Lehed

teisipäev, 31. mai 2016

Nädalavahetus

Reede õhtul tuli Kaarel järjekordsest komandeeringust koju. Juhuu! Sel puhul küpsetasin rabarberikooki, mille retsepti leiate SIIT.

Laupäeval uimerdasime kodus, nautisime kahekesi olemist ja otsustasime, et auto vajab hädasti pesemist ning suundusime minu vanemate juurde. Nühkisime auto puhtaks (õigemini Kaarel nühkis ja mina lasin voolikust vett), hakkas isa aias grillima ning mina läksin nii kauaks tuppa ja küpsetasin sama koogi, mis reede õhtul meile kodus tegin.
Kõhud täis, kell oli veel vähe ning mõtlesime, et võiks Ilmatsallu matkarajale kõndima minna. Kaarlil tuli aga tukk peale, et ta pooleldi juba magas toolil ning nii suundusimegi koju. Mina läksin veel õhtul rattaga sõitma, et trenn vahele ei jääks.

Pühapäeva hommikul pidime maale minema. Kaarel pidi, mina otseselt ei pidanud. Lõpuks otsustasin, et ei lähe sel korral kaasa ning lähen hoopiskis vanemate juurde koeraga kõndima, pikutan ja loen aiamajas raamatut võib-olla ning lähme äkki emaga ka Ilmatsallu kõndima. Kaarel viis mu kohale, ise suundus maale ning pidi mulle hiljem järele tulema.
Käisin Bellaga jalutamas, tahtsin teda ujuma viia, et palav ilm ning tal kui üleni musta karvaga, on kindlasti palav. Kuid ta polnud sellest üldse huvitatud. Läks jalgupidi sisse ja siis vaatas sisse visatud pulka sellise pilguga, et mine too ise ära, kui tahad. 😊 Ma ka ei tahtnud, vesi oli ikka päris külm.

Tegutsesime natukene aiamajas, kell oli juba lõunas ning otsustasime, et käime Ilmatsalu kalatiikide juures algaval matkarajal ära.
Ilmatsalu poole sõites Rahinge järve ääres oleva põllu kohal tiirutasid kullid, mul oli nii kahju, et ma olin otsustanud fotoka koju jätta, aga sellise palavaga ja pikal rajal ei viitsi seda kaelas kanda. Mis seal ikka - peab millalgi fotokaga jahile minema sinna.

Kalatiikide juurde jõudes ja rada alustades, märkasime äkitselt ühte suurt lindu, kes tiigist kala kinni püüdis. Merikotkas! Oh, kui suur ja võimas lind!
Käisime vaatetornis kaemas, kas vee peal on linde, aga ainult mõni üksik sulistas, ülejäänud olid vist kuuma päikese eest peitu pugenud. Aga nii vahva oli vaatetornis ringi vaadata - ümberringi vesi metsa ja helesinise valgete pilvetupsudega taeva taustal.
Kõndisime rahulikult mööda jõe kallast, mitte ühtegi teist inimest polnud. Ainult linnusirin, taevas tiirutas mõni suur lind ning nuputasime, mis linnuga tegemist, veevulin kohati ning kerge tuuleiil. Uudistasime lõkkeplatse, rajal olevaid infotabeleid, erinevaid mutukaid, nägime ühte karvast elukat, kes ujus jõest kaldale ning vuras meie eest üle tee põõsasse.
Nii elevil! Ma alati matkal käies loodan, et näen mõnda looma või linnukest, peale mutukate ja verd imevate sääskede/parmude.

Kuna me polnud kindlad, kas mööda jalgrattateed saad edasi või peame tuldud teed tagasi minema, siis tüürisime ikka lõpu poole, et siis otsustame, mis edasi saab. Tee oli läbitav ja otsustasime, et lähme sealt kaudu, vast tuleb umbes sama maa, kui tagasi kõndida. Ega ei tulnud küll. 😊
Aga hea, et mööda seda teed läksime edasi. Leidsime suuuuuuuure piibelehtede välja tee ääres, avastasime palju grillimis kohti, kopra tegutsemise paiga, kuklaste koloonia pidi kuskil metsa vahel olema - mida me küll ei leidnud, metsloomad söötmiskoha ning Ilmatsalu kalatiikide rmk rada oli oodatust pikem ja huvitavam. Palju uusi kohti, kuhu pildistama võiks minna.

Kui metsa vahelt välja saime, siis ootas ees pikk kruusatee. Kurv ühelepoole, siis teiselepoole.. Arutlesin peale mõnda kurvi, et nüüd ei tohiks enam pikk maa olla parklani, kui tuli veel mitu kurvi ning loodetud parklat ei kuskil. Päike küttis korralikult, nii et higimull oli otsaees ning pidi pähe panema mütsikese, et mitte päikesepistet saada.

Kokku tuli 8,55 km pikkune rada. Peale metsast välja saamist on küll juba natukene igav kõndida, sest pole midagi ümberringi vaadata. Mõni üksik maja jääb tee äärde, aga üldiselt ainult põld mõlemal pool. Jalgrattaga oleks toda lõiku parem läbida - läheb kiiremini.
Ema arvas, et järgmine kord tulles peab binokli kaasa võtma, et siis saab kaugemal olevaid linnukesi uudistada. Hea mõte, sest seekord pidime ainult heale nägemisele ja prillidele lootma.

 Minge uudistage teie ka, võtke võikud kaasa ning istuge lõkkeplatsil ja nautige loodust, lindude siristamist ja värsket õhku! 😊

Hõrk rabarberikook

Kaarel oli teisipäevast alates jälle komandeeringus ning reede õhtul pidi ta tagasi kodus olema. Ma mõtlesin, et võiks miskit head küpsetada sel puhul. Pole ammu küpsetanud ja rabarberid ootasid külmikus - rabarberi hoooooaeg!

Leidsin isuäratava koogi RETSEPTI ning asusin vaaritama. Originaalis retsept nami-namist.

* minul on suurem lahtikäiv koogivorm, ca 30 cm ning seetõttu tegin ka täidist topelt koguse. Retsepti katsetajal oli sama suur vorm, kuid mulle tundus, et täidist saab nii vähe põhja peale, et tegin ikka topelt. Põhja ja äärte katmiseks piisas kogusest, mis retsepti järgi välja tuli. Sai parajalt paks põhi.
* rabarbereid panin rohkem, vajusid mõnusalt läbi täidise, et läbilõikes oli tihedalt täidises. Enne koogi peale panemist tükeldasin nad, raputasin suhkurt peale ning lasin neil nii seista kuni oli aeg koogi peale panna. Ajas natukene vett välja ja tegi magusamaks.

 Retsept mõeldud umbes 24 cm läbimõõduga lahtikäivale koogivormile.

Põhi:
- 100 g võid
- 1 dl suhkrut
- 50 g hapukoort
- 1 muna
- 3 dl nisujahu
- 1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
- 250 g hapukoort
- 4 spl suhkrut
- 1 tl vanillisuhkrut
- 1 muna

Kate:
- 4-5 vart rabarbrit
- suhkrut puisteks

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga. Sega juurde hapukoor, muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega ühtlaseks seguks. Suru taigen võitatud või küpsetuspaberiga kaetud (piisab ainult põhjast) koogivormi põhja ja servadele. Taigna laiali ajamise lihtsustamiseks tee aegajalt käsi märjaks, tainas on pehme, aga mitte vedel.
Täidise jaoks sega kõik komponendid kokku ja kalla taignale.
Kata tükeldatud rabarbriga ning puista peale suhkrut.
Küpseta 200 kraadises ahjus vähemalt tund. (Retseptis välja toodud 30. minutine küpsetusaeg jäi minu ahjuga väheks. Sõltub ahjust, ka rabarber ajab vett välja ning teeb täidist vedelamaks, aga minu ahju puhul alles peale tunni ajast küpsemist oli tahedam ning julgesin välja võtta).
Kontrolli peale poole tunnist küpsetamist, raputades kergelt vormi, et täidise tahkuses veenduda ning kas on kuldpruuni värviga ja otsusta selle järgi. Tikuga kontrollimisest pole siin kasu, kuna hapukoor ei küpse nii läbi ning jääb ikka tiku külge.
Enne sööma asumist lase täielikult jahtuda, et täidis saaks taheneda.

Head isu!

esmaspäev, 30. mai 2016

Nädala ülevaade: 23.-29.05.2016

Järjekordne nädal möödas ning aeg raporteerida. 😊

Olen siin nädal aega mõelnud, et miks ma selle teekonna ette võtsin. Kirjutasin sellest ka natukene SELLES POSTITUSES , kuid viimane nädal olen end vaimselt üritanud viia sellesse staadiumisse, et tegemist ei ole järjekordse dieediga, vaid elustiili muutusega ning tegemist pole mööduva tuuriga peale esimest kuud, vaid just sellist elustiili tahangi viljeleda.

Mõneti on see ka juba kohale jõudnud, just spordi mõttes, sest harjumus on juba sees ning kohe hakkab kripeldama, et täna polegi veel käinud. Jah, vahel on raske, väga raske end diivanilt püsti ajada ning õue vedada, kuid kui seda teinud olen ja juba ratta seljas, siis on tegelikult niiii hea tunne, et ei saa aru, miks selle tunde vastu võitlen seal diivanil virisedes "ma ei viitsi, ma ei jõua, ei suuda". Eks Endomondo challenged annavad ka selle tõuke, et end välja ajada ja liigutada, kuid see pole peamine põhjus, miks ma kõndimas ja jalgrattaga sõitmas käin. Peamine põhjus on siiski hea enesetunne ning kaalulangetus, mis liikumisega kaasas käib - motivatsiooni leidmiseks on Endomondo challenged head.

Samuti on toitude valmistamine lihtsamaks läinud. Valikud tulevad loomulikumalt.
Ma ei mõtle üle, kui ma ühe kommi söön, et nüüd on kõik tuksis. Või kui rohkemgi söön - mis siis. Homme on uus päev ning ma pole päev otsa ainult magusat vitsutanud. Vahel lihtsalt on isud ning pean õigeks, et neid isusid ei keelata endale. Mida rohkem keelad, seda suuremad isud tekivad. Kui liigud ja toitud korralikult, siis vahel väike magustoit ei tee kellelegi liiga.

Lõpuks tunnen, et mul on see "klõps" ära käinud. Ma olen kaua selles kehas õnnetu olnud. Mitte ainult väliste mõjutuste tõttu, et inimesed vaatavad ja mis minust küll mõeldakse ning poest ei leia hästi istuvaid riideid. (Ka see on suur probleem, mis mulle närvidele käib). Aga sellepärast, et see üleliine kaal teeb mulle liiga. Mul pole võhma (seda pole mul küll kunagi olnud, ka nooremana ja peenemana), iga väiksem pingutus ajab hingeldama, näost punaseks ning higistama. Mu liigesed valutavad. Ma olen väsinud, pole piisavalt energiat.

Tänu oma kaalule ja muudele tervislikele põhjutele on mul oht haigestuda II tüüpi diabeeti. Ma juba söön tablette, sest mu keha ei tooda piisavalt insuliini ning see on esimene märk, et diabeet pole enam kaugel. Kaalu alandades ei peaks ma sellega enam silmitsi seisma.

2 aastat tagasi diagnoositi mul polütsüstiliste munasarjade sündroom, mida on seostatud ülekaaluga. Ka tänu sellele olen palju kaalu juurde saanud ilmselt, kuid pingutades, väga palju pingutades on võimalik kaalu langemata hakata ning suure tõenäosusega läheb sündroom paremuse poole. Mis see mulle tähendab? See tähendab, et kui mul on praegu väike võimalus emaks saada, siis peale kaalulangetust võib sündroom paraneda ning protsent tõuseb. Ma ei taha oma rumaluse ja laiskuse tõttu loobuda võimalusest luua pere.
Ma olen alati lapsi tahtnud, kuid alati seda mitmetel põhjustel edasi lükanud, nüüd kui ma olen valmis ning leidnud endale õige partneri, kellega see teekond ette võtta, on väga valus, kui sulle teatatakse, et sa ei saa ehk kunagi lapsi ning süü lasub ka mu enda õlgadel...

Lisaks täitub mul sel aastal 30. eluaasta. Praegu on viimane aeg, sest mida aeg edasi, seda keerulisemaks protsess läheb. Ka mõned aastad tagasi oli see hulga kergem, kui praegu. Mis siis veel vanemana on. Tahan uuele eluaastale vastu minna teadmisega, et ma olen teinud kõik endast oleneva, et parandada enda tervist ning ma tunneksin end hästi oma kehas.

Need on minu motivaatorid, miks ma selle teekonna ette võtan. Ei mingeid dieete, endale valetamist, laiskust, vabanduste otsimist - tõusude ja mõõnadega uue elustiili ja kaalunumbri poole!

Kuid nüüd minu möödunud nädal:
Esmaspäev 23.05: Puhkepäev

Teisipäev 24.05:
15.13 km jalgrattasõit -
hilisõhtune jalgrattasõit. Pidime sõbrannaga kõndima minema, aga ta ei saanud. Nii mõtlesin, et lähen siis õhtul hiljem jalgrattaga sõitma. Ega ma enam väga ei viitsinud, olin aina edasi lükanud ning kell hakkas kümnele liginema, aga Kaarel ütles, et ma ikka läheksin - väike rahulik ringike värskes õhus. Lubas ise ratta alla viia ja üles ka tuua. Mõtlesin, et olgu - teeb ära! Nii ma siis panin trenniriided selga, veepudel kaasa ning 21:41 sõitu alustasingi. 
Pikalt mõtlesin, et mis ringi teen, kuid viimasel minutil keerasin ikka Ihaste poole ning suundusin Kabina teele. Kartsin, et varsti läheb pimedaks, lisaks tahtsin ühte saadet näha, seega andsin valu ning 56 minutiga sai vändatud. Ühe kilomeetri läbimiseks kulus alla 4 minuti, välja arvatud kaks joogipausi ning lõpupoole läks korra raskeks ja siis tiksus aeg üle 5 minuti.
Õhtuti on mõnus sõita. Liiklus hõre, ka kergliiklustee on üpris tühi - mõned üksikud koeraga kõndijad, sportijad. Tuul vuhises mööda, taevas oli päikeseloojangust roosakas-punane, linnud siristasid ja konnad krooksusid.
Toitumine:
Päeva alustasin hilise hommikusöögi-lõunasöögiga ja sõin riisihelbe putru vaarika moosiga. Õhtusöögiks paneerisin kanafileed, praadisin kergelt läbi ning küpsetasin ahjus. Kõrvale sõin sügavkülmutatud juurikaid hautatult võiga. Magustoiduks natukene liiga palju tükke Kalevipoja šokolaadi. Peale rattasõitu jõin suure kruusi rohelist teed, sõin mõned tomatid ning kobisin ruttu tuttu, et näksima ei kukuks.

Kolmapäev 25.05:
16.67 km jalgrattasõit -
juhuuu! 1 sekund alla tunni! 😄 Ja keskmine kiirus ka 16.67 km/h. Küll mätšisin täna hästi. Läksin peale kaheksat ning peab ikka hiljem minema, sest tee on sportijaid täis ning peab vaatama, et keegi pikali ei jookse/sõida.
Toitumine: Hiline hommikusöök-lõunasöök riisihelbe puder vaarika moosiga. Õhtusöögiks sõin tatart hapukoorega ning 5-6 kirsstomatit. Ja täna läks põske ka 5, vist oli ikka 5 klaaskommi. Oli kuidagi vaja. Peale jalgrattasõitu sõin maitsestamata jogurtit mee ja mustikatega.

Neljapäev 26.05:
14.18 km jalgrattasõit -
mõtlesin algul, et ma ei lähe täna üldse, sest ilm polnud just kõige toredam. Üpris jahe ja külm tuul. Siis aga hakkas kripeldama, et peaks ikka minema. Vaatasin oma seebi ära ja peale 9. õhtul läksin väntama. Minnes pool teed oli tuul vastu, tagasiteel oli terve aeg mil maantee ääres oleval kergliiklusteel sõitsin, tuul vastu. Küll oli raske vändata, ei jõudnud enam mitte. Täna oli kuidagi palju raskem. Põlved hakkasid rohkem tunda andma, kui tavaliselt. Küünarnukid ka. Mulle meeldib sõita nii, et ainult natukene toetan lenksule, liiga tugev surve vist nii ning nüüd annavad küünarnukid tunda kohe, kui käsi liigutan.
Kui algul mõtlesin, et ah sõidan ainult Luunja teeotsani ja tagasi, siis ikka mõtlesin, et seda on liiga vähe ning sõitsin Luunja kergliiklusteeni välja.
Toitumine:
päeva alustasin taaskord riisihelbe pudruga. Vaarikamoos ikka ka. Jälle hiline, väga hiline hommik/lõunasöök. Vahepeal sõin ühe väiksema pirni. Õhtusöögiks paneerisin pannil kergelt kanafileed ja küpsetasin ahjus. Kõrvale hautasin võis sügavkülmast lillkapsast ja külmutatud tükeldatud spinat. Peale rattasõitu sõin jälle maitsestamata jogurtit mee ja mustikatega. Mulle nii maitseb. 😊

Reede 27.05:Puhkepäev.
Toitumine:
Päeva alustasin 3. muna omletiga, sisse ka 3 õhukest viilu peekonit ning natukene hakitud spinatit. Kõrvale värske kurk soolaga. Üks väiksem pirn ka hiljem magustoiduks. Õhtusöögiks kergelt praetud ja ahjus küpsetatud paneeritud kanafilee ning porgandi-pirni toorsalat. Ka sai patustatud - Kaarel tuli komandeeringust koju, krõpsupakk ühes ning ma ei saanud jätta võtmata. Lisaks küpsetasin rabarberi kooki ja sedagi läks kõhtu kaks tükki. Õhtul oli natukene raske tunne küll, sest natukene palju ja hilja oli söödud.

Laupäev 28.05:
17.25 km jalgrattasõit -
Polnud täna üldse tahtmist minna. Ei viitsi-ei taha-ei suuda viu viu oli. Aga öeldi ikka "Mine-mine! Sa tahad ju!" Tahtsin jah, aga ei viiiiiitsinud. Võtsin end ikka kokku ning vedasin välja. Ratas lubati ju alla viia ja tagasi üles ka vedada, pidi siis minema ometigi. 😊
Ja väga tänulik ja hea tunne, et ikka läksin. Mõnus värviline taevas päikeseloojangust, lindude siristamine, konnade krooksumine, hiline loomavaatlus teel kohatud loomade näol. Kui välja arvata korrad, kui oleks äärepealt kokkupõrge toimunud. Väga madalat lendu teinud öökullid, kes praktiliselt nina alt läbi vihisesid.
Kabina teel hüppas äkitselt võsast teele kits. Õnneks ta oli targem ja kiirem ning hüppas tagasi põõsasse, mina poleks nii kähku pidama saanud. Ei pidanud palju maad sõitma, kui heinamaalt jooksis teele reinuvader. Jäi teele seisma, mind vaatama ja paistis, et tal polnud midagi selle vastu, kui temast üle sõidan. Õnneks saime küll kõik ühes tükis koju.

Toitumine:
Hommikusöögiks/lõunasöögiks 4. munast omlet, 3. õhukese viilu peekoniga. 1 tükk kooki. Õhtusöök tuli grillilt. 1 grillvorst, šašlõkki, 1 viil musta leiba, natukene ketšupit, kurgi-tomati-sibula hapukoore salat, kõrsikuid päris mitu.

Pühapäev 29.05:
8.55 km kõnd -
Käisime emaga Ilmatsalu kalatiikide juures oleval rajal kõndimas. Otsustasime terve ringi teha, kuigi polnud kindel, kust see täpselt läheb ja vahel oli segadus ning kui pikk tee ees ootab. 
10.39 km jalgrattasõit - Olin üpris väsinud, pea natukene tuikas kõndimas käimisel saadud päikesest. Jõin vett ja sõin arvbuusi ning olemine läks paremaks. Mõtlesin, et lähen teen ikka väikese ringikese. Et kasvõi mõned kilomeetridki. Enne sõitu pistsin ühe kommi põske. Üpris rahulikult väntasin, vahepeal tegin küll ka tempot. Tee peal mõtlesin, et ah teen 4 km, siis edasi-tagasi kokku 8 km, et käib küll. Siis aga sain 4 km täis, keerasin otsa ringi ja mõtlesin, et ei - teen ikka 5 km ning keerasin uuesti otsa ringi ja uhasin edasi. Väljas hakkas juba pimedaks minema, nii et tagasi koju sõites tegin natukene tempot, et enne pimedat koju jõuda või siis vähemalt jõuda alasse, kus juba tänavavalgustus. Maru magus uni tuli pärast! 😊
Toitumine: Hommikul sõin 4. munast omleti 3. õhukese viilu peekoniga. Lõuna paiku sõin mannavahtu piimaga ühe parajalt suure kausitäie. 14 ajal läksime kõndima ning rada alustades sõin ära ühe suurema õuna. Rajal jõin vett umbes 0,5 l ning auto juurde jõudes ühes keskmise banaani. Vanemate juurde tagasi jõudsime, siis hakkas kell 18. liginema ning oli õhtusöögi aeg. Sai söödud suurem ports - 1 praetud muna, 2 pihvi, 2 suuremat šašlõki tükki ning suur ports redise-kurgi-lehtsalati hapukoore salatit. Umbes 21.30 ajal sõime arbuusi, kogust ei oska öelda. 1 klaaskomm läks põske enne jalgrattasõitu.

Sel nädalal olin 2 korda tublim, kui eelmine kord. 5 aktiivset päeva nädalas, eelmise nädala 3. korra vastu.
Nädalaga langes kaal 1 kg võrra. Kaal kõikus terve nädala 0,5-1 kg kaotuse vahel, aga täna hommikuks jäi ikka 1 kg peale pidama.
Nädala peale läbisin 82,17 km, sellest 8,55 km kõnd. Mulle on jalgrattasõit väga meeldima hakanud.
Ära kulutasin 6053 kcal.

26.05 mõõtsin ka end lõpuks ära ning ilmselt enne jaanipäeva teen ülevaate, kui palju cm kehalt kadunud on, kui on. 😊

Järgmise nädala esmaspäeval on tõehetk. Alustasin küll 2.05, kuid pikendan kuu kokkuvõtte tegemise aega, et kaalumine jääks ikka esmaspäeva peale. Seega veel nädal aega pingutamist, kuigi pingutan ikka edasi ning olen ka praeguse kaalulanguse üle väga õnnelik, sest enne seda mitu mitu kuud kaal lihtsalt seisis, ükskõik, mida ma tegin. Nüüd on vähemalt liikuma saanud ning tasa ja targu edasi.

Tuleval nädalavahetusel on sõitma minek, päevad pikad ning võõrsil ööbimine, kus pole võimalik tavapäraselt toituda.
Trenni osa olen peas paika pannud, et enne minekut teen trennid ära ning tagasitulles ka kindlasti ei jäta vahele. Söögi osas pean veel mõtlema. Väljas söömist on kindlasti ning hommikusöögiks peab midagi kaasa ostma. Kuna mõlemad päevad tulevad ilmselt üpris pikad, siis peab korralikult läbi mõtlema, mida kaasa võtta.

Uuel nädalal jälle kaalujuttu! 😊

neljapäev, 26. mai 2016

Omadega rabas vol 2

Enne kui saime Kakerdaja raba poole sõitma hakata, pidime Tallinna külje all tankimas käimas. Kuna meil on maagaasiga auto, siis on ainult käputäis tanklaid, kus tankida saab ning kui nüüd ära ei oleks tankinud, siis enne Tartus poleks saanud. Muidugi saab ka bensiiniga sõita, aga maagaasiga on niivõrd odavam, et enne sõidab natukene maad tanklasse ning laseb autol seda rüübata.

Rabaga tutvumise retke alustasime Noku lõkkekohast. Kuna infotahvlilt selgus, et rada on üle 9 km pikk, siis oli selge, et päris lõpuni me ei kõnni. Olime juba ühe raja läbinud ning kuna tahtsime veel õhtul maale minna, siis oleks päev maru pikaks läinud.



Kõndisime rabasse, Kaarel kimas ees, mina uimerdasin järgi. Nautisin vaadet.
Kaarel jäi mind ootama ning teatas, et siin on rästikuid. Mina küsisin vastu, et kus seda võtab. Ning ta teatas uhkelt, et kui sa loeksid, siis teaksid. 😄




Nüüd ma kõndisin mööda laudteed ning vaatasin ringi, et ega ühtki ussi pole. Kaarel kimas muidugi ees minema, suht tüdinenud oli ning küsis, et kus ometigi see järv juba on. Mina aga teavitasin, et varsti peaks tulema, aga 2 km peame ikka kõndima, siis lähme tagasi.  Ega ta väga õnnelik selle üle polnud. Noh, tema õnneks oli Kakerdaja järv seal samas ligidal. Infotabel teatas, et 6,7 ha suuruse maa-ala peal on järv - päris suur! Kauges tulevikus on kõik need väiksed järvekesed/laukad üks suur järv.



Läksime kõndisime mööda laudteed natukene edasi ka, kuid siis läksime tagasi. Kaarel oli juba väga tüdinud. Kui mina tagasi jõudsin, siis Kaarel juba istus, ootas mind. Õhtusöögi aeg oli käes, seega hakkasime pannkooke nosima. Nomm nomm!


Kõht pannkooke täis, hakkasime tagasi kõndima.




Ühe rabajärvekese kaldal märkasin jalanõusid. Esimese asjana mõtlesin, et kuidas keegi üldse sinna ääre peale sai, sest nii kui laudteest kõvale astuda, saavad jalad märjaks ning vajub vesisesse pinda.
Kaarel arvas, et ju keegi ujuma läks ja unustas või miskit taolist.
Nii, et kui keegi käis ja oma jalavarjud ära kaotas seal, siis tead, kust neid otsida. 😊










Kui nüüd võrrelda Viru ja Kakerdaja raba, siis Viru raba meeldis ses osas rohkem, et oli vaatetorn, kust nägi kaugemale ning sai suurema pildi rabast. Lisaks oli seal kuni vaatetornini laudtee laiem. Nii saavad ka lapsevankrite ja ratastoolidega inimesed natukene rabailu nautida. Edasi läks laudtee kitsaks, kuid kui keegi vastu tuli, siis olid laudtee alustalad pikemad ning sai nendele astuda - ei pidanud varvast märjaks tegema. Stabiilsem, korras - infotabelit lugedes umbes 3 aastat tagasi korrastatud. Lisaks oli järvekeste ääres kohti, kus istuda sai. Loodus ilus.
Kaarlile meeldis Viru raba rohkem. Nii looduse, kui laudteede osas.

Kakerdaja raba meeldis mulle värvide pärast rohkem. Järvekeste ümbrus oli kaetud erinevat värvi taimestikuga, mis tegi omapärasemaks. Mõnus värvide mäng tumeda vee taustal.
Küll ei meeldinud mulle need kitsad laudteed, sest kui keegi vastu tuli, siis polnud kuskile kõrvale astuda. Kui kõrvale astusid, siis olid jalgupidi märjas pinnases, mis jalge all vajus ning varbad said märjaks. Veel oleks tahtnud näha järve ääres rohkem kohti, kus saaks istuda. Me muidugi ei läinud edasi, aga nii palju kui uurinud olen, siis ainult see üks ongi, kui Kakerdaja järveni välja jõuad. See on ka juba paras kõkats, pink ka ära lõhutud või lagunenud. Kakerdaja järvest edasi minna, siis seal oli juba uuem laudtee. Kõrgem, sest seal oli ka vett rohkem.
Mulle igatahes meeldis rohkem. Kuidagi ürgsem. Mis siis, et varbad märjaks said ning polnud vahepeal enne lõkkeplatse kohti, kus jalgu puhata. See on juba olmeprobleem ning rabasse minnakse ikka loodust nautima.

Tulevikus sooviksin Kakerdaja rabasse uuesti minna ning terve raja läbi käia.

RMK-d kiidan, et suure töö ära teinud ning tekitanud inimestel võimaluse nii paljusid kohti avastada. Küll nad jõuavad ka nende paikadeni, kus laudtee enam nii tugev pole või kohati täitsa kadunud. Suur ja raske töö ning keskkond seab ka omad piirid.

Minge Teie ka RMK matkaradadele ning avastage kodumaa kauneid paiku. 😊

teisipäev, 24. mai 2016

Omadega rabas vol 1

Kaarel tuli reede õhtul koju ning arutasime, mis me nädalavahetusel teeme. Teadsin, et ta tahab maale minna, aga pakkusin välja, et võiks seda õhtul teha, et teeme päeval koos midagi. "Sa olid ju nii mitu päeva ära ja nüüd siis maale ning me ei saagi üldse koos olla ja sa ju lubasid" ving ving tuli.
Mis tal muud siis üle jäi, kui nõusse jääda. 😊
Tegelikult ta ütles ka enne ära minemist, et kui tagasi tuleb, et siis teeme nädalavahetusel koos midagi. Lisaks teatas ta reede õhtul tagasi tulles, et ta uuel nädalal jälle komandeeringusse.

Mina olin juba vaadanud, et võiks rabasse minna ning käisin oma plaani välja. Natukene kaugele pidi küll sõitma, aga võiks ju minna. Kaarel oli nõus ja nii siis leppisime kokku, et lähme kaeme need popid rabad üle - Viru ja Kakerdaja raba.
Plaanisime, et söögi võtame kaasa ning teeme rabas pikniku. Nii ei viida aega ja ei pea ekstra kuskile sööma sõitma.
Otsisin kapist näksimist ning hakkasin pannkooke küpsetama. Pool 1 öösel sain oma pannukad valmis ning kobisin ruttu tuttu, sest äratus oli juba kell pool 8.

Kaarel käis hommikul kähku poes, mina valmistasin nii kaua hommikusööki ning panin asju kokku, mis kaasa võtta.
Sõime, meisterdasin veel mõned võikud, fotokas näppu, kott asjadega ning läksime.

Adaveres tegime peatuse, seal kus on Mandri-Eesti keskpunkt. Sinna paigaldati kollane aken ning see aken oli meil veel käimata. Nüüd on linnuke kirjas ning kõik 23 kollast raami on läbi sõidetud! Juhuuu!



Järgmine peatus oli juba Viru raba.
Ülemöödunud aastal (?) sõitsime Lahemaal ringi ning seda sama teed sai päris mitu korda läbitud, huvitav, et me siis ei märganud sildikest, mis näitas raba suunas või miks see toona märkamata jäi. Oleks saanud ju juba siis ära käia.

Parkla ja teeäär oli autosid täis - ilus ilm, inimesed veedavad looduses aega.
Kaarel vinnas seljakoti selga, mina fotoka kaela ning tahtsin ka jalga kaasa võtta, kuid mõtlesin ikka ümber, et raske tassimine, mütsid pähe ning minek.

Rada suundus kõigepealt metsa alla. Kilomeetrike kõndida ning siis algas ilus lai laudtee rabasse.





Enne vaatetorni jõudmist hakkasin ise seljakotti tassima. Polnud väga palju kraami kaasa võtnud, aga tundus küll, et kott on tellistega täidetud. Kaarlil oli pikast sõidust selg ja turi kanged ning ma siis võtsin selle raske koorma enda kanda.

Ma ei saagi lube teha, kõrvalistujana on nii hea ringi vahtida ja kiljuda, et pea kinni, kui mõnda looma näen. No ma päris ei kilju ka ikka, kraavi võib sõita nii. Roolis istudes jääb ümberringi toimuv vilgas loomaelu kõik nägemata. Kaarel juba kurjakuulutavalt teatas ka, et oota sa. Load saad, siis sina ainult sõidadki. Okouuu!

Varsti jõudsime vaatetorni juurde, kus esimesed rabajärvekesed looklesid. Seisin järvekese ääres, vaatasin vees toimetavaid parte ning mõnus tunne oli. Ohkasin kergelt ning suundusin vaatetorni.

Üles vaatetorni jõudes lendas üks pääsukene heinatuust noka vahel äärele ning jäi meid jälgima. Ta ei kartnud meid üldse, ilmselt tegi talle rohkem muret, et me tema koju niimoodi ette teatamata sisse tungisime. Vilgas tegevus toimus vaatetorni katuse all, kus ehitati uut korterit beebide tulekuks.


 Nõjatusin käsipuule, nautisin vaadet ning mõistsin küll, miks seal ilusat suvepäeva või isegi talvepäeva nautimas käiakse ning miks fotograafia huvilised ikka ja jälle tee sinna leiavad ilusaid pilte püüdma. Kujutasin ette, kui ilus vaatepilt võiks olla, kui taevas säravad tähed ning tumedatelt rabajärvedelt peegeldub vastu ööpimedus ning mõni helkiv täht. Või raba taustal virmaliste mäng taevas.




Jalutasime aina kaugemale.. Rada lookles väiksematest ja suurematest järvedest mööda, päike sillerdas veel. Taamalt oli kuulda linnulaulu, kerge tuul kohises puulatvades ning oli kuulda vaikset kriiksumist, kui männid tuuleiili käes liikusid.
Istusime ühe järve kaldal olevale pingile ning nautisime hetke. Kiilid kimasid ümberringi, järveveel oli pilvevattide peegeldus.





Rajal oli ka erinevaid sildikesi. Kuigi ma pole suurem asi siltide lugeja, Kaarel alati eeskujulikult loeb ning kui midagi räägib, siis ta ütleb, et ma teaksin ka, kui ma viitsiksin lugeda. Ma loen pärast kodus. 😊
Mõnda silti ikka lugesin, aga ühte silti jäin pikemalt lugema ning pärast oli mul väga kahju, et ma seda tegin, sest nüüd ma kõndisin ja vahtisin ainult jalge ette, hirmul, et mõni hiiglane hüppab jala külge. 😕
Juttu oli muidugi ämblikest. Eestis pidavat elama lausa 520 ämblikuliiki. 520!! Neist rabades kuni 200 liiki. See tähendab, et ülejäänud 320. elame koos kodudes ja mujal. Appiii!!
See oli sama suur hirmu tekitaja, kui Kaarel teatas mulle, et kas sa tead ka, kui palju ämblikke sa elu jooksul oled ära söönud. Ma ei saanud algul aru, et mis mõttes. Ma pole ühtegi ära söönud! Aga ta väga värvikalt kirjeldas, kuidas öösel suu ammuli magad ja siis ämblikud sooja otsides ronivad suhu ja neelad alla. Iuu!! Väga iuu! Ma lubasin edaspidi suu kinni teipida, sest see oli ikka väga rõve.
Ja nüüd ma siis lugesingi silti, mis teavitas, et meil Eestis kubiseb ämblikest ning suurim rabas elutsev ämblik on lausa 4 cm pikkune. Ma pidin ära minestama, see on ju nagu tarantel juba!! Nüüd käisingi nina maas ja pikalt polnud vaja käia, kui esimene ja teine ning ka juba kolmas vastu vahtisid.
Ma just paaniliselt ei karda neid, aga juba mõte, et mõni ämblik kõnnib mu peal, ajab ihukarvad püsti. Kodus mõni suurem seina peal on, siis ma kõnnin kauge kaarega mööda ja vaatan veel järgi, et ega ta kaasa ei tulnud.
😂



Nüüd oli õige aeg väike piknik teha - ämbliku juttude peale. Tundus, et raba peaks varsti läbi saama ning meil oli ju pikk sõit seljataga ning kõhud tühjad. Lõunasöök koos kiili tsirkusega, kes peadpööritavaid lende meie ligidal kraavis tegid.



Kõht täis ja meel hea, kõndisime edasi. Varsti saigi laudtee otsa, seega ka raba ning nüüd ootas metsarada.



Varsti saab marjule minna

Kõndisime mööda metsateed, vahepeal arvasime, et oleme eksinud, sest kuskil raja märgistust ei näinud, aga lõpuks ikka ühe männi küljes oli.
Tahtsin minna metsatuka vahelt ja teha rabast pilte, aga tulin kiljudes tagasi, sest oleksin peaaegu läbi ämblikuvõrgu kõndinud, kus suur ämblik ootas kliente.
Kaarel lonkis ees, mina kooserdasin ringi vahtides järgi. Äkitselt ta hüppas ning karjatas: "Aahh, uss!" Tee peal oli peesitanud ja päikest võtnud väike vaskussike. Vingerdas kähku marjapõõsaste poole, sest mingid hiiglased olid ta päikesevanni seganud.




7.4 km rabamatk käidud nagu niuhti. 😊

Kes sinnakanti satub, siis soovitame kindlasti minna - väga mõnus jalutuskäik!