Lehed

reede, 27. november 2015

After Eight kommid

Olen ka varem komme teinud, selliseid kahe käe vahel kokku mätsitud ja šokolaadiga kokku mökerdatud. Jah, just sellised need kommid tavaliselt välja kukkunud ongi. :)
Aga mõni aeg tagasi ostsin endale silikonist kommivormid ning mõtlesin, et proovin. Peaksid ju ilusamad kommid tulema, kujuga ja puha. :)

Niisiis lõingi google otsingusse sisse "šokolaadikommide retseptid". No retsepte tuli ikka hulgim ja ma ei viitsinud neid kõiki läbi lapatagi. Tahtsin midagi põnevamat, kui senimaani teinud olen. Kindlam viis tundus juba teada ja armsaks saanud blogile suunduda. Sellest blogist leiab põnevaid retsepte, ilusaid pilte, muhedat juttu ning vahel tundub, et tõsine raketiteadus on see, millega see naisterahvas hakkama saab. :) Paneb alati ahhetama ning mõtlen, et no mina küll selliste kunstiteostega hakkama ei saa. Väike aukartus.
Jutt loomulikult Olga Kaju blogist. (LINK)
Tema retseptiregister on pikk ning  ei oskagi kohe valida, kuid kindel on, et kui sealt midagi välja valid, üllatud meeldivalt - põnevad maitsed koos.

Leidsin päris mitu kommide retsepti, mida tahaks katsetada, kuid teen otsa lahti just After Eight kommidega. Paistsid jõukohased olema esmakordseks vormide katsetamiseks. Ja mulle väga maitseb After Eight, huvitas, et kas kodus tehes on võimalik ligilähedast maitset võimalik saavutada.
Retsepti leiad SIIT.



Umbes 35-40 kommi peaks saama selle retsepti järgi.

Vaja läheb:                                                                   
- 30 g võid
- 2 dl tuhksuhkrut
- 3 spl vahukoort
- 2 spl piparmündiekstrakti
- 1 tl vanilliekstrakti
- 300 - 400 g tumedat šokolaadi katmiseks

Leidsin poest ainult essentsi, polnud võimalik kuskile asjalikumasse poodi ka minna, et ekstrakti osta, nii et leppisin olemasolevaga.

Kuumuta potis vahukoor ja või. Võta tulelt, lase natuke jahtuda ning lisa piparmündiekstrakt, vanilliekstrakt ja tuhksuhkur.
Lisasin rõõmsalt vanilliessentsi ära, hakkasin piparmündi oma otsima ja mitte ei leia. Mõtlesin, et ei tea kuhu ma selle küll panin ning märkasin laual poe nimekirja, millega eile poes käisime ja vaata vaid, nimekirjas polegi piparmündiekstrakti. Mhh, mis nüüd saab?
 Improviseerisin natsa ning võtsin piparmündi karamellkomme ja viskasin segu sisse. Läks nässu, hakkas imelikult vahutama ja sulanud või läks tükiliseks kuidagi.
Uus katsetus! Sel korral olin targem ning sulatasin enne potis karamellkommid ära ning siis alles lisasin teised koostisosad. Piparmündi lõhna oli tunda ning natukene rohekat tooni viskas. No proovib, mis välja tuleb!
Jäta täidis jahtuma (vahepeal segades) ning sulata senikaua vesivannil šokolaad.

Nüüd läks lõbusaks.
Võtsin oma silikonvormid ning olin algul nõutu, et millega ma seda šokolaadi seal vormis laiali ajan. Kiiresti taipasin, et grilltikk hea peenike.
Tõstsin väikse lusikaga 4 vormi täis proovimiseks ning hakkasin tikuga mässama. Kui enamvähem määritud, panin koheselt täidist ja asetasin külmikusse. See polnud väga hea mõte. Tikuga surkides segunes šokolaad natukene täidisega, aga ma tahtsin, et ilus valge jääks. Umbes 5 minutit olid külmikus olnud, võtsin välja ning katsin täidise õhukese šokolaadi kihiga. Ootasin umbes 10 minutit ning võtsin prooviks esimese kommi vormist välja, et näha, kas sai piisavalt palju šokolaadi külgedele. Täidis kumas külgedelt läbi, mustri kohtades olid tühjad kohad. Nüüd teadsin järgmisi komme tehes, mida tuleb silmas pidada.
Ülejäänud vormide külgedele määrisin topelt šokolaadi kihi. Esimene kiht peale - külmikusse. Teine kiht peale - külmikusse. Siis alles täidis sisse, natukene külmikus lasta taheneda ning katta õhukese šokolaadi kihiga.

Maru lihtne tundub kirja pannes. Aga tegelikult olid kõik kohad šokolaadi täis, mis sest et ma väga hoolikalt tõstsin lusikaga šokolaadi vormi. Ikka tilkus kuskile, tikk oli poole peale šokolaadiga koos nagu oleks hiiglaslikke komme teinud, kui vormid olid kõigest sentimeetri kõrgused, minu näpud ka siis loomulikult koos. Tegin sõrmedele šokolaadi maski või niii. :)
Teist šokolaadi kihti peale kandes hakkas alumine sulama toasoojuses ja muidugi soe sulatatud šokolaad aitas ka kaasa. Tuli kiiresti tegutseda. Šoksi kiht peale, kähku külmikusse. Vahepeal limpsasin sõrmi, sest muidu poleks varsti enam tikku käest saanud, oleks käe külge ära hangunud. :) Õnneks pliidi ääres oli küll soe!
Siis ruttu täidis, et jälle soojas sulama ei hakkaks, kähku külmikusse. Vahepeal külmkapi ust nühkida, sest seal juba rohkem šokolaadi, kui ühes kommi vormis. Haarad uuesti külmikust vormi, kannad (mökerdad) kähku õhukese kihi täidisele ja ruttu külmkappi.
Kogu aja, kui lusikaga šokolaadi võtsin, hoidsin hinge kinni, kui sulanud šokolaadi nõu vesivannil kõikuma hakkas, et vesi sisse ei läheks.
Arvutist kõlas Taukari laul "Segased lood". Pidin ainult kaasa laulma ja noogutama. :)
Lõbus meisterdamine. :)

Komme tuli mul välja 31. Ma esimest vormi täites priiskasin täidisega ja panin need liiga täis, ei arvestanud sellega, et peale tuleb veel õhuke kiht šokolaadi.
Šokolaadi katmiseks kulus mul umbes pool retseptis antud kogusest. Väiksed vormid ja väga paksult seda šokolaadi ka ei saanud. Saan veel komme teha.

Kommid maitsesid hästi, väike after eighti maik on küljes küll. :)
Kuigi see vanill häiris natukene, aga see on mu enda teema, mulle ei meeldi väga selle maitse ega ka mitte lõhn. Jäi natukene häirima, kuigi panin vähem.
Järgmine kord tasuks ikka piparmündiekstrakt ka soetada, oleks piparmünti tunda. Kommidest natukene tuli maitset, aga väga vähe.
Täidis kumab ka ikka mõnest kohast läbi, hoolimata, et enda arvates topelt kihi panin. Täidise peale pandud šokolaadikihid on ka natukene lohakad, üle ääre.
Arenemisruumi veel on, aga sai nüüd ära proovitud vormiga kommide tegemine ja järgmine kord olen juba targem ning tean, mis ees ootab.





neljapäev, 26. november 2015

Mahlane kodune šokolaadikook

Soetasin endale mõni aeg tagasi Sue Sheperd´i "Gluteenivaba köök" retseptiraamatu.
Ei, mul ei ole gluteenitalumatust tuvastatud, käisin ja lasin perearstil proovi võtta ning ta teatas, et võin süüa nii kuis jaksan, et indeks on nii madal ja normi piires.
Küll aga viimasel ajal tunnen, et kõht on ebamugavalt punnis/õhku täis, kui jahutooteid söön. Ei tea, kas see on sellest, et toitumiskava jälginud, mis põhimõtteliselt on jahuvaba... Aga igatahes on see teema esile kerkinud ning mõtlesingi natukene teadlikumalt jälgida ning vaadata, mis siis saab.

Lappasin raamatu ka kohe läbi ning leidsin nii soolaseid, kui ka magusaid roogi, mida tahaks proovida. Raamat on lihtsalt üles ehitatud, leiab seletusi, igapäevaseid ja lihtsaid retsepte.

Kuna mõnda aega pole tube täitnud hõrgud koogilõhnad, siis üks šokolaadikook läks tegemisele.
Kodus kõiki asju polnud, seega tuli esmalt sammud seada poe poole riisi- ja maisijahu järgi.

Mainin kohe ära, et retseptis olid enamus asjad gluteenivabana ja väherasvasena välja toodud, aga kuna ma 100% gluteenivaba elu ei taha, vaid mõningaid asju vältida, lisaks enamus asju oli kodus olemas, siis mina kasutasin retseptis tavalist küpsetuspulbrit, tavalist piima jmt.

Retseptis olev suhkru kogus ehmatas algul ära ning tahtsin steviaga proovida, aga siis otsustasin ikka, et proovin algse retsepti järgi, et hiljem uuesti tehes saab muuta, kui nii pole ikka hea.
Glasuuris olev tuhksuhkru kogus pani ka hambad valutama retsepti lugedes, et korralik kogus. :)
Kuid SIISKI tahtsin proovida, sest autor kiidab, et lihtne ja alati suurepäraselt õnnestuv retsept.



Taigen:
- 170 g peent riisijahu                                        
- 75 g (gluteenivaba) maisijahu
- 90 g kartulijahu
- 70 g kakaopulbrit (mitte magusat)
- 2 tl (gluteenivaba) küpsetuspulbrit
- 1 tl söögisoodat
- 1 tl ksantaankummit (mina ei kasutanud ja ei teadnud, mis see üldse ongi. Pärast lugesin, et paksendaja, stabilisaator).
- 2 muna
- 330 g suhkrut (ehmatasin algul selle koguse peale ära ja tahtsin steviaga teha, aga jäin algse retsepti juurde, et proovib nii algul)
- 50 g magedat sulatatud võid
- 200 g (gluteenivaba) vaniljejogurtit (mina kasutasin kreeka jogurtit ja sisse segasin vaniljesuhkrut)
- 1,6 dl (väherasvast) piima


Šokolaadiglasuur:- 4,25 dl tuhksuhkrut (auch, hambad kukuvad suust :D)
- 2-3 spl kakaopulbrit (mitte magusat)
- 100 g toatemperatuuril magedat võid
- 3 spl piima


Kõigepealt eelsoojenda ahi 170 kraadini ja määri võiga lahtikäivate äärtega koogivorm.
Retseptis öeldakse, et 23 cm läbimõõduga vorm, aga mina tegin 26 cm läbimõõduga ja tuli mõõõõõnusalt kõrge kook.

Sõelu jahud, kakao, küpsetuspulber, söögisooda ja ksantaankummi (kui kasutada) kaussi ning sega vispliga korralikult läbi.
Ei saa üldse aru, et miks seda paksendajat kasutama peaks, taigen on parajalt elastne ja pole väga kuiv.

Vahusta mune ja suhkrut, kuni need muutuvad paksuks vahuks. Lisa sulatatud või, jogurt ja piim ning sega hästi.
Lisa kuivad koostisained ja mikserda 2-3 minutit. Mõistlikum algul segada, sest muidu on terve köök kuivainete tolmu täis. :)

Kalla tainas vormi ja küpseta 35-40 minutit või kuni selle pealispind on küpsenud (tikk peaks puhtaks jääma). Reaalselt küpseb umbes 50 minutit. 
 Jäta 5 minutiks vormi, siis võta vormist välja ja lase koogil täielikult jahtuda.

Šokolaadiglasuuri valmistamiseks sõelu kaussi tuhksuhkur ja kakaopulber, lisa või ja piim ning sega hoolega. Kui segu on ühtlane või taoline mass, siis määri see ühtlase kihina jahtunud koogile.
Tasub sõeluda kuivaineid, sest mina ei sõelunud ning tükk tegemist oli, et tuhksuhkru tükid välja saaks.


Sobib väga hästi kohvi või tee kõrvale maiustamiseks ning piisab ühest tükist, et isu täis saaks, sest maitse on üpris tummine. Selline rammus šokolaadikook nagu šokolaadikoogid ikka on.
Kook on kõige maitsvam teisel-kolmandal päeval, siis on glasuur ka kergelt sisse imendunud ning seistes lähevad maitsed paremaks.
Muidu meile maitses, natukene teistsugune konsistents. Kohev, elastne - arvestades, et pole nisujahu, mis seoks. Pole kuiv ega ka väga mahlane.
Suhkru kogusest võiks järeldada, et üpris magus, aga täpselt paras. Mõru kakaopulber tasakaalustas selle magususe ära.
Kerkis väga hästi, keskelt küll vajus natukene lohku, aga selle peitsin glasuuriga ära. :)
Teen kindlasti veel kunagi. :)







neljapäev, 19. november 2015

Ma olen eksinud...

Olen viimased kuud väga stressis olnud ning pole tahtnud midagi teha. Ei ole millestki väga hoolinud.. Pigem olen mossis ja tujutu kogu aeg olnud, naeratus naljalt näole ei tule.. Nutt tuleb kergelt peale..
Kõik need emotsioonid langesid kokku ka sügise tulekuga. Väljas on pime ja kõle ning see süvendas veel rohkem seda tunnet.
See on ka üks suuremaid põhjuseid, miks blogis vaikus on olnud. Mul lihtsalt polnud midagi head ja ilusat öelda, sest kõik oli tumedates toonides. Lisaks ma ei tahtnud, lihtsalt ei tahtnud.. Mitte midagi.. Kuidagi väga raske oli leida mõtet elule, et kes ma selline üldse olen ja miks ma üldse olen - see oli kõige suurem küsimus.

Ma ei taha, et see posititus nutulauluks muutuks, lihtsalt tahtsin selle enda seest välja saada..

Kui septembris depressiooni loengul käisin, siis sain juba aru, et märke on, mis viitavad stressile ja depressioon tikub vaikselt ligi, aga tol hetkel ei tundunud asi üldse hull ning tööd ei teinud sellega, siit siis ka tagajärjed.

Viimased kaks nädalavahetust oleme maal olnud. Ma küll ei ole tahtnud väga kaasa minna, kuid olen lõpuks end ikka kaasa vedanud.
Kui eelmine nädalavahetus käisime, siis Kaarel putitas masinaid ning mina läksin riisuma. Mitu tundi õues riisumist ja pärast veel mitu tundi selle lehehunniku põletamist, tegid mu enesetundele head. Juba mitu tundi värsket õhku tekitas värskema tunde ning pärast tossava lehehunniku juures seistes ja seda suskides, mõtlesin oma mõtteid. Õhtu läks küll kõhedaks ning näpud hakkasid külmetama, kuid ma ei raatsinud kuidagi ära minna. Muudkui aga seisin ja jõllitasin hõõguvaid lehti. Elu ei tundunudki enam nii mõtetu ja tundsin, kuidas karge õhk viis minema haletsustunde ja stressi, mida olin viimased mitu kuud juba tundnud. Päris ära ei kadunud see kuskile, aga märksa parem tunne sai küll. Jah, peas rändasid küll igasugused mõtted, aga enam ei vasardanud ainult negatiivsus peas.
Loomulikult sain kohe "värske õhu mürgituse", sest polnud juba pikalt õieti väljas käinud. Aga teotahe oli suurem, kui enne. Suutsin end isegi kooli lainele saada ja ära likvideerida ühe aine võla.

Kui sel nädalavahetusel maale läksime, siis veetsin taaskord mitu tundi metsas. Peas oli veel asju, mis vajasid sirgeks mõtlemist ja et pea saaks selgemaks.
Seekord oli mul juba suurem tahe midagi ära teha ning haarasin ka fotoka kaasa, mis oli juba pikalt riiulil nukralt tolmu kogunud.
Kuigi metsas sain ka väikest närvikõdi, sest keegi urises agaralt mu peale ja pärast jooksin kokku ühe kurja koeraga, siis võib öelda, et metsas veedetud aeg oli suurepärane. Tõi kuidagi elu tagasi, mingi mõtte. Tagasi tulles pakatasin energiast. Umbes nagu need puukallistajad, kes saavad energiat sellest. Ma ainult ei kallistanud neid, ainuüksi looduses ringi jalutamine tõi minusse uue hingamise.

Ütlesin ka Kaarlile, et need viimased kaks nädalavahetust on mulle väga palju head teinud.

Praegu tunnen, et tänu nendele kahele nädalavahetusele looduses olen oma madalseisust üle saanud.
Varem ei tahtnud ma toast väljagi minna, inimesi näha. Tundsin end nii üksi, maha jäetuna, kasutuna, mõtetu hingena. Tumedad pilved pidevalt pea kohal. Istusin oma hommikumantlis, juuksed kammimata ning ei hoolinud millestki ega kellestki. Mul oli tõesti raske ning veel raskemaks tegi selle see, et teised ei paistnud mõistvat. Noh, ega ma väga ei kurtnud ka. Ja keegi ei küsinud... Olen selline, kes enda sees hoiab ja ei lähe väga rääkima kellelegile, mitte kõike vähemalt.
Kaarli kohta ma seda muidugi öelda ei saa. Ta tuli õhtuti koju, rääkis minuga, lohutas ja rahustas maha, et asjad ei ole ikka nii nagu mina mõtlen. Ta tahtis aidata, aga ta ei teadnud mida teha ja ei osanud. Ja mina ei rääkinud kõigest. Elasin kõike seda enda sees läbi. Kuni põsele valgus pisar...
Ma usun, et kõrvalt vaadata on seda väga raske, eriti veel kui ei oska midagi teha ja aidata..
Minu ainuke tugi...

Igatahes loodan ja teen tööd selle nimel, et ma enam sellesse musta auku ei kukuks.
Otsin rohkem tegevust endale, sest nüüd on päriselt ka tahtmine midagi ära teha ning ümbritsen end inimestega, kes minusse positiivsust süstivad ning kellele lähen ka korda.
Rohkem tegevust, siis ei saa ka hullud mõtted pähe tulla. :)

Pea püsti! :)







teisipäev, 17. november 2015

Mis saab?

Ma pole siiamaani põgenike teemal sõna võtnud, seda ka põhjusega, kuid nüüd tundsin, et aeg on arvamust avaldada. Jah, see kirjatükk ei muuda midagi, kuid siiski..

13.11.2015 ja reede jääb meile alatiseks meelde.
Ma pole kunagi eriti ebausklik inimene olnud ning pole uskunud, et see number seostub halvaga.
Aga see saatuslik reede sööbib meie paljude mällu igaveseks, see kohutav katastroof.

Kui ma laupäeva hommikul arvutisse tulin ja facebookis nägin "PrayForParis" tekste, taipasin, et midagi suurt on juhtunud. Hõikasin Kaarlile teise tuppa, et midagi on juhtunud ning ruttu otsisin teemakohaseid artikleid.
Artiklit lugedes tundsin suurt kurbust, viha ja hirmu. Jah, ka hirm tabas mind. Et selline asi on juhtunud Euroopa Liidus. Sellised asjad ju ei juhtu meie väikeses Eestis või suures EL, vaid kuskil kaugel, kus meid ei ole. Aga ometigi lugesin ma nüüd uudist ja nägin pilte kohutavast katastroofist romantika ja armastuse linnas. Kaugel meist, aga samas nii ligidal.
Mõtlesin, et mis küll meie maailmaga toimub, inimestega meie planeedil? Miks lõhutakse ja tapetakse niimoodi? Kelleks üks väike inimene end peab, et paneb oma käe teise inimese elu külge? Väiksed inimesed mängivad jumalat... Et see on sõja välja kuulutamine, EL-le kuulutati sõda...

Ma pole ennast kunagi rassistiks pidanud. Nahavärv või kellegi usk ei ole ühtegi inimest minu jaoks halvemaks muutnud. Samasugused inimesed nagu mina ja kõik teised ning usk ei näita, mis inimesega tegemist on. Olen olnud arvamusel, et nii kaua kuni minule mingisugust usku peale ei hakata suruma, las nad olla ja elavad nii nagu ise õigeks peavad.

Kui see pagulaste teema pihta hakkas, siis olin ma ka ikka seda seda meelt, et neid inimesi tuleb aidata.
Artiklite alused olid negatiivseid, lausa õelaid ja vihaseid kommentaare täis.
Ei saa ju jätta inimesi hulpima merele väikse kummipaadiga? Muidugi oli palju kraaksujaid, kes arvasid, et need põgenikud peaksidki nendesse kummipaatidesse ära surema, et nad pole meie mure.
Mina arvasin, et nad on meie mure. Mis siis kui meiega kord nii juhtub, et meie vajame abi ja teised riigid ütlevad, et ah las hulbivad seal! Mis tunde see tekitaks? Poleks ju hea tunne, et meile on käega löödud ja keegi ei aita..
Põgenike seas on ju ka lapsi, kes pole süüdi selles, mis maailmas toimub.

Siis veel ei teatud, kes need põgenikud üldse on. Ei teatud, et siia tulevad terved ja tugevad mehed.
Kui see selgemaks sai, mõtlesin, et mis mehed need küll sellised on. Jätavad oma naised ja lapsed maha ning ise põgenevad. Sellised pole mingid mehed!
Mida aeg edasi, seda rohkem asju ilmsiks tuli.

Mind teeb kurjaks see, et virisetakse kui vähe raha saab, kui kehv elamine on, kui kehvad söögid on. Mida kuradit?! Kui sa oled tõsiselt hädas ja su kodumaal on tõesti nii halb olukord, et oled sunnitud põgenema, siis sa peaksid olema ju õnnelik selle üle, mis sul praegu on. Katus on pea kohal, söök laual - paneb mõtlema, et kas oli ikka nii halb see elu seal kodumaal või astuti lihtsalt koduuksest välja ja otsustati, et nüüd läheme Euroopasse suuri rahasid taga ajama.
Sa lähed võõrasse riiki, kus sulle ulatatakse abikäsi ja sa virised selle üle ning lõhud ja peksad. Mis kuradi inimesed need sellised on?! Ma tõesti ei saa sellest aru..

Mida päev edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et enamus põgenikel polnudki see elu nii halb - keegi pole nälginud või kaltsud seljas, just vastupidi. Siiapoole tulevad terved elujõus mehed, uhked riided ja telefonid, piisavalt raha, et piiri ületada. Miks nad tulevad siia? Selleks, et lõhkuda, varastada ja valgeid inimesi maha tappa? Kes peaks neid inimesi üleval pidama? Jah, algul toetused ja abi, et uues riigis elu alustada, aga iga normaalne inimene otsib endale töö, et uues riigis paremini hakkama saada, kohaneda ja muuta oma elukvaliteeti, mitte ei arva, et võõras riik peab üleval pidama ning suuri summasid maksma.

Ühtpidi on see segadust tekitav. Ma usun ja tean, et kõik need põgenikud ei ole halvad inimesed ning nad tulevad, et saaks parema elu peale ning on valmis ka tööd tegema selle nimel. Aga kurat mu õlal ütleb, et nad ei tohi meie riiki tulla. Mis teistes riikides toimub, selle põhjal tundub mulle, et nad tulevad siia nõudma, lõhkuma, peksma ning tahavad hävitada kõik selle, mille meie oleme ehitanud ja mille nimel palju tööd teinud. Nad tulevad ja hävitavad kõik. Meie riik on nii väike ja mida rohkem võõraid siia sisse tuleb, on küsitav meie kultuuri säilimine. See on isegi suuremates riikides küsitav. Valge rass sureb välja.

Täna tunnen ma hirmu. Tunnen hirmu enda, oma pere ja meie ja teiste riikide inimeste pärast. Tunnen hirmu selle ees, et Eestisse tuuakse ka need põgenikud, neid pole kontrollitud ja meie riiki sisenevad kuritahtlikud inimesed.

Meie riigi eesotsas olevad inimesed ei ole minumeelest ka piisavalt pädevad. Jah, see töö pole mee lakkumine, aga miks ei panda kätt ette ja ei keelduta põgenike aitamisest, kui praegu on õhus nii palju elektrit. Aga ei, meie peame ikka kellegi teise sabas jooksma ja takka kiitma, jumal hoia selle eest, et me keelduda julgeks.
Pole konkreetseid vastuseid, et mis meid ees ootab. Mis ja kuidas edasi? Mida tehakse meie riigi ja kodanike kaitseks?

Aeg on tegutseda kallid riigiisad, meie hüveks, mõelda meie inimestele, mitte sellele, et keegi kuskil käseb, poob ja laseb. Me ei pea saba jalgevahel jooksma teiste järel ja kuulekalt kaasa noogutama. Jah, eestlane on loomult selline kaasa noogutaja. Internetis oleme kõik kõvad mutid, aga kui reaalselt on vaja midagi teha, siis konutame vaikselt nurgas.
Aeg on õppida teiste vigadest, mitte neid korrata.

Poola keeldus, miks meie ei võiks, kõigi praeguste sündmuste põhjal, et ära hoida halba? Meil ei ole piisavalt ressursse, et enda hädasolevaid inimesi aidata, miks me riskime enda heaoluga võõraste inimeste nimel? Ma ei taha olla pahatahtlik hädasolijate suhtes, kuid mida enam ma artikleid loen, videosid vaatan, mis mujal maailmas toimub põgenike tõttu, siis on parem, kui sellest ei saaks meie mure..
Me tegutseme enda riigi kaitseks kas nüüd või mitte kunagi.






Minu postitus ei ole mõeldud kellelegi pahameele tekitamiseks, see on minu ja ainult minu arvamus asjast.





neljapäev, 12. november 2015

You make my ❤ go boom-boom ehk kaks aastat ja üksteist kuud!

 Postitusi pole küll tulnud eelmistel kuudel, kuid tegelt oleme me siiamaani kõik kuud oma päeva tähistanud. Eks ta vaikselt ära hakkab vajuma, sest vahepeal ei meenu kohe, alles õhtupoole tuleb meelde. Kuid kui meenunud on emmal-kummal, siis oleme ka tähistanud. Lilli on Kaarel toonud peaaegu kõik kuud, ilma et peaks meenutama. Tööpäeva lõpuks tuleb ikka meelde. :) Paar korda pole toonud, siis olen töganud, et aga kus mu lilled on?! :)
Noh, aja möödudes on need tähistamised juba muidugi niisama õhtud, lihtsalt lilli saan ja sööme-joome head paremat telku ees. :)

Eile tuli Kaarel koju näpus roosid, šampuse pudel ja jäätisetort.
Kuu algul täitus meil 3 aastat esimesest kohtumisest, et oli natukene naljakas tähistada seda, et meil sai täna juuuu kaks aastat ja üksteist kuud koos oldud! :) Nagu imiku igakuiseid sünnipäevi peaks. :) Aga mõnes mõttes ongi ju meie suhe alles lapse kingades. Noor ja alles arenemas.
Samas kindlasti mõni ütleb, et phh, mis noor ja alles arenemas see kolme aasta pikkune suhe on, aga minu jaoks on. Jah, kohati mulle tundub, et see suhe ja Kaarel on alati olemas olnud ning eelnevat aega pole olnud, aga tõsi on see, et kuigi me oleme juba need aastad koos olnud ja tunneme üksteist, siis on veel asju, mis välja kooruvad. Me ei tunne üksteist 100%-liselt. Isegi paarid, kes on olnud koos 10 aastat, ei tea üksteist läbi ja lõhki. Ikka ilmnevad mingid isikuomadused mingis situatsioonis, mida sa enne märganud pole või mida paariline nagu oluliseks ei pidanudki või ei teadnud enda kohta, aga sina nüüd märkad seda. Kõigil meil on mitu tahku ja kindlasti ei õpi kõiki neid tunda kolme lühikese aastaga. Kõik situatsioonid pole läbi mängitud selle lühikese ajaga ja kõiki kindlasti ei mängigi. :)

Järgmine kuu ongi meil täitumas see suuuuur number 3 - "käimisest", noh ja mõne kuu pärast oleme juba sama kaua ka koos elanud. Küll käis kähku meil see värk...
Räägitakse, et kolm aastat on suhte esimene murdepunkt, kui tekivad ehk kõhklused ja esimene suurem kriis, et kas ikka tahetakse edasi minna. Kui sellest üle saadakse, siis pidi kõik jälle suurepärane olema. Kuni selle järgmise murdepunktini... Ei teagi, kas ja kui palju seda uskuda.
Meie suhte kohta võin öelda, et meil ei paista küll kuskilt poolt seda kriisi tulema. Muidugi see võib tabada ootamatult - ärkad hommikul ja äkitselt on kõik nii segane ning ei saa aru, milleks üldse enam koos olla.
Meil oli selline kriis umbes aasta tagasi. Õigemini oli minul see kriis. Lihtsalt pikemat aega kriipis miski sees ning mõtlesingi reaalselt, et kas on üldse mõtet koos edasi minna, parem lahku minna ja asi vask. Umbes nii ma Kaarlile ütlesingi. Suht kalgilt. Kes, miks ma selles suhtes üldse olen. Lõppkokkuvõtteks taipasin, asi oli hoopiski tähelepanu puuduses, mis hakkas nii hullult närima. Nagu näha, siis saime me need asjad sirgeks. :)

Igatahes lahku me veel minemas ei ole ja ma oma heleroosasid prille kandes mõtlen, et me ei lähegi kunagi lahku. Nii kindel olen, et see on just see õige asi ning oleme veel koos, kui oleme väga vanad ja pääd on hallid. :) Tunnen, et just seda praegust olengi kõik need varasemad aastad otsinud.. Pealegi, halbu asju ei tohigi ju mõelda. :) Eks väike hirm ja armukadedus käib ikka kaasas, aga see on loomulik, leian ma. Kui mingit häirekella ikka peas pole, on see minu jaoks kahtlane, et liiga kindel ollakse ja võetakse enesestmõistetavalt või siis viskakski väga lihtsalt selle suhte nurka.

Kuigi kord ma küsisin Kaarli käest, et kas me oleme 20 aasta pärast ka veel koos, pinnisin teda tol õhtul korralikult ning vastuseks sain üpris turtsaka: "Ma ei tea ju." Nüüd ma olengi vahel küsinud sama küsimust ja öelnud vastuse kätte saades, et alles sa ju ei teadnud. Vaene Kaarel, siuke terror, eks...:)

Ma olengi siin mõelnud viimasel ajal, et neid pisikesi tähtpäevi tähistame jah väikse šampuse ja koogikesega, aga mida teha päris aastapäeval. Varasemal kahel aastal oleme käinud Rootsi kruiisil ja spaapuhkus sviidiga, aga mida sel aastal?
Rääkisin küll, et kui detsember läbi saab, siis jaanuaris võtame aja maha ja lähme kuskile spaasse puhkama sellest aastalõpu trallist, aga see oleks lihtsalt puhkus.
Aastapäeva tahaks kuidagi erilisemalt pidada. Hetkel mõtteid pole, pean natsa ragistama ja netis tuhlama, et mis võiks äge olla..






P.S:
You are my happy place.
P.S.1: I Love You!

kolmapäev, 11. november 2015

"To do"-list enne uut aastat

Ma olen suur nimekirjade kirjutaja, eelkõige muidugi sellepärast, et ma ära ei unustaks, mida tegema pean, aga mulle meeldib, kui kõik on paberil ja siis järjest kriipsutan maha tehtud asju. See on üks viis, kuidas ma oma tegemisi organiseerin. Siis tean, et kõik on tehtud, mitte ei jää kummitama, et midagi jäi vist tegemata.

Suuremaid plaane ma üldjuhul ei pea, sest need lähevad mul peaaegu alati nässu. Hea kui päeva lõikes oma "to do" listist asjad maha saan kriipsutatud. :)
"Tänaseid toimetusi ära lükka homse varna" on siinkohal sobiv lause. :)
Ja lubadused.. Nendega on mul kohe eriline suhe... Väga pika perioodi peale antud lubadused lähevad üldiselt lörri. Uue aasta lubadusi olen ma üritanudki vältida, sest tean, et need nagunii lähevad tuksi.

Igatahes mõni aeg tagasi kirjutas Jaanika (LINK) blogis oma novembri plaanidest ning ma mõtlesin, et miks mitte ka ise pikemad plaanid kirja panna ning vaadata, kuidas oma plaanidest kinni pean. Muidugi tähendaks see ka seda, et peaks selle nimekirja välja printima ning riputama kuskile, et näeksin seda kogu aeg. :D
Esimesed plaanid said kirja isegi, aga tahtsin paremini läbi mõelda ning jätsin nimekirja pooleli.

Mallukas (LINK) sai maha enne uut aastat lubadustegaoma blogis  ning nii võtsingi nišši ja sündis minu nimekiri plaanidest/lubadustest, milledest pean kinni hoidma või ära tegema, enne kui aasta number vahetub.


1. Käin koolis ja ÕPIN!
2. Loen kõik kohustusliku kirjanduse raamatud läbi kaanest kaaneni.
3. Jälgin toitumiskava vähemalt 90% ulatuses.
4. Hoian magusaga piiri.
5. Käin kõndimas või rattaga sõitmas (nii kaua kui saab), vabandusi otsimata, iga päev. Sain ju endale uued ilusad trenniriided - kanna neid!
6. Hakkan Jillian Michaelsi videode järgi jälle kodus harjutusi tegema.
7. Luban endale, et ma ei keskendu ainult kaalunumbrile, vaid enesetundele ja väljanägemisele.
8. Võtan rohte ja tegelen probleemiga, mitte ei peida pead liiva alla.
9. Mahutan end detsembri pidustusteks ilusti kleiti, millest näen praegu välja nagu viimast kuud rase.
10. Lõpetan KÕIK pooleli olevad postitused.
11. Vabadel päevadel otsin endale tegevust, mitte ei maga poole lõunani.
12. Muretsen kõik jõulukingid paar nädalat enne jõule, et viimasele minutile ei jääks.
13. Meisterdan ise jõuluehted ja teen piparkoogitaigna.
14. Koon salli.
15. Virisen, vingun ja nääklen Kaarli kallal vähem. Tema pole süüdi, et ma olen kodus ja mul on igav.
16. Säästan, ei larista! (Nii palju, kui seda annab teha nendest pangaarvele laekuvatest kopikatest)
17. Blogis aktiivsem.
18. Leida töö, mis pakuks rohkem rõõmu.

Sellised mõtted said kirja, ilmselt tuleb neid juurde. Jooksvalt üritan neid täita.
Paras nimekiri, mida 8,5 nädalat järgida ja linnukesi teha. :)
Uuel aastal kannan ette, kuidas ma oma plaanide ja lubadustega hakkama sain... :)


Millised on Teie plaanid ja lubadused enne uue aasta saabumist?
 Kas peate endale antud lubadustest kinni või ununevad need kiiresti?
Kas "to do"-listid käivad Teie tegemistega kaasas?

kolmapäev, 4. november 2015

Kilekotivaba oktoober

Eelmise kuu alguses võtsime vastu väljakutse, et oktoobrikuu oleks kilekotivaba.
Huvitav oleks teada, kui palju kilekotte tegelikult koju tassime. Poes käime küll üldiselt riidest kotiga, aga vahel harva tuleb osta või siis laome asjad autosse ja pärast koju jõudes toome toast koti. Ei ole näinud mõtet kilekotti osta, kui kodus on olemas, lihtsalt ununes maha.

Väljakutse alguses oli meil kodus umbes 15 suurt kilekotti, mõned väikesed läbipaistvad kotid ning rull neid samu läbipaistvaid. Võtsime eesmärgiks, et hävitame need olemasolevad ära. Suured prügikottidena ning väiksed kotid võtab korduvkasutusse ning uuest rullist ei võtaks ühtegi kotti.

Täiesti kilekotivaba see kuu loomulikult polnud.
Toidupoest koju tõime täpselt 3 suurt kilekotti ja umbes 10 läbipaistvat kilekotikest puu-ja juurviljadega. Ise poes käies üritasin puu-ja juurvilju ka mitte kilekotti pakendada, väiksemad ja hulgi rändasid küll kilekotti, aga tunduvalt vähem kilekotte, kui tavaliselt. Kaarel ikka võttis kilekotte, ilma et meelde oleks tulnud, et ei tohi võtta. :)
Riidepoest tuli kaasa üks suur kilekott ja apteegist samuti üks kott.
Poes, kui kassapidaja tahtis asju eraldi kilekottidesse pakendada, siis keeldusin viisakalt.

Maalt kraami tuues saime ka mõned kotid juurde, aga see on juba taaskasutus. :)

Kuna enne oli meil kapis juba üpris suur hunnik kilekotte, siis tahtsime selle ära hävitada suuresti. Et mõne kilekoti jätaks, kui vaja midagi sisse panna.
Oktoobrikuu viimase päeva seisuga olime ära hävitanud kõik varasemad suured toidupoest toodud kilekotid prügikoti näol.
Väikesed kotid on osaliselt veel alles ning korduvalt neid kasutanud. Uuest rullist ei võtnud mitte ühtegi kotikest.

Suure kilekoti hunniku asemel on kapis nüüd päris mitu paberkotti, riidekotte 6 tk, riidepost ja apteegist saadud kilekotid ning kasutatud väiksed kotikesed. Uus rull seisab puutumatult karbi põhjas.

Usun, et kõige hullem tarbimine polnud ning edaspidi kindlasti jälgime ka seda kilekoti majandust, et ka nende väikeste poest tasuta saadavate kotikeste osakaal väheneks meie kodus.
Juur-ja puuviljade jaoks hangime ilmselt võrkkotid ning ikka pakime riidekotte autosse ja käekotti, et oleks alati võtta. Olemasolevaid kilekotte kasutame korduvalt ning loodusesse kirja tegema ei jäta.


Probleem on suur. Kilekotid teevad väga palju kurja meie planeedile ja selle asukatele.
Ühe kilekoti tootmisele kulub kordades vähem aega, kui selle ühe lagunemisele. See võib võtta kuni 1000 aastat, mis on 40 inimpõlve!
Meie metsad on kilekotte täis, kuhu inimene need ise tassib rikkudes loodust.
Loomad ja linnud surevad tänu sellele.
Ka inimestele on kilekottides mürgiseid ühendeid ning kilekottidest tekkinud ummistuste tõttu kanalisatsioonis on hukkunud inimesi.

Mõtleme oma koduplaneedile ning ärme hävita seda vaikselt!

Rohkem infot ja nippe kuidas kilekottide tarbimist vähendada, leiad leheküljelt: http://www.killerkott.org/esileht/


Teeme lõpu sellele hävitustööle, mida kilekotid põhjustavad! :)



teisipäev, 3. november 2015

Isadepäeva kingituse mõtteid

Juba tuleval pühapäeval on isadepäev.
Meie enda pisikeses peres ei täida kumbki veel ema ega ka isa rolli, seega lähevad kingitused praegu ainult meie vanematele. :)
Olen neid tähtpäevi alati oluliseks pidanud, et vanemad teaksid, kui olulised nad on ning et neid peetakse ikka meeles. Argipäeva tegemiste käigus kipub see ehk ununema, siis ongi see üks päev aastas erilisem viis meeles pidamiseks ja aitäh ütlemiseks.

Vanemad küll ütlevad, et pole midagi vaja ja ärge tooge midagi, tulge ise kohale, aga ikka on ju hea kingitusi saada. :)
Kruuse ja susse ja sokke on isa saanud ikka aastaid, kui väiksemad olime. Nüüd suuremana tahaks miskit huvitavamat kinkida ja ehk ka miskit praktilisemat.

Sel aastal oli valiku tegemine raskem. Vennast polnud ka suurt abi, tema ütles, et osta ära ja esita pärast arve. Väga mugav. :)
Issil pole konkreetselt midagi vaja ka, et läheks ostaks tööriistu. Ta on suur töömees ja kõik vajalik on tal olemas. (Jah, mina kutsun oma vanemaid emmeks ja issiks. Nii harjunud juba väiksest peale ja nad ongi ju minu emme ja issi. :))

Eelmine aasta kinkisime suure tikandiga saunalina, millel oli peal süda ning sees tekst: "Kallile isale". Väga mõnus pehme ja ilus ning oli uut vaja ka. Nüüd jääb meelde, et lapsed kinkisid. :)
Sellise pakkumise leidsin Facebooki grupist "Ostan ja müün! Reeglite vaba", kus kasutaja nimega Birgit Helimets müüb erinevaid tikandiga tooteid. Saunalina üks näide SIIT.
Saunalinasid on saada erinevates mõõtudes ning võimalik oma tekstiga tellida.
Mina maksin standardmõõdus (140x70cm) saunalina eest  eelmine aasta 25 eurot.
Sellest hetkest, kui esmakordselt kirjutasin ja soovi avaldasin, läks kaks nädalat, kui paki kätte sain. Jäin väga rahule ostuga. Saunalina hea kvaliteediga, pole odav niru. Tikand väga korralikult tehtud. Lisaks väga sõbralik ja soe suhtlus. Ainult kiidusõnad ning kindlasti tellin kunagi uuesti.
Praegu küll isadepäevaks enam ei jõua, aga näiteks jõuludeks hea kingitus. :)

Aga sellel aastal kingitust otsides...

Leidsin sellise toreda ettevõtte nagu Graveer OÜ (LINK). Pakuvad graveeritud kingitusi - nende laiast tootevalikust, kui ka eritellimustena.
Kui leheküljel ringi vaatasin, siis meeldis võtmehoidja, kuhu peale kirjutatud tekst: "Kallis issi! Turvalist sõitu!" (LINK). Paistis ilus, huvitav ja praktiline.
Aga kuna ma selle aja peale olin juba mingisugusele mõttele tulnud, jätsin selle varna, et mõni teine kord hea variant.

Siis meeldisid shokoboxi isadepäevaks mõeldud karp 12 šokolaaditahvliga (LINK), millel erinevad sõnumid. Aga kuna otsingud algasid hilja, olid need loomulikult juba välja müüdud. Lisaks polnud edastatav sõnum ka päris see, sobis pigem väikelapsele. Ise ei viitsinud disainima ka hakata, seega lükkasin selle variandi hetkel kõrvale.

Leidsin hoopiski šokolaaditahvli, millel pildike peal, kiri: "Maailma parimale isale" ning teiselpool tahvlit luuletus (LINK).
Tahvlid olid kõigest paari päevaga kohal. Ilusti kile sees ja meeldiv pakend.
Lisaks tellin oma isale ristsõnad, õigemini pikendan tellimust. Kuna ta suur ristsõnade lahendaja ning praegune tellimus hakkab lõppema, siis mõtlesin veel pikendada, et tal ikka mälutrenn jätkuks. :)

Ostame ka kaks raami, kuhu sisse meisterdame ise heade mõtete tahvli või siis tänukirja, kuidas keegi seda nimetab. Noh, need mis praegu populaarsed kodudes. Esimene valik, kust tellida saaks oleks näiteks lehekülg "Heade Mõtete Tahvel" Facebookis (LINK). Meie otsustasime ise meisterdada.


Sellised on meie pere kingimõtted. (Minu kingimõtted, teised asjaosalised noogutavad kaasa :) )

Mida Teie oma isale kingite?
Milline kingitus ootab Teie lapse isa pühapäeva hommikul?


 

pühapäev, 1. november 2015

Täna...

... 3 aastat tagasi kohtusime me täitsa esimest korda.

Mul on tänini meeles see tunne, mis mind valdas.
Natukene oli hirmus, aga olin ka uudishimulik. Olime juba nii mitu kuud suhelnud ja nüüd oligi käes see päev, kui reaalselt üksteisele silma vaatasime.
Liblikad lendasid kõhus ja see tunne võimendus, kui nägin Su autot maja juurde keeramas.
Hingasin veel viimast korda julgustavalt sisse ning liblikate tiivaripsutuste saatel läksin trepist alla.
Minu vastas seisis pikka kasvu, tumepruunide juustega noormees. Liblikad lõpetasid rahmeldamise. Imelikul kombel ma ei pabistanud enam, seal Sinu ees seistes tundsin ma end üsna kindlameelsena.
Autoga sõites ei võtnud vaikus võimust, vaid me leidsime koheselt ühise keele.
Tänu varasemale suhtusele internetis polnud me üksteisele päris võõrad ning selletõttu leidsime ka kohe jututeemad.
Koosveedetud aeg läks kui linnutiivul.
Kõndisime aina Toomemäel ringi, külm näpistas natukene, aga mitte ei tahtnud lahkuda. Me rääkisime, naersime. Mul polnud üle väga pika aja olnud nii mõnusat õhtut ja kohtumist ning ei tahtnud, et see lõppeks.

Meie loo algus oli üsna konarlik - selle esimese kohtumiseni jõudmine võttis ikka mitu kuud aega. (Teame küll kelle pärast, khm..). Aga sealt edasi on see olnud seiklus.
Pooleteise kuu pärast sai meist paar, üsna varsti tutvusid mu vanematega, mõned kuud hiljem mina Sinu omadega ning enne, kui täitus meil kolm kuud paarina, pakkisime juba asju kokku ning kolisime ühisesse korterisse. Olime armunud, õnnelikud ning ei saanud teineteisest käsi eemale. :)
Meil oli ka erimeelsusi, kuid ühiselt lahendasime need ning edasi läksime õnnelikult käsikäes.


Täna ma imestan, et sellest on juba KOLM aastat. Ühtpidi tundub, et see oli ju alles, kui me kohtusime. Teistpidi tunneksin ma Sind nagu terve oma elu. Et Sa oled kogu aeg olnud, elu ilma Sinuta pole olnudki. Sa oled kogu aeg olemas olnud.


❤ Need kolm aastat on õpetanud mulle, et kui tunned - ära oota!

Ju mingi imevägi see oli, et varasemad kohtumised ütlesin ma ära ning nüüd tollel jahedal novembri esimesel päeval ma nõustusin. Miski ütles, et pean Sinuga kohtuma.
Hirmus on mõeldagi, et see lugu poleks saanud alatagi mu enda süül.
Olen õppinud armastama nii nagu pole seda kunagi teinud.
Jah, see polnud armastus esimesest silmapilgust - see vajas aega.
Kuid seda suurem oli see tunne, kui see tekkis.
Süda peksles rinnus ja tahtis välja hüpata, kui me pilgud kohtusid, kui Sa mul ümbert kinni võtsid, kui Sa mind suudlesid... Esimene "Ma armastan Sind"...

❤ Sina oled minu kalju.
Kui ma olen alla andmas ning enam ei jõua, saan ma Sinule toetuda. Sa ei lase mul kukkuda.
Kui kogu maailm on paha-paha koht, siis saan ma tulla, pugeda Su kaissu, sulgeda silmad ning Sa teed nii, et kõik see halb on kadunud.
Sa toetad ja julgustad mind mu tegemistes. Kui ma kõhklen, siis kinnitad Sa mulle, et ma saan sellega hakkama ning tänu sellele tõmban ma selja enesekindlamalt sirgeks.

❤ Ma tean, et ma saan Sulle alati loota.

Isegi kui ma vahel olen tõeline bitch ja ajan Su kurjaks, tean, et Sa ei keera mulle selga.
Sa kuulad ja kuuled mind, tõesti kuulad, kui keegi teine seda ei tee. Sa jaksa seda teha, isegi kui ma Su peaaegu surnuks räägin.

❤ Sa tuled mu "projektidega" kaasa.

Täna on mul vaja rabasse minna, homme virmalisi pildistama öösel kell 1, ülehomme kastaneid ja tõrusid otsima minna pimedas lehtede alt, üleülehomme on mul lõnga vaja, üleüleülehomme on mul vaja puidust kettaid, üleüleüleülehomme punaseid marju, mis siis et neid enam kuskil puude otsas pole, aga mul on VAJA! Ühesõnaga, nimeta ainult.
Senimaani oled Sa kõigi mu tujudega kaasa tulnud. Vahepeal teed haput nägu ja pole väga õnnelik, aga üldiselt toetad Sa mind. Mis siis, et nädala (halvimal juhul paari päeva) pärast seisab see "tähtis" projekt nukralt kuskil nurgas ning ma olen selle unustanud.


❤ Ma saan Sinuga olla ma ise.
Ma ei pea teesklema, olema keegi teine. Ma meeldin Sulle just sellisena nagu ma olen ja saan Sinuga olla ma ise. Oma kiiksudega, klouni olekuga, imeliku huumoriga, lapsiku käitumisega, imeliku/nilbe jutuga. Sa ei häbene mind. Sa naerad minuga koos.


❤ Mulle meeldib, et me ei tülitse.
Ja kui me tülitsemegi, siis ei suuda me üksteise peale kaua kurjad olla. Lõpuks pöördub see ikka naljaks.


❤ Mulle meeldib, et ka kolm aastat hiljem, oleme me ikka veel armunud.

 Jah, argipäev tuleb peale koos elades ja aeg teeb oma töö, kuid on hetki, kus Sa vaatad oma partnerit ning tõeline ahviarmastus tuleb peale. Naeratad omaette totakalt ning nüüdseks taltsunud liblikad tõstavad pead, teevad paar kõdi tunnet tekitavat tiiru ja see tunne on hea.
Miski pole nii nagu see oli alguses, kuid me hoiame oma suhte värskena.


Öelda on niiiiii palju, aga ma tean, et ka ilma ütlemata Sa tead seda kõike, tead mida ma tunnen.
Tead ju?

Sa oled mu ainus, päris, tõeline süda. Ma ei saa, ei taha ega suuda ilma Sinuta. 
Lähen Sinuga ja Sinu pärast kasvõi maailma otsa.

You are My HERO!


MAS!