Lehed

neljapäev, 31. märts 2016

Vaikusest

Juba pikemat aega, tervenisti kuu, on siin blogis olnud vaikus. Põhjuseid on mitmeid, miks ma kirjutanud pole. Eelkõige see, et pole olnud üldse motivatsiooni ja tahtmist kirjutada.
Kui olengi mõelnud, et vot homme võtan ette, siis see homme libiseb kuidagi nii kiiresti käest, et ei jõuagi kirjutamiseni ja kui tekibki hetk, et nüüd võiks, siis ma nagu ei taha. Istun ja vahin valget lehte enda ees ja ei tule tuhinat peale. Kõike muud vaja teha, aga ometigi mitte kirjutada.
Varem oli kirjaneitsi minu sees rohkem õhinal, aga nüüd ta kuskile ära kolinud vist. Läks ilmselt puhkama, kevadväsimus tuli peale. 😊

Teemasid on küllaga millest kirjutada, mul on mustandite kaustas terve hunnik poolikuid kirju, mille lõpetamiseni pole jõudnud.
Kuigi ma pole agaralt kirjutanud, siis olen ikka üles märkinud, et millest tahaksin ühel hetkel kirjutada. Muudkui kuhjus see mustandi kaust ja nüüd vaatan hirmunud pilguga, et kas hakkan seda kõike järgi vorpima...
Tahaks kirjutada kus me vahepeal käisime, mida teinud, mõned pildipostitused, mõni hea retsept..

Toimetamisi ja tegemisi on ka küllaga olnud terve kuu.
Viimased kaks nädalat oleme suurema osa ajast kodust ära olnud ning õhtuks nii väsinud tegutsemistest, et kohe mitte ei raatsi klaviatuuril veel tunde klõbistada.

Eks ma selle blogi tegingi ju, et jäädvustada hetki, kuid samas ka kirjutada, siis kui ma ise tahan ja tuhin peale tuleb, mitte kohustusest.
Loomulikult on rõõm statistikat vaadata, et ikka käiakse ja loetakse minu kirjutatut, kuid ma pole oma blogi väga reklaaminud ning eesmärk pole olnud see, et koguks tohutult lugejanumbreid. Kuigi viimasel ajal ma ikka klõpsin seda statistika nurgakest ja mõtlen, et kas peaks kapist välja tulema ning oma blogile natukene reklaami tegema, kui kõik kirjutatud saab.

Siiski olete kõik minu blogisse oodatud.
Suure rõõmuga võtan teid siin vastu ning loodan, et minu kirjutatust leiab igaüks midagi sellist, mis teda kõnetab või huvi pakub. 😊

Igatahes, long story short.. Ma nüüd järgemööda üritan järje peale tagasi saada ning kirjutan kõigest millest plaanisin ning muidugi ka uutest tegemistest ja mõtetest.
Ka ajaliselt jäävad need postitused kõik märtsikuusse, siis kui sai käidud-oldud-tehtud, ei hakka neid uude kuusse kõiki kuhjama.

Võite ka siia postituse alla või postkasti kirjutada, et millistest teemadest ma võiksin kirjutada või ehk on teil mõni küsimus mulle/meile. Vastan heameelega.

Lugemiseni!

😘


esmaspäev, 21. märts 2016

Talv tuli tagasi!

Eile oli nii super kevadilm, et täna hommikul aknast välja vaadates oli üllatus suur. Aina sadas ja sadas juurde ning külmakraadegi rohkem.
Siiski pakkisin end soojalt riidesse ning läksin õue. Tegin väikse ringi õuel koos koertega ning läksin vaatasin mis poisid teevad. Lükkasime lund, sest seda valget kraami oli ikka ohtralt maha tulnud ning mängisime Totuga palli.
Hiljem otsustasin metsa kõndima minna jälle. Kaks päeva järjest küll ilmselt ei vea, kuid saab patareisid laadida taas ning rahus ja vaikuses olla. Jalga ka natukene harjutada, aga mitte liiga teha. Ikka veel paistes on ja eilne pikem metsas kondamine tegi ka natukene liiga.. 😔

Täna tuli ikka korralikult sumbata. Lund ohtralt ning teerajad kadunud. Kui eile sai vaikselt hiilida sambla peale astudes, siis täna saatis igat sammu krudin.
Vedamise kohta nii palju, et metsatukal mööda hiilivaid valgeid pepusid nägin ning keegi tuhises ka kuusetukas mööda. Muidu nägin ainult palju jalajälgi, magamisasemeid ja pabulaid.
Mulle on alati meeldinud metsas tuiata ja jälgi uurida ja loota, et tasakesi hiilides ka mõnda metslooma näeb. Aga eile nii ligidalt kitse luurates tekkis kohe hasart, et pidin täna tagasi metsa minema. Kedagi küll pildile püüda ei õnnestunud, peale pead ära pööravate koerte, kuid siiski oli mõnus sumpamine.😊

P.S: Nende südametaoliste elementidega on see teema, et mul on komme kõik asjad, mis vähegi mulle südameid meenutavad, üles pildistada. Armastuse otsimine ja leidmine erinevates asjades. 😊 😍












pühapäev, 20. märts 2016

Plirts-plärts, märts!

Saabusime laupäeval Põlvamaale. Kodust ära tulek oli maru tore - Kaarel käis aina auto ja korteri vahet, madratsid ja mis ta kõik autosse ära vedas. Juba pikemat aega räägib, et vaja miinuskraade, et saaks madratsid välja viia ja katted ära pesta. Mida aga polnud olid miinuskraadid. Nii et kui lumi jälle maha sadas ja külmakraadid saabusid, oli ta vist küll täiega häppi. 😊

Auto oli kraami nii täis, et kui tavaliselt on meil suur riidekott kaasas ja tunne nagu koliks, siis seekord kolisime nagu päriselt.
Maale jõudes oli pesu pesemise ralli ja madratsite - vaipade laiali vedamine. Ilm oli mõnusalt päiksepaisteline, aga küllaltki krõbe.

Pärastlõunal oli väike pidulaud, sest äial oli nädala alguses sünnipäev, nüüd siis tähistasime pereringis. Hiljem mõnus saun - ütlen mina, kes varem väga ei armastanud sauna - võimalusega peale leili jääauku hüpata. Eem.. ei aitäh! Pärast sauna lihtsalt lesisin ja nautisin. Mingil hetkel ilmus välja ka pudel kesvamärjukest nagu siin kombeks on saunaõhtul/ööl miskit mekkida. Mustsõstra viin oli täitsa uudis mu jaoks. Huvitavalt maitses. Peale ühte pudelit ja naljakat filmi suikusime vastu hommikut magama. Poisid tukkusid tegelikult juba enne filmi lõppu, minu asi oli nad ilusti teki alla kamandada. 😊

Pühapäeval ärgates oli nii ilus päiksepaisteline ilm. Nagu tellitult nii super ilm - kevad algas juuuu!  Lõpuks ometi ilusad päiksepaistelised ilmad ning lumi hakkab taanduma.😄
Vaatamata valutavale jalale otsustasin siiski natukene ringi jalutada. Haarasin ka muidugi fotoka kaasa, et hetki pildile püüda.
Käisin uudistasin lumi- ja märtsikellukesi, isegi mõned pead tõstnud sinililled leidsin. Päikesekiired paitasid põski, veed sulisesid tasa ning linnukesed siristasid.









Maalolek mõjub tõsise zenina. Ümberringi mets, naabreid pole, linnakära jääb ca 10 km kaugusele. Pole linnast üldse kaugel, aga metsa sees ja nagu muust maailmast lõigatud. Vaikus - täielik vaikus! Vahel on nii hea see vaikus, mõtiskled aina oma mõtteid ja hoopis teistsugune hingamine tuleb siin. Patareid on ääreni täis ja rahu võtab võimsust.
Nii ka täna seadsin sammud metsa. Jätsin mehed tööd tegema, ise võtsin fotoka ühes ja läksin. Jalutasin, aegajalt seisatasin ja kuulatasin. Ainult puude käuksumist oli kuulda, mis tuule käes liikusid. Taamalt võis aegajalt linnusirinat kuulda.
Kõndisin sihitult mööda metsa. Olen nendes metsades juba päris tihe külaline, et kõik oleks justkui läbi kammitud, aga samas on ikka avastamist.
Uudistasin ringi, et kas näeb mõnda linnukest, aga mu silmanägemine on halvemaks läinud ning praegustest prillidest enam ei piisa. Kaugele vaadates kissitan ja üpris nõela niidikuhjast otsimine. Mind muudab päris kurjas ja samas ka nukraks see olukord. Tobe kissitamine külge hakanud ning ühtlasi on ka vaateväli kõvasti häiritud. Vahel on küll paraja pimekana tunne. Kuni mai keskpaigani pean kissitama ja uduga leppima, siis saab alles silmaarsti juurde.

Hakkasin tee poole liikuma, et lähen üle tee metsa, kui silmanurgast nägin liikumist. Nägin kuidas kraavi kuuskede vahele maandus suurem kirju lind. Nuputasin, et ei tea kas on metstuvi või hoopiski metsis. Hakkasin kraavi poole hiilima, aga selle asemel, et madalamast ilma oksteta kohast minna, valisin mina ikka raskema tee. Enne kraavi oli kõrgem koht ja nüüd ma ukserdasin sealt üles ning suure krabinaga läbi kuivanud okste. Nooo tubli tüdruk! Nägin kuidas kraavist jooksis metstuvi välja nagu peata kana, seejärel tõusis õhku ning maandus üle tee olevas metsas. Mina otsustasin loomulikult järgi minna, mis sest et see väike linnuke kõvasti käbedam, kui mina ja hea kaitsevärviga. Ringiga ei raatsinud minna, et väärtuslik aeg läheb raisku - läbi kraavi. Kraav parajalt sügav, lumekihist libe, põhjas jää ning omajagu roikaid jalus. Komistasin loomulikult esimese roika otsa ning napilt oleks kõhuli kraavi lennanud. Sain ühest puust kinni haaratud ning jäin ikka jalule. Selle haaramise käigus sain loomulikult oksaga piki vahtimist. Tundsin kuuse maitset suus. Ptüi!
Ma muretsesin kaelas rippuva kaamera pärast rohkem, kui sellepärast, et mu vasak haige jalg nüüd veel valusam ja et pikali käies oleks siruli kraavis ägisenud. Ei, kaamera tähtsam. 😄

Ilmselgelt see metsatuvi oli juba ammu teiselpool metsa, nii kaua kuni ma sealt kraavist välja ukerdasin. Ebaõnn nagu ikka.
Jalutasin rahulikult, nautisin metsa vahele tungivaid päikesekiiri. Pöörasin pea raiesmiku poole ja mida ma nägin, 4 kitse hiilisid metsa poolt raiesmikule läbi vaarikapõõsaste. Varjusin ühe puu taha ning läbi fotoaparaadi jälgisin, kuidas üks kits tuli raiesmikul lagedamale platsile välja, uudistas ümbrust ning seejärel järgnesid teised talle, kui olid veendunud, et on turvaline minna. Hetkega olid nad tee ääres olevate puude vahel, et ainult valged pepud paistsid ning silkasid üle tee. Ma ei jõudnud nii kiiresti fotoka nuppugi vajutada, kui nad juba kadunud olid. Olin natukene nördinud, et kiiremini ei reageerinud, aga rahul, et ühegi pildile sain nii ligidalt.
Otsustasin ringiga põllu äärde minna, et äkki veel mõni kits kooserdab põllu peal. Ronisin parajasti kividelt maha, kui märkasin liikumist metsa ääres. Jäin seisma ning veendusin, et üks kitseke kõndis edasi-tagasi seal ning ilmselt veendus, kas on turvaline metsa jalga tõsta. Ilmselgelt oli ta minu kõndimise krabinat kuulnud. Kükitasin ruttu juurika taha ning jäin ootamas, mis edasi saab. Kits tuli uljal sammul metsa, et suutsin ta vahepeal silmist kaotadagi. Hiilisin vaikselt samblale astudes ühe suure puu taha ning jäin ootama ja vaatama, kuhu ta kadus. Mul oli loomulikult õiget värvi riided hiilimiseks ka - tumeroosa jope. Lootsin, et kitsed on värvipimedad! 😊
Kits hiilis ka samal ajal, minust ca 100 meetri kaugusel. Suured kõrvad liikusid ning ma üritasin väga vaikselt olla. Ärevus oli sees, et olen talle nii ligidal ja ta ei märkagi mind. Liikus mulle lähemale kindlal sammul, mina üritasin teda puude vahelt pildile saada, aga kuna põõsad ja puud olid ees, siis tahtsin talle ligemale saada. Hiilisin nagu varas kikivarvukil samblale astudes. Tema tüüris kindlal sammul edasi, aegajalt seisatades kuulates ja nosides. Läksin liiga ahneks tahtes veel ligemale saada, kui enam jalge ette ei vaadanud ning suure kragina saatel astusin oksale ning kits põgenes tuhatnelja.



Olin rohkemgi, kui rahul, sest senimaani pole õnnestunud nii ligidalt nähagi neid bambisid. Põgenevad kabuhirmus, kuigi ma ei taha neid ju ära süüa. Nad vist ei tea seda. 😊

Otsustasin, et tänaseks aitab. Olin juba päris arvestatava maa maha kõndinud ning haige jalg tahab rahu pärast kraavis möllamist.