde veel natukene mustsõstraid ja punaseid sõstraid ning valmib ideaaalne marjane Pavlova!
Väikesed hõrgud koogikesed, rabe beseepõhi ja katteks pehme toorjuustu-vahukoorekreem. Serveeritud suure koguse kodumaiste metsmaasikate, mustikate, vaarikate ja sõstardega.


Selle retsepti järgi saab 12 koogikest.

Beseepõhi:
  • 4 munavalget
  • noaotsatäis soola
  • 200 g suhkrut
  • 2 tl vanillsuhkrut
  • 1 tl sidrunimahla1 
  • tl kartulitärklist

Serveerimiseks:
  • 200 g toorjuustu
  • 300 g vahukoort
  • 2 spl suhkrut
  • ohtralt marju



Kuumuta ahi 160 kraadini. Joonista küpsetuspaberile 6 umbes 8 cm läbimõõduga rõngast ning aseta paber ahjuplaadile. Kasuta kahte ahjuplaati, siis saab korraga kõik beseed küpsetatud. Minul on üks ahjuplaat jalutama läinud ning tegin kahes jaoks.
Vahusta toasoemunavalge koos soolaga pehmete tippude tekkimiseni. Lisa suhkru + vanillsuhkru segu umbes kolmes jaoks. Vahusta kuni saad tugeva ja läikiva vahu. Puista peale kartulitärklis ja sidrunimahl ning vahusta veel korra kuni kõik on segunenud.
Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud rõnga keskele, nii et servad oleksid kõrgemad ja keskel väike süvend. (Või kasuta pritskotti munavahu pritsimiseks, nii saab ühtlasemad põhjad).
Tõsta ahjuplaat ahju ning KOHE alanda ahju kuumust 110 kraadini. Küpseta 30 minutit. Keera ahi kinni, hoia koogikesi veel 10 minutit suletud ahjuuksega ahjus. Seejärel hoia neid veel 30 minutit praokil ahjuuksega ahjus. Sel viisil on kindlam, et besee kokku ei vaju.

Pritskotiga vs spaatliga tõstetud ja laiali aetud

Kreemi jaoks sega toorjuust lusikaga pehmeks. Vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks. Sega pehme toorjuust vahukoorega alt - üles tõstes vahukoore hulka.
Tõsta või kasuta pritskotti, kreem koogikestele ning kaunista marjadega.


Minul läks kreem natukene nihu. Lisasin vahukoore hulka toorjuustu ning vahustasin korra läbi. Nõks kauem sai ning kreem läks natukene tükiliseks ja pärast tundus natukene venib. Muidugi hakkas ka kohe sulama, kui põhjadele tõstetud sai. Maitse oli küll hea, aga välimus mitte kõige ilusam. Järgmine kord targem. :)


Tänane õhtusöök: Toorjuustu-kukeseenepirukas

Väga maitsev, mõnus, lihtne, hõrk kukeseenepirukas. Soojalt kõige parem!


Põhi:
  • 150 g võid
  • 75 g riivitud juustu
  • 150 g jahu
  • 0.5 dl vett

Täidis:

  • 350-400 g värskeid kukeseeni
  • 150 g suitsupeekonit
  • 1 sibul
    1,5 spl jahu
  • 3 dl vahukoort
  • 300 g toorjuustu
  • pipart, soola
  • 3 muna

Näpi või,  riivitud juust ja jahu puruseks. Lisa vähehaaval vesi (kõike ei pruugi vaja minna!) ning suru tainas pirukavormi (lahtikäiva) vormi põhjale ja servadele. Torka põhi kahvliga auguliseks ning küpseta pirukapõhja 10 minutit 200-kraadides ahjus.
Puhasta ja tükelda seened. Kuumuta kuival pannil, kuni vedelik on aurustunud.
Lisa tükeldatud suitsupeekon ja hakitud sibul, prae klaasjaks.
Raputa pannile 1,5 supilusikatäit jahu ja sega läbi. Kalla pannile vahukoor, sega korralikult läbi ja kuumuta segades 2-3 minutit, kuni kaste hakkab paksenema. Tõsta pann tulelt ning lisa toorjuust, sega ühtlaseks. Maitsesta ja jäta jahtuma.

Sega jahtunud pirukatäidisega lahtiklopitud munad ja kalla täidis põhjale.
Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit.
Lase pirukal natuke jahtuda ja taheneda enne serveerimist.


Edit: Järgmine kord panen põhja jaoks vähem võid, pole nii rasvane. Ja küpsetan ka vähem, see pirukas sai nats palju ahjus olla. :)



esmaspäev, 27. juuli 2015

Nänni ja taadu 55. pulma-aastapäev

Täna oli meil mõnus pulma-aastapäeva tähistamine pereringis.
Ilm oli suurepärane ning soosis väljas olemist. Ilus nagu tellitud - pulmadele kohane. :)

Poisid käisid paar päeva tagasi ning panid suure telgi püsti, et kui peakski natukene vihmane ilm olema, siis saab varju all pidu ikka pidada.
Meil on suur pere ka, kõik korraga tuppa ei taha hästi mahtuda. Jõulude ajal on seda hästi näha. 16 inimest on juba praegu ja kui veel kõik lapselapsed peaksid oma mehed/naised ning tulevikus lapsed kaasa võtma, siis peab küll mitmes vahetuses käima.
Nännil ja taadul on kokku 7 lapselast 3 lapse peale, neist kaks on veel koolieelikud, et neil läheb veel aega meeste ja laste toomisega. Aga ülejäänud kõik me oleme juba täisealised.


Mina läksin ema ja isaga varem kohale, et ettevalmistusi juba teha. Laud katta, sööke teha jmt.



Kuidagi ununes meil kõigil kaart. Emal tuli veel eile meelde, et aga meil pole kaarti ja luuletust ning siis mina otisisin poole ööni luuletust.
Sellisteks tähtpäevadeks on üpris raske luuletust leida, kõik on ikka pulmadeks.
Kui mingi fraasi leidsin, siis ei sobinud midagi sinna juurde - hakka või ise käigu pealt luuletajaks. Lõpuks ikka ühe sobiliku leidsin.
Tahtsime ka natukene nalja teha, kuid matsime selle idee ruttu maha. Taat oleks mõistnud nalja, aga nänni osas polnud me nii kindlad, seega ei hakanud parem riskima.



Juurde otsisin veel smaragd pulmade tähenduse.

Smaragd sümboliseerib abielus lojaalsust, truudust ja lähedust. Smaragd tugevdab suhtes mälestusi, usku ning aitab üle saada eluraskustest.


Ema pidas mul ilusa kõne, mina olin fotograafi rollis.
Tegime ka perepilte, sest meil pole ühtegi pilti tervest perest.
Kaarel oli nupu vajutaja rollis. Meie kisasime, kui tuli hakkas vilkuma, siis ta pidi kähku oma kohale jooksma. Nalja sai kõvasti. :)

Sõime, jõime, nautisime mõnusat õhtut.

Tordil olid sinised ja punased lilled, mis andsid värvi. Kõigil oli palju nalja selle üle. Kellel olid huuled juba külmast sinised ja kes oli käinud smurfi musitamas. :)





55 aastat armastust, naeru, nuttu. Ühiselt üles kasvatatud kolm tublit last ning nähtud sirgumas lapselapsi. Möödunud on aastad, kuid käite seda rada ikka koos. Teineteise mõistmist ja armastust ka siis, kui juuksed on hõbehallid.

Noored, tehke järgi! :)


pühapäev, 26. juuli 2015

Marjuline

Sel nädalavahetusel olin ma tõeline marjuline.
Aias korjasin musti sõstraid suure ämbri täie mahla jaoks ning siis võtsin kätte ning läksin metsa marju korjama. Olin juba varem seal ringi käinud ning vaadanud, et päris palju metsmaasikaid on ja ise mustikaid. Palju ei tahagi, kui koogi jaoks saaks, siis oleks väga super.

Natukene aega olin metsas olnud, kui panin oma kausikese maha ning kõndisin maja juurde ning panin kummikud jalga. Läksin rõõmsalt metsa tagasi.
Poole noppimise pealt leidsin ühe suure platsi kukeseeni. Kõndisin maja juurde, võtsin sealt ämbri ja noa. Kõndisin jälle metsa tagasi.

Marju oli mul juba päris palju ning vahepeal panin kausi maha ning kõndisin ringi ja otsisin seeni. See aga paraku tulemust ei andnud ning korjasin marju edasi.
Mul oli juba koogi jaoks kogus olemas küll, aga edasi kõndides nägin ikka marju ning ei saanud neid kuidagi metsa jätta.

Vahepeal maadlesin ämbliku võrkudega. Vuih, mulle üldse ei meeldi, kui ämblikud mu peal kõnnivad. Nii ma siis vehkisingi tokiga, kui puude vahelt läbi läksin, et ämbliku võrku poleks. Vahepeal unustasin ja siis jälle tundsin, kuidas ämblikuvõrk vastu mind läks. Iuuuuu!!

Olin juba mitu tundi metsas tuianud, klapid peas, kui arvasin, et nüüd aitab! Sääsed hakkasid hullupööra närima ka, ei tea mis ma neile ette jäin.

Minu metsas käimise laul, muudkui aga panin uuesti selle mängima. Laulsin kõvasti ja valesti ning ehmatasin metsloomi. :D




 Kaarli isa küsis, et kas tahaksin veel minna metsa seeni vaatama. Muidugi tahtsin! Ja siis ta seletas mulle, kus ta oli käinud vaatamas. Võtsin siis auto ning sõitsin üksinda metsa. Algul pabistasin küll natukene, et kas saan hakkama, aga väga ideaalselt sain.

Aega anti mulle poolteist tundi, siis pidin tagasi olema.
Võõras mets ja väga kaugele ei tahtnud ma minna. Klappe ei tahtnud ka pähe panna, et kuuleks ikka mis ümberringi toimub.
Iga krabistamise peale võpatasin. Siis sain natukene mööda metsa joosta ka. Mingi jube suur kimalane või parm hakkas mind kiusama. Maha ei õnnestunud ka teda lüüa, nii et põgenesin tema eest. Aga kurat oli targem kui mina. Läksin mina ühelt poolt puud, lendav koletis tuli teiselt poolt puud! Lõpuks õnnestus mul ta maha lüüa ning sain edasi otsida. Tundus küll, et ainult pisikesi seeni on, aga needki korjasin ma ära. Teistele ei jäta! Ja ma tulin ju seenele.

Kõndisin metsas ringi ja rääkisin omaette või noh, metsaga. Kui keegi oleks mind eemalt vaadanud ja kuulnud mu juttu, siis oleks ma ilmselt juba hullaris. Mingi järjekordne napakas puude kallistaja. Ausõna, üle piiri me ei läinud ja kõik jäi sündsuse piiresse. :D

Ära hakkasin tulema siis leidsin palju seeni. No ega siis ei saanud ju ära tulla, kõndisin muudkui aga seal samas ringi, et ehk leiab veel, sest mitmest kohast leidsin ju! Kooberdasin mööda kive kuuse puhmas ja muudkui aga podisesin omaette. Noh, metsaga rääkisin jälle! :D
Tänasin saagi eest jne. Napakas eks?! :D


Saadud saagist valmib nüüd küll midagi maitsvat :)

 


Lõpetuseks veel üks ilus karvane liblikas akna vahetusest.




EDIT: Tegemist on rohelise öise iludusega ehk hiidvaksikuga.

kolmapäev, 22. juuli 2015

Ühe vana, teise uus

Kaarli onupoeg viskas endal kodust kaks diivanit välja ning pakkus Kaarlile, et äkki tema tahab maale viia või midagi. Kaarel käis ja vaatas üle ning tuli koju ja teatas, et diivanid on nii korralikud, et meie saaksime endale ühe tuua. Mina juba genereerisin, et toome hoopis mõlemad. Aga pikema kalkuleerimise peale sain ikka aru, et siis pole üldse liikumisruumi.
Meie praeguse üürikorteri diivan on ikka väga jube. Kunstnahast, mis on pika kasutamise järel üpris väsinud ning praktiliselt terve diivan on mõrasid täis. Meie panime katted peale, et on natukene viisakam. Aga mida aeg edasi, seda hullemaks see diivan läheb. Naha tükke pudeneb iga liigutuse peale. Loomulikult peale pandud katted ka võimendavad seda, et kui natukene liigutad, siis on kohe kuskilt nahk jälle lahti. Peab tardunult istuma. Tegelikult oleks kõige suurem kasu, kui üldse ei istuks. :) Vaip on kogu aeg naha tükke täis, polegi nagu mõtet koristada, kui mõne aja pärast on jälle musti tükikesi vaip täis. Suht tüütu. Omanik lubas küll selle välja visata, aga me pole üldse jõudnud süveneda sellesse. Täitsa uut ei tahaks ka nagu osta selle korteri järgi ning kasutatud diivanite mõtteni pole me veel jõudnud. Et kärab ka praegu.
Aga nüüd siis tekkis hea võimalus see jubedus välja visata ja uus asemele tuua.
Mina muidugi näinud polnud diivanit, et kas ikka kõlbab. Aga Kaarlil on üpris hea maitse ning kui korralik poleks, siis ta meie koju seda ei tassiks ikka. :)
Läksimegi siis onupoja juurde diivanile järgi. Toppisid kahe peale diivani autosse ära ning onupoeg kutsus meid tuppa kooki sööma. Tal oli täna sünnipäev ka.
Me pole neil varem külas käinud. Nad ei suhtle eriti omavahel. Eelmine aasta suvel juhtus ta Kaarli maale  tulema, siis sai põgusalt suheldud. Aga onupoja naist nägin mina küll esmakordselt.
Sõime kooki, jõime teed ning lobisesime maast ja ilmast. Kuidagi tuli juttu ka söökidest, mis vanast olid ning nostalgitsesime. Tõsi, mina osasid asju ei teadnudki ja esimest korda kuulsin. Aga nemad on meist nõksa vanemad ka, näinud varasemaid aegu.
Kutsuti uuesti külla, peab siis minema. Kaarel ka eriti sugulastega läbi ei käi, edendame siis perekonna suhteid. :)
Koju jõudsime, siis Kaarel lõhkus meie diivani kohe välja ning pani meie uue kokku. Mis ühele vana, see teisele uus. :)
Sellele diivanile oli kohe lust istuda. Nii pehme ja mõnus. Natukene iluravi ning väga korralik diivan. Mina veel mõtlesin, et noh, kui rohkem väsinud, siis peale kolimist jätame vana diivani asemel selle, aga selle tassin ma küll järgmisesse kohta ka kaasa. :D
Sama oli sektsiooniga, mille osta.ee -st saime, kui siia alles kolisime. Siin elutoas polnud ühtegi kappi, kuhu asju panna. Hädasti oli vaja ning ma leidsin soovist 30 euroga ühe sektsiooni. Algul vaatasin, et selline natukene modernsem vene sektsioon, et ajab asja ära, pärast jätame siia! Aga kui korterisse sai tassitud, siis oli meeldiv üllatus, et väga korralik sektsioon ning peab ka kolimisel kaasa tassima! :D
Nii seda mööblit kuhjub. Esimesse korterisse oli kõige lihtsam kolimine, seal olid kõik asjad olemas. Kuigi kolisime ikkagi välja suure järelkäruga. Tamme tänava korterisse pidi juba asju muretsema hakkama ning sealt kolimine oli juba suurem ettevõtmine. Lisaks veel teisele korrusele asjade vedamine siia korterisse. Kui ükskord siit ära kolime, siis tuleb küll vist juba firma palgata. Mul vend ütles, et järgmine kord tellige kolimisauto, teil asju juba niiiii palju ning tema ei tule enam tassima! :D

pühapäev, 19. juuli 2015

Linnas pildistamas


Olin see nädalavahetus üksi kodus - Kaarel oli maal ning mõtlesin, et läheks täna linna pildistama. Botaanikaaeda ja Emajõe äärde. Rääkisin ka oma plaanist Aulele ning ta ütles, et nad tuleksid ka kaasa. Nad ostsid endale alles hiljaaegu samasuguse fotoaparaadi ja objektiivi nagu mul ning arvas, et saaks ühteist küsida ka siis pildistamise käigus.
Saime kaubamaja Apollos kokku. Seal on suur allahindlus ning vaatasin ka natukene ringi, et äkki jääb miskit silma. Saingi endale kaks kokaraamatut. Nüüd läheb kokkamiseks. :)
Raamatupoes kolatud, suundusime botaanikaaia poole. Väljas oli mõnus ilm, kuigi algselt kodust välja tulles tundus, et tuulega on väga jahe, kuid eksisin ning nüüd pidin oma jopet kaasas tassima.
Botaanikaaiale tegime tiiru peale, suundusime Emajõe äärde. Jalutasime ja nautisime ilma, vahel mõni pildike. Tiigi peal oli luigepere ning tükk aega sai neist pilte tehtud.
Kuna kõhud olid üpris tühjad juba, siis keerasime otsa ringi ning läksime vaatasime, kus süüa saaks.
Läksime "Kapriis"i. Kuigi meil on seal Aulega korra ebameeldiv kogemus olnud, siis mulle endiselt see koht meeldib. Tellisin taaskord pastat - ma ikka täiega pasta usku. :) Pasta on lihtsalt niii hea! :P
Muidugi tellisime veel ka magustoitu, nii et kui olime lõpetanud, siis oleks võinud uksest välja veereda.
Oli väga mõnus pühapäev jalutades. Polnudki juba väga ammu linnas käinud. Nüüd kui siin linna lõpus elame ja ma enam Ujula tänaval tööl ei käi, siis ei satugi kuidagi kesklinna ringi kolama. Kodu juures saab kõik asjad aetud ning kui satubki kesklinna, siis asja pärast. Kähku käid ära vajaminevas kohas ja ongi nagu kõik.


 














Päikest!

laupäev, 18. juuli 2015

Suzi Quatro kontsert Elvas

Ema tahtis Suzi Quatro kontserdile minna, aga ei tahtnud üksinda minna. Olin siis nõus temaga koos minema, kuigi ma ei teadnudki, kes see tädi selline üldse on. :)
Ostsime piletid ära ning oli kindel, et nüüd on minek, kes iganes see tädi siis on.

Suzi Quatro on legendaarne rokklaulja, basskitarrist, laulu-kirjutaja ja näitleja.
Ta on esimene naisbasskitarrist, kellest on saanud omal alal maailma kuulsus, murdes barjääre ja eelarvamusi naistest rokkmuusikas.
Alustas oma karjääri, kui oli kõigest 14 aastane ning on tänase päevani tegutsev.
Quatro on müünud üle 50 miljoni albumi ning jätkab live esinemistega üle maailma.

Paar päeva enne kontserti hakkasin uurima, et muusikat Suzi teeb ning üks lauluke tuli isegi tuttav ette. Ülejäänud laulud olid küll väga tundmatud.



See laul ju ikka tuleb tuttav ette. :)

Kuulasin ka teisi laule ning nii mõnigi hakkas meeldima.
Selline mõnus rokilik muusika.

Mingite ootustega ma kontserdile ei läinud, et lähen kohale ja vaatan, mis saama hakkab.

Rahvast oli niiiiii palju - Elva laululaval pole küll kunagi nii palju rahvast olnud.

Smilers oli soojendusbänd ning tegi hea kontserdi nagu a-la-ti! Ostsin ka nende viimase plaadi.
Oleks ka Suzi plaadi ostnud, aga kui meie kohale jõudsime - ja me ei jõudnud üldse mitte väga hilja, olid kõik plaadid maha müüdud. Ainult Smilersi viimased plaadid ja vihmakeebid olid alles.

Muidugi ilm oli mõnus. Vahelduva eduga sadas ja siis jälle ei sadanud. Selline väike tibutamine polnud hullu, aga vahepeal tuli ikka korralik padukas kaela. Istusime nagu hunnik õnnetust seal keebiga. :)


Kui Smilers soojendamise lõpetas, siis tuli väike pausikene, kuni lava paika sätiti.
Ning lavale tuli Suzi Quatro. Rahvas võttis ta suure aplausi ja huilgetega vastu.
Kohe läks rokkimiseks.

Vaatasin ja imestasin. 65 aastane tädi, mängis kitarri super hästi, tantsis laval. Ikka väääga super.
Tõmbas täiega rahva käima ning kogu publik elas kaasa.
Tõsine rokimemm!

Ilm ei heidutanud mitte kedagi, vahepeal sai ikka väga tugeva paduka kaela, aga inimesed rokkisid ikka kaasa.
Isegi mulle hakkas väga palju laule meeldima, kuigi ma ei tea 70 aastate muusikast midagi ning just tollest ajast enamus tema lugusid pärinebki.


Mulle meeldib see laul, praeguses versioonis. Video pole küll kõige parem, aga ülevaate ikka annab.




Kontserdi lõpuks jäi vihm järgi ning lõpu-finish oli vinge. Oma 4-5 lisalugu tuli veel lõppu ning inimesed rokkisin TÄIEGAAAA! Inimesed, kes halva ilma tõttu jätsid minematta, jäid väga paljust ilma. Halb ilm ei saa suurepärast kontsertielamust kuidagi rikkuda.

Mina olen väga rahul, et läksin. Sellise piletihinna eest oli kontsertit küll ja veel!

Väga-väga mõnusa positiivse laenguga lahkusin kontsertilt ning sain nii mõnegi "uue" vana laulu oma playlisti! :)


neljapäev, 16. juuli 2015

Seenelkäik ja käik kinno

Läksime täna Aule ja tema emaga seenele. Suundusime Ahja kanti. Esimeses metsas käisime, siis sealt ei leidnud praktiliselt ühtegi seent, ainult lademetes prügi.
Teises metsas oli olukord juba parem. Aga näha oli, et käidud on. Aule tuli ja ütles, et tema ei näe ühtegi seent, et tal vist prille vaja. Küsis kas mina leian. Leidsin. Tegime siis nii, et kui ma seene leidsin, siis ütlesin talle, et leidsin ja vaatab kas leiab üles. Esimest seent ei leidnud ja kui ma uuesti vaatama läksin, siis ei leidnud mina ka. :)
Otsustasime edasi minna, aga järgmises kohas tundus mets nii kuiv olevat. Üks seen ja kõik. Mustikaid ei saanud ka kuskilt, kõik oli nii tühjaks kraabitud.
Mõtlesime vana Põlva maantee äärde minna, teadsin seal paari kohta. Sõitsime rahulikult Vaste-Kuuste poole, olime mõnda aega sõitnud, kui algas kruusatee. Aule sõitis rahulikult, kui äkitselt hakkas midagi hullult krigisema. Aule ema arvas, et nüüd kukkus sumpa alt ära, sest hääl tuli algul sellest nurgast. Jäime teepervele seisma ja läksime välja. Kõndisime mööda autot, midagi ei näinud rippumas ka nagu. Põlvitasime auto taga, tagumikud püsti. Ei teadnud, mida vaadata ka, sest midagi ei rippunud. Kõndisime nõutult ümber auto.
Siis sõitis Aule natukene edasi autoga, nüüd tundus hääl hoopiski eespool olevat. Lõpuks jõudsime arusaamani, et kõrvalistuja rehvi juurest tuleb krigin. Peenike krigin nagu oleks miskit kinni jäänud või traat oleks vahel. Helistasin Kaarlile - ei võtnud vastu. Siis proovis Aule kellelegile helistada ja ta ema ka. Keegi ei võtnud vastu. Tüüpiline, siis kui vaja kätte saada, ei vasta keegi. Proovisin isale helistada ning tema vastas. Tema arvas, et pidur küll sõidu ajal peale ei jäänud, et pigem mingi kivi on velje ja piduri vahele jäänud, et vahel võib nii juhtuda, kui kruusateel sõita. Ütles, et lõpuks kulub ära see kivi sealt, kui edasi sõita. Ütlesin, et natukene kuum on velg ning ütles, et siis ei tohi edasi sõita. Ütles, et tuleb rehv alt ära võtta ja sealt tagant peaks olema näha kivi ja siis kruvikeerajaga surkida, et kätte saada. Ütlesin, et okei, vaatame. Rääkisin teistele ka jutu ära ning proovisin uuesti Kaarlile helistada. Kaarel ütles ka, et kivi ning küsis, et kas tagurdades ei tule kivi ära. Ja tuligi! Küll on nupukas. Ise poleks selle peale tulnudki, isa käskis ka ju rehvi alt ära võtta.
Sõitsime esimesest metsa vahel asuvast teeotsast sisse ning jäime seisma, et arutame mis edasi. Tuju läks üle seeni korjata, Aule ütles, et nüüd jooks küll ühe õlle. :D
Kuna seente korjamisest ei tulnud enam midagi välja, ütles Aule, et võiks maale grillima minna. Käisime Vaste-Kuuste lihaaka poest läbi, ostsime liha ning suundusime Kambja poole ning käisime sealt poest ka läbi. Natukene salati kraami, näksimist ning jooki. Poes arutlesime kas piisab ning lõpuks võtsime veel juurde jooki. Kui lindile ladusin kraami, siis selja taga üks mees vaatas mind punnis silmadega. Mõtles ilmselt, et mis see kell juba on, et juba tõmmatakse joogid ligi. :D Läksime poest välja kõhud kõveras. :)
Seeni saime kolme peale nii palju kokku, et Aule vanaema saab kastme tehtud küll.
Veetsime mõnusa õhtu, jälle ilma meesteta. :) Aule näitas mulle ümbrust. Ütles, et pean neile pildistama tulema - neil tiigi peal pardipere ja vesiroosid. Oojaa, täiega lähen! :D
Neil oli uus, peaaegu kahe kuune kutsubeebi ning mängisin temaga. Õigemini enamus ajast võitlesid temaga, et ta katki ei teeks käsi ja jalgu. Paras marakratt Tuki. :) Ta on nii ninu Bella moodi, kui ta veel tilluke oli ning paistab, et kasvab umbes samasuguseks koeraks ka nagu Bella.







Oeh, tegin kutsust pilte ka, aga nunnumeeter on nii põhjas, et ei suuda valida, et millist pilti üles panna. Panin siis kõik! :D

Kaarel pidi mulle järgi tulema, aga ta ei teadnud kuna ta jõuab, pidi veel tööd tegema. Sai rahus veel istuda ja lobiseda.
Meie olime vahepeal liha valmis saanud ja söönud, kui tibutama hakkas. Kolisime varju alla ning siis tuli tugev paduvihm. Õhu tõmbas ka kohe jahedamaks. Istusime varju all, vaatasime vihma ja arutasime, et maru suvi küll. Suur padukas käis üle ära ning vihm jäi vaikselt järele.
Äkitselt oli kuulda auto hääli ning nägin, et Kaarel tuleb. Nosis ka natukene šašlõkki ning lobisesime veel. Kell oli märkamatult juba veerand kaheksa saanud ning siis hakkas meil kiire. Tahtsime 20:15 algavale "Käsilaste" seansile jõuda, nii et jätsime hüvasti ning kimasime koju.
Kodus vahetasime kiiruga riided ning põrutasime kino "Ekraan" poole. Läksime pileteid ostma ning vastus tuli, et ainult mõned kohad on alles. Ainult 3 üksikut kohta oli terve saali peale järel. Poleks uskunudki. Juba tükk aega jooksnud ning mõtlesime, et vaibunud rahvamass. Läksime cinamoni vaatama, et äkki seal midagi sel kellaajal, kui mitte, lähme koju. 15 minuti pärast hakkaski film "Võllas". Kaarel tahtis vaatama minna. Mhh, õudukas juuu! Võtsime ikka piletid ning läksime vaatama. Saan jälle tudiseda.. Ma olen õudukate koha pealt suht nõrganärviline ka. Kui liiga hilja õhtul vaatan miskit hirmsat, siis öösel on garanteeritud õudus unenäod.
Film oli kohati ikka päris kole. Ühes kohas võpatasin nii, et popkorni ka lendas ning pidin infarkti saama. :D Lõpupoole ei suutnud ma enam üldse vaadata, vahepeal ainult piilusin natukene, ülejäänud aja olin näoga Kaarli poole ning vahtisin ta kõrva. :D Kõik ihukarvad olid püsti, süda tagus täiega ning kätes oli kerge värin. Täiega jänku. Kaarel ka vaatas mind aegajalt ning naeris ja vangutas pead. Mis sa naerad, mina ei tahtnud seda vaatama tulla! :D
Minionse oleks tunduvalt valutum olnud vaadata. :)

kolmapäev, 15. juuli 2015

THE SUN Mooste Mõisa Folgikojas / Hiirtel pidu! / Kaarliga kaasas

Juba mõnda aega olin vaadanud piletilevis, et The Sun´il on tulemas akustiline kontsert "Veidi valjem kui vaikus" ning tahtsin sinna väga minna. Kaarel väga huvitatud polnud ja kuna tal on suvel tööd palju, siis ei saa kunagi kindel olla, kas jõuab minna. Niisiis jäi see mõte unarusse.
Üks päev aga hakkasime Aulega rääkima ning ta ütles, et nemad oma sugulasega tahaks minna ning kutsus mind ka. Lubasin natukene mõelda, arutada Kaarliga, et ega meil muid plaane pole selleks päevaks ning hiljem teada anda. Jutuajamisel Kaarliga selgus, et teda pole ilmselt üldse koduski ning ma olen täitsa üksi. Siis ütlesingi, et lähen, et saab õhtu toredalt sisustatud ning pole nii ammu niimoodi naistega omaette kuskil käinud.

Ühtlasi polnud ma varem Moostes kontserdil käinud. Kõik olid kiitnud, et ilus koht (mõisa alal korduvalt käinud ning nõustun) ning üks mõnusamaid kontserdi kohti. Tõesti oli suurepärane. Ilus koht, mõnus õhkkond. Ruum on väiksem, seega pole ka väga suuri rahvamasse ning akustika on hea, muusika ei kao kuskile ära.
The Sun oli fantastiline nagu alati! Kuigi pean mainima, et kui aastaid tagasi käisin nende kontsertil Viljandi Rubiinis, kus pettusin väga ning aastaid ei külastanud ühtegi nende kontserti, sest olin arvamusel, et pärast sellist jama seal Rubiinis, on see täielik raha prügikasti viskamine ning suurepärasest kontserdielamusest ei saa ammugi rääkida. Detailidesse ei hakka laskuma, et mis siis toimus seal, sest minu arvamus on kõvasti muutunud.
Kuulasin küll hea meelega nende muusikat raadiost, aga kontsertile siiski ei kippunud. Aastatega on armastus kasvanud ning olen ka kontsertidel hakanud jälle käima ning need on olnud ühed parimad.

Mulle meeldib see mõnus vaba õhkkond nende esinemistel. Tehakse nalja ja üldse väga muhedad tegelased. Tanel on nagu hüperaktiivne laps laval. :) Tõeline esineja, aga just niimoodi läbi lüüaksegi. :) Lahkusime kõik kontserdilt väga mõnusa positiivse laenguga.

Sorry kvaliteedi pärast The Sun! :)

Pärast kontserti läksime minu juurde. Olime enne kontserdile minekut poes käinud ning külmad joogid ootasid juba külmkapis.
Kassid läinud, siis hiirtel pidu! Peab ju olukorda ära kasutama, et ühel on mees tööl ja teisel teiselpool Eesti otsa. :) Lisaks - me polnud juba niiiiii ammu Aulega kahekesi niimoodi istunud. Varem kooli ajal olime nagu sukk ja saabas, aga nüüd näeme üksteist haruharva, ometigi ei ela üksteisest kaugel.
Igatahes sõime, jõime, naersime nii nagu varem ja rääkisime maast ja ilmast. Oi, jutud olid ikka sellised, et.. Mul oli loomulikult ka elutoa aken lahti, et ilmselt said teisedki meie jutuajamisest osa, aga täiesti ükskõik. :)
Tiksusime hommikuni üleval. Und nagu polnud ja juttu ka jätkus. Muidugi hakkas vaikselt ära vajuma ning hommikul poole 7 ajal vaatasime multikaid. :D
Poole 8 ajal siiski otsustasime, et tukume natukene.
Üles ärkasime, siis oli veel halvem olla, kui enne üleval olles. Maja ees oli hääli kuulda ning vaatasime, et kolm naabrit seisavad väljas. Ma naersin, et peavad koosolekut, et ülemised naabrid on eriti hullud ja hommikuni räuskasid, vaja välja puksida. :D
Saatsin Aule ära, väljas oli niii suurepärane päikesepaisteline ilm üle pika aja. Nagu päris suvi eksis sügisilmade vahele ära.

Nii ilusat ilma oleks olnud patt maha magada ning helistasin hoopiski Kaarlile, et kus ta on ja mis teeb. Kuna teadsin, et ta on täna veel Tallinna kanti minemas, siis tahtsin kaasa minna. Küll niisama sõitmine ainult, aga tal ka lõbusam sõita, kui ma kaasas ning ma saan korterist välja, muidu magaks hambad laiali ilmselt. :)
Pakkisin ujumisriided ja arvuti ja näksimist ja ohtralt vett ja peavalurohud kaasa ning minupoolest võis nüüd ükskõik kuhu sõita.
Kuna mul oli ikka üpris paha olla ja tavaliselt on mul pohmakaga hull rämpstoidu isu, siis sel korral lubasime endale ühe mäki tiiru. Kaarel polnud ka jõudnud päeval süüa ning leppis mäkiga. Burks ja vahvlijäätis olid nagu rusikas silmaauku. Oma tehtud viga, ütles Kaarel. Jah, kellele kurta. :) Tavaliselt Kaarel ikka poputab mind, kui mul halb olla. Seda nüüd ei juhtu muidugi eriti tihti. Üldiselt ikka väga harva joon. Kuidagi läks nii, et eelmine nädal oli teisipäeval halb olla, see nädal kolmapäeval. Nüüd on vist teada, mis järgmise ja ülejärgmise nädala neljapäeval ja reedel on. :D
Mäletan, kui me Kaarliga alles kohtuma hakkasime. Olime natukene üle kuu aja kohtunud ning detsembri alguses tähistasime ühe vana töökaaslasega tema pulma-aastapäeva. Mees oli tal ära välismaal tööl ning pidi sõbrannadega hakkama saama. Korralik pidu oli tol korral. Tema pool olime juba korraliku põhja teinud ning edasi klubisse. Arvasin, et ega järgmine päev ei tõuse. Ei tõusnudki enne õhtut, kui Kaarel mind vaatama tuli. Istusin autosse ning ta ütles kohe, et mul on vist väga paha, et nägu selline, et kohe jooksen wc poole. :D Ja siis ta tõstis tagant istmelt mulle sülle kilekoti. Küsisin, et mis see on ning vaatasin sisse. Ta oli mulle ostnud pohmakaravi - mineraalvett, joogijogurtit, marineeritud kurki, banaani. Miskit oli vist veel. Ma olin nii üllatunud, keegi polnud varem sellist žesti teinud ja nii poputanud mind. :)

Kaarlil läks objektil umbes kaks tundi. Mina istusin autos ning klõbistasin arvutis. Olid küll suured plaanid kirjutada, aga pidi tõele vastu vaatama, et mu pea oli suht paks otsas, ei töötanud ning ei tulnud sellest midagi välja.
Tagasiteel tahtsime ujuma minna. Maardu järv tundus igav ning läksime Ardus asuvasse Paunküla veehoidlasse ujuma. Väga ilus kohake oli. Vesi oli täiesti läbipaistev ning järvel oli palju saari. Olin ennem wikipediast lugenud, et saartel elab ohtralt rästikuid ning muidugi läks fantaasia tööle. :)
Vesi oli väga külm ning seal põlvini vees seistes tahtsin tagasi kaldale minna, et mina küll ujuma ei lähe! Pika seismise peale muidugi keha harjus veega ning hüppasin ikka ruttu sisse. Tegin tiiru ning lõdisedes jooksin (loe: kooberdasin - põhi oli kivine) veest välja.






esmaspäev, 13. juuli 2015

Öökino

Tartu Hansapäevade raames oli kolm õhtut järjest Starmani öökino Toomemäel asuvas Toomkiriku varemetes. Näidati kolme Eesti filmi. Reedel ega ka laupäeval ei jõudnud minna, kuid eile oli film "1944" ning seda tahtsime väga näha. Magasime maha aja, kui kinos näidati ning suurel ekraanil on ikka efektsem. Internetist uurisin, et kaua kestab ning ürituse enda lehel oli kirjas, et 2:45 on lõpp. Ise veel mõtlesin, et mis film see küll on, et peaaegu 3 tundi kestab, aga ega siis ei taibanud kuskilt kino lehelt ka otsida. :)
Päev oli küll pikk olnud, aga Kaarel ütles, et lähme ikka. Leppisime kokku, et kui külm hakkab või kohad täis on, siis lähme ära koju. Kohale jõudsime natukene enne poolt 12, siis polnud veel väga palju inimesi ning sai kohti valida. Mõne aja pärast oli aga plats juba üpris täis. Meie sattusime istuma ühe noorte seltskonna taha ning üsna pea taipasime, et see oli vist viga. Välimuse ja jutu põhjal oleks võinud öelda, et tegemist on nii 18-20 aastaste noortega. Kõva häälega räägiti, kui palju õlut kellelgi on ja mis pidu eelmisel õhtul oli olnud ja kes paljalt oli olnud jne. Ühesõnaga kisa oli palju. Õnneks, kui film hakkas, siis jäid vait, ainult aegajalt kilkasid ja sahkerdasid ringi.
Ringi vaadates oli näha, et inimesed olid olnud targad. Pleedid ja tekid kaasas, et ümber panna. Meil olid küll joped seljas, aga oleks võinud olla veel midagi peale viskamiseks, vähemalt jalgadele. Mäe otsas, siis hakkas lõpuks juba üpris jahe. Varbad külmetasid, aga ei tahtnud ära ka minna, huvitav film oli. Kaarel vahepeal kontrollis, et ega mul külm pole. Pärast filmi ütlesin, et varbad külmetavad küll, aga ei raatsinud ära minna. :)
Õnneks ei kestnud film ka kella kolmveerand kolmeni, lõppes natukene enne poolt kahte.
Väga hea film oli, naelutas ekraani ette vaatama ning pani kaasa mõtlema. Väga hästi õnnestunud Eesti film!



pühapäev, 12. juuli 2015

Põlvasse kolida?

Arutasime täna Kaarliga Põlvasse kolimist. Neil seisab seal põhimõtteliselt tühjana 3-toaline korter. Ema on seal kooli ajal üksinda ning suvel on korter täitsa tühi. Kuna see teema kerkis õhku, siis arutasime seda asja omavahel.
Uurisin, et kas Kaarel tahaks Põlvasse kolida. Ta küll ütles, et talle praegu meeldib Tartus, aga mine tea. Mõnes mõttes oleks kolimine arukas, sest üüriraha jääks alles. Teisalt jälle kuluks raha remondile, sest korteris oleks vaja kapitaalremont teha. Tasapisi teha, korraga ei saagi ja ei jõuagi nagunii kõike teha ning oleks investeering oma kodusse.
Ma kohe lugesin üles, et mis asjad korterist kaduma peavad, kui meie sinna koliks. Suht nullist saaks peale hakata, oma maitse järgi teha kõik.
Teistpidi kaalub minu jaoks praegu kolimisest üle see, et siis me oleme niiiii lähedal ning ma kardan, et meie endi elu hakkab kannatama seeläbi. Äkki peab pidevalt abis käima ja tööd tegema ning meie ei saa kuskil käia. Pealegi Põlvas polegi kuskil käia, kui mõni õhtu tahaks kuskile niisamagi istuma minna. Kinno ei saa ka eksprompt igal ajal minna. Minu jaoks on see selline linn, kus pole mitte kui midagi teha.
Lisaks töö asi. Mina ehk leiaksin seal tööd klienditeenindajana või midagi taolist, aga Kaarliga on keerulisem. Ta juba enne käis Tartus tööl, kui Põlvas elas. Tal on praegu selline töö ka, et peab palju sõitma ning kui lisaks nüüd veel Põlva otsa ka, siis see tuleks une ajast ning on veel rohkem sõitmist. Koju oleks veel pikem maad.
Ja minu kool. Ma tahaks selle ikkagi ära lõpetada kunagi, aga Põlvas pole kooli. Või siis kunagi, kui lapsed on suured, lõpetan koos nendega. :D
Ma pole seda mõtet muidugi täiesti maha matnud, varem olin ma palju rohkem selle vastu, aga ega ma just rõõmust ka ei kilka selle mõtte peale.
Minu jaoks kaaluvad hetkel negatiivsed asjad plussid üle.
Küll on keeruline. Igatahes arutasime, et kui kunagi peaks see teema veel õhku kerkima, siis lähima kahe aasta jooksul me kindlasti ei koli, kui just mingi pomm ei plahvata. Kui üldse kolime. Oma kodu tahaks küll, aga kas ma ikka tahan terve elu elada Põlvas, eemal kõigest? Eks muidugi harjub igal pool, aga ma ei taha praegu selle mõttegagi hästi harjuda. :)

Plussid:
+ Üüriraha jääb alles
+ Saab enda järgi korterit kujundada ja sisustada
+ Väike rahulik linnake laste kasvatamiseks


Miinused:
- Kapitaalremont
- Liiga ligidal elame
- Kaarli töö
- Kooli ei ole
- Sotsiaalne pool

Retropol Italofest

Kui mais kanuumatkal käisime, siis õhtul laua ääres istudes, räägiti üritusest, mis on juulikuus Viljandis. Tädi ütles, et Viljandis on festival, kus on 80-90. aastate esinejad. Et tema aja muusika, tulgu meie ka. Kodus rääkisin emale ka sellest festivalist, aga temale ei öelnud nimed midagi, muusikat ma ka ei lasknud talle ning nii see jäi. Mina aga hakaksin kodus kuulama. Nimed olid küll ka tuttavad - osad rohkem, osad vähem, kuid muusikat kuulates sai kohe selgeks, kes esinevad.
Mul jäi kripeldama ning rääkisin ikka Kaarlile, et lähme, kuid ikka päris kindlalt me midagi kokku ei leppinud. Neljapäeva õhtul hakkasin emale rääkima, et näed laupäeval on see Italofest, et võiks minna. Lasin talle muusikat ning tema kohe, et oh! need esinejad! Siis nagu koitis talle ka ning tahtis ka minna. Rääkisin Kaarli ka nõusse, et lähme onjuuu? :D Reedel läksime linna ning uurisime, kas pileteid on veel saada. Saimegi piletid ja oligi kindel, et laupäeval on minek!
Ema helistas tädile, et me oleme ka laupäeval tulemas. Tädi ütles, et siis saame ööseks jääda. Sellele variandile me üldse ei mõelnud, et tuleme koju. Lubasime mõelda ja arutada ning asjad igaks juhuks kaasa võtta. Oleks parem olnud, oleks Kaarel ka midagi juua saanud, mitte kaine sang olema pidanud.

Laupäeva hommikul käisime kodust läbi. Võtsime uued riided, käisime poes ning läksime korjasime ema peale. Pidime Rõngu kaudu minema, sest nänn tahtis tädile kraami saata.
Enne kontserti sõime ja jõime natukene ning siis sõidutati meid kõiki laululavale ligemale. Enne kontserdile minekut saime ka tädimehe uue kontori üle kaeda. Kui ta selle avas, siis meie ei saanud minna tol korral. Tädi ütles, et kui ööbimist vaja, tema juurde ei peaks mahtuma, siis seal ruumi küllaga.

Laululavale jõudsime, siis oli oodatust vähem rahvast. Arvasime, et laululava on pungil ning kuskile istuda ei saa.
Õige pea algas ka kontsert.
Õhtujuht oli Vaido Pannel. Mina ei tundnud teda äragi, nii kõhnaks jäänud ning kuidagi teistsugune näost, hääl oli küll sama jah. :D

Esimene esineja oli Ken Lazlo - kelle kuulsamad hitid on "Hey hey guy"; "Don´t cry"; "Tonight".
Tema just kõige tuttavam minu jaoks polnud ning laulud olid ka võõrad, aga siiski hea. Lavale sai, siis hakkas kohe laulu ajal il vinot nõudma. Iga mõne aja tagant kulistas veini. Ju oli vaja käima tõmmata. :)
Kui oli oma tunnikese ära esinenud, siis oli väike pausikene enne järgmist esinejat ning sel ajal sai autogramme. Hull rahvamass kogunes aia äärde. Mõtlesin, et lähen võtan ka autogrammi, et oleks tore kõigi esinejate omad saada. Kuna muud ei olnud, siis võtsin piletid kaasa. Aia äärde jõudsin, siis Lazlo oli kadunud. Oli umbes paarikümnele inimesele autogrammi ära andnud ning kadunud. Ühed vanemad paadunud vännid küsisid turvamehelt, et kas tuleb veel tagasi. Tema kehitas õlgu, et ta ei tea ning ei tohi ära ka minna. Meesterahvas lubas, et me ei roni üle aia, et võib julgelt minna küsima. :) Turva ütles, et küsiks Panneli käest. Too ütles, et kui ära läks, siis ongi kõik. Läksime ära laiali, kui ei siis ei. Pärast kõndis Lazlo rahva seas ringi ning nii mõnigi peatas ta kinni, küsis autogrammi ning koos pilti teha.



Järgmisena tuli lavale Ryan Paris - kelle kuulsamad hitid on "Dolce Vita"; "Fall in love"; "Parisienne girl".
Tema laulud olid juba tuttavamad, oskas juba kaasa ümiseda ja isegi mõnda sõna teadsin. Laulis ka mõne uuema laulu. Tema sain il vinota ka väga hästi lauldud. :)
Vaatasime, et Paris on Lazlost aasta vanem ning nägi poole noorem välja. Maru hästi säilinud või siis lasknud end natukene kärpida.
Nüüd oli juba suurem tantsimise isu peal. Ütles ka püüdlikult eesti keeles aitäh, aga kukkus välja aiteh. Tore et üritas. :)
Tema autogrammi järjekorras oli palju rohkem rahvast ning kõik said ka, ei kadunud mees kuskile vahepeal ära. Muudkui aga kannatlikult kirjutas ja tegi pilte fännidega.
Mina ei hakanud enam minema, järjekord oli pidevalt pikk ning esimese esineja autogrammi ei saanud, ei korja siis ka teiste omasid.




Kolmas esineja oli Vince "Scotch" Lancini - kelle kuulsamad hitid on "Mirage"; "Disco band"; "Take me up".
Tema oli väga huvitav tegelane. Iga laulu ette ütles põhimõtteliselt sama lause, lihtsalt vahetas ühe sõna ära. Umbes, et: See on imelik laul, imelikule publikule, imelikult esinejalt. Ning järgmine oli nt: See on segane laul, segasele publikule, segaselt esinejalt. Jne.
Muusika oli juba nagu klubilikum, väga tantsuline. Kepsles seal laval ka ise. Võttis jala tatsuma. Kõige energilisem esineja nendest kolmest. Sai ka il vinota hakkama, läks ka vee peal käima. :)




Ja õhtu nael, peaesineja Gazebo - kelle kuulsamad hitid on "I like Chopin"; "Telephone mama"; "Lunatic".
Tema laule tean väga hästi, väga meeldib ta. Tema esinemist ootasin kõige rohkem. Kui teiste esinejate ajal tantsima ei saanud, siis kui tema lavale tuli, vedasin Kaarli lava ette. :)
Laulis ka uusi laule ning tema oli hästi valmistunud. Kiitis Eesti ilusaid tüdrukuid, et igal pool kuhu sa ka ei läheks, kiidetakse, et Eesti tüdrukud on kõige ilusamad. Lisaks oli tal pihku kirjutatud eestikeelsed laused. Ütles ilusti aitäh, küsis kuidas läheb.
Natukene küll pidi pettuma, sest ta laulis natukene mööda. Aga üldpildis oli väga super. Rahvas jooksis kohe murdu, kui ta lavale tuli.
Tema viimase laulu ajal, "I like Chopin", kui ta laulis "Rainy days never say goodbye" hakkas natukene vihma tibutama.

Natukene paha kvaliteediga, prožektorid paistsid kogu aeg peale ning polnud midagi näha.


Kontserdi lõpus kutsus Gazebo teised ka lavale, et teeks ühe ühislaulu. Muidugi tema versiooni ning Ryan Paris vihastas ning kõndis lavalt minema. Teised kaks esinejat jäid lavale ning tegid laulu ära.
Tädi rääkis, et korraldaja oli palunud, et äkki teevad ühise laulu, aga siis mindi vaidlema, et kelle versioon ning ei saanud ühele nõule ning läks luhta see asi. Klubis on afterparty ning loodeti, et seal teevad ka ühise etteaste, aga staarid ei saanud kokkuleppele. :)



Ryan Paris veel laval




Kontsert oli fantastiline! Ma väga kaifisin, kuigi ma olen ise 80. keskel sündinud ning ei peaks nagu sellisest muusikast eriti midagi teadma, siis ma olen üpris suur selle aja muusika fänn. :)
Retropol Italofest oli esmakordne üritus ning korraldajad vaatasid, et kui menukas see on ning kas tasub edaspidi ka korraldada. Rahvast jagus ning õhtu edenedes tuli ka juurde. Kindlasti ka ilm määras palju. Algul enne kontserti oli natukene sombune ning sähvis taevas, kuid lõpuks tuli isegi päike välja.

Kontserdi külastajatele oli klubis Red pileti esitamisel afterpartyle sissepääs tasuta. Meie suundusime ka sinna. Ukse peal tuli üks tüdruk vastu ning ütles, et ärge minge sinna, jama pidu! Eks muidugi, tasuta sissepääs ning oli ka vanemaid inimesi tulnud kontsertilt, sellepärast oligi jama. :)
Ukse peal korjati piletid ära. Nii hea, et ma autogramme ei korjanud, oleks ilma jäänud neist!
Kaarel küll väga õnnelik polnud klubisse mineku üle, aga me isegi tantsisime mitu lugu. Ta pole eriline klubi-ja tantsumees. See oli üldse meil esimene kord koos klubis käia. 2,5 aastat koos olnud ning klubis polegi koos käinud. Ega ei tõmmanud ka eriti, aga nüüd on ✔ kirjas. Tehtud! :D
Mina tahtsin veel tantsida, Kaarel mitte. Jäi pealt vaatama, mina lustisin. Olin üle väga pika aja klubis ning esmakordselt Viljandis klubis ning tahtsin lustida. :) Tantsisin ning vaatasin, et Kaarel on kadunud ning läksin vaatama, kus ta on. Paha tunne oli teda niimoodi üksi jätta, aga ise ta ei tahtnud tantsida. Tema oli nurga taga ning surfas telefoniga netis. Käisin veel tiiru tantsimas ning kui veel korra temaga juttu käisin ajamas, siis tulid teised juba tantsupõrandalt, et ära minek. Tädi tuli ütles, et kui me tahame kauemaks jääda, siis võime hiljem järgi tulla. Ütlesin, et Kaarel küll ei taha kuskile veel kauemaks jääda. :)
Rahvast oli ilmselt oodatust rohkem. Väidetavalt polnud kunagi varem seal nii pikka järjekorda baarileti taga olnud ning gini varud said ka maru kähku otsa. Klubi oli pungil täis ning oht oli tantsides küünarnukiga makku saada. Gazebo oli ka klubis ning põrkas seal ühe kutiga kokku, kes talle joogi peale kallas, aga ei vabandanud ega midagi. Gazebo pühkis kurjema-poolse näoga oma pintsakut puhtaks.
Poole 3 ajal jõudsime tädi poole ning hakkasime madratsit täis pumpama. Naabritel võis küll väga tore olla, kui üles ärkasid kolina peale, vanurid elasid all.
Mul pea valutas. Kontsertil ümberringi kõik suitsetasid ning mul hakkab pea kohe valutama, kui pean suitsu sees istuma. Algul mõtlesin, et eriti nõrk - kaks siidrit ja juba kutu, aga asi oli ikka suitsus.

Hommikul sõime, pakkisime asjad kokku, jätsime hüvasti ning sõitsime kodu poole. Kaarel tahtis veel maale minna.
Kuna piletid võeti uksel ära ning ununes täditütrelt küsida, ta oli piletimüüja klubis, siis otsustasin, et võtan bussipeatusest endale plakati. Plakat oli muidugi korralikult kinni klammerdatud nii äärtest, kui ka keskelt ning rebenes natukene. Proovisime teisest peatusest uuesti võtta, et ehk saab paremini. Natukene sai, aga see oli poole suurem. Ema ütles, et ta võtab siis selle väiksema katkise endale. Nüüd mul ilutsebki kodus suur plakat ja ei tea mida sellega teha või kuhu panna. :)




Kohtumiseni järgmisel aastal Italofestil! :)