Lehed

kolmapäev, 28. detsember 2016

Blogijate jõululoos



Blogijate jõululoos tundus vahva ettevõtmisena ning kuigi ma alguses natukene kõhklesin, kas osa võtta või mitte, siis ma end ikkagi kirja panin.
Aitäh Maryliis idee ja eestvedamise eest ning loodan, et ka tuleval aastal samasugune kingivahetus aset leiab. 😊

Enda paki panin aegsasti teele ning enne jõule see ka kohale jõudis. Loodan, et kingisaajale ka mu kingitus meeldis.

Mulle tuleva paki jõudsin ma sootuks ära unustada vahepealse kingiralli tõttu ning kui blogipostituste reklaamimise gruppi hakkasid ilmuma selleteemalised postitused, siis meenus, et oi! mulle on ka üks pakike tulemas. Kalendrisse vaadates mõtlesin, et ehk jõuab jõuluks või siis peale jõule, mis seal ikka.
23. detsembri päeval toimetasin kodus, aegajalt lugesin teiste postitusi nende pakkidest ning väike ootusärevus tuli sisse. Millegipärast oli tunne, et peaks oma sõnumeid kontrollima ning minu üllatuseks oli juba 21. detsembril tulnud sõnum, et pakiautomaadis ootab mind pakike. Ei tea, kuidas mul oli õnnestunud sõnum nii vastu võtta, et ma ise ei mäletanudki. Ju poolunes vaatasin piuksumise peale telefoni ja sinna see jäigi.
Kibelesin siis loomulikult kohe pakiautomaadi juurde ning mõned tunnid hiljem oli ta mul käes.
Õhin oli suur ning oleks tahtnud kohe autos paki avada, kuid hoidsin end ikka tagasi, et teen seda viisakalt kodus. 😊


Pakist leidsin Süvahavva kosutava tee, mee matchaga, bambuskiududest joogitopsi ning ilusa jõulukaardi.
Tee on nii ägedat sinist värvi, matchaga mesi täitsa roheline ning seda teele lisades muutub värv sinakasroheliseks ning annab huvitava meki teele. Ma olen suur tee ja mee fänn ning kuigi ma üldiselt jään ühele kindlaks, siis lust oli uusi maitseid proovida. ☕

Väga kümnesse kingitus - saan nüüd enne magama minekut värvilise õhtuteega kirevaid unenägusid ligi meelitada ning uhke joogitopsiga kakaod ostma minna. 😊

Aitäh Sulle, Kristhel! (http://elynmyle.blogspot.com.ee/)




esmaspäev, 24. oktoober 2016

reede, 21. oktoober 2016

Õhtusöögiidee: Kodujuustu põhjal pizza




 Petab ära küll - maitsest ei saa arugi, et taigen teistmoodi oleks, kui tavaline pizzataigen. Kui siis alles märkad kodujuustu terasid, siis saad aru, et koostises miskit teistmoodi.
Kaarli käest küsisin, et kas on teistsugune pizza? Sööb ja vaatab mulle otsa, et eeeeiii, tavaline sai ju. Läheb teisele tükile järele ja hõikab: "Hei! Siin kodujuust!"


- 200 g kodujuustu
- 50g täisterajahu
- 2 muna


Eelsoojenda ahi 180 kraadini.
Klopi lahti munad, sega juurde kodujuust, millest on üleliigne vesi välja pigistatud ning täisterajahu.
Laota saadud mass küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 15 minutit.
Võta ahjust välja, määri põhjale tomatipasta ning peale pane endale meelepärased lisandid.
(Mina lisasin umbes 80 g kanahakkliha, oma koduaia tomatit, vungi andmiseks tšillit, sool-pipar, hiljem juustu peale enda kasvatatud ruccolat)
Pista tagasi ahju 20. minutiks küpsema.
Ahjust välja võttes lisa peale 50-70 g riivjuustu ja soovi korral rohelist.

Naudi koheselt!
🍕

neljapäev, 20. oktoober 2016

Tee ise: Helkur

Käes on jälle need piiiiikad kuud pilkast pimedust. Et selles pimeduses mitte kaotsi minna, on vaja end teiste liiklejate jaoks nähtavaks muuta.
Poelettidel on lai valik helkureid, millest saab igaüks endale meelepärase välja valida, kuid siiski otsustasin ma sel aastal ise endale helkurid meisterdada.

Vaja pole selleks muud, kui:

- meelepärase kujutise šabloon(id)
- isekleepuvat helkurkangast
- pliiats helkurkangale kujutise joonistamiseks
- õhemat või paksemat vilti
- augustajat
- paela ja/või haaknõela, et saaks helkurit riputada
- soovi korral silmakleepse/neete, et helkurile elu anda

Kõigepealt vali välja sobiv kujutis, millist helkurit soovid. Kõige lihtsam on internetist otsida, välja printida ja lõigata. Loomulikult võib ka vaba käega joonistada - minul puuduvad piisavad joonistamisoskused ning valisin lihtsama viisi.


Kui šabloon olemas, siis tuleks see kanda helkurkangale. Joonista šabloon helkurkanga sellele poolele, kus on liimi kaitsev paber. Kaks tükki, sest helkur peaks mõlemalt poolelt helkima.
Erikujuliste kujutiste kasutamisel pööra tähelepanu, et peegelpildis joonistaksid. Näiteks välgunool - mina suure tuhinaga joonistasin mõlemad ühtemoodi ning kui kokku hakkasin panema, siis avastasin, et ups! täitsa valesti.


Nüüd tuleks helkurkangas vildile kleepida. Kõigepealt kleebi üks pool helkurist, siis lõika välja ning kleebi teine pool. Nii on kindel, et saavad täpselt kohakuti.


Löö augustajaga auk sisse, seo nöör külge, riputa jope/koti külge ning oledki pimedas nähtav.
Mina panin lühema nööri, et oma käekottide külge neid riputada. Tänaval ka katsetatud ning helgivad väga hästi!



Ohutut liiklemist!


neljapäev, 6. oktoober 2016

Arooniasiirup

Et talvel oleks head morsimaterjali keldrist tuua, siis valmistasin sel aastal siirupit. Väga lihtsasti valmistatav siirup, mis ei käi kellelegi üle jõu.
Jõuad veel ka Sina, enne kui lehed täitsa kollaseks lähevad ja marjad ära kuivavad/põõsalt kukuvad. Kirsi- või mustsõstralehtede lisamine annab siirupile vastavalt kerge kirsi- või mustsõstrameki.




Koostisosad:
- 1 kg arooniate kohta käib 4-5 pihutäit kirsi- või mustsõstralehti
- keevat vett
- 1 liitri vedeliku kohta 10-15 g sidrunhapet
- 1 liitri vedeliku kohta 500 g suhkrut

Korja arooniad koos kobaratega, loputa kergelt veega ning pane eelnevalt pestud lehtedega vaheldumisi potti - üks kiht marjakobaraid, kiht lehti jne.
Kalla peale keev vesi, nii et marjad oleksid kaetud. Lase kaane all täiesti jahtuda ning jäta 1.-2. päevaks jahedasse seisma.


Kurna leotusvedelik keedunõusse. Lisa 1 liitri vedeliku kohta 10-15 grammi sidrunhapet ja 500 grammi suhkrut.
Kuumuta keemiseni ning keeda tasasel tulel vahtu eemaldades, kuni enam vahtu ei tule (ma ei pidanud seda tegema - ei tekkinud paksu vahtu, kergelt mullitas ainult). Lasin keema tõusta ning siis lasin veel umbes 3-4 minutit keeda, kuni selliseid mullikesi enam ei tekkinud, vaid oli ühtlaselt läbipaistev vedelik.
Pane kuum siirup pudelitesse.

Minu pudelid pärinevad Magaziinist, 1. liitrised ning tüki hind oli 1.70€, kui ma nüüd ei eksi.

Ma tegin kahel korral - esimesel korral vasakul oleva potitäie ning teisel korral siis pildil oleva koguse. Esimesel korral oli siirup tunduvalt tumedam, ei tea kas oli arooniate sort teine või andsid paremini mahla välja. Lisasin ka vähem suhkrut, sest vaatasin, et see on ikka hull kogus ning hambad kukuvad suust ära. 😄 Tuli selline kangem morss, natukene vett juurde lisades oli joodavam.
Teisel korral tehes hakkasin muretsema, et ehk vähese suhkruga ei ela talve keldris üle ning tahtsin ära proovida õige suhkru kogusega. Siirup tuli tunduvalt heledam, kui esimesel korral, aga kleepus kohutavalt nagu päris siirup - polnud enam morsilurr. Klaasi väiksem kogus siirupit, vesi peale ning küll oli hea!
Kokku sain 8 liitrit siirupit - talvevaru missugune!
Kaarel ütles, et meelde tuli lapsepõlv, et tema ema kodus olevat tehtud täpselt samasugust arooniasiirupit.

Retsept SIIT


pühapäev, 18. september 2016

🎈🎁 Kaarli sünnipäevakink - tehtud! 📷

Kaarli sünnipäevast on juba mitu-mitu kuud möödas ning minu kingitud kinkekaart kannatlikult hooaja algust oodanud. Kuigi hooaeg oli juba alanud, siis suviste tegemistega libises aeg nii käest, et alles augustis sai asjaga tegelema hakata. Nii ma siis asusingi teenust pakkuval kodulehel silma peal hoidma, et ehk saab aja broneerida ning suuna Raplamaale Kuusiku lennuväljale võtta. Kuna aga ilmad olid pidevalt vihmased, siis ühtegi lendu ei toimunud augusti alguses. Käisin ja refreshisin lehekülge, sest esmaspäeviti pidi esialgne info ilma kohta üles minema ning neljapäev oli see päe, kui sai broneerida ning sinna ei tasu hiljaks jääda - kohad pidid kibekiirelt täituma.
20-21. augustiks lubati ilusat ilma ning mina tormasin neljapäeva hommikul juba varakult arvutisse ning oli rõõm näha, et broneering on avatud. Ruttu-ruttu broneerisin aja ära, sest vabad ajad pidid minema nagu soojad saiad. Arvasin, et nüüd on veel viimane aeg minna, sest veel on soojad ilmad. Varsti on juba jahedam ning kui sügis on vihmane, siis on võimalusi aina väihem, millal kinkekaardi realiseerida.
Lugesin kodulehelt, et ärgu inimesed jätku viimasele minutile, sest siis on aega raskem saada ning ilmad ka muutlikud. Tavaliselt pidavat inimesed augustis-septembris avastama, et nüüd oleks vaja ära käia, kui terve suvi oleks võinud ette võtta selle käigu. Nii ka meie, aga hea et nüüdki.

Sellest, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin, saab lugeda SIIT

Laupäeva hommikul alustasime sõitu varakult, et õigeks ajaks ikka kohale jõuaks. Maanteel oli liiklust vähe ning tee ääres põldudel võis metsloomi näha. Ma aga olin nii unine veel, et pildistamiseks soovi ei avaldanud.
Kohale hakkasime jõudma, siis päike lõõmas kõrgel ning tundus veana, et end hommikul sisse sai pakitud, aga hommik oli ju üpris jahe.
Leidsime õige koha üles, jõudsime varem ning nägime, et ühte naisterahvast valmistatakse lennuks ette. Küsisin Kaarlilt, et kas ta kardab ka, aga ta jätkuvalt kinnitas, et hirmu pole nagu ta seda ka sõidu ajal oli öelnud.
Naisterahvas koos instruktoriga potsatas peale 10-15 minutit taevast alla ning üllatusin väga, kui kiivri alt tuli nähtavale vanem proua. Tohohh, küll on alles julgus!

Nüüd oligi Kaarli kord. Lippas rõõmsalt instruktori juurde, andis oma kinkekaardi ning hakati valmistuma. Kiiver pähe, traksid selga, instruktor selja tagant klambritega kinni, auto küljest tulev tross ka ühendatud ning anti viimased juhtnöörid, et mida tegema peab. Auto kimas ees minema ning ootasid kannatlikult kuni tross on piisavalt pikalt ees ning hakkab tirima. Auto oli silmapiirilt kadunud ning tross hakkas kergelt tirima. Kaarel ei hakanud algul jooksma ning instruktor hõikas selga tagant, et lähme-lähme ning lükkas Kaarlit selja tagant. Vari lohises mööda maad, instruktor tiris seda innukalt ning varsti võttis vari tuule alla ja jalad tõusid maast lahti. Vaikselt tõusid päikesele aina lähemale ning üles vaadates polnud neid vastu eredat päikest enam nähagi. Kui täiskõrgusele jõudsid - 510 meetri peale, siis lasi instruktor trossi lahti ning liuglesid taevalaotuses.  Umbes 10 minutit liuglemist ning potsatasid taevast alla instruktori rõõmuhuilge saatel.













Kaarli emotsioon: Ootusärevus oli suur. Kui täiskõrguse saavutasime - 510 meetrit - siis oli korra hirmus nii kõrgel olla, aga kui tross lahti lasti ning taevas liuglema hakkasime, siis läks hirm üle ning väga äge oli. Instruktor oli tore mees, lobises kogu aja, mis ka rahustas ning maandudes hõiskas rõõmust. Ise jäin vaoshoitumaks, kuid väga äge kogemus oli. Läheksin uuesti.

Maa pealt oli äge vaadata, kuidas liuglesid helesinises taevas päikesepaistel , aga kuradi kõrgel ka ikka! Ise ma vist ei julgeks! Kaarel ütles, et ta ise ka ei ostaks endale ekstreemset kingitust, aga tal on nii hea meel, et ma talle kinkisin.


Kuna me juba seal kandis olime, siis mõtlesime, et läheme vaatame kohe langevarjurid ka üle. Langevarjuga hüppamine on alati minu üks suur unistus olnud, aga päris lähedalt ma polegi seda asja näinud.
Parkla oli autosid täis, rahvast oli väga palju ning telkide juures oli sagimist palju - vahetati riideid, otsiti sobivaid langevarje, osad õppisid kuidas õieti maanduda, jagati viimaseid õpetussõnu. Kui suurem sagimine langevarjudega tehtud ja kinnitatud, siis jäädi ootele.
Kaarel küsis, et ei tea milliste varjudega nad hüppavad, aga ma vastasin kohe veendunult, et nende kuplitega, millega sõjaväelased hüppavad ja millega pakke saadetakse ning mina kindlasti ei hüppaks sellisega.
Vahepeal oli üks lennuk õhku tõusnud ning langevarjurid hakkasid taevast alla sadama. Tiiblangevarjudega ja spets riietega tüübid liuglesid taevalaotuses. Küll oli äge! Vot sellega tahaks ise ka hüpet teha!
Kuulsin ühte instruktorit hõikamas, et uus katse. Lennuk oli vist vahepeal katki läinud. Vaatasin platsil seisvaid lennukeid, neelatasin ja mõtlesin, et need küll eriti turvalised välja ei näe. Kui siis lõpuks seda lennukit käivitati ja õhk täitus musta tossuga, mõtlesin, et oi ei ei - ma ei lähe küll sellesse lennukisse!
Ootasime, kuna lennuk õhku tõusis ning peale pikka tiirutamist hakkasid valged varjud maa poole tüürima. Liuglesid helesinises taevas ning potsatasid maha.

Peale vaatamist teatasin ma, et minu unistus purunes ning mul pole enam mingisugust soovi langevarjuga hüpata. Kaarel ikka tögas, et ta paneb mind järgmiseks hooajaks kirja. Mina muudkui aga vaidlesin vastu, aga ta juba lubas koos minuga tulla ja mind lennukist alla lükata. Armastus on see - ma ütlen! 😄