Lehed

laupäev, 24. oktoober 2015

Porgandi-apelsinikeeks

Olen seda keeksi nüüdseks päris mitu korda küpsetanud ning paistab, et sellest on saanud sama popp küpsetis meie peres, kui seda oli rabarberi keeks.
Isal oli sünnipäev ning pakkusin, et küpsetan talle ise midagi töö juurde viimiseks, et ema ei peaks pika tööpäeva järel veel köögis veetma õhtut. Valisingi selle, sest tegemist on väga hea keeksiga.
Õhtul, kui isa oli keeksid töö juurde viinud, siis tuli temalt kõne. Keeks olla nii hea, et oli hetkega laualt kadunud ning küsiti retsepti. Isa palus, et kas võiksin veel küpsetada, kui sünnipäeva pidama lähme. Nii hea kohe. :)


Taigen:
- 125 g toasooja võid
- 1.5 dl suhkrut
- 2 muna
- 3 dl nisujahu
- 1.5 tl küpsetuspulbrit
- 1.5 dl riivitud porgandit
- 1 apelsini koor ja mahl


Glasuur:
- 100-150 g toorjuustu
- kondentspiima


Eelsoojenda ahi 180 kraadini.
Riivi porgand ja apelsini koor, pressi apelsinist mahl välja.
Vahusta või suhkruga, seejärel lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Oluline on, et munad lisatakse ükshaaval, sest muidu muutub või-suhkru mass vedelaks.
Kui munad massi segunenud, lisa riivitud porgand, apelsinikoor ja välja pressitud mahl. Sega ettevaatlikult läbi. Lisa nisujahuga segatud küpsetuspulber järk-järgult ettevaatlikult segades.
Pane taigen võiga määritud või küpsetuspaberiga kaetud keeksivormi.
Küpseta ahjus 50 minutit kuni tund. Kui keeks on pealt ilus pruun, on see valmis.
Lase jahtuda.

Keeksi võib ka kohe serveerida ilma glasuurita, mina tegin peale ka glasuuri.
Selleks mikserda toasoe toorjuust kondentspiimaga. Kondentspiima lisa vastavalt maitsele - kui magusat soovid.
Kata keeks glasuuriga.

Mõnusat maiustamist! :)







esmaspäev, 19. oktoober 2015

Karamellkissell

Lasteaia - või kooliajast meenuvad kindlasti söögitädi valmistatud karamelli-, piima - ja kakaokissell. Kakaokissell oli mu lemmik, vaarikamoosiga oli niiii hea! Ka kodus sai ema käest seda palju tellitud.

Mäletan ühte korda, kui emal oli kuskile minekuga kiire, aga meil oli kindlasti vaja, et ta magustoitu teeks. Kuna tal polnud aega raisata pliidi ees, siis proovisin ema juhendamisel seda ise teha. Kui raske see ikka on, eks. Mina köögis pliidi ääres, ema peegli ees hõikamas, mida teha on vaja. Valmis ta sai ja välimuse järgi päris iluski. Natukene võõras lõhn oli, aga ega see ei takistanud. Panime magustoidu kaussidesse ja ootasime kannatlikult kuni jahtub, et saaks lusika sisse lüüa.
Kui oli juba natukene jahtunud, kühveldasime moosi peale ja lusikatäis suhu. Hm, imelik maitse.. Selgus, et tärklist oli tsiiipakene palju saanud. Muud maitset ei tundnudki, kui ainult tärklise. Läks mitmeid aastaid enne kui uuesti katsetasin teha. Tookord enam tärklisega ei liialdanud. :)

Ka eilne karamellkissell oli esmakordne.
Kooliaeg meenus. :)

Vaatasin üht ja teist ja kolmandat retsepti ning panin endale sobiva kokku.



4 portsjonit
- 1 l piima
- 160g suhkrut
- 1 dl kuuma vett
- 3 spl kartulitärklist
- umbes klaas külma vett
- serveerimiseks hapukat moosi



Kuumuta piim potis keemiseni, tõsta pliidilt. Ole tähelepanelik, sest piim võib kergesti põhja minna.
Seejärel pruunista 100 grammi suhkrut kuival pannil helepruuniks. Lisa pidevalt segades 0,5 dl kuuma vett ja sega kuni karamell sulab.
Tõsta pott piimaga uuesti pliidile ning kuumuta. Lisa sulatatud suhkur kuumale piimale (piim peab kuum olema, et karamell uuesti ei hanguks), sega. Seejärel lisa ülejäänud suhkur.
Võta seejärel pott tulelt ning sega sisse külma veega segatud tärklis (umbes klaas vett ja 3 spl kartulitärklist).
Pane pott uuesti tulele ning kuumuta seni, kuni kissell pakseneb (ära keeda).
Tõsta kissell kohe kaussidesse jahtuma ning enne maiustama asumist lisa hapukat moosi.




neljapäev, 1. oktoober 2015

Reis Iirimaale: Reisi algus

Meie reisilt tagasi jõudmisest on juba 2 nädalat möödas ning nüüd sain lõpuks mahti, et asuda nendest päevadest kirjutama.
Kirjutan igast reisil oldud päevast eraldi, kõike kokku kirjutades tuleks see üüüratult pikk.
P.S: Postitused tulevad pikad. Juttu palju (ma latatara) ja pilte on miljon, et raske validagi. :)


Terve eelneva nädala olime arutanud, et mida meil oleks vaja kaasa võtta, kui palju riideid tasuks võtta ning olime mitu korda sõitnud mu vanemate juurde, sest unustasin iga kord sealt midagi kaasa võtta. Pakkimiseni me muidugi ei jõudnud, ainult arutlesime.
Nii palju oli tehtud, et käisime raamatupoes ja ostsime reisijuhi, mida mina sirvisin ja ära märkisin kohad, kuhu minna võiks ning tegin nimekirja, et midagi maha ei unustaks.
Reisijuhi valimisega oli ka oma 15 minutit tööd. Valikuvariante oli päris mitu.
Kaarel tahtis inglisekeelset, kus olevat kogu info olemas - restoranid, ööbimiskohad jne. Mina tahtsin eestikeelset, tahtsin omas keeles lugeda, kui nagunii ümberringi ainult inglise keelt kuuleb kohapeal. Minu tahtmine jäi peale, sest Kaarel nõustus, et nagunii tema ei hakka otsima kohti kuhu minna.

Reede õhtul hakkasime lõpuks asju pakkima. Kas ainult mulle tundus, et kohver oli väike? :) Või siis sattusin ma pakkimisega hoogu.
Oojaa, seda ma oskan. Küproselt tagasi tulles oli mu kohver 30 kg, nii et pidin paljud asjad ära loopima ning lennukisse minnes olin nagu kaamel - reaalselt 4 kotti õlal...
Igatahes üritasin küll võimalikult vähe asju võtta, aga pakkisin ikka igaksjuhuks veel selle ja tolle ja tolle kaasa. No igaksjuhuks! Kaarel küll ütles, et saab ju osta, kui midagi vaja, aga mul oli kindlasti vaja. Lõpuks üle vaadates tundus, et asju on parajalt - nädala jagu ja siis käime paljalt edasi ringi. :)
Kaarlil käis maru kähku - toppis mõned särgid, sokid, pesu ja püksid matkakotti ja valmis ta oli. Ähh, käiks mul ka nii kiiresti.
Lõpuks veendusime, et kõige olulisemad asjad on ju check-in´i paberid ja passid, ülejäänud on asendatav.

Laupäeva hommikul kell 11:00 pidi buss Tallinna minema. Otsustasime lõpuks bussi kasuks, sest 11 päeva parkimist lennujaamas oleks maksnud 60 eurot, lisaks edasi-tagasi sõit. Bussipiletid saime kõigest 8 euri per nina - kokkuhoid missugune. Pealegi tagasitulek sealt on öine, siis vässu, et mugavam bussiga.

Reisi hommikul ärkasime rahulikult, sõime, jõudsime veel kiiruga arvedki ära maksta ning Kaarel läks emale bussijaama järgi. Mina tellisin takso ja koristasin natukene, et tagasi tulles poleks korter paksu tolmukihi all. Väga rahulik meeleolu oli, ma veel ei kartnud lendamist. :)
Enne takso saabumist jõudsime miljon korda kontrollida, kas passid on olemas.

Bussijaamas oli meil pool tundi aega. Ostsime ajakirju lugemiseks kaasa ja niisama arutlesime. Jutt läks ilmale Iirimaal ja kuidas ringi liigume seal. Kaarli õe käest pidi auto saama ja Kaarel pidi sõitma siis kui vaja. Äkitsel ütles Kaarel "Kurat!". Tuli välja, et juhilube polegi kaasas. Selleks ajaks oli bussi väljumiseni jäänud 20 ja natukene peale minutit. Ta otsustas ruttu kodus ära käia, küsisin, et kas ta ikka jõuab, kell juba palju. Noooo, vast jõuab. Pistsin talle 15 eurot pihku ning ta jooksis taksot võtma.
Vahtisin närviliselt kella, 15 minuti pärast 11. Buss tuli ette, oh ei! Andsime kotid bussijuhile ära ning Kaarli ema läks ära bussi. 7 minutit jäänud bussi väljumiseni!!! Helistasin Kaarlile ning uurisin kaugel ta on. Olevat juba kanali ääres ning kui ütlesin, et 7 minutit on aega, oli taksijuht lausunud, et jõuab küll. Lõpetasin kõne ning minu kõrval seisnud bussijuht võttis taskust telefoni, vaatas kella, läks bussi peale ning sulges pagasi luugi. No niii, nüüd sõidab minema ka ja me jääme maha. Appi, appi! Tammun närviliselt kohapeal, vahin igat saabuvat taksot. No kus ta ometigi on, 3 minutit on jäänud ainult! Lõpuks sõidab üks takso bussi taha, märkan Kaarlit taksos istumas. Tahaks vehkida, et tule juba, aga ta ei vaata minu poole, vaid arutab midagi taksojuhiga. Tahaks kisada, et anna see raha ja tule juba kurat! :D
Astume bussi, kui väljumiseni on jäänud kõigest 2 minutit. Väga napilt läks, oleks taksojuht minutikesegi hiljaks jäänud, oleks buss minema sõitnud.
Väike närvikõdi enne reisi algust. :)


Lennujaama jõudes oli meil aega natukene üle 2 tunni. Jõudsime ära seista kahes pikas järjekorras, turvakontrollis piiksuda ja "Mamma bistroo ja kohvik´us" kõhu täis süüa. Ma olin lennujaamas viimati 2009 aastal, nii et põnev oli vaadata, mida muudetud oli.

Kui kätte jõudis aeg lennukisse minna, siis hakkas väljas sadama. Õige aeg ära minemiseks!
Loodame, et Iirimaal ootab parem ilm ees. Kuigi, me lähme just vihmasesse kohta.
Kuna ma check-in´i tehes tegin väikse apsaka, siis oleks pidanud Kaarel eraldi istuma mitmeid ridu eespool ja meie ämmaga kõrvuti, siis tegid nad kohtade vahetuse. Ma tahtsin Kaarli kätt pigistada, kui lennuk õhku tõuseb ja alla kukkudes oleks ta mul ligidal, et maha lüüa! :D Ptüi, ptüi, ptüi! Tegelikult ma nii paaniliselt ei karda lennukiga lendamist, aga midagi meeldivat ka pole.

Istusime oma kohtadele ning mina panin kohe rihma kinni ja peaaegu terve reisi hoidsin seda ka kinni. Deem, paksemaks küll ei tohi minna - ei mahu enam tooli ära ja rihm ei lähe ammugi kinni! Minu eelmisest (ja ühtlasi ka esimesest) lennust ma küll ei mäletanud, et lennuki istmed nii ebamugavad on ja rihm nii lühike. Olen paksemaks läinud, kohe palju? No seda nagunii, aga see on Ryanairiga lendamise lõbu. Ma kahtlesin kas me üldse kohalegi jõuame selle lennukiga, ei paistnud just kõige turvalisem raudlinnuke. Oleks pidanud langevarju kaasa võtma, kurat!
Õhku tõustes plõksatasid mul kõrvad kohe lukku, neelatasin ja läksid uuesti lukust lahti. Aga ühel hetkel käis jälle klõps ja olin üle poole tunni kurt.

Lend kestis 3 tundi, pikk ootamine oli. Magada väga ei õnnestunud, üpris ebamugav oli ning ümberringi oli kuulda ainult venekeelset juttu, üpris valjuhäälset. Vahtisin siis niisama ringi ning närisin kummikomme, lootes, et kõrvad lähevad lukust lahti.
Mina istusin akna all, Kaarel keskel ja äärmisel kohal paistis istuvat prantslanna. Vähemalt ta luges prantsuskeelset raamatut. Kiikasime tema raamatusse, aga see karvaste jalgade ja habemega tädi tahtis vist muudki näitada, sest ta kandis seelikut ning hargitas ikka päris korralikult ning istus üks jalg üle teise, nii nagu mehed. Seelik tõusis aina kõrgemale. Algul vaatasin suurte silmadega, et kas see seelikuga naine on ikka naine, aga siis pakkus see mulle juba rohkem nalja. Kaarlile "silmailu". :D

 


Pärast peaaegu 3 tundi lendu nägime maad. Vaade lennukist oli ilus, need mäed! Ja siis maandusime maru suure mürtsuga. Ma olen elus!
Kes ütles, et ajas rändamine pole võimalik? Meie just tegime kahe tunnise rände ajas tagasi! :D

Dublini lennujaam oli üüüüratu, meie lennujaam on selle kõrval tibatillukene. Nagu kübekene.
Aga puhtam ja korralikum on meie oma, oli minu esimene mulje.
Pagasid käes, ei osanud esimese hooga väljagi minna lennujaamast.

Õue jõudes oli ilm ilus, päike sillerdas taevas. Tõmbasin sõõmu värsket õhku. Ei, auto heitgaasid tapsid viimasegi värske õhusõõmu.
Maksime parkimise eest, ostsime vett - tahtsin rohtu võtta, pea valutas lendamisest päris kõvasti.
Kaarli õel on väike Volkswagen Polo ning oli tegemist, et kaks kohvrit ja matkakott ära mahuks. Auto oli kohe tuntavalt maadligi.
Ees ootas tunnine sõit Athlone´i ja sealt ligi 10 km linnast välja, kus on meie kodu nädalaks.
Huvitav oli ringi vaadata, loodus oli täitsa teistsugune kui meil.
Meilt ära tulles hakkasid juba puulehed värvuma, aga siia jõudes oli kõik nii roheline, lilled õitsesid. Nagu kevad alles tärkaks. Mägine ja ohtralt kaljukive. Oh, need mäed!
Turbaväljad laiusid tee äärtes. Lambad ja lehmad karjamaadel. Varemetes kivist lossid.
Maanteel pidime teemaksu maksma. Teed olid nii head, ilma aukudeta. Suurel laial teel ei saanud arugi, et valel pool sõidame.

Kui hakkasime Kesk-Iirimaale jõudma, siis oli ümberringi hulgaliselt kiviaedu. Kilomeetrite viisi, jooksid aina üles ja alla mööda künklikku maad. Maapind oli lapiline nagu lapitekk ja lambad ning lehmad heina nosimas.

Athlone jõudes käisime Lidl´is söögipoolist ostmas ning suundusime linnast välja.
Üsna varsti jõudsime külla nimega Glasson "Rooside küla". Oi kui kitsad ja käänulised nüüd teed olid! Oli täiesti tajutav, et sõidame täitsa valel pool ning kui auto vastu tuli, siis ehmatas ära küll. Küla oli väike armas. Majad nagu nukumajad. Kõigil majadel uhked aiad ümber ning enamustel olid ka kujukesed väravapostide küljes - küll kotkad, oravad, rebased, oravad, puudlid, hobuse pead. Kõik loomad olid ilmselt esindatud.
Aiad kõik piinlikult korras, roosid kasvamas majaseinte ääres (sealsed roosid on nagu puud seinte ääres), tihedad põõsad nagu seinad ees.

Meie uus kodu oli külast 3km kaugusel, armas majake järve ligidal, aknast avanes vaade künka otsas kõrguvale hotell-golfikeskusele.
Meie uues kodus oli 3 magamistuba, 2 vannituba ja avatud köök - elutuba kaminaga.
Jättis hubase ja sooja tunde, aga maru külm! Otsisime lüliteid, kust kohast küte taha käib.


Meie tuba ja ülevaade majast


Sättisime asjad tuppa, puhkasime ja värskendasime endeid natukene ning suundusime tagasi külla.
Glassonis asub pubi-restoran "The Villager" ning seal pidavat esinema ansambel, mis esitab Iiri muusikat. Mõnus päeva lõpetus peale pikka rändamist.
Ansambel lasi end kaua oodata, peaaegu tund peale algset kellaaega sai punt kokku. Olevat mingi jupp puudu. Üks lühike poiss tuli, teda nimetasidki jupiks? :)
Lauludest oli mõni ka tuttavam, aga suuremast osast ei saanud ma aru. Neil on rääkimisel aktsent ikka nii tugev ja lauldes tuleb see veel eriti esile, et mina suurema osa ajast istusin küsimärgid pea kohal. Nautisin lihtsalt muusikat. Eks kellaaeg oli hiline ka, meie aja järgi, mis ju sees on. Siin oli kaks tundi taga ja õhtu veel nooruke.

Südaööl andsime alla ning suundusime tagasi koju. Väljas oli pime ning autoga sõit oli üpris ekstreemne. Pidevalt oli tunne, et me oleme ju valel pool! Õieti öeldes seal polnudki õiget või valet poolt, sest tee oli seal niiii kitsas, et ainult üks auto mahtus teele. Umbes nagu meie need kergliiklusteed, no natuke laiem, aga mitte väga palju.
Tee ääres oli praktiliselt kohe kiviaed mõlemal pool, teepeenart praktiliselt pole. Mõndades kohtades on taskud, kuhu saab kõrvale tõmmata ja vastutulija läbi lasta, aga üpris hirmutav. Pime, tee on kitsas ja kurviline ja siis põmm! tulevad nurga tagant tuled. Üsna uljalt sõidavad ka. Siis ruttu pidur ja hoog maha, siis kellel tasku ligidal on, laseb teise läbi.
Koju jõudsime, siis arutasime natukene järgmise päeva plaane ning oligi aeg päevale joon alla tõmmata.