Lehed

kolmapäev, 18. mai 2016

Kaalu-ja trennijuttu

Ma vaatasin, et ma pole päris tükk aega kaalust ja trennist kirjutanud.
Kuna üks populaarsemaid postitusi minu blogis on "Erik Orgu toitumiskava" - suvi tulemas, kähku vaja kaalust alla saada.😊 Seega ma mõtlesin, et teeks lõpuks postituse. Suuri uudiseid ja edasiminekuid mul muidugi pole, aga noh..

Jah, Erik Orgu kava ma jälgisin päris tublisti eelmisel aastal ning sai sellest ka mõned postitused tehtud. Kava on mul endiselt, tiksub rõõmsalt iga kuu raha arvelt maha, kuid selle järgimine on kehvemapoolne. Toite ma küll teen natuke sellise mõttega, et mis seal kavas on, kuid näpuga järge ei vea juba tükk aega.

Motivatsioon kadus kuskile ära ning ma pole seda siiamaani üles leidnud, et kava järgi toituda.
Palju on emotsioonsööke, patustan aegajalt, ilmselt söön vahel liiga vähe (hommikusöök vahele, lõuna poole õhtu peale ja õhtusöök hiline), vahel jälle liiga palju. Kodus olemise rõõm - ma lihtsalt unustan söömise ära. Terve elu nii olnud.


Kuna viimasel ajal on raske tunne olnud, siis tegin nädal aega niiöelda tatradieeti. Küll väikse mööndusega, et hapukoorega - ma ei suuda ilma süüa, tomatit - kurki kõrvale ning jagasin päevased toidukorrad ära tatra ja maitsestamata jogurt - mesi - mustikad segu vahel.
Peale esimest nädalat oli väga hea olla, kõht polnud enam nii gaase täis ning kaal näitas 1,7 kg vähem. Tundsin, et just seda puhastuskuuri ma vajasingi. Eesmärk ei olnud end näljutada, ma sõin väga hästi, kõht oli alati täis ning näljutamiseks pole mul nagunii piisavalt iseloomu, aga tatra, maitsestamata jogurti söömine ning rohelise tee joomine on alati mu organismi hästi puhastanud.
Ilmselt peaks mingile muule kuurile mõtlema, teed ja smuutid ja mis kõik on, et organismi puhastada, aga senimaani olen sellisest toitumisest ka natukene abi saanud. Vähemalt pole puhitustunnet enam. 😊

Vahepealne kanuumatk ja eelmine nädalavahetus rikkusid natukene ära mu kaalunumbri, olin juba peaaegu 3 kg maha raputanud viimase 2 nädalaga, aga tänaseks olen tagasi oma 1,7 kg kaalulanguse juures. Noh, mis halvasti, see uuesti! 😊
Ütlen kohe ära, et see 3kg ei oleks palju 2 nädalaga, sest mul on kõvasti kaalu, mida kaotada ning minu kaalu puhul ongi see normaalne, et alguses kukub kaal palju. Oleks veelgi rohkem kukkunud, kui veel tublim oleks olnud. Oleks - poleks. 😊

Mäletate ma kirjutasin oma "36 küsimust aastast 2015" postituses, et ma võtsin kaalust kõvasti juurde. Täpsemini lausa 13 kg aastaga. Jah, seda on palju isegi aasta peale ära jaotatult. Märkamatult tuli kilo üks kuu, natukene rohkem teine kuu ja nii ma selle numbrini jõudsin.
Eks see oli paljude asjade kokkulangemise tõttu - rohud, mis mulle algselt üldse ei sobinud, minu tervislik seisund, laiskus, vale toitumine, vähene liikumine.
Samas ma ometigi liigutasin end, mingi periood olime sõbrannaga eriti tublid ning käisime kogu aeg kõndimas, aga noh.. See selleks. 13 kg ma turjale sain ning ausalt öeldes oli see paras šokk ning rohkem juurde küll ei taha neid kilosid.
Lootsin sinisilmselt, et minu piirkaal ongi see kaal, mis oli enne 13 kg. Oh, minu keha rohkem juurde ei võta, et peab ju mingi sein ette tulema! Paras enese lollitamine ja nii mõeldes võib end ilmselt 200 kg-ks ka süüa. Uhh..
Ma ikka vaatan TLC pealt neid saateid ülekaalulistest inimestest, kus nad kaaluvad 200 ja rohkem ning hirmuga mõtlen, et kuidas see võimalik on. Aga on võimalik. Sööd sisse rohkem, kui kulutad. Rämpstoidust ei ole vist mõtet rääkidagi ning nii vaikselt koguneb.
Peab rohkem vaatama, et hirm suurem oleks!

Märtsikuus võtsin asja tõsisemalt kätte. Jah, toitumisega ma järje peale ei ole siianii väga saanud, aga kuna kilod tasa ja targu langevad, siis midagi õieti ma ju ikka ka teen.
Tänaseks on sellest juurde tulnud 13 lisakilost maha saadud 5 kg. 8 kg veel minna, et jõuaks sellesse kaalu, millega enne maadlesin.


Märtsis hakkasin siis järjepidevamalt kõndima, kuid paraku tegin jalale liiga, mis ei lasknud end väga liigutada. Puhkasin nädalakene ning rühkisin edasi, kuid jalavalu ikka piinas. 70 kg vedasin ikka kuus välja, aga rohkem selle jalaga ei õnnestunud.


Aprill oli veel kehvem. Jätkuvalt andis jalg tunda, põlve lõi ka veel valu, aegajalt puusa ning napid 40 km jäi kogu kuu ürituseks.
Märtsis otsustasin, et vot sel aastal võtan ette ning lähen esimesele võistlusele. Nii saigi registreeritud end Parkmetsa jooksule koos Kaarliga. Saate minu emotsioonidest lugeda võistluse kohta siit.
Kaarel jooks, mina ajavõtuga kõnd. Ütleme nii, et kõige mõistlikum see polnud, sest jalga lõi sellise valu, et nutt oli kurgus. Jätsin katki ning sellest ajast alates olen väga vaikselt kõndinud. Mitte väga tihti ja väga pikki vahemaid. Lisaks hakkasin mais jalgrattaga sõitma, pole nii suur koormus pahkluu piirkonnale.
Lisaks sain endale uued käimad, vanadel oli juba ammu aeg pensile minna, et nüüd on ka samm kergem ja mugavam, et kilomeetreid vallutada.


Kuna mul on praegu aega tegeleda selle probleemiga, siis sõlmisin enesega lepingu, et tuleb seljatada see jama ning võtta ette teekond parema minani. Väike plaanike on paigas, rohkem liikumise osas ja natukene ka toitumise osas. Kuid suuri eesmärke ma endale kaalu osas ei sea, sest tean, et nii võib kiiremini põruda. Tasa ja targu omas tempos. Kilo kadunud - olen ka selle üle õnnelik, mitte ei igatse, et oh oleks ma juba 10 kg kergem. Kõik omal ajal.
Olen juba varem miljon korda alustanud ning lõpuks ikka käega löönud. Sel korral tahan teisiti. Tagasilööke on kindlasti ning ilmselt ilma nendeta ei saagi, kuid võtku see asi kaua võtab, ma lähen lõpuni. Enda pärast, et ma ei peaks end halvasti tundma. Laste pärast, et ma üldse saaksin emaks.

Ma ei taha endaga sõjajalal olla ning seetõttu üritan ka ennast armastada sellisena nagu ma olen, et keha stressi ei ajaks. Lihtsam öelda, kui teha. Kuid tegelikult ma ka ei vihka enda keha. Jah, kõhuke on ees, üks volt ajab teist taga, nägu on ümaram ning näojooned vaid aimatavad, kuid sõna "viha" on liiga julm sõna, et seda enda puhul kasutada.

Edaspidi hakkan ilmselt rohkem oma tegemistest kirjutama sel alal. Hoiab motivatsiooni kõrgemal ning häbitunne ja süümepiinad tekivad ka, kui peab tulema ja kirjutama, et ups! ma pole end üldse liigutanud, ajan kahe suupoolega nänni sisse ning kaal näitab ainult plusse.
Kaalunumber on ainult number, olulisem sellest on mulle enesetunne ning mis mu näitajad on. Praegu need kõige paremad pole, seega gaas põhja ja edasi!


Kel on jalge all sama teekond? Keegi, kes oleks minuga samas kaalus ehk siis 100+ kg ning vajaks toetajat, et siht silme eest ei kaoks ning laiskus peale ei kipuks. Samas kaalus inimestel kaaluga seotud mured sarnasemad ning oskavad üksteisele rohkem nõu ja jõuga toeks olla.
Miks mitte ka koos näiteks kõndimas/jalgrattaga sõitmas käia, kui kamraadi vaja (Tartus).
Kel ehk ka tervislikke probleeme, mis nõuavad kaalu alandamist, kuid samas ka raskendavad teekonda. (PCOS siinpool mureks) Või tahaks nõu küsida, kel sama häda küljes.
Ühendame jõu ning utsitame üksteist! 😊 Anna endast märku, kas siin kommentaari all või postkastis.



2 kommentaari:

  1. Olen enam vähem samas paadis, olen küll vaikselt kaalu alandanud juba, aga minna veel oi kui palju. Kuna kirjutasid, et tartus, siis ehk õnnestub millalgi ka koos näiteks jalutada või sõita. Kui huvi, siis kirjuta mulle reena.undla@gmail.com

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks mitte koos kõndima või sõitma minna. Ma käin üldiselt suht õhtul, nii 9 ajal viimasel ajal, hea jahe ja kergliiklustee suht tühi, aga ka päeval või varem õhtul sobib mulle. Püüan meeles pidada ja sulle kirjutada lähipäevadel, aga kui ma seda teinud pole, siis võid ise mulle julgelt kirjutada. :)

      Kustuta