Lehed

esmaspäev, 29. veebruar 2016

"Üleliigne" päev

Maagiline päev, 29. veebruar. :)
Facebookis on terve päev jagatud pilte ja repliike seoses tänasega.
Muidugi on ka see märkimisväärne, et kui palju lapsi on tänasel erilisel päeval sündinud. Mul on natukene kahju neist inimestest, kes sellisel päeval ilmavalgust näinud on. Naljatledes jah, et vaata kui hea odav iga nelja aasta järel ainult pidu, aga katsu sa lapsele selgeks teha, et tal pole sel aastal sünnipäeva ja järgmisel aastal sama jant. Noh, sünnipäevapidu ikka, aga ehk ei pruugi lapsed kohe aru saada, et miks nende sünnipäeva päeva kalendris pole, kes juba numbreid tunnevad ja nii. Aga samas on tegemist ühe väikse erilise tegelasega, kes on igavesti noor, iga nelja aasta tagant vananeb ju ainult. :D
Samas on sellitel inimestel vabadus valida päeva, mil oma sünnipäeva pidada ja mõnes mõttes on tähelepanu rohkem. Nagu Ene Ergma ütles, et see on erilisem päev, kui näiteks neil, kes on sündinud jõulude ajal või vana-aasta paiku.
Minul on sünnipäev 30. detsembril ja ma ei saaks öelda, et see on just parim päev. Kogu tähelepanu on siiski vana-aastaõhtu pidustustel ja katsu sa sel ajal oma sünnipäeva pidada. Kõigil on nii kiire-kiire, et lihtsam on üldse ära jätta pidustused või enne/pärast pidada.

Aga veel on liikvel üks uskumus, miks 29. veebruar on eriline.. Nimelt Suurbritannias ja Iirimaal usutakse, et see üks päev nelja aasta järel on päev, mil naised võivad oma kaasadele abieluettepanek teha ning mees ei tohi eitavalt vastata.
Kaarel muidugi küsis mu käest, et kas ma laskun ka põlvele ning ta saab oma ettepaneku. Tema kahjuks pole ma iirlane ning ta peab selle koorma siiski enda õlgadele jätma. :) 💍

Aga seoses tänasega hakkasin tahtmatult mõtlema, et... Kus ma olin neli aastat tagasi täna? Mis on selle nelja aastaga muutunud? Kas ongi üldse midagi muutunud või ma kõnnin samas suunas? Äkki tatsun isegi samal kohal? Kuigi mu sees valitseb segadus ja tekitab küsimusi, et kes ja miks ma olen, siis kuskile tahan ma ju selle segaduse ajal ka jõuda. Midagi ära teha, ka väikseid asju, kui suuri ei saa või oska. Jah, muidugi on selle nelja aastaga asju toimunud, kuid siiski tekib küsimusi...

Pea oli päev otsa mõtteid täis, kolasin netis ringi ja sattusin Pinterestis piltide/tabelite peale, et mida enne järgmist liigaastat ära teha. Vot, mina teen ka selle nimekirja, et siis järgmisel 29. veebruaril linnukesi teha või siis jätkata. 4 asja.. Mhh.. Päris raske oli ainult nelja asja välja valida, aga ilmselt kohane - 4 aastat, 1 tegevus/soov aastas.
Otsustasin, et minu järgmise nelja aasta suurimaks eesmärgiks on enda sisemusega tegelemine. Panin ka kaks lisasoovi, aga peamine on see..
Ehk püüan leida rahu enda sees, et poleks pidev sisemine võitlus. Et saaksin oma kooliga hakkama ja leiaksin oma suuna, et mida ma oma eluga siis peale hakkan. Kool ei tundu justkui suur eneseületus, aga ma ei taha kohe üldse sellega tegeleda. Kui algul läksin sinna eelkõige enda pärast, siis nüüd tunnen, et punnitan sellepärast, et teised virisevad ja ootavad.. Ja kui ma saan sellega lõpuks hakkama, mis edasi? Õigem muidugi üks asi korraga, aga mingi suund võiks juba olla, et teha eksameid vastavalt sellele suunale või midagi. Aga ma ei tea...
Jah, ma olen peaaegu 30 aastane, kuid ma ei tea ikkagi, kelleks ma tahan "suureks kasvades" saada. See on nii segadust tekitav. Mingi hetkeni mul olid unistused, et mida teha. Eks ma unistan ka praegu, aga laskun kiiresti sealt pilve pealt ja olen kahe jalaga maa peal jälle ja mõtlen, et see pole ikka see, mida ma tahan ja ma ei saa hakkama ja.. Blabla, pidev pläma. Kepslen nagu eesel mitme heinakuhja vahel. Oeh..

Igatahes, panin kirja 4 asja, mis tundusid esmased ja vähe suuremad ning millega järgmise nelja aasta jooksul võiks hakkama saada. Järgmisel 29. veebruaril tulen maha kriipsutama või siis nentima, et peab veel tegelema asjaga. :)






pühapäev, 28. veebruar 2016

Reklaami ohver - Mixa tooted

Minu kreemitaja "karjäär" on üsna kehvake. Ma kuulun pigem sinna gruppi, kellele meeldib ilusaid kreemipotsikuid koju tassida, kui püsivalt kreemitada end. Pole harjumust tekkinud ja pole väga juurutanud ka.
Hommikune näo kreemitamine on küll igapäevane rutiin, aga just kehaniisutajate ja selliste toodete kasutamine.
Ometigi olen ma võidelnud nahaallergiaga 15+ aastat, mis tahaks pidevat kreemitamist. Kui väga sügelema hakkab, siis otsin oma potsikud välja ja kreemitan nagu see üks kord nüüd päästaks. :)

Aga kui nüüd tulla tagasi näokreemi juurde, siis päris õiget näokreemi mul polegi kunagi olnud. Tavalised Nivead ja teiste firmade kreemid, mis sobiks justkui tervele kehale määrimiseks.
Ja kui nüüd šokeerida, siis olen oma ketendaval nahal (ka näol, kui allergia eriti hull olnud) kasutanud Helosani kreemi. See lihtsat mõjus nii hästi, et kui teised kreemid mu allergiast näol ei saanud jagu, siis see tegi imesid.
Ma olen Helosani kreemi lapsest peale lehma tisside kreemiks kutsunud, sest maal vanaema määris sellega lehma tisse. :)
Mul üks sugulane ütleb selle peale, et las need hobusekreemid jmt. jääb loomadele, inimesed määrigu end ikka inimestele mõeldud kreemidega. :)

Viimased aastad olen näonaha jaoks apteegist Essex näo- ja ihupiima ostnud. Apteegi kaup peaks ju hea olema ja see kreem on ka tõesti väga hea. Imendub kiiresti, ei jää rasvaseks ning ei tekita tunnet, et näol on terve hunnik kreemi, mida mõne kreemiga tundnud olen. Hakkab lausa palav seal kreemi all, kuigi väga vähe kreemi näkku määrinud. Nii rasvane.
Karedad kohad parandab üpris kiiresti ära ja üldist naha olukorda samuti parandab. Minule kui allergikule, mille tõttu on nahk aasta läbi kuiv, ka siis kui allergia ise välja pole löönud, suurepärane abimees olnud.
Kindla peale minek olnud, kui hakata erinevate kreemidega katsetama.

Aga mõni aeg tagasi mõtlesin, et ma olen juba nii "suur tüdruk", et võiks seda kreemimaailma ehk rohkem uurima hakata. :) Vanusega naha elastsus väheneb ning sellepärast oleks ikkagi õigem vastavate kreemidega nägu niisutada. Kortsudevastast kreemi mul veel vaja pole ja ei tahaks niipea kasutama hakata ka. Mäletan kuidas mul sõbranna rääkis oma sõbrannast, et too ootab juba kuna 30 saab, et saaks kortsudevastast kreemi kasutama hakata. Ma nii entusiastlik pole saabuvale uuele numbrile vastu minnes. :)

Poodi kreemi valmima minnes läks silme ees päris kirjuks - nii palju kreeme. Appi, kust kohast alustada. :) Ma pole suurem asi nõu küsija ka, ikka ise. :)
Lugesin ühe, teise ja kolmanda potsiku infokleepsu ja polnud nagu päris see. Allergia seab päris suured nõudmised kreemile.
Ühe kreemi lõpuks leidsin ning enne ostmist mõtlesin, et proovin väikse laigukese näol, et kas mõjub kuidagi teistmoodi, et äkki tekib mingi allergiline nähtus või midagi. Seda mul ennegi juhtunud. Kui õhtul kodus peeglisse vaatasin, siis oli põsel suur punane ja kare laik. Nii minu kreemi otsingud lõppesid - enam ma testreid ei katseta! :)

Mixa toodeteni jõudsin esmalt loomulikult läbi telereklaami. Vaatasin, et oo - uus toode ja veel kuivale ja tundlikule nahale lubatakse. See mind just kõnetaski. Pealegi tundusid mitsellaarvesi ja punetusvastane CC kreem huvitavad.
Jätsin meelde, et järgmine kord poodi minnes uurin.
Aga teise ja suurema tõuke sain toodete ostuks, kui lugesin Stellarium blogist arvustust Mixa kolme toote kohta ning otsustasin, et pean proovima.

Ühesõnaga reklaami ohver olen. :)

Nii siis mõjutatuna saabusin ühel novembrikuu päeval koju 3 Mixa tootega - puhastava mitsellaarvee, punetusvastane cc kreemi ja rikkalikult toitva õliga rikastatud kreemiga. Hinnad olid üllatavalt taskukohased ning ma sattusin hoogu. Äkitselt olin kreemitaja valmis. :)

Nüüdseks olen üle kolme kuu praktiliselt iga päev Mixa tooteid kasutanud. Kasutan ka muid tooteid näo puhastamiseks ja öiseks niisutamiseks, kuid julgen siiski öelda, et Mixa tooted on mu naha olukorda paremaks muutnud. Nahk tundub elastsem, pole nii ärritunud ja tundlik, ühtlasema nahatooniga.




Puhastav mitsellaarvesi - Puhastab põhjalikult näo ja silmad. Ei pea hõõruma, natukene tuleb lasta toimida nt. silmameigil ja saab kergelt maha ilma suurema vaevata. Mina igatahes loobusin tavalisest meigieemaldajast täiesti, sest Mixa mitsellaarvesi puhastab väga tõhusalt ja õrnalt.
Nahk tundub peale puhastamist värske ning ei teki ebamugavat tunnet, et nahk kisub nagu mõne toote puhul on olnud. Lõhnatu.

Nahka rahustav punetusvastane CC kreem SPF15 - Talvel külmaga võib nahk kergelt punetama hakata ja see kreem rahustab ning taandab punetuse järk-järgult. Nahk on tuntavalt ühtlasem, rahustatud ja erksam. Kergelt lõhnastatud.

Rikkalikult toitev kreem, rikastatud õliga - Seda kreemi kasutan igapäevaselt hommikuti. Nahk pole enam nii kuiv, kui ta varem oli ning külmaga tekkisid ka mõned allergilised laigukesed näole ja see kreem sai nendega ilusti hakkama. Juba eos toimetas väikeste laigukestega ning need ei arenenud edasi ketendavateks ja punetavateks laikudeks. Nahk on siledam, naha krobelisus on kadunud. Mõnusa tekstuuriga, meeldiva lõhnaga ja imendub kiiresti.


Kindlasti ostan Mixa tooteid ka edaspidi ning olen rõõmus, et minu esimene "päris" näokreemi ost nii kergelt läks ja ei pidanud katsetama palju, vaid leidsin kohe endale sobiva.


esmaspäev, 22. veebruar 2016

Õhtusöögiidee: Lihapallid munaga

Tänaseks õhtusöögiks valmistasin neid mõnusaid lihapalle, et pidin kohe retsepti siia ka lisama, et teie ka saaksite neid valmistada. :)

Ma pole just suurem asi lihapallide ja kotlettide valmistaja. Hulga lihtsam on hakkliha pannile visata ja lihtsalt ära praadida ja juurikaid ja asju sisse panna. Ma ei pea ennast halvaks kokaks, aga kotletid pole nagu minu teema.

Mul isa teeb superhäid hakkliha-seene kotlette. Nii head, et võiks terve kausitäie korraga ära süüa ja lakud veel sõrmed ja kausi ka puhtaks. :) Nende kotlettide pärast me seenel käimegi. :D

Kui meie Kaarliga olime alles kokku kolinud, siis üritasime kotlette valmistada. Lõppes see sellega, et jõime pärast sööki ohtralt vett ning viskasime ülejäänud ära. Miks? Sest keegi luges retseptist välja, et vaja lisada 3 teelusikat soola ning kohe oli vaja see sisse kühveldada, ilma proovimata. :D Oooh, nii armunud olime, et soolasime toidudki üle. :)
Ma olen üldse maru halb maitsestaja. Noh, kui soolane on, siis saan juba aru jah. Aga kui liiga vähe on, siis ei saa aru. Vahel harva tundub, et liiga mage on, aga enamasti on minu jaoks ok. Siis lasengi Kaarlil lisada või kui teda pole, siis ta lihtsalt lisab hiljem toidule. Lihtsam juurde lisada, kui soolast toitu süüa. :) Mõnes mõttes hea, liigse soola tarbimine polegi hea.

Need lihapallid said, aga üli maitsvad. Nende valmistamine küll üks paras mökerdamine oli. Või olen mina lihtsalt oskamatu? :) AGA see mökerdamine oli seda väärt.

Retsept pärineb SIIT.

Sellest kogusest saab 6 palli.
Koostisained:
- 400g hakkliha (kasutasin hakitud kalkuni kintsuliha)
- soola
- pipart
- sinepit
- hakitud rohelist sibulat (tegin ilma)
- 2 hakitud küüslauguküünt
- 0,5-1 tk hakitud mugulsibulat
- 6 muna
- 1 lahtiklopitud muna
- riivsai
- jahu

Keeda 6. muna umbes 6 minutit ning aseta peale keetmist külma vette. Külm vesi aitab koorel muna küljest lahti lüüa ning on kergem koorida.
Haki roheline sibul, mugulsibul ja küüslauguküüned. Sega need kausis kokku hakkliha ja maitseainetega.
Tööprotsessi lihtsustamiseks klopi juba kaussi lahti muna, võta kaks taldrikut ning ühele kalla jahu ning teisele riivsai. Võid ka hakklihasegu võrdselt kuueks jagada või kuidas endal mugavam on. Mina jagasin kuueks võrdseks osaks ning sain kohe valmis portsu võtta ja mökerdama asuda. :)
Koori jahtunud munad.
Seejärel võta üks muna, rulli seda jahu sees, et kattuks ühtlaselt jahuga. Siis võta paras ports hakklihasegu ning kata muna. Saadud pallike rulli läbi jahu, siis lahtiklopitud munasegu sees ning lõpetuseks riivsaia sees. Pane kohe õliga kaetud pannile praadima või valmista kõik pallid ja prae koos.
Prae kõik palli küljed ühtlaselt pruuniks. Kui see tehtud, siis pane ahjuvormi ning küpseta neid 200 kraadi juures 5 minutit.

Serveeri endale meeldivaga ning naudi! :)




pühapäev, 21. veebruar 2016

Pannkoogi pühapäevad

Juba lapsena olid meie peres pühapäeva hommikud pannkoogi hommikud.
Magasime kaua ja kui ärkasime, siis ninasõõrmetesse jõudis kõigepealt pannkookide lõhn. Mmm, nii mõnus lõhn ärkamiseks. :)


Suvel, kui vanemad töötasid ja meie vennaga kahekesi kodus olime ja kõhud tühjaks läksid, tegime ka ise pannukaid. Venna tegi taigna ja mina küpsetasin. Kuigi see küpsetamine oli nii, et panid taigna pannile ning läksid tuppa teleka ette, sest parajasti käis mõni seebikas või multikas. Kui lõhna tundsid, siis jooksid kööki ning pöörasid kõrbenud pannkoogi ümber. Jäid pliidi äärde, et üks pool poleks nii kõrbenud. :)
Ega me neid kõrbenuid väga ei tahtnud, nokkisime paremad välja või panime suure hunniku moosi peale. Isegi kass ei tahtnud, kõndis tagurpidi minema.
Tavaliselt tuli ka taat meie juurest läbi, kui ta turult tuli ning kiitis, et nii head pannkoogid. Kühveldas moosi peale ja ütles, et hea kõhurohi. Meie naersime ja nokkisime ka kõrvalt mõne kõrbenud pannuka.

Juba alguses, kui me Kaarliga kokku kolisime, hakkasin sisse juurutama seda pannkoogi hommikut.
Minumeelest on niii mõnus istuda kogu perega pühapäeva hommikul ümber laua, lobiseda, tunda ninasõõrmeis värske kohvi ja pannkookide lõhna. Minumeelest pole paremat viisi alustamaks ilusat päeva.

Meile meeldivad ülepannikoogid, minumeelest on neid sootuks kergem küpsetada, kui neid pisikesi. Sinna peale määrid isetehtud moosi või kondenspiima ning iga järgnev amps on parem kui eelmine, et ei jää muud üle, kui rahulolevalt mõmiseda. :)





kolmapäev, 10. veebruar 2016

Hõissa, vastlad!

Ma olin kuni teisipäeva hommikuni lootuses, et ehk tuleb vastlapäevaks ikka lumi maha ning saab ühe pika liu teha. Meel läks täitsa nukraks, kui hommikul nina ruloo vahelt välja pistsin ning maa oli must. Hõissa, vastlad! EKS?! Mida sa siin hõiskad.
Ma isegi guugeldasin, et mis mänge vastlapäeval mängitakse. Vurr oli meeles, mida lapsepõlves meisterdasime. Kondi asemel kasutasime küll suurt nööpi.
Aga neid mänge lapates mõtlesin, et me oleme vist ikka liiga suured selle kõige jaoks, lapsi ka pole kellele tegevusi otsida ja näidata mida vanasti tehti ning klõpsasin kinni.

Meenuvad need toredad vastlapäevad lapsepõlvest. ALATI oli lumi maas, lausa põlvini ning meie küla mäel toimusid erinevad võistlused. Suuremad tuhisesid kambakesi reega mäest alla, suure prantsatusega langesid mäenõlvast madalamale lumega kaetud kruusateele ning liuglesid edasi järvejääle, peaaegu hooga saare peal oleva kase vastu.
Meie, väiksemad, võtsime kelkudega mõõtu - kes saab pikema liu järvele. Ehitasime mäele hüpekaid, tagumikud valusad hüpekalt maandumisest, ninad-kõrvad-suud lund täis, ise kägaras kuskil mitme meetri kaugusel kelgust. Aga ise rõõsad ja rõõmsad.
Maru uhke tunne oli, kui suuremad võtsid väiksemaid küla lapsi endaga reele sõitma. Tuul vuhises mööda, natukene hirmus oli, aga nii lahe kaa!
Sõime kuuma hernesuppi ning ninad olid kuklite söömisest vahukooresed.

Nüüd on aga talve saabudes lume tulek lausa haruldane. Maa mustab või on kaetud lörtsiga, kelgud ja suusad seisavad nukralt nurgas ning ootavad oma aega.
Ja kui ongi lund, siis aina vähem lapsi pistab nina õue.

Nüüd kodukülas ringi jalutades ei näe palju lapsi. Vanasti oli meie küla bussijaam hommikul kooliminejaid täis, nüüd mõni üksik. Vanasti olid järvejääl suured uisuplatsid uisutajatega, lumememmed ja lumekindlused maja ümber, maja seinal lumepallidest jäljed - kes saab palli kõrgemale visatud?
Mäel oli kelgutajaid ja suusatajaid.
Mägi, mis vanasti rõkkas laste naerust on tühi. Enam ei ehita keegi hüpekaid, ei sõida suusajälgi sisse, ei ole katki sõidetud kelkude juppe, keegi ei tee pikki liuge järvele... Nukker on ilma laste naeruta.

Sellele kõigele mõeldes tahaks jälle laps olla. Tunda samasugust rõõmu talvest ja lumest.
Olla pahane vanemate peale, kui nad käskisid tuppa kuivi riideid vahetama minna või õhtul tuppa minna. Nii lõbus oli, et märjad riided ja lumi püksis ei seganud kedagi ning pimeda saabudeski ei tahtnud tuppa minna.

Ma olen väga tänulik, et ma sain laps olla 90-ndatel ning kogenud lapsepõlve ilma tehnika ja oo-suure-internetita. Minu mängumaaks oli ÕU, mängudeks fantaasia vili ning mitte miski ei saaks sellest parem olla. Kõik me sõime mulda ja oh juudas - me oleme veel elus! :)

Aga meie vastlad?

Et natukenegi vastlapäeva tunnet tekitada, siis otsustasin, et keedame hernesupi täitsa ise - otsast lõpuni. Kuna see on aga pikk protsess, siis juba esmaspäeva õhtul keerasime käised üles ning supitegu algas.
Noh, lõpuks tegi küll kogu töö Kaarel ära. Mina panin herned likku ning otsustasin, et lähen nüüd kuuma vanni mõnulema. Jagasin tööd Kaarlile kätte ning kobisin ise vannituppa.
Aegajalt käis Kaarel küsimas, aga suuresti sai ta ilma küsimatagi jagu supist. Supp tuli maitsev, oi kui maitsev. Kokk ei jõudnud kiitust ära kuulata.
Küll aga ilmnes, et tavalisest toidupoest ei saagi suitsuliha ning turg oli juba loomuikult kinni. Pidime maasuitsusingiga hakkama saama, aga supp oli ikkagi I-M-E-L-I-N-E!

Kuna meie ettevõtmine oli mehiselt suur - terve suur potitäis, siis kirja panen ma niiöelda normaalsete kogustega, korraks perega süüa või nii.

Retsepte leidsin mitmeid, aga Toidutare retsept sai meie supi alustalaks.

4 portsjonit.

Koostisained:

- 4dl herneid
- 500g suitsuliha (kondiga tükile arvesta suurem kogus) või seakooti
- 1 sibul
- 1 porgand
- sool
- pipar
- sinep

Kui valmistada supp maasuitsusingiga nagu meie tegime, siis kõigepealt pane herned potti keema. Umbes tunnike keeta kaane all tasasel tulel, vahepeal vaadata ja katsuda, kas herned on juba pehmemad. Seni kuni herned keevad, tükeldada sibul ja riivida porgand ning need kergelt pannil läbi praadida. Kui herned on pehmed (hakanud lagunema), siis on õige aeg lisada sink ning sibul-porgand. Lasta keema tõusta ning seejärel jälle tasasel tulel lasta vaikselt podiseda. Poole tunni möödudes kontrolli. Kui supp on püreesemaks muutunud, siis on supp valmis.
Õige hernesupp on meie arvates selline, et herned on puruks keenud enamus ning ühtne püree tekkinud porgandi-sibula ja lihaga, aga terveid herneid on ka sees. Ei tea kas saab mu kirjeldusest aru. :)
Valmis supp maitsesta enda maitse järgi. Võib lisada ka maitserohelist, nt. peterselli, sellerit, tilli, tüümiani, piparrohtu vms.

Tean, et vanasti lisati hernesupile veel odrakruupe, mis siis samamoodi leotati vees nagu hernedki. Samuti lisati kartulit. Et igaühele maitsele on võimalik seda suppi valmistada. Leidke oma lemmik retsept ning valmistage maitsev hernesupp. Korra aastas see supitegu ette võtta pole midagi hullu ning enda tehtud on ikka kõige parem maitseelamus. :)

Meie oleksime teinud supi nii, kui meil oleks olnud suitsuliha:

Herneid ei pea ilmtingimatta üleöö leotama. Meie omad said paar tunnikest liguneda ning läksid ka väga ilusti pehmeks.
Suitsuliha suurde potti koos veega ning selle aeglaselt keema kuumutanud, aegajalt koorinud pinnale tekkinud vahtu.
Seejärel lisanud supile leotatud herned, uuesti kuumutanud keemiseni, siis alandanud kuumust ning lasknud niimoodi vaiksel tulel, kaane all, podiseda umbes tunnike.
Sel ajal oleks hakkinud sibula ja porgandi ning praadinud kergelt läbi. Lisanud supile ja lasknud veel pool tundi keeda.
Seejärel võtnud liha potist välja, eemaldanud liha kondi küljest ning peale väikesteks tükkidest lõikamist lisanud supile. Maitsestanud soola-pipra-sinepiga ning suurepärane "nagu vanasti tehtud" supp olekski valmis olnud! :)




No ja kuidas saab vastlapäeval ilma vastlakukliteta - ei saagi!


Olen kunagi ammu ise vastlakukleid valmistanud, aga siis tegin neid täiesti tavalisest pärmitaignast. Pidin seegi kord pärmitaigent kasutama, kuid Facebooki "Koogimeistrid" grupis oli juba nädala jagu vastlakuklite pilte jagatud ning ikka ja jälle olla tehtud Olga Kaju retsepti järgi. Pidavat olema super hea ja pehme. Ei kahelnud hetkegi selles, sest kui tema blogisse minna, siis tahaks juba arvuti ekraani lakkuda, sest pildid on juba nii ilusad ja.. maitsvad. :)

SIIT saab Olga Kaju blogisse vastlakukleid piiluma ja vesistama minna.


Valmib 15 kuklit

Koostisained:
- 3 dl keefirit
- 100 g võid
- 25 g pärmi (umbes 10g kuivpärmi. Panin kogu paki (12g) ära)
- 0,5 tl  soola
- 3 spl suhkrut
- 7-8 dl jahu
- kardemoni
Määrimiseks - 1 munakollane
Peale - vahukoort ja soovi korral moosi

Sulata või ja jäta ootele.
Pane keefir potti ning soojenda tasasel tulel, kuni keefir on käesoe. Jälgi hoolega, sest kuumeneb väga ruttu ning ei saa arugi, kui potis on juba kohupiim.
Sega suures kausis pärm suhkruga, lisa käesoe keefir. Seejärel lisa pool jahust, sool ja kardemon. Nüüd lisa jahtunud või ja jätka jahu lisamist järk-järgult, samal ajal taigent sõtkudes.
Sõtkumise jaoks tuleks aega võtta ning teha seda pikalt ja korralikult, kuni taigen lööb kausi ja käe küljest lahti. Valmis tainas kata rätikuga ning jäta sooja kohta umber 45 minutiks kerkima.
Kerkinud taigen jagada 15. võrdseks tükiks ning vormi neist kuklid. Selleks pane peopesa kukli peale ja tee kukli kohal väikseid tugevaid ringe, samal ajal kuklit kergelt surudes. Taigen on pehme ning kuklid ei jää väga tugevalt pallideks ka seetõttu, kergelt vajuvad.
Valmis kukkel aseta võiga määritud või küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lase kerkida.
Määri kuklid pealt munakollasega ja küpseta 200-220 kraadi juures 12-15 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid.
Lase köögirätiku all täielikult jahtuda, seejärel lõika kuklitelt väike mütsike pealt ära. Uurista väike auguke moosi jaoks ning kata vahukoorega. Kõige peale pane äralõigatud mütsike ning puista üle tuhksuhkruga.


Meie saime eile ainult ühe kuklikese süüa, sest kui hakkasin vahukoort vahustama, siis avastasin, et millegipärast on külmikus kaks pakki kohvikoort. Kaarel oli eksklikult kohvikoort ostnud, aga ilmselt olid riiulid juba vahukoorest tühjad ning ta võttis seda, mida veel oli. :)
Üks poolik pakike oli külmikus, mis ei tahtnud hästi vahule minna ning jäi pooleldi vedel, aga saime oma kukli ikka õigel päeval ära söödud. :)
Käiku läksid ka kuklid ilma vahukooreta, sest kuklid olid nii mõnusalt kardemoni lõhna ja maiguga ning niiiii vetruvad ja pehmed. Ka veel järgmisel päeval!
Parimad kuklid ilmselt, mis ma kunagi saanud olen.
See retsept rändab minu retseptiraamatusse ning kuklid valmivad edaspidi ainult selle retsepti järgi.

































laupäev, 6. veebruar 2016

"50 musta varjundit"

Kui viimati kinos käisime, siis nägime, et kinno on varsti see film tulemas.
Arutasime, et võiks vaatama minna, mida need mustad varjundid endast kujutavad ja äkki on hea film.
"50 halli varjundit" käisime vaatamas ja meile väga meeldis. Mulle muidugi rohkem. :)
Vahemärkus: "50 halli varjundit" oli raamatuna tegelikult palju põnevam. Loogiline ka, raamatus saab palju detailsem olla, film kokku tõmmatud.

Kuid tulen tagasi mustade varjundite juurde.
Mis ma oskan siis öelda.. Ma ei läinud kinno suurte lootustega näha midagi VÄGA head, kuid ma lootsin siiski nauditavat filmi. Hallid varjundid olid ju head, mustad peavad siis ka ju olema?!
Aga... Olgu, filmis oli ka kohti, kus sai naerda, kuid üldiselt oli ikka julmalt üle parodeeritud. No ikka väga üle võlli.
Kui tavaliselt paroodiafilmid on kompott erinevatest filmidest, siis see keskendus ainult ühele ning nämmutasid selle nii ära, et lõpuks polnud enam ükski koht naeratust tekitav. Lausa labaseks muutusid "naljad".
Kaarel jäi isegi tukkuma vahepeal. See peaks juba kõik ära ütlema. :)

Saalist lahkusin emotsiooniga: "Möh?! Mida ma just vaatasin?"

Kui ma tavaliselt peale kinos käimist veel muljetan ja räägin, et oh see koht oli hea! ja nii ägedalt ütles seda ja toda. Siis see film ei tekitanud head emotsiooni. Istusin tuimalt autosse, küsisin Kaarlilt, et noh, mis arvad ning mõtlesin, et tahaks ära koju magama minna.

Treiler oli palju põnevam ja lubas rohkem, kui film pakkuda suutis. Aga eks ta teaserina olegi mõeldud, et inimesed üldse vaatama läheksid.

Hinne: Hindan 5 tärni süsteemis
 Seekord tulevad hädised ★★
Need tärnid on ka suuresti ainult sellepärast, et "50 halli varjundit" põhjal tehtud ja mõne üksiku itsitamismomendi eest.
Kui ma väga õel tahaks olla siis annaksin ainult 1 tärnikese, sest ma raiskasin oma viimased kinkekaardid SELLISELE filmile?!

Palun ärge rohkem selliseid filme tehke ja näidake! :)




Foto: SIIT