Lehed

esmaspäev, 25. aprill 2016

pühapäev, 24. aprill 2016

Ida-Virumaa trip videopildis

Me käisime eelmisel nädalavahetusel (16.04) Ida-Virumaal ringi sõitmas ning ma mõtlesin, et proovin filmida meie seekordset sõitu.

Vaatan siin ikka aegajalt teiste videosid ning mõtlen, et niii tore - tahaks ka! Et videoga näeb kõik ära ja pikki blogipostitusi justkui kirjutama ei peakski. (Ma nagunii kirjutan ka postituse, pole lihtsalt veel jõudnud.)

Nii ma siis seekord võtsin sihi, et filmin kõiki kohti, kus käime. Peab küll tõdema, et kõiki kohti ei filminud ning mõned kohad jäid videopildina klipist välja ning asendusid piltidega, sest ma ei saanud enam jagu.

Aga filmimisest. Noh.. Ütleme, et kõige lihtsam see just polnud.
Ma olen küll varem ka mõned korrad oma fotokaga filminud, aga selliseid lühikesi klippe ja mitte nii mitmeid samal päeval järjest. Ja seetõttu pole ma kõige paremas sõbrasuhtes ka selle fotoka videopildi seadistusega. Ma ei osanud esimese raksuga fotokat filmimagi panna, et millest me räägime, eks. 😄
Kui ma siis lõpuks meenutasin ja kaamera filmima sain, ei saanud ma seadeid paika.
Siis tahtis käsi ära surra. Polnud üldse mitte lihtne seda kaamerat (Nikon D3200) pikalt ühes käes hoida. Unistasin fotoka rihmast, millega oleks mugavam käes hoida ja käsi oleks paremini toetatud. Kaarel naeris, et mul on selfipulka vaja. Mul oli statiiv ka kaasas, aga ega ma seda siis autost välja ei võtnud.😄
Videopildi stabiilsusest ei hakka ma parem rääkimagi.
Ja kõndimine... Ma ei arvanudki, et ma nii tönts-tönts ühelt jalalt teisele kõnnin, et iga samm on videos kajastatud. 😄

Ma võiks pikalt loetleda, et mis oli või läks valesti, aga eks te näe ise mu algelises videos, et mis vead kõik on.
Teiste videosid vaatan, siis on kõik nii ilus. Pilt ei hüppa nii nagu mul ja.. No kõik on ilus! Minu oma aga.. Ma ei saa nüüd öelda, et mulle üldse ei meeldi. Meeldib küll! Esimene pikem ja ISE kokku klatitud video ning õppisin selle käigus palju. Eks esimene läheb ikka aia taha. 😊

Videot monteerisin lausa kaks õhtut järjest kokku. Vahepeal olin juba minestamise äärel ja käega löömas. Kui algul mõtlesin, et no kui raske see ikka on, siis lõpuks ma ikka juba katkusin juukseid peast ning vandusin, et never again. 😄 Siis aga hakkasin mõtlema, et no see esimene hädine sai tehtud ja kõvasti targem nüüd, et peaks ikka veel proovima. JA et mul on ju see seebikaamera ka kuskil, vot, prooviks tollega! 😄 Nii, et ilmselt ma ikka veel filmin teinegi kord.

Aga pikema jututa (hilja juba), minu tagasihoidlik video teile vaatamiseks.


Loodan, et teile meeldis minu esimene videokene, mida ma nii püüdlikult meisterdasin.
Tagasiside ja nõuanded oodatud järgmiseks korraks!

Kirjutamiseni!


reede, 22. aprill 2016

Nartsissipõld + Peipsi ääres

1880. aastate lõpul olla kunagise Singli talu peremees Peep Sibul oma maadele nartsissid kasvama pannud. Kui uus elamu kaugemale ehitati, siis jäid nartsissid vanale platsile edasi kasvama ning igal aastal ikka ja jälle pakkusid õiteilu ning vähem kui poolehektarilise maalapi kollase õitemerega katsid ajapikku.
1964. aastal võeti lillede kasvukoht, kui ainus teadaolev kollase nartsissi looduslik kasvukoht Eestis, kaitse alla.

Nii seadsime ka meie sammud Tartumaale Vara valda Sookaldusele, otse maantee ääres kasvavat kevadist ilu vaatama. Ühtlasi on tegemist ka Aleksander Sibula sünnikohaga, kes oli Eesti raamatukogunduse arendaja ja raamatukoguteadlane. Aleksander Sibula 130. sünniaastapäeval novembris 2014. aastal avasti temale pühendatud mälestuspink ja infotahvel. Sibula Singli sünnitalu oli juba 1984. aastal tähistatud maakivile paigaldatud mälestustahvliga.





Kuna me juba sealkandis olime, siis mõtlesime, et lähme käime tiiru Peipsi ääres ka ära.










neljapäev, 21. aprill 2016

Lobajutt

Olin siin nädala alguses natukene tõbine ning voodist väga kaugemale ei jõudnud. Nõrk oli olla ja esmaspäeva ilm oli ka sombune, et väga ei motiveerinud liigutama ka.
Teisipäeval oli juba natukene parem olla ning käisime sõbrannaga kõndimas. Tagasihoidlikud 4.41 km tuli ära. Jalg on natukene parem, kuigi väga kiireid samme astudes, annab jälle tunda.
Ühesõnaga suht laisk nädala algus oli.
Eile ja täna tabas mind aga suur tuhin koristada. Tõmbasin sahtlid lahti ja muudkui aga loopisin asju ära. Alles mõni kuu tagasi tegin seda, aga juba oli sahtel mittevajalikke pabereid täis ja oi kui sassis. Kes küll pidevalt sassi ajab sahtleid-kappe, mina ju ometigi mitte?! 😊

Koristamistuuri käigus jäi mulle aga näppu üks vihik, kuhu ma hakkasin üht lugu kirja panema, kui ma olin 18 aastane. Mul oli suur unistus, et ühel päeval annan ma oma raamatu välja. Unistasin, et teeniksin väikest taskuraha oma raamatutega ning oleksin õnnelik seda tehes, sest kirjutamine oli minu üüüratult suur kirg. Ma isegi mõtlesin, et millise nime alt ma oma raamatu välja annaks. Noh nagu Kerttu Rakke pole päriselt Kerrtu.

Olen seda varemgi aegajalt sirvinud, aga nüüd istusin voodil, lugesin süvenenult ning pidin tõdema, et kõige hullem polnudki, kirjaneitsi nagu ma tol ajal olin.
Kohati ajas muigama küll, aga polnud üldse mitte paha looke. Kuidagi armas ja südamelähedane, et sellest vihikust ma loobuda ei tahtnud.
Mõtisklesin, et mis ainetel ma seda kirja panema hakkasin, miks ma kirjutamise pooleli jätsin ning kui vahva oleks, kui saaks selle loo lõpuni kirjutada.
Vaatasin kirjatükki ning arutlesin mõttes, et kuidas võiks see edasi minna, aga kas ma suudaksin oma mõtetega ajas tagasi minna nii, et ma oleksin peaaegu see sama tüdruk - 18 aastane, kutsekooli esimesel kursusel õppiv neiu. Ilmselt mission impossible.
Kuigi ma tean väga hästi, mis deemonid mul kapis olid ja miks ma üldse seda lugu kirja panema hakkasin.
Ühtpidi oli see päeviku eest. Ma sain ennast tühjaks kirjutada, aga samas ei tahtnud seda nii mustvalgelt kirja panna vaid lisasin vürtsi juurde ning ilustamist oli palju. Tegin sellest loost justkui oma muinasjutu. Kogu halva üritasin pöörata heaks, mida tegelikult polnud ning millest salamahti unistasin.

Eks  mul on see unistus tänini -  unistus kirjutada, aga mitte kuskile sahtli põhja või ainult blogiga piirduda, vaid kirja panna raamatu vääriline lugu.
Ärge saage minust nüüd valesti aru, mulle väga meeldib blogida ja edasi anda oma emotsioone ja tegemistest - käimistest kirjutada, aga OMA RAAMAT tundub kordades ahvatlevam ju.
Tõsi, unistused ei saa ilma tegutsemiseta ka täituda ning see on ilmselt üks suurimaid komistuskive, et see The Book on ikka veel kuskil vahupilvel kükitav kättesaamatu asi.

Selle konkreetse loo põhjal mõtlen, et kuidas ma avalikustaksin selle. See on minu lugu, põhineb minuga juhtunul ning see oleks justkui enda paljaks kiskumine maailma ees. Kogu tõde välja ei kooru küll, ühtpidi muinasjutuline, teistpidi kurb reaalsus. Mõneti ka õpetlik lugu, et millega üks 18 aastane õppiv neiu silmitsi seisma ei peaks ega tohiks...
Siis aga mõtlen, et sahtlis seisab mul see lugu, mida lõpetada ilmselt ei oskaks ning välja anda ei tahaks/julgeks, siis millest ma kirjutaksin? Kas mul on üldse ühtki lugu endas, mida edasi anda? Kas keegi üldse tahaks lugeda minu kirja pandud või seisab mu raamat lõpuks allahinnatud raamatute sektsioonis ja keegi ei taha seda koju viia, kuni kaob üldse ära unustusse.
Järjekordne vabandus mitte tegutseda, eks. 😊

Nii ma siis siin kodus nuputan, et kuhu see kirjaneitsi kadus, kel oli enne vähemalt nii palju pealehakkamist, et võtta paber ja pliiats ja panna oma mõtted paberile...


Foto: SIIT



reede, 15. aprill 2016

Sõbrannal külas

Polnud sõbrannaga tükk aega kokku saanud ning veel rohkem aega tagasi käisin tal ise külas. Kuna ta on hetkel ka kodune, sest veekeskuses libises õnnetult ja jalg kipsis, siis mõtlesin võimalust kasutada ja talle külla minna. Õnnetukesele seltsi pakkuma.
Nii saigi siis kokku lepitud, et olen minemas.

Kolmapäeva enne lõunat pakkisin ennast ja külakosti kokku ning Kaarel lubas mu bussijaama viia. Sõitsime bussijaama poole, kui tabasin end mõttelt, et ei tea millisest peatusest buss läheb ning kuidas kaardiga maksmine käib. Pole väga kaua aega sõitnud maaliinidega ja mäletan, et ema millalgi mainis, et bussi väljumis koht muutus. Pabistasin, et jään bussist maha, sest otsin õiget peatust taga.
Muidugi väljusime kodust natukene hilja ka ning märkasin, et bussi väljumiseni on ainult 5 minutit, et väga napilt läheb. Nii viis Kaarel mind hoopiski Kaare peatusesse, et siis on kindel, et ikka jõuan bussile.
Kaare peatuses sain natukene oodata ning tuligi buss. Õnneks! Ei jäänud maha! 😊
Peatuses oli veel inimesi ning mõtlesin, et kui keegi samale bussile end sättima hakkab, siis lasen nemad enne ja selja tagant uurin, kuidas see kaardi süsteem käib. Selgus, et väga moodne tahvli süsteem bussijuhil, kust ta valib peatuse ning kaardiomanik peab kaardi suuruse validaatori juures kaarti hoidma, et kaks piuksu ära teeks ning ongi pilet olemas.

Vanasti sõitsin tihti maaliini bussidega ning selle aja jooksul juba muudeti mitu korda maksmis süsteemi. Sai loomulikult ka sulas, aga kuna kogu aeg sõitsin, siis oli mugavam, kui oli kaart. Sai soodukat ning ei pidanud sularaha kaasas olema. Kuigi oli soovitatav, sest talvel kiibid ei töötanud tihti ning siis pidi rahakotis tuulama.
Tartu linn võttis kasutusele kiipkaardid linnaliinidele ning maaliin võttis samasugused kaardid natukene varem kasutusele. Nii hea ühtne süsteem nii linnaliinide, kui ka maaliinidega sõitmiseks. Lisaks saab selle kaardiga ka teistesse linnadesse sõita GoBus bussidega ning Tallinnas bussi-trammi-trolliga sõita. Nii mugav!

Aga ma ei pidanud ju üldse bussikaardist kirjutama! Kaldusin teemast kõrvale!

Igatahes.. Mõnus päiksepaisteline ilm oli, istusin bussis ning nautisin läbi akna päikesekiiri. Sõit läks kähku ning juba varsti olingi Nõos.
Jalutasin sõbranna poole, uudistasin ringi ning mõtlesin, et kui kaua ma pole Nõos käinud ning meenusid vanad ajad. Kooli ajal ma põhimõtteliselt olingi kogu aeg seal. Peale tunde kooserdasime alevikus ringi, läksime sõbranna poole ning alles õhtul, mõnikord viimase bussigagi läksin alles koju. Naeratus tuli huulile, kui mõtlesin tagasi neile aegadele, põhikooli aegadele.
Oh, me olime sõbrannaga nagu sukk ja saabas. Alates 5. klassist olime põhimõtteliselt lahutamatud. Igal pool käisime koos, tegime igast tobedusi, meid peeti isegi õdedeks ning iga asja peale itsitasime. Ja seda itsitamist oli kõvasti. Iga väiksemgi asi ajas naerma ja siis me muudkui aga kõkutasime ja kõkutasime ja muudkui aga kõkutasime.. Isegi kutseka esimesel kursusel jäime me peale tunde, sest itsitasime tunni ajal nii palju, et kirjutada ei jõudnudki. 😄

Aga aeg muutub, meie muutume ning oma igapäevaste toimetuste kõrvalt ei leia justkui enam aega sõprade jaoks. Me küll kohtume mõne kuu tagant, natukene võõramana jälle ning vahel ma nii igatsen kooliaega. Kui me olime lähedasemad. Poolelt lauselt mõistsime üksteist, meil oli nii palju rääkida kogu aeg, ühiseid tegemisi..
Kukkusin nüüd heietame. Ilmselgelt ei saa miski olla selline nagu kooli ajal, 10+ aastaga muutub kõik ja PEABKI muutuma. Kuid aegajalt ikka meenub ja kipub igatsema. Kõik me kindlasti igatseme mingit aega oma elust, eks?

Möödunud kolmapäeval veetsime aga mõnusa pärastlõuna - õhtupooliku.
Kõik asjad said räägitud - mehi kirutud 😄, mehi kiidetud, kehakaalu kirutud (põhiteema vist naistel), tervisest pajatatud (õudsad penskarid oleme juba), vanadest koolikaaslastest keda nähtud või kellest miskit kuulnud (kui Facebooki poleks, siis ei teaks kellestki midagi vist 😄), rahateemadel räägitud (suurem osa ajast kirutud, et miks küll kunagi pole seda 😄), natukene unistatud ja nii see aeg lendas.

Nüüd on jälle vahva olla, et sõbrannal külas käidud ja maast-ilmast räägitud ning ootama jääda kuna on jälle rõõm taaskohtuda. 😊






pühapäev, 10. aprill 2016

Tartu Parkmetsa jooks

Eile toimus Tartus Sanatooriumi Parkmetsa jooks, juba 5., mis avas Tartus ja Tartumaal jooksu- ja kõnni hooaja.




Juba märtsikuus rääkisin Kaarlile, et võiks minna. Tahtsin sel aastal end rohkem proovile panna. Enda jaoks, et vaatan kui kiiresti ma selle maa läbi kõnnin. Distants oli 7km, mis polnud palju iseenesest, sest tihtilugu kõnnime sellist maad läbi sõbrannaga.
Kaarel jäi nõusse ja niisiis registreerisingi meid ära - Kaarel jooksu ning mina ajavõtuga kõndi. Kutsusin ka sõbranna kaasa, et seltsis segasem ja lõbusam. Temal jäi küll see üritus ära lõpuks, sest kahjuks kukkus ta nii halvasti, et jalg pandi kipsi.

Hakkasin juba valmistuma, käisin rohkem kõndimas, ka Kaarel käis mõned korrad jooksmas. Enne tähtsat päeva käis ta ja jooksis paar korda raja ka läbi.


Kuid siis, märtsi alguse poole tegin oma jalale liiga ning kõndimisega oli mõneks ajaks tuuga. Absoluutselt kõndida ei saanud, pahkluu piirkonda lõi valu, et vaevu sain jalale astuda. Andsin jalale puhkust, kreemitasin ning tundus, et hakkab paremaks minema. Hakkasin uuesti tasapisi kõndima ning jalg andis oma olemasolust jätkuvalt teada. Nüüd lõi juba valu ka põlve piirkonda ning aegajalt ka puusa piirkonda, nagu keegi torgiks kanni sukanõelaga.
Noh, ilmselgelt siis ei saa kõndida. Läbi valu muidugi sai natukene ikka kõnnitud ja ilmselt hullemakski asi tehtud. Arsti juurde ma muidugi ei läinud, mis sest et valu oli vahepeal ikka päris suur ning pahkluu piirkonnast ka paistes. "Ah, vana vigastus annab tunda ja ilmselt koormuse tõttu ka." mõtlesin ma. Mis need vaesed jalakesed tundma peavad, nagu tikkude otsas vaadi tassimine ju. 😄
Andsin jalale ikka rahu ja kreemitasin agaralt, sõbranna soovitusel hakkasin sööma ka Bio-Glucosamine tablette liigestele.

Kätte jõudis eilne päev ning sisimas ma tegelikult teadsin, et pole vist kõige õigem mõte minna, aga ma olin endale pähe võtnud, et lähen ja kõik. Andsin ju jalale rahu ja enam valutanud ka polnud!

Nii me siis eile tõmbasime spordiriided selga ning suundusime Parkmetsa poole. Facebookis olin paar päeva varem oma "Teekond parema minani" kausta postitanud võistlusnumbritega pildi ning hõiskasin, et stardis näeme - iseasi kas ka finišis. Sõnusin ära, kurat!

Saime oma ilusad rinnasildid kätte, kõndisime veel ringi ning varsti hakati treeneri juhendamisel soojendust tegema. Läksin ka, et teen kere soojaks. Painutasime nii ja naa, jalavenitusi tehes tundsin jalas imelikku tunnet. Suutsin ainult mõelda, et palun ei, mitte täna. Homme võin pikali maas olla, aga palun mitte täna.

Suundusime stardijoonele, soovisin Kaarlile edu. Vaatasin veel ringi, kas näen mõnda tuttavat, kui oli juba start.
Esimesed jooksjad olid juba pikalt eest läinud, kui kõndijad stardijoonelt üle astusid.
Mõtlesin kellelegi sappa võtta, et hoiab tempot ning ei kuku kuskile taha ära üksinda. Kepikõndijad tuhisesid mööda, inimesed, kes olid kõndijate lindi taga - jooksid. Mõtlesin, et milleks siis üldse end kõndijana registreerida, kui tuled nagunii jooksma. Kõik üritasid ettepoole saada. Mina kõndisin oma tempos rahulikult edasi.
Hullumaja või noh psühhiaatriakliiniku juures tundsin, et jalg hakkab tunda andma. Jäin korra seisma ning sidusin tossu paelad lõdvamalt, et need ei pressiks. Kukkusin ära viimaseks ning rühtisin teistele järgi. Kõnnin ja kõnnin ning tunnen aina rohkem rõhuvat tunnet jalal ning pahkluu juurest lööb sellise valu läbi, et hakka või nutma. "Ei, ma suudan veel edasi minna." mõtlen. Siis tuli juba meeleheide ning mõtlesin, et kuidas ma veel 5 km niimoodi kõnnin. Enne pannakse finiš kinni, kui ma kohale jõuan. Oleks pidanud lastejooksule minema! 😄
Aga ega ikka ei suutnud küll, napilt 2 km kõnnitud ning ma juba ägisesin. Jäin seisma ning kaasa kõndinud korraldaja tüdrukud jäid ka seisma. Ütlesin, et minge edasi, ma ei tule. Nemad ikka, et ei, me ootame ära. Kõndisin natukene edasi teeristini, keerasin natukene paremale ning jäin seisma. Tüdrukud vaatasid nõutult üksteisele otsa ning ütlesid, et teisele poole peab minema vist ikka. Vastasin, et nii on, aga ma jätan pooleli, ärge minu järel oodake. Lippasid teistele võistlejatele järele ning mina kooberdasin tagasi algusesse. Jalg oli nii valus, valu kiirgas põlve ning jälle see sama tagumikku torkiv tunne. Hoidsin end tagasi, et mitte nutma puhkeda, sest tõsiselt valus oli. Mul oli endast hale, olin kuri et ma arsti juurde ei läinud, aga samas olin ka nii pettunud. Niii pettunud, et esimene reaktsioon oli, et ma ei lähe enam mitte kunagi ühelegi võistlusele.

Kõndisin pargi poole, kui nägin Kaarlit jooksmas, umbes pool maad oli veel ees tal joosta. Nii tubli!
Kui tagasi starti/finišisse jõudsin, siis esimesed võistlejad hakkasid juba saabuma. Möödas oli natukene üle 20 minuti ning esimesed jooksjad hakkasid jõudma - eriti kibedad.

Istusin pingil, vaatasin lõpetajaid, haletsesin end, vahtisin oma jalga, mis oli vahepeal paiste läinud ning ootasin Kaarlit. 40 minutit hiljem jõudis ta finišisse. Nii tubli aeg, sest ise rada läbi joostes oli ta seda teinud umbes 50 minutiga. Nii-nii tubli, arvestades, et ta polnud enne võistlust üldse palju jooksnud. Mingit aega me taga ei läinud ka ajama, Kaarlit ei huvitanud see aeg näiteks üldse, aga ikka tore teada ju, et esimeselt võistluselt tuli päris hea aeg ning oled end ületanud.


Nii siis esimene võistlus lõppeski minu jaoks. Ei saanud veel alatagi õieti, kui juba läbi oli.
Kui natukene seda asja seedin, siis ilmselt päris käega ei löö, aga peaks ikka rohkem valmistuma ning kui ikka mingi koht häda teeb, siis ei tasu üle oma varju hüpata. Ilmselt niipea siit blogist ühegi võistluse osavõtu kohta lugeda ei saa, aga millalgi ehk ikka. Never say never.

Kaarel oli see-eest väga väga tubli ning ainult kiidan teda, et ta viitsis üldse võistlema minna ning nii tublilt sammu pidas. Nii uhke! ♥

Olge tublid, minust targemad ja ärge endale liiga tehke! 😊

reede, 8. aprill 2016

Ebaõnnestunud käik Tallinna ja meie uus suksu

Peale eelmise auto müüki oleme olnud mitu mitu kuud jalamehed. Kui kuskile oleme tahtnud minna, siis oleme minu vennalt autot laenanud. Maale rongiga käinud või siis osad käimised ära jätnud.
Suur oli rõõm, kui Kaarel möödunud kuu keskpaigas leidis sobiva auto ning tellis ära. Nüüd jäi üle ainult oodata. Nädalad möödusid linnulennul ning peale ühte kõnet ettevõttele, kes meile auto tooma pidi, selgus, et auto on varsti varsti kohal. Sai kõik ostuks vajalikud paberid korda aetud ning paari päeva pärast oligi auto Tallinnas.

Möödunud pühapäeva õhtul hakkasime uurima, et millega me siis pealinna sõidame. Valisime kõige odavama bussipileti ning ostsime ära. Ma veel enne pileti ostmist küsisin Kaarlilt, et äkki ei osta nii ruttu piletit ära, et helistaks järgmisel hommikul üle. Ei, homme hommikul on minek, sest sai ju kokku lepitud nii ettevõtte esindajaga. Olgu siis nii, kokku lepitud, siis kokku lepitud.

Esmaspäeva hommikul oli varajane äratus - kell 6 hommikul. Poolunes sõitsime taksoga bussijaama ning 2,5 tundi hiljem olimegi pealinnas. Kell oli saamas 10. Kaarel võttis telefoni ning helistas. Teiselpool toru teatas meeshääl, et oih, ikkagi ei saa autot kätte. Pidavat minema arkis kauem, sest vajavat mingi tüüp kinnitamist ning ei teadvat kaua läheb ka.
Seisime sealsamas bussijaamas ja vahtisime üksteisele nõutult otsa. Ei teadnudki kohe, kas nutta või naerda. Ühtpidi oli halenaljakas. Teistpidi olin maru kuri, sest teati, et klient saabub Tartust, aga ometigi ei võinud hommikul kell 9 helistada, et sellised asjalood või uurida täpsemalt arkist. Kindlasti just sel hetkel, kui meie helistasime, saadi teada sellest, et kauem läheb. Muidugi!
Sain ikka päris kurjaks, et mis nad tõid esimese auto välismaalt siia või, et ei teadnud ja miks ei helistatud?! Miks ei uuritud rohkem, et äkki õhtuks on auto dokumendid korras ning saame siiski auto kätte?! Kaarel seletas, et pole Eestis selliseid autosid vist ja sellepärast on nii ja blabla. Mina ei kuulanud ja ei jäänud selle asjaga üldse rahule. Ok, läheb kauem aega, no mis siis, me oleks oma päeva planeerinud selle järgi, aga teavitagu kurat võtaks.
Tuju läks ära, samas mis sa ikka nutad ka. Mõtlesime, et ei tea ju oodata ka niimoodi, kui mingisugust lootust ei antud samal päeval veel korda saada asi. Ööseks ka polnud võimalik jääda.
Polnud enam mingit tuju midagi teha või kuskile minna ning läksime ostsime uued piletid ja põrutasime Tartusse tagasi.
Bussis naersin Kaarlile, et mõtle, kui äge oleks, kui sõidame bussiga või kui jõuame kell 13 Tartusse ning helistatakse, et võite järgi tulla. Et kas siis sõidame tagasi. 😁 Kaarel oli väga tõsine ning ütles, et ei sõida kuskile siis enam. Mina ikka vastu, et see ainus päev ju, puhkus saab läbi. Irooniliselt naljatasin, et mulle vääääga meeldib bussiga sõita ning eriti veel 5 tundi jutti. 😁 Et kui keegi küsib, mis täna tegid, siis ma vastan, et aaaah - sõitsin 5 tundi bussiga. 😁

Poole kahe ajal jõudsime koju ning läksime viskasime pikali. Varajane äratus ajas haigutama ja uni tükkis peale.
Läbi une kuulsin, et Kaarlil telefon heliseb ning kuulsin teda rääkivat. Silmad lõid plaks lahti, sest Kaarel vastas, et tal puhkus läbi ning homsest tööl ja ei tea kuna järgi saab minna. Haaah! Kell oli 4 ning auto dokumendid olid valmis! No naera surnuks! 😁

Porisesin veel pool õhtut, et kuidas küll ühes firmas niimoodi, üldse mitte kliendisõbralikult asju aetakse. Kõik käib kirja teel - olgu, jäävad kirjalikud tõendid maha, aga teatud asju võiks ju üle helistada ja rääkida. Telefoni on ju niiiii raske võtta ja helistada ning üldse olin maruvihane. Vihane tegelikult mitte, aga pettunud. Kaarel vastas mulle selle peale, et nii need asjad Eestis käivad. Mujal maailmas oleks ette-taha joostud ja vabandatud. Siin saadakse raha kätte ja justkui huvi otsas.
Olime ju nii oodanud, et lõpuks saame oma kaua oodatud kaunikese kätte ning on rohkem vabadust ringi liikuda tänu uuele sõidukile.
Egas midagi... Kirusime maapõhja (rohkem mina porisesin ja kirusin) ning ilmselge oli, et sellise firmaga koostööd tegema enam ei kutsu ning ei soovitaks ka väga teistele.

Halb kogemus on kõige parem reklaam - seda vist meie ettevõtted veel ei tea. Kui heast kogemusest räägitakse vähestele inimestele, siis halva kogemuse korral on kindel, et väga paljud inimesed kuulevad sellest. Nii see elus juba kord on.

Mul tõenäoliselt just selline nägu ja reaktsioon oligi, kui Kaarel seal bussijaamas ütles, et täna ei saagi autot.

confused minions despicable me


Täna aga oli Kaarlil võimalik pealinna minna ning meie uus suksu ka koju tuua.
Sõbrannaga veel naersime, et pole ikka kindel kas saab, võib-olla jälle mingi jama. 😊
Aga asi oli kindlamast kindlam, kui Kaarel 15 ajal helistas ning teatas, et istub ummikus. Ma kohe küsisin, et meie uue autoga ikka?! Vastus oli jaatav ning ma olin siiralt õnnelik. Kaarel teiselpool toru tundus ka väga elevil olevat ning uurisin kuidas siis on uus auto. Kiitis ja ütles, et nii äge uus ja nuppe palju, et uurimist kõvasti.
Kui ca 3 tundi hiljem must Volvo maja ette sõitis, siis teadsin kohe, et see on meie oma. Toppisin kähku jope selga ning läksin õue uudistama. Välimusel samasugune nagu meie eelmine auto - sama mudel, ainult teist värvi nüüd. Sisu oli aga hoopis miskit muud. Armatuuril oli kõik elektrooniline, ekraan, nuppe palju, lisatarvikuid erinevaid. Istusin autosse ning täitsa uue auto lõhn oli. Nii puhas ja läikiv ja hästi hoitud ja asju mida polnud varem näinudki.
 Kõige rohkem rõõmu pakkus muidugi tagaluugi nupp, mida vajutades luuk ise kinni läks. Laps leidis mänguasja. 😄
Uudistasin auto otsast lõpuni läbi ning juba ootasin, kuna selle iludusega sõitma saab minna.
Hiljem õhtul tegigi Kaarel mulle sõitu. Mootor nurrus vaikselt.

Niii vahva! Meil on uuuuus autoooo! Uudistamist ja nuppude tundma õppimist on kõvasti, aga vähemalt on meil nüüd jälle autoooo ning saame ringi sõita kuhu ja kuna tahame. Ma pean nüüd ruttu load ära tegema, siis saan musta suksuga ringi kimada! 😄

Paras halenaljakas ja meelehärmi tekitav seik oli, et ta meieni jõuaks. KUID nüüd on ta kohal ning järgnevateks aastateks on temast palju rõõmu.😄


neljapäev, 7. aprill 2016

Sünnipäevalaps Kaarel

Kaarlil oli eile sünnipäev. Juhuuuu!!!  😊

Plaanisin eelneval õhtul, et ärkan hommikul varem üles, otsin kingitused välja ning laulan sünnipäevalaulu. Hommikul aga selgus, et ma olin unustanud äratuse panna ning Kaarel juba tosserdas köögis. Niiiii raske oli maast lahti saada, pole harjunud nii vara ärkama. Aga lohistasin end ikka üles, võtsin sahtlist kommikarbi ja vahuveinipudeli ning läksin lauldes kööki. Kingituse tahtsin õhtul anda, et siis näha reaktsiooni, mitte unist nägu vastu vaatamas. 😊
Saatsin kallide ja musidega ära tööle ning ise tukkusin veel natukene.

Õhtuks plaanisin romantilist õhtusööki nagu meil juba kombeks saanud on. Nuputasin päeval, et mida head süüa valmistada. Lõpuks otsustasin, et valmistan ahjus pardiliha, kartuleid ja tomati-kurgi-avokaado salati, aga tahtsin natuke fäänsimaid kartuleid teha nagu ühest videost nägin. Et ajad kooritud karuli tervenisti grilltiku otsa ning lõikad keeru sisse. Nagu spiraal peaks jääma. Lõikad ära ja tõmbad pulgale laiali.
Selgus, et see polegi nii kerge nagu videot vaadates tundub, aga valmis ma nad sain!


Katsin laua, panin küünlad põlema ja söök ahjus ootasin Kaarlit koju.
Kui Kaarel koju jõudis, siis ta toimetas natukene siin ning sättisime end õhtut nautima.

Enne lauda istumist andsin talle kingituse üle.
Oh, see kingituse valik oli nii raske. Ta ei taha kunagi mitte midagi, et kõik asjad on olemas. Tal pole ka ühtegi sellist hobi, et kingiks sinna juurde midagi. Näen, et tal otseselt midagi vaja pole ka, riideid-lõhnu kingitud juba küll. Iga tähtpäev käi ja küsi, et kas sa tahad midagi ja pakun variante. Kehitab õlgu.
Otsustasin, et kuna ta ühtegi asja ei taha, siis jätkan elamuskingituste kinkimist. See on midagi, mis jääb meelde, on äge  ning ise ta ei ostaks endale.

Kui tal juubel oli, siis olin samamoodi hädas. Aksessuaare ta ei kanna, et oleks ostnud mõne kalli graveeringuga kella või sõrmuse, aga no ta ei kanna. Tööriistu ei pea ma õigeks sünnipäevaks kinkida. Jah, elementaarne ja vajalik asi, kuid kas nüüd õige asi on sünnipäevaks. Meesterahvale ilmselt pakub rõõmu küll, kui on ammu tahtnud, aga ma jällegi ei tea, et ta millegi järgi väga igatseks. Ses suhtes on raske, et kui ta midagi tahab või vaja on, siis ta läheb ja kohe ostab.
Siis tegingi juubeliks suurema elamuskingituse - Dinner In The Sky.
Dinner in the Sky on unikaalne projekt, mis on tuntust kogunud üle maailma. Taaskord on võimalus seda taevalikku elamust kogeda ka Eestis!
Võtke osa enneolematult elegantsest ja võluvast gurmeereisist ning saage selle käigus unustamatu elamus! Kujutage ette –– neljakäiguline õhtusöök 50 m kõrgusel, mille valmistavad Teie jaoks maailma juhtivad kokad, ja kogu Tallinna linnapanoraam justkui Teie peopesal!
Pakkumine sisaldab järgmist:
• 60 minutit kestev tõus 50 m kõrgusele
• neljakäiguline õhtusöök, mis serveeritakse päeva koka poolt isiklikult
• aperatiiv
• klaas veini ning digestiiv

See oli ikka päris vinge. Enne tõste algust istusime telgis ja jõime šampust - kogusime julgust. Ringi keerlevale toolile kinnitati rihmadega, veel viimased ettevalmistused ja kontrollid ning tundsime, kuidas alus tänavakividelt tõusis. Kui alguses oli natukene hirmutav, alla ei julgenud vaadata ning tuul kõigutas kergelt alust. Meid tõsteti 45 meetrini, sest ülevalpool oli suurem tuul.
Mõnus 4-käiguline õhtusöök, tuulega kahvlilt ära lendav maitseroheline 😊, lõbusad teenindajad, ilus vaade linnale ja merele.
Nii maitseelamus, kui ka tõste olid väga ägedad ning mõnus adrenaliin seal taevas kõlkudes. 😊



Hmmm.. Pidin hoopis sellest kingist rääkima ju. Igatahes...
Uurisin ja puurisin pakutavaid elamuskingitusi ja kaalusin mitme erineva variandi vahel, et milline valida ning tadaaa.. Paraplaaniga saadan lendama!
Nüüd on millalgi Raplasse minek ning kallike saab lendama minna. 😊

"Kui Sa juba nagunii mõtled, siis mõtle suurelt. Palju õnne, kallis Kaarel! MAS!"

Kallistasin - musitasin ja andsin karbi talle kätte.
Vaatas mind kavalalt, tegi karbi lahti ning asus lugema. Lugemise ajal muheles kergelt, tõstis pea ning näol oli kõrvuni naeratus. 😁

 Ühesõnaga läks asja ette, sünnipäevalapse siiras rõõm ütles kõik.

Istusime lauda ning veetsime väga mõnusa õhtu kahekesi.






pühapäev, 3. aprill 2016

Ilmatsalu matkarada

Eile pärastlõunal otsustasime, et ilus ilm on ja lähme kõndima. Niisama kergliiklusteel ei tahtnud kõndida ning kaugele ei viitsinud ka enam sel kellaajal sõita, seega läksime Ilmatsallu. Varemgi mõelnud, et võiks minna ja vaadata. Seal on kalakasvatus tiike, pidi mõnus rada olema jõe kaldal ning lõkkeplatse.
Ilmatsalu kalatiikide ümbrus pidi olema Tartumaal enimkülastatud paik linnuhuviliste seas. Olin elevil, sest seal on kohatud üle 200 linnuliigi.

Parkla oli autosid täis - popp koht.
Sõbranna oli mõni aeg tagasi käinud ja plaanisid terve raja läbi kõndida. Kuskil metsa vahel oli aga jahimees vastu tulnud ning teatanud, et tuleb tagasi minna - nemad pidavat sigadele jahti.
Lootsime, et meil läheb paremini. Notsud kõik vist juba maha lastud, pole enam kedagi jahtida. Lisaks maa märg ning kui hästi üldse läbitav on.

Arvasin, et mõned kalatiigikesed on seal, aga neid oli ikka kümneid. Mõni ära kuivanud, mõni veel jääkatte all. Ümberringi oli ainult vesi - vaata millisesse ilmakaarde tahes - ainult vesi.



Varsti jõudsime 6 meetrise vaatetornini ning sealt ülevalt oli mõnus vaade.
Valged pilvetutsakad nagu vatitupsud helesinises taevas. Suured linnuparved saabusid soojalt maalt, vee peal käis vilgas tegevus ning ka võsas, kus luiged paistsid pesa kallal toimetavat. Kevad on käes!





Rajal tuli nii mõnigi kõndija vastu, kuid suurem osa rahvast olid kalamehed jõekaldal. Kambakesi vene keelt kõnelevad mehed, õnged vees, kotist õngitseti kesvamärjukest välja, et ootamine ladusamalt läheks. Kiikasin ning nägin, et nii mõnegi kala olid saanud.

Jõudsime sillani, mis viis üle jõe jalgrattateeni. Juba kaugelt oli näha, et seda teed mööda edasi ei saa. Kevadised sulaveed olid tee madalama koha täiesti üle uputanud.
Lugesime infotabelit, et mis linde on võimalik näha, kui tähelepanelikult ja vaikselt ringi käia. Silmanurgast märkasin liikumist. Teed mööda tuli üks meesterahvas, õngeritv paistis käes olevat. Jäi suure veelombi juurde seisma ning meie arutasime, et siit ta küll kuiva jalaga läbi ei saa. Ja mis me siis nägime. Mees võttis jalanõud jalast, kääris püksid üles ning hakkas läbi vee silla poole rühtima. Ilmselt oli vesi maru külm. Juba vaatamisest tundus külm, sest ilmad pole pikka aega soojad olnud ning vett pole ammugi nii palju soojendanud.
Mees tuli aeglaselt, aegajalt püksisäärt üles tirides, mis pidevalt alla vajus. Meie vaatasime nii kaua ringi ning arutasime, et kas teeme väikse pausi siin majakese juures või lähme vaatame viimase majakese ära. Nii kaua oli mees kuivale maale jõudnud. Püksid olid põlvini märjad. Hõõrus jalgu kuivemaks ja puhtamaks, pani jalanõud jalga, rühtis üle silla ning kohe silla kõrvale lõi oma matkatooli lahti ning asus kala püüdma.






Meie läksime ka üle silla tagasi ning kõndisime veel natukene maad edasi viimase lõkkekoha ja majakeseni. 


 Matkaraja ääres on 5 lõkkeplatsi majakestega. 3 neist siinpool jõge ning teiselpool jõge 2. Meie viimase platsini ei saanud, sest see sama vee all teelõik viib sinna. Kõigil majakestel paistab olevat linnu nimi, keda seal piirkonnas näha võib. Peale vaatetorni esimene plats on Laululuige lõkkekoht, järgmine Sookure puhkekoht, siis Lagle telkimiskoht, üle silla Rabahane lõkkekoht ning viimane Kotka lõkkekoht. Kõigis kohtades ei tohi lõket teha või telkida, vastav info juures. Ning tegelikult ei tohi Ilmatsalu kalatiikide territooriumile ka ööseks jääda - päikesetõusust päikeseloojanguni lubatud viibida.
Kaugemalt oli kuulda autoliiklust ning sinnapoole vaadates märkasin taamal autosid sõitmas. Ütlesin Kaarlile, et näe, siit saab Käreverre. Ilmselt oleks selleks muidugi paati vaja olnud.
Istusime natukene aega, lasime päikesel põski paitada. Jõime, sõime paar batoonikest ning suundusime tagasi.

 Tagasiteel otsisin puude otsast linnupesasid. Kui Kaarlile ütlesin, et näe kui suur linnupesa, vastas tema, et ei ole - see on tuulepesa. Ja nii mitu korda järjest. Tujurikkuja! Lõpuks ma ei näidanud talle enam ning elasin oma uskumusega, et osad neist ikka on linnupesad, kõik pole tuulepesad!










Edasi-tagasi 7,1 km matk. Varbad said küll natukene märjaks, sest pinnas on veel natukene lirtsuv. Noh, jõe kaldal, mis siin tahta ja pole jõudnud veel piisavalt kuivada.
Nägin mõnda linnukest, keda enne polnud märganud looduses. Linnud siristasid ümberringi, ilus ilm oli ja üldse väga vahva looduses viibimine.
Kindlasti lähen tagasi, et terve rada läbi kõndida ja linde ka vaadelda.