Lehed

reede, 14. august 2015

My Boyfriend Tag

Internetis ringi kolades leidsin TAG´i, mis veel mõni aeg blogides tuure kogus.
Selle TAG´i käigus saab võtta oma peika/abikaasa pihtide vahele ning lasta tal vastata küsimustele, mille peale ta pole ehk mõelnudki kunagi.

Mul on mustandites terve rida postitusi, mis vajaksid lõpetamist, kuid ikkagi võtsin Kaarli pihtide vahele ning pinnisin teda küsimustega. :)
Varem kirjutasin enda vastused allapoole ära kaldkirjas, et mis tema vastused võiksid olla. Päris kõigile küsimustele ma ei vastanud.


1. Kus me kohtusime?

Kaarel: "Internetis."
 Jah, internet on õige vastus, aga kaudne vastus.

Internetis.



2. Kus oli meie esimene kohtumine?

Kaarel: "Toomemäel." siis mõtles korra ning lisas: "Sinu kodu juures."

Tuli mulle minu maja ette järgi ning läksime Toomemäele jalutama.


3. Sinu esmamulje minust?

Kaarel: "Jutukas ja päris seksu ja... Sul oli see roheline džemper seljas tookord, siis olid boobsid head."
Mina: "Ahahh." :D


4. Kuna Sa tutvusid minu perekonnaga?

Kaarel: "Siis kui me kontserdile läksime. Aega küll ei mäleta."

Detsembris, poolteist kuud peale tutvumist, kui läksime Vanemuise Kontserdimajja kontserdile.



5. Kas mul on mõni veider komme?

Kaarel: "Ei tule ette küll."
Mina: "Mhh.. Aga see babytalk?"
Kaarel: "No okei, see jah. Aga mulle on see tavaline ja meeldib."

Pole päris babytalk, aga paremat sõna ei leia sellele. Teistmoodi räägin sel hetkel, teine hääletoon, naljakam. Nagu meie oma keel. :) Meie omavaheline suhtlusviis, nalja tegemis viis. Meil on koos väga lõbus. :)


6. Kui kaua me oleme koos olnud?

Kaarel: "Kaks aastat."
Mina: "Kaks aastat?"
Kaarel: "Homme saab... (mõtleb) ... 7 kuud.."
Vaikus ja kulmu kergitus.
Kaarel: "6 tuleb ikka."
Mina: "Matemaatika longab. :)"
Kaarel: "Longab või?"
Mina: "Mis kuu praegu on?"
Kaarel loeb kuid: "5 kuud siis või?"
Mina: "Millal meil tähtpäev on? Mis aastal?"
Kaarel: " 11. detsember. 2013 vist."
Veel üks kulmu kergitus, juba juuksepiiril kulmud.

 Andsin alla, ütles, et nii väsinud on. Lõpuks ikka jõudis õige vastuseni ka, kui natukene numbreid mainisin.

Jeps, mata longab täiega - 2 aastat ja 8 kuud! Aga meeste puhul peab vist õnnelik olema, et nad aastaidki teavad, kuigi me tähistame praktiliselt iga kuu oma päeva.


7. Kas meil on mõni traditsioon?

Kaarel: "Jaa, peame neid.. tähtpäevi."

Iga kuu tähistame meie päeva. :)


8. Kuhu oli meie esimene ühine reis?

Mina: "Kus me käisime esimest korda koos? Tallinna kandis? Ei.. Seal käisime eelmine aasta.."
Kaarel: "Ida-Virumaal käisime vist esimene suvi."

Kahe peale mõtlesime välja, minul oli ka blank selle koha peal. Ise tulin Tallinna peale, aga seal kandis käisime me eelmisel aastal tiirutamas. Võib-olla oli ka kuskile mujale varem, aga ei meenu hetkel.
Aga minu algne vastus oli: Esimene.. mhh.. Tallinna?



Siinkohal jäi meil pooleli küsimustik, sest ta oli väsinud. Tegime edasi paar päeva hiljem, sest ta oli vahepeal komandeeringus.


9. Mis oli esimene asi, mis Sa minu juures märkasid?

Kaarel: "Kobe tükk."


10. Mis on minu lemmik restoran?

Kaarel: "Kapriis vist. Aga sulle ta vist ei meeldi enam väga.."

Kapriis meeldib mulle väga, aga päris lemmikut vist polegi. Pasta usku olen, kus head pastat saab, seal käin. :)


11. Mille üle me kõige rohkem vaidleme?

Kaarel: "Ma ei tea, me ei vaidlegi väga."

Me ei vaidlegi väga, aga vahel tuleb ette. Kui siis pisiasjade üle või kui ta lubas helistada ja teada anda endast, aga ei tee seda. Või kummagi hääletoon, üldiselt minu ja siis on solvumist ja pahameelt ja võib vaidlus järgneda.


12. Kus ja kuna oli meie esimene suudlus?

Kaarel: "Seal mälestusmärgi juures. Tegelikult vist ei olnud ka, sinu maja ees oli esimene."
Mina: "Ahjaa, see pisike musi. Siis Raadi oma oli teine hoopiski."

Meie viiendal kohtumisel, novembris. Jalutasime Raadil.
Kaarel küsis: "Teeme musi ka või?"
Mina: "Mkmkkk..."
Kaarel: "Miks?"
Mina kehitasin õlgu ja pöörasin pea natukene allapoole ning Kaarel kummardas allapoole ning suudles mind. :)



13. Mida mulle meeldib telekast vaadata?

Kaarel: "Õudukaid." Järgneb naer.
Mina: "Mhhh!"
Kaarel: "Tegelikult sulle ju meeldib, näppude vahelt vaatad alati."
Mina: "Aga tegelikult?"
Kaarel: "See jura.. Pilvede all."

Pilvede all.


14. Nimeta üks asi, mis mulle ei maitse?

Kaarel: "Õlu."

Õlu!


15. Mida ma endale restoranist juua tellin kõige sagedamini?

Kaarel: "Mhh.. Siidrit."
Mina: "Kogu aeg tellin siidrit?"
Kaarel: "Varem jah, nüüd tellid "sex on the beach" kokteili."

Right.. Mul on alkoholiga probleeme oma mehe arvates. :D Ise arvanud, et ma ikka mahla peal olnud, aga vat mis kõik välja tuleb. Ilmselt peaks piirama siidri tellimist, kui enda teada tellin segumahla kogu aeg. :D


Minu vastus: Segumahl.



16. Mis number jalanõusid ma kannan?

Kaarel: "38."

38.


17. Milline oleks minu lemmik võileib?


Kaarel: "Merevaik, tomat ja juust."

BINGOOOO! NOMMNOMM!

Minu vastus: Koorikleib merevaigu, juustu ja tomatiga. Nommnomm!



18. Mida ma sööks iga päev?

Kaarel: "Jäätist."
Mina: "See vastus tuli ruttu. :D"

Puuvilju, kommi :D


19. Mis värvi on mu silmad?

Kaarel: "Pruunid."

Pruunid.


20. Kes avaldas esimesena armastust?

Kaarel: "Ma. Sinu juures voodis."

Olime umbes kaks kuud koos olnud, kui olime minu kodus, voodis pikali. Kaarel ütles, et ta tahaks mulle midagi öelda. Aga et ikka ei ütle. Mina ütlesin, et kui alustas juttu, siis rääkigu lõpuni ka. Ja siis ta laususki mulle need kolm sõna. Vastasin samaga.
Mäletan, et mul kõhus keeras. Noh, et liblikad olid kogu aeg kõhus, kui ma temaga koos olin, aga kui see lause sai välja öeldud, siis sellist ärevat tunnet enam kõhus polnud.





21. Milline SINU tegevus MIND kõige rohkem häirib?

Kaarel: "Ei tea..."

Kui sa jääd diivanile tukkuma, kuigi ma olen sind mitmeid kordi pessu või magama ajanud.


22. Milline on Sinu lemmikmälestus minust?

Kaarel: "Ihhiii.. Minu juures voodis."

No comments. :D
 

23. Mida ma kõige meelsamalt hommikuti söön?

Kaarel: "Võikut."



Võikut, aga lemmik on muna ja peekon.


24. Kas Sa oled pannud mulle mõne hüüdnime? Ja vastupidi.

Kaarel: "Jees. Muska. Ja mina olen Tibu."

Musi ja Tibu.


25. Kui ma oleksin üksikul saarel, mis oleks üks nö luksuslik asi, mis ma saaksin kaasa võtta?

Kaarel: "Muska."
Mina: "Iseennast võtan kaasa? Mis MINA kaasa võtan?"
Kaarel: "Aaa.. Sina. Tööriista, universaalse tööriista."

Tikud?


26. Kui Sa peaksid mulle sünnipäevaks küpsetama tordi, siis milline see oleks?

Kaarel: "Charlotte."


27. Mis loom ma oleks? Miks?

Kaarel: "Kiisu oled."
Mina: "Miks?"
Kaarel: "Sulle meeldivad kiisud."

Niu, ei olegi kiisu sellepärast, et ma tujukas ja võimukas olen.. :( :)

Kiisu - kord nurrun ja tahan hellust ning armastust. Teisel hetkel löön küüned kintsu ja tahan omapäi kõndida.


Ühesõnaga arvab Kaarel, et ma olen jäätist õgiv ja siidrit lürpiv kassiarmastaja, kellele kuluks ära üks universaalne tööriist. Paistab, et ta tahab, et ma ise hakkaks asju parandama. :)
Vahepeal tülitseme ka, aga päris täpselt ei tea mille pärast. (Ta enamasti unustab ära tülid. Kui mina võin veel pikalt meeles pidada tüli, siis temal on see varsti pärast tüli ununenud. Hiljemalt järgmisel päeval.)


kolmapäev, 12. august 2015

Kass läinud, hiirel pidu! :)

Kaarel on täna jälle komandeeringus, sel korral Tallinna kandis.
Põrutas juba hommikul kella 7 ajal kodust minema ja arvas juba siis, et koju ta täna ei tule.

Õhtul helistaski ning tahtis, et ma otsiksin talle mõne hosteli.
Mees ära hostelisse paigutatud, nüüd kindel, et koju tulemas ta pole. :D

Minul oli täna laisk päev. Päev oli nii palav, et otsustasin, et enne ma end välja ei aja, kui alles õhtul rattaga sõitma. Plaanid aga muutusid vihma tõttu.

Natukene ikka tegutsesin ka kodus - koristasin sahtleid natukene.

Õhtul tellisin endale Peetri Pizzat ning patustasin üksinda. Nii hea oli see pizza.
Hea, et Kaarel meie blogi ei loe, muidu oleks homme kuri karjas. :D
Lubasin ju korralik olla ja värki. Njah, hea, et ise ka usun... Kukkusin juba mitu nädalat tagasi reelt ja maru raske on tagasi sinna saada, tundub maru ületamatu kõrgus.

Igatahes täna siis olesklen ja mõnulen üksinda kodus, ventika ees, sest toas üldse õhku ei ole.
Vahel on hea omaette olla, nö kvaliteetaeg iseendaga.


P.S: Kuigi väike igatsus on ka ikka peal. Kaisus tuttu jäämise igatsus ka..

Punk on varsti kohal!

Olen juba varem ka maininud natukene, et alates aprillist laulan projektipõhises kooris - Konnakoor, mis on Varbuse Muusikamõisa, koostöös Ühendatud Motomeeste Kooriga, Kalev Lindali juhendamisel sõprus-konna, kogu-konna, laulurahva pere-konna segakoor ning praegu on punklaulupeo projekt käsil. Pikemalt ma polegi vist peatunud koori teemal.

Koos on seal väga kirju seltskond. Üldiselt ikka selline kaader, kes on laulmisega pikemalt tegelenud. Kui esimene kohtumine oli, siis ikka iga teine teatas, et 10+ aastat seal ja seal kooris laulnud. Väga erinevate aladega tegelevad inimesed ka - ühelt saab kanepit osta, teiselt mooni, kolmandalt maja ja torti, neljandalt patenti taotleda, neljandalt esmaabi koolitusi saada jne jne. Ühesõnaga vääga kirju seltskond, AGA väga lõbus ja tore seltskond!
Mina üle moka teatasin, et laulsin kooli ajal ja käisin laulupeol, seda ka juba miljon aastat tagasi. Sama hästi oleks võinud öelda, et laulan dušši all. :D
Meespool on domineerivalt motikamehed, nii minu vanused, ka vanemaid. Mind natukene hämmastas, et sellised tegelased ka laulavas, aga väga tore! :)

Teen natukene Varbuse Muusikamõis´le reklaami! :) Väga ilus ja mõnus koht!




Igatahes, kohe kohe on punk ukse ees!!! 22. august Rakveres Punklaulupidu "Aju puudutus".

Nädalavahetusel oli viimane proov ning nüüd hakkab see juba väääääga reaalseks saama. Sel korral saime kõik laulud läbi lauldud ning arutatud, et mida keegi selga paneb ja mida rongkäigus teha. Jutud jäid üpris lahtiseks, nii et pikemalt sel teemal ei peatu. Ütlen vaid, et hakkan tarretise võimalusi katsetama varsti. :)
Enne oli lihtsalt mõte, et oh laulame pungiks, aga nüüd on reaalselt vaja tegeleda sellega. Noh, proove tegime, aga üpris harva ning ilmselt sellepärast ei tundnud see ka nii reaalne.
Nüüd on sinna aga 9!!! päeva aega!

Anyhooo. Eile hommikul helistas mulle Aule ning küsis, et mida ma plaanin päevaks. Temal olla tulnud plaan minna kaltsukatesse vaatama, kas leiab miskit kostüümi tarbeks.
Olen juba ühtteist mõelnud ka, aga päris reaalne pilt veel ikka silme eest pole.

Riiete osas mõtlesin, et jalga panen lõhkised teksad ja tanksaapad või kõrge säärega tennised. (Neid kumbagi pole ma veel endale leidnud!) Ülespoole on vaja leida mingi äge särk ja vest/tagi? kuhu pudinaid külge panna. Teksa köidab mind rohkem, kui nahk, aga vaatab veel seda asja.

Soengu osas olen mõelnud, et värvin pea punakat tooni. Algselt mõtlesin rohelist, aga ma pean veel peale punki edasi ka elama. :)
Siis punuks üle pea kolm punupatsi, keskmisele punupatsile teeks kõrgema tuka osa ning pikiks metalli sisse punutisse. On ka veel teisi variante, aga mul on lokkis juuksed ja vist poleks päris see, kulub palju lakki, peab katsetama. Päris kreisiks minna ei taha ja juukseid maha ajada, pigem midagi tagasihoidlikumat riietuse juurde, aga natukene ägedat ka. :)
No ja meik ka siis muidugi. Pole suurem asi maalija, aga midagi ikka kokku mökerdab. :D
Peas kokku pandud pilt on raudselt teistsugune, kui reaalselt välja kukub, arvan.. :)

Kaarli riietus on ka veel küsimärk. Jah, ta tuleb ka kaasa. Algselt pidi ta ainult vaatama tulema, aga nüüd on asjad nii, et reedel lähme me koos sinna, kobib ka lavale suud liigutama ning laupäeval pungime koos rongkäigul ja pärast laval! :)

Mis ma jahun, reaalselt on mul olemas ainult teksad, pudinad millega kaunistada hilpe ning suuure häda korral ka tagi. Kui tagit praegu mitte arvestada, sest ma JU EI TAHA NAHKA, siis olen ma suht paljas nööp. Tuleb vist paljalt minna. :D Appi, 21. peame juba Rakveres olema. Jah, ma vist lähengi paljalt!




Siin mõned soengu näited: (Allikas: Google)


 
 


Käisime kõik kaltsukad läbi, mida vähegi teadsime. Aule ja Priit tahtsid nahktagi või mantlit. Ma proovisin ka nahktagisid ja veste, aga mind kuidagi ei köitnud see naha mõte.
Kui palav ilm on, siis seal naha sees on päris saun olla, teksa laseb natukenegi läbi. No ja mul senimaani peas olnud ikka see vesti mõte. Siis mul muidugi meenus, et mul on ka kodus tagi, mille võib ära retsida küll.
Nii ma siis jäingi kõhklevale seisukohale.

Kui viimastes poodides käisime ja otsisime särki, siis oli juba kerge koblakas ees ja tüdinenud sellest jamast. Peab vist ise õmblejaks ruttu hakkama... Enam ei tahtnudki pungile minna. :)
Äkitselt tundus maru raske see õige kostüümi leidmine ikka.
Kindlasti saaks ka lihtsamini läbi, et tavalised mustad riided ja oleks asi vask, aga tahaks natukene rohkem vaeva näha. Telekasse saab ju ikkagi!!! :D
Mitte midagi sobilikku ei leidnud. Ikka see pilt seal peas polnud ilmselt nii selge ja seetõttu oli ka raske leida sobivaid hilpe.

Kõige kauem ja tulemuslikumalt läks meil Abakhanis, kust ostsime igasuguseid vidinaid. Et kaunistamis materjal on olemas, aga outfiti mitte nii väga veel. :) Ma juba tean, et oma tulevase vesti/tagi seljale teen kolju ning neetidest õlakud ja värki. Paluks mulle nüüd üks äge vest ka. :D
Nädala jagu on veel aega, jõuab vast ikka midagi välja mõelda.

Me olime nii väsinud sellest ringi käimisest ja otsimisest, et mu jalad isegi valutasid. Kella 12 ajal läksime minu juurest ära ning kuue ajal istusime La Dolce Vitasse maha. Kõht oli niiiii tühi. Kuum ilm kurnas täiega ära.
Hea, et suvi lõpuks kohale jõudis, aga kuna see talv nüüd tuleb?! Tüüpiline eestlane - millegagi pole rahul! :)

Lubasin Kaarlile, et ma palju ei söö, ta tahtis veel välja sööma minna kuskile, meie päev oli ju ikkagi eile.
Aga fakt oli see, et kui ma oma raviooli taldriku tühjaks sain söödud, siis olin suht kurguni täis. Oleks pidanud vist jala koju kõndima ja natukene veel liduma, et oleks jaksanud veel korra välja sööma minna. :)



RAKVERES NÄEME, RAISK!!!


teisipäev, 11. august 2015

You make my heart go boom-boom ehk kaks aastat ja kaheksa kuud!

Kaarel oli täna ära sõidus jälle ning algselt teatas ta mulle, et tuleb ilmselt hilja, sest ta veel alles peale lõunat hakkas sõitma. Mõtlesin, et siis ei tule täna meil küll midagi tähistamisest välja. Järgmine kuu, mil oma päeva ei tähista.

Eelmine kuu suutsime mõlemad ära unustada oma päeva, aga noh, me olime siis ka Viljandis Italofestil, nii et arusaadav ka.

Hakkab vist vaikselt unarusse jääma juba see tähtpäev.


Kui linnas oma käimistega ühele poole hakkasime saama, siis helistasin uuesti Kaarlile, et küsida, kaugel ta on ja  mis saab siis õhtuga. Kõht oli väga tühi ning olime juba ka plaaninud Aulega, et pärast ringi kolamist lähme istume kuskil ja sööme.

Kaarel aga teatas mulle, et tema tahtvat minuga ise välja sööma minna, kahekesi. Kuna ta oli aga veel kaugel ning mina polnud täna veel ühtegi korda söönud, siis ütlesin, et lähen käin Aule ja Priiduga söömas ning pärast lähme koos ka kuskile. Ta jõuab hilja ning ma palju ei söö. :D

Suundusimegi siis kolmekesi kesklinna ning La Dolce Vita jäi sõelale.

Ma üpriski pasta usku. Kui väljas käime, siis üpris tihti tellin just pastat. Kodus pole juba väga ammu ise pastat teinud. Mu usk hakkab vist hääbuma.

Tellisin ravioole, et vähe kergem ja ei tooda selline hunnik ka ette nagu tavaliselt pastat tellides on.

Selgus, et Kaarel jõuab märksa kiiremini tagasi linna, nii et peale kella 18 oli ta mul järel.
Teel kodu arutasime, et mis teeme.
Pidasime mõni aeg tagasi plaani, et võiks tivolisse minna ning koduteel sõitsime tivoli juurest mööda ja vaatasime, kas suurtele inimestele ka midagi on. Otsustasime siiski mitte minna, et teine kord. Lisaks ma olin alles hiljaaegu söönud, ei tasu vist väga raputada. :)

Enne kodu tuli mul meelde, et ma pidin kella 18-20 kodus olema. Pagan!
Meil vahetati korteri uksed ära tervel püstakul ning maaler käis ja tegi nüüd viimistlustöid. Lubas täna tagasi tulla, aga mul läks täitsa meelest ära.
Aga see teadmine ei takistanud meid veel hiljem koju minemast, vaid käisime veel kodu ligidal olevast kaltsukast läbi ning ostsin ära teksatagi, mis mul ennist kripeldama jäi. Sellesse ma küll kääre sisse ei löö!

Enne kella 19 jõudsime koju ning maaleri autot ei paistnud kuskil. Igaks juhuks otsustasime kodus olla kuni 20-ni, kui peaks juhtuma, et ikka tuleb veel.

Me suutsime vahepeal juba kraaklema minna natukene ning Kaarel lubas juba taksosse helistada ning ära tühistada tellimuse, et ei lähe me kuskile! Leppisime ikka ära ning suuremat sõda ei tulnud ja plaane ei tühistanud ka.


20:30 tuli  takso järgi ning sõitsime Riia mäel asuvasse Asian chef restorani.
Restoranis polnud ühtegi inimest, olime ainukesed kunded. Nii hea oli kahekesi istuda ja rahulikult rääkida, ilma et oleks pidanud üle laua kisama, et üksteise juttu kuulda.

Tellisime laua kraami täis ning kukkusime mugima. Selleks ajaks oli mul juba kergem tunne, aga kõht oli ikka täis. No ma natukene ikka söön, tulime ju koos õhtustama.

Mina tellisin hiidkrevetid magushapus kastmes. Kaarel võttis konnakoivad, et proovib ära, mis need endast kujutavad. Lisaks nuudlid erinevate lihade ja mereandidega. Muidugi ka tandoori leiba küüslauguga.
Joogiks Kaarlile õlu ning mina tellisin endale vett ja kokteili "Sex on the beach".
Mulle on see kokteil alati väga meeldinud, kunagi sõber Monte tõi mulle selle kokteili pudelis laeva pealt. Muidugi polnud ma seda ka ammu tellinud kuskil väljas käies. Niiiii hea oli, et ütlesin, et edaspidi hakkangi ainult seda tellima! :D


Hiidkrevetid olid väga head nagu alati. Nuudlites lisaks olevad mereannid tegid veelgi paremaks toidu. Mõtlesin, et oskaks ma ka nii hästi Aasia toitu valmistada..
Võtsin ka konnakoibi proovida ning need meenutasid maitselt natukene kana, aga samas olid ikka omamoodi maitsega. Välimuselt nad väga koibi ei meenutanudki ja konnaga kuidagi seostada ei osanud, et oleks väkk väkk hakanud ning ei suudaks süüa. Just väga maitsvad olid. Selle raha eest muidu seal miskit eriti süüa pole.
Kulistasin muudkui aga oma sex on the beachi ja järasin krevette.

Magustoitu tellisime ka muidugi. Mis sest, et kõht on nii täis, magustoiduks on ALATI ruumi. Nagu eraldi magu oleks selle jaoks.
Tellisin jäätisevaliku ning kahekesi nosisime selle ära, suurema osa mina. Nägin esimest korda, et jäätise söömiseks antakse nuga ja kahvel - huvitav.

Lasime alles jäänud toidu kaasa pakkida ning jalutasime kesklinna poole.
Mul tahtis ausõna püksinööp eest lennata! Kaarel katsus kõhtu ja ütles, et beebi! Ei, ei - seekord on tegemist hiidkrevetiga. Edasine jutt trükimusta ei kannata. :)

Jalutasime mööda Emajõe kallast ning taamalt kostus inimhääli ja mõne üksiku mööduva auto põrinat.
Inimesed lesisid murul ja istusid uues Emajõe äärses kohvikus - kõik nautisid mõnusat sooja suveõhtut. Emajõel mängles värvides purskkaev..
Linn oli nii romantiline ja elas oma vilgast suveelu.
Valgustite kuma maalimas varje teele, üksik linnusirin..
Pea kohal tähistaevas ning mõni üksik langev täht.
Vaatasin kuidas Kaarel hoidis mu kätt oma pihus ning silitas mu kätt pöidlaga. Pöörasin pilgu temale. Ta vaatas purskkaevu ning tundus nii rahulolev, samas natuke eemalolev. Naeratasin ning mõtlesin, et tahaks jäädagi nii.. Õndsalt, õnnelikult, rahulolevalt.

MAS! ♥

esmaspäev, 10. august 2015

Palav nädalavahetus

Sel nädalavahetusel olime me jälle maal.
Kaarlil on õde Eestis ning muidu nad ei näegi üksteist üldse, lisaks oli vaja seal natukene tegutseda ning mina pidin nagunii pühapäeval Varbusele laulma minema.

Jõudsime jälle poole lõuna ajal, sest käisime eile sünnipäeval ning ma tahtsin mõned kohad läbi käia, enne kui me maale lähme. Mul üks kinnisidee pähe tekkinud ning nüüd mul kindlasti vaja ka nii nagu ma tahan! Kaarel siis sõitis minuga rõõmsalt ringi.

Maale jõudsime, siis tuiasime natukene ringi, sõime ja Kaarel kolis ära kombaini. Suur remonditöö ootas ees. Vahepeal oli ka Kaarli sugulane maale jõudnud ning nüüd olid nad kõik koos tavoti vennad.
Ilm oli väga palav ning ei tahtnudki kohe midagi teha väljas. Õhtupoole läks natukene jahedamaks ning ma hakkasin muru niitma.

Õhtul grillisime ja käisime saunas.
Kaarel on mulle saunas käimise külge harjutanud. Leili ja siis tiiki. Algul on maru külm küll see tiigi vesi, aga kui juba sisse ära saab, siis on üli mõnus.
Kükitasin seal tiigis, vaatasin ilusat tähistaevast, kui langevad tähed vihisesid alla. Aww, tiigi romantika!
Pidi ju olema mingist ajast perseiidide sadu. Saab kõvasti soovida!

Selleks ajaks, kui meie saunast tulema saime, olid teised magama läinud. Ainult Kaarli õde ja sugulane tiksusid üleval. Nad olid juba rummi ära lahendanud ning viin oli käsil. Me pidime ka mõned pitsid tegema, õnneks sai nii lihtsalt sel korral läbi. :D
Kõik olid väsinud ning kobisime ära magama. Kell 9 oli äratus kaaa!

Kella 11ks viis Kaarel mind Varbusele. Kedagi polnud veel kohal ning istusin ja ootasin. Vaikselt hakkas inimesi juurde tulema, umbes 7 oli meid koos ning otsustasime 12ni oodata, kas tuleb veel kedagi. Arutasime laulupeo asju natukene.
Kokku tuli meid päeva lõpuks 15 ringis, umbes 30 inimest oli puudu.
Laulsime kõik laulud ära ning läksime Maanteemuuseumi juurde sööma.

Seal jooksin onu Jänksiga kokku ning sai natukene lobisetud.

Söödud, natukene asju arutatud, võis kodu poole liikuma hakata.
Tahtsin Kaarlile helistada ja järgi kutsuda, aga mu telefon on omadega täiesti tuksis, et ma ei saa enam väljagi helistada. Aule telefoni pealt helistasin ning jäime Kaarli õde järgi ootama. Üks uus tulija tahtis minuga Põlvasse saada.
Kuna mul telefoni polnud, siis ei teadnud midagi, et kas tullakse või mitte ning mis autoga jne. Jäi üle ainult oodata.
Lõpuks peale pikka ootamist jõudis Kaarli õde ja ema kohale. Nii paha on ikka, kui helistada ei saa ja ühendust hoida inimestega. Paras lutsu visata selle telefoniga! Aga ma lubasin, et ma ei osta uut telefoni. Alle eelmine aasta kevadel ostsin selle, mis mõttes see juba tuksis on?!

Mehed parandasid veel kombaini - Kaarlil oli juba kombaini sisemus uueks koduks saanud. Piilus väiksest august välja.
Meie Kaarli õega lõikusime viinamarja taimed ära. Need olid täiega üle pea kasvanud. Ei meenutanud enam viinamarja põõsaid, vaid nagu hekk oleks juba kasvanud. Tõmbasime suht paljaks põõsad ning naersime, et ärgu Kaarel enne uut nädalat vaatama tulgu, saab ehk šoki. :)
Aga pärast ta hoopiski kiitis, et peabki palju ära lõikama, kasvab nii ruttu tagasi.

Vedasime veel sauna vett ning hiljem pani ema kütte, et mehed saaksid saunas suure õli maha pesta.
Väljas hakkas pimedaks minema ning suurt nad enam teha ei näinud, ainult mõned jupid jäid külge panna ka.

Tööd tehtud, pakkisime oma asjad jälle kokku ning põrutasime koju.
Kaarel pidi jälle varakult ärkama ning Haapsalu poole sõitma.








laupäev, 8. august 2015

Aule sünna!

Aulel oli juuli lõpus sünnipäev ning eile tegi ta väikse istumise sel puhul.

Meie jõudsime muidugi hilja, endised töökaaslased olid juba ammu seal.
Kaarel oli pikalt tööl ning nii kaua kuni me end sättisime ja poest läbi hüppasime, oli kell juba vaikselt kaheksa saamas.

Aule maale jõudsime, siis teised hakkasid ära minema. Meie tuleks hirmutas nad vist ära. :)

Kui teised olid ära läinud, siis võtsime joogid ligi. Töökaaslased olid kõik autodega, nii et kained sangad.
Kuna me ööseks jäime, siis oli Kaarlil ka pidupäev ning sai ka napsutada.

Lobisesime maast ja ilmast. Lõpuks aga hakkas jahe ning sääsed kiusasid, nii et kolisime ära tuppa.

Lobisesime veel ja naljatasime, aga väga pikaks seekord pidu ei läinud. Ei olnud sellist head pidutsemis tuju ning läksime üsna pea ära magama.

 Õhtu nael oli muidugi jälle kutsikas Tuki. :)




neljapäev, 6. august 2015

Mojito juustukook

Eile oli mul jälle tegus päev - jändasin oma orhideedega. Karjusid juba ammu ümber istutamise järgi ning lõpuks võtsin selle ette. Nülisin nad suht ära, loodetavasti ikka lähevad kasvama ja hakkavad lõpuks õitsema.
Päeval suhtlesime Kaarliga ning ta pidi töö tõttu ööseks jääma Haapsallu ning mina olin taaskord üksinda kodus. Jändasin poole ööni piltidega. Olen natukene unarusse jätnud oma pildimajanduse ning nüüd on kuhjunud hunnik pilte, mis vajavad läbi vaatamist. Lisaks peaks ometigi ette võtma nänni ja taadu pulma-aastapäeva pildid. Kindlasti tahavad teised ka juba pilte näha, aga mul pole lihtsalt olnud aega ja mahti.

Õhtul otsustasin veel ühe juustukoogi teha. Mul oli kuidagimoodi külmikusse kokku kogunenud peaaegu 2 kg toorjuustu ning vajasid ära kasutamist. Olen juba suuremast kogusest jagu saanud, aga viimased vajavad ära kasutamist, kuna kuupäev hakkab kukkuma.
Retsept on mul juba tükk aega tagasi välja vaadatud, eile siis jõudsin lõpuks teoni.

Retsept pärineb taaskord Olga Kaju retseptilaekast. 






Põhi:
  • 240 g Digestive küpsiseid
  • 90 g võid


Täidis:
  • 200 g suhkrut (panin 40 g fariinsuhkrut, mis andis pruunikat värvi massile)
  • 2 dl vett
  • 30 g mündilehti (kasutasin sügavkülmutatud lehti, polnud värskeid käepärast)
  • 4 laimi
  • 0,5 pudelit Ruf rummiessentsi
  • 570 g toorjuustu
  • 3 dl vahukoort
  • 8 želatiinilehte
  

Kaunistamiseks:
  • tume šokolaad
  • piparmündi maitselised karamellkommid

 


Kõigepealt võtsin külmikust toorjuustu välja, et pehmeneks toasoojas.
Seejärel panin ahju sooja 190 kraadi juurde.

Esimesena alustasin koogipõhja tegemisega, et põhi saaks jahtuda.
Selleks purustasin küpsised, sulatasin või ning segasin need omavahel kokku. Saadud massi surusin küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhja. Küpsetasin 190 kraadi juures 10 minutit.



Sel ajal, kui põhi küpses, panin želatiinilehed külma vette paisuma ning alustasin siirupi keetmist. Selle jaoks panin potti suhkru, vee, mündilehed ja 3 laimi riivitud koore. Keetsin keskmisel kuumusel 20 minutit.

Nii mõnus piparmündi lõhn oli köögis, nagu vääääga kanget piparmündi teed oleks keetnud. :)


Valmis siirupi kurnasin läbi sõela ning lisasin kuumale siirupile paisunud želatiinilehed.
Pressisin neljast laimist mahla ning lisasin siirupi hulka. Lasin siirupil jahtuda.
Kui siirup oli leige, segasin toorjuustuga ning lisasin rummiessentsi.
Kähku vahustasin vahukoore ning segasin ettevaatlikult ja kiirustades kreemi hulka. Tasub kiiresti teha, et želatiin ei jõuaks tahkuma hakata.
Täidise valasin kohe jahtunud koogipõhjale ning lasin koogil üleöö külmikus tarduda.
Enne serveerimist kaunistasin.





kolmapäev, 5. august 2015

Vallatu vestern

Eile olin ma koristuslainel. Meil on vist kodukäija, kes siin asju segamini ajab ja tolmu tekitab.
Mitte kedagi pole päevi kodus olnud ning koju tulles lendleb selline tolm ringi nagu keegi oleks just padjasõda pidanud. Tolmukiht oli juba ähvardavalt paks, ime et telekast veel pilti nägi.
Viimasel ajal on mul see koristamine väga kaootiline, koristan siis kui juhtub. Vanasti oli kindel päev, kui nühkimine pihta hakkas.
Olen nii üles kasvanud, et reedel pidi koristatud olema. Kui koolist koju tulime ning vanemad mõlemad olid õhtuses vahetuses tööl, siis ega me kohe koristama ei hakanud. Ikka oli vaja teleka ees istuda või mida muud teha. Siis kui ükskord kella nägid - oh fuck! Kell on kohe kuus, mamps tuleb koju! Siis olid kärmed käed ja jalad ning nagu möödaminnes sai kodu puhtaks. Muidu oli see alati nagu surmanuhtlus.
Igatahes küürisin 3!!! tundi. Korter pole teab mis suur, aga ma tegin ka väga põhjaliku koristuse. Nats hiline kevadine suurpuhastus. Sellel asjal oli väike tagamõte ka. Noh, koristama pidin ma nagunii, sest pidin seda juba esmaspäeval tegema, aga siis ma surin migreeni kätte ning eile enam ei pääsenud. Ja üks põhjus oli veel ka see, et Kaarli ema ja õde tulid meile. Kumbki pole meie "uues" kodus käinud ning tulevad üle kaema, enne kui minek on. Vaja ju näidata, et minia/vennanaine on tasemel! :D

Kui Kaarel koju jõudis, siis olin mina omadega üpris läbi. Oleks tahtnud jalad seinale visata ja ühe siidri libistada ja relaxida. Aga selle asemel pidin kähku pesus käima, veel kiiremini riidesse saama ja oma juuksepahmaka ka kuivaks saama. Väljas küll oli soe ilm ja päike, oleks nad niisamagi ära kuivatanud, aga mulle ei meeldi nii, siis on paras pahmakas peas. Iga lokk elab oma elu.

Väljas oli mõnus päiksepaisteline ilm - lõpuks ometi jõudis suvi kohale!
Laululavale oli päris suur rahvamass kogunenud. Paistab, et väga paljud fännavad veste - muhedad poisid ning kindlasti ilus ilm mängis ka oma rolli.
Suht kohe kargas lavale Karl-Erik Taukar oma bändiga. Tegid kõvasti nalja, laulsid häid laule ning väga muhe ja mõnus esinemine oli neilt.
Ma pole kunagi eriti suur Taukari fänn olnud, aga nii mõnigi laul paitab kõrvu.
Läbi televusseri pildi tundub ta väga suhtlusaldis ja sõbralik kutt olema. Seda on ka esinemistest näha - oskab publikut kaasa tõmmata ning jutt jookseb neil. Hakkasin kohe rohkem arvama neist ja nende muusikast.
Tund möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi.
Kui lavalt ära läksid, siis lava kõrvale kogunes rahvamass autogrammi järele. Keegi läks lindi alt läbi ning lõpuks olid kõik esinejate juures, kedagi ei huvitanud turvamehed ning lõpuks, kui turva saabus, siis ei ajanud ta fänne minema ka. Paljud tüdrukud said autogrammi ja ühise pildi Taukariga võrra õnnelikumaks. :)



Vallatud Vestid meeldisid mulle sel korral isegi rohkem, kui eelmisel aastal Hansa Hoovis. Laululaval kõlasid kuidagi paremini. Laulsid ka mõne uue laulu, aga üldiselt oli repertuaar sama.
Sel korral ei olnud Jalmaril ja Tanelil Ott nii pihtide vahel ka. Muidu nad alati hullult võtavad ta kallal, hakkab kahjugi poisist. Ott pole selline jutupaunik ka ja siis kohati nagu ei oska miskit vastatagi. Aga paistab, et nendega koos tuuritades on kõvasti nahka kasvatanud, lahtisemaks läinud ja pole enam nii suu peale kukkunud.
Ei, väga ägedad on nad koos. Maru hea trio on kokku saanud. Igalühel oma tugevused ja nõrkudes, millega nad selle trio nii menukaks muudavad. Ma vist ei pea pikemalt rääkima, kui head nad ikka on - see on ilmselge. :)
Oi, mulle nii meeldivad nad! :P Fännan täiega! :D
Lõpus tulid nad veel koos lavale ka ning tegid ühiselt laulu.

Väga mõnus viis päikseline õhtupoolik veeta ning laulukalt lahkusin igatahes üli positiivsete emotsioonidega ning kindlasti külastan veel ja veel nende kontserte!





Järgmise korrani!

pühapäev, 2. august 2015

Öö vahitornis... NOT!

Juba mõnda aega on mul olnud mõte, et võiks minna ööbima Pedja jõe juures oleva Altmetsa vahitorni juurde. Seal on nii ilus - Pedja väänleb jõesängis, 14 meetrine vahitorn kaldal seismas. Istud lõkkeplatsi ääres, kuulad lindude siristamist. Tõeline puhkus! Väike grill ja chill ja lihtsalt äge olla.
Kaarlile ka mitmeid kordi rääkinud, aga ikka pole kuidagi õiget nädalavahetust leidnud. Ilmad on ka senimaani olnud nagu nad on, ei kisu nagu eriti õue telkima, soe tuba ja tekk kõlavad palju ahvatlevamalt.
Selleks nädalavahetuseks sai siis idee lukku pandud, et laupäeva hommikul vaatame aknast välja ning kui ilmataat vähegi lubab, siis põrutame loodusesse.
Rääkisin sellest mõttest ka Aulele ning nemad olid ka nõus tulema. Seltsis segasem ning noh, kui mõnel metsloomal on kõht maru tühi, siis on gurmeelaud rikkalik. :)
Kuna meie olime reedel koju jõudnud alles veidikene enne südaööd, siis põõnasime päris kaua. Polnud just plaani varahommikul ka minna - venib liiga pikaks see päev.
Lõuna paiku sai Aulele helistatud ning kokku lepitud, et saabuvad meile 15-16 vahel, siis käime koos poetuuril ning kimame Puurmani poole.
Meil hakkas siis loomulikult kiire. Olime eile unustanud osad asjad kaasa rabada Külitsest ning nüüd oli vaja uuesti minna. Lisaks oli meil puudu üks magamiskott ja matt. Nende otsingud läksid üllatavalt kiiresti, aga aeg lendas ning tõttasime tagasi koju.
Otsisin kähku riided, mis vaja kaasa võtta ning Kaarel tegeles pakkimisega. Mina tahtsin ikka telki kaasa võtta, aga Kaarel punnis vastu, et ei ole vaja. "Ega talv pole väljas!" kinnitas ta mulle järjepidevalt. Saab magamiskottidega ka ära magatud, seinad ümber ju. No hea küll, külm hakkab, siis omastan tema magamiskoti ka ära!
Mina asusin toidukraami kallale. Pakkisin kaasa arbuusi, tomati-kurgi salati ning kartulid. Kartulid fooliumis lõkkesse, pärast koos soolaga nosida - nagu vanasti. :)
Viie ajal saime lõpuks liikuma, käisime kähku poes - grillimiseks vorsti, näksimist, hommikuseks nosimiseks midagi ning külmarohtu.
Tee peal saime ka vihmakest ning palvetasin juba autos, et Puurmanis ei sajaks. Ei sadanud! Taevas oli ilus sinine, valgeid vatitupsukesi täis.
Parklasse jõudsime, siis ees seisis juba üks auto ja kolm ratast. Lootsime, et ainult kalamehed. Me oleme varem käinud mitmeid kordi ning siis pole küll seal kunagi kedagi olnud. Ehk näkkab sel korralgi.
Kaarel arvas, et kõiki asju pole mõtet kaasa vedada, et pärast on keegi ees ja siis peame kogu selle kraami tagasi ka veel tassima. Jäime nõusse. Kummikud jalga, osad asjad kaasa ning vantsisime metsa poole. Umbes viie minutiga olin ma juba nii ära söödud - uus liha saabus metsa! Aule kõndis minu taga ning toksis mind aegajalt magamiskotiga, tagumikul olevat mul terve parv lemmikloomi kaasas. Ma tean küll, et mul on kobe kann! :D Õnneks närimist ei tundnud.
Lõpuks jõudsime vahitorni ligidale, kaugemalt oli kosta inimeste hääli ning kisamist aegajalt. Ei osanud kohe midagi arvata, et kas on vahitorni juures või kuskil ümbruses.
Vahitorni juurde jõudsime siis tabas üllatus, trepi eest oli 4-5 kilekotti ning peaaegu kõik olid täidetud ohtra vägijoogiga. Noniii, mingi paarty. Kaarel läks lõkke äärde, ümber lõkke istus kolm meest, kõik juba parajalt purjakil. Lobises nendega natukene. Ma läksin ka järgi, et vaatan, mis toimub. Meestel polnud seda nägugi, et nad kuskile liiguks. Ühel tegelasel oli pudel viina pihus ning pakkus lahkelt mullegi. Probleemi nad sellest ei teinud, et neile veel seltsilisi tuleb.
Läksime tagasi vahitorni trepi juurde ning arutasime, et siia küll ei saa jääda. Parajalt jommis mehed juba ning joogipoolist jagub neil veel vähemalt kümnele mehele - ei nad lähe kuskile siit. Lisaks võib tekkida nendega probleeme, kui nii purjus on ning rahulikust õhtust ei oleks haisugi.
Korjasime oma träni kokku ning hakkasime tagasi kõndima. Säh sulle - kunagi varem pole kedagi olnud! Just nüüd, kui vaja on vaba platsi on kohalikud jotad ees. Olin natukene nördinud ja natukene pahane ka.
Meil polnud muidugi varuplaani ka. Olime tulemise hilja peale jätnud - kell hakkas juba seitsmele liginema ning olime selle koha peal väljas. Oeh!
Tegime esimesel sillal peatuse ning hakkas telefonis häkkimine pihta, et uus koht leida. Lõpuks panime ikka viimased sihtkohad auto juures paika ning lootsime, et mõni koht on veel vaba. Laupäeva õhtu ning üle tüki aja oli super õhtu. Kohe kahju oli see nüüd raisata uue koha otsimisele.
Tiirutasime, mis me tiirutasime. No ikka hullult tiirutasime, sest Kaarli telefoni gps pani täiega villa, tahtis meid ülisuure tiiruga kohale juhatada. Nii et see aeg, mis me ringi tiirutasime, oleks juba ammu kohal olnud.
Leidsime ühe ilusa koha - Kaiu järve ääres RMK puhkeala. Just sellist kohta oli meil vaja, onnikesega kus ööbida saaks. Loomulikult olid kõik 5 platsikest ka juba kinni. Igatahes tuleb see koht meelde jätta ning järgmisel korral, kui plaanis loodust nautida, siis suundume kohe sinna.
Ära hakkas väsitama see otsimine, tuju oli juba null, kõht korises - olime praktiliselt neli tundi ringi tiirutanud, aga tulutult. Mis seal ikka, eks tuleb uuesti plaani võtta.
Kella kuuest oli saanud pool kaksteist ning suundusime tagasi linna, meie poole. Viskasime vorstid kähku lõkkele (loe:ahju), katsime laua söögiga ning nautisime tubast olemist.
Naersime, et nüüd viskame kõik neljakesi elutoa põrandale magamiskottidega rivvi, lambid on tähistaevas, aknast tuleb värske õhk ja linnulaul ning kui natukene fantaseerida, siis ongi nagu päris. :)
Olime natukene ikka nörinud, et need kohalikud jotad ära rikkusid, aga olgu neil tore. :) Enda süü ka, nii hilja ja ilma varuplaanideta.
Korkisime joogid lahti ning jaurasime siis toas.
Meie Kaarliga võtsime tequila - ma ei tea, mis mu peas toimus! Olin vist unustanud, kui jube jook see on ning kui halvad mälestused seoses sellega. Ega mul palju alla ka ei läinud, nii pahapaha oli.


Ebaõnn, et seekord nii läks. Eks see nende RMK puhkealadega olegi paras loterii, et kas on vaba ja saab platsi või mitte. Seekord läks nii, aga pole ka hullu. Sai metsa vahel kõnnitud ning asju tassitud - trenn tehtud enne patustamist. Järgmine kord paremini! :)