Lehed

pühapäev, 3. aprill 2016

Jälle rabas?!

Tagasiteel Põlvast koju otsustasime Valgesoo rabast läbi põigata. Ma tahtsin minna, et saab linnukese kirja, et jälle kõndimas käidud ikka. Ja no rabas on mõnus ka. 😊


Oleme seal varem nii palju käinud, et sealse kollase raamini - tegime pildi ja kõndisime tagasi. No ja siis enne rabat olevas metsas seenel.
Seekord otsustasime, et lähme vaatame kuhu välja jõuab ja kui pikk matkarada on.


Raba oli kohati veel jääs, igal pool kõrge vesi. Kõndisime, kuulatasime aegajalt, ajasime lolli juttu ning peatusime infotabelite juures, kust tarka infot sai.


Umbes 1 km sai kõnnitud, kui vastu tuli mets ja rada sai justkui otsa. Raba saigi otsa, nüüd jätkus rada metsas. Mõlemal pool teed sipelgate pesad. Palju ei pidanudki kõndima, kui juba paistis lõkkeplats.


Arvasin, et Valgesoo raba maa on pikem, aga selgus, et kogupikkus on vaid napid 2,5 km. Noh, asi seegi. Paras maa rahulikuks jalutamiseks ja värske õhu hingamiseks, kui pikemat maad ei taha kõndida või kuskile kauemale rabasse minna. Lastega peredele ka paras - pole väga pikk maa, lastel huvitav rabas laudteel silgata ja pärast metsas joosta ja suuri sipelgate pesasid uudistada.

 Tagasiteel silmasin ikka neid kolmnurki, mis puude sisse kraabitud. Seal kandis ja Valgamaal ka neid näinud ja siiamaani arvanud, et need on mingid teemärgised äkki. Samas nii puntras mõni, et ei saaks nagu olla ka ju. Ehk lapsena mulle seletatud ka, et miks need puudesse tehtud on, aga ei mäleta. Küsisin siis Kaarlilt ja ta seletas, et need on vaigu korjamiseks. Kraabiti koor maha kolmnurkselt ning nii kogunes see alla kokku, kus oli kolmnurkse kujuga anum. Metsavaht või keegi käis päeval kontrollimas ja anumaid tühjendamas. Päris pläss tunne oli, et sellist asja ei teadnud. Aga samas, kuidas saakski teada, kui meie kandi metsades pole märganud, et oleks.
Nüüd jälle targem. Küll see  Kaarel on mul ikka tark poiss. 😊


Tagasi sõitsime, siis ühel heinamaal märkasin oranži liikuvat kogu. Kaarel juba teades võttis hoo maha ning jäi tee äärde seisma.
Reinuvaderil oli ilmselt õhtusöögi aeg, pidas hiirtele jahti, kuid meie rikkusime ära.
Jäi algul uudistavalt vaatama. Ma läksin autost välja, tegin pilti ning ikka ta veel seisis ja vaatas mind. Äkitselt võttis tuurid üles ja tõttas natukene kaugemale. Viskas siruli ning jälgis heinatuusti tagant, et mis ma edasi plaanin teha. Mina muidugi ronisin üle kraavi - ikka lähemale. Rebasele ei meeldinud minu plaan, kargas püsti ja tormas kaugemale põõsa juurde. Seal ta siis istus nördinult, ilmselt kõht korises ning mõtles, mis edasi saab.





Enne Tartut oleval põllul oli suur parv hanesid ning kohe leidsime jututeema, et nad nosivad kohe pool põldu tühjaks. Et teevad Eesti põllud tühjaks ja siis lähevad Soome suvitama.

Linna jõudes nägime suuri prääksuvaid parvi lendamas ning sellele järgnes dialoog.
Mina: "Vaata kui ägedalt nad kolmnurka muudavad. Näe! Kolm tükki jäid maha, nüüd kisavad, et oodake meid kaaaa, meie tuleme kaa!!" :D
Kaarel naerdes: "Nii ta on jah."
Mina: "Ei tea kuidas seal see kolmnurga alguses olev lind valitakse. Kui too ära väsib, siis vist tuleb uus põkim ette ja lööb vana eest minema. Ja kuidas nad üldse teavad kus suunas lennata."
Kaarel: "Üks peab seal kaardilugeja olema."
Mina: "Ei, ei. Neil on pardi-gps sees, mis kõrva ääres kisab prääks-prääks-präääääks. Nagu meie tomtomil Homer räägib, et umm... turn right!"

Sellised vahvad jutuajamised on meil. :)

Nüüd aga kähku tuttu, sest homme on varajane äratus, et bussile jõuda ning Tallinna poole vurada. Selles, miks Tallinna, aga juba järgmine kord.

Lugemiseni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar