Lehed

reede, 29. juuli 2016

Ma armastan suve, aga...


 Enamus meist ootavad kannatamatult, kuna küll see suvi ometigi kätte jõuab?!
Saaks ometi vatid seljast visata, õhukesed ja lendlevad suveriided selga panna ning nautida ilusaid ilmu rannas ujudes, varbaid liiva sisse pistes ja tunda kuumi päikesekiiri nahka paitamas ning seda pruunistamas.

Ka mina ootasin lapsest saati väga suve. Saaks ometigi see kooliorjus läbi ja vabadust nautida. Sellega kaasnes loomulikult palju ujumist ja väljas viibimist.

Umbes 18 aastat tagasi sai aga suvi uue tähenduse, sest nii kui esimesed kevadised päikesekiired põski paitasid, hakkasin mina sügelema. Algas see väikeste punetavate täppidega käsivartel ning varsti olidki kõik pehmemad ja liikuvamad kohad kaetud ketendavate laikudega. Laikudest poleks lugu olnud, aga need sügelesid hullupööra ning kui kratsisid, siis hakkas valus. Peale ujumas käimist need kohad kipitasid jubedalt.

Algul arvas ema, et järveveest, see selline soiselt tume. Aga kuna kellelgi teisel samu laike ei tulnud, tundus kahtlane. Naabrinaised käisid ja arvasid, et küll "naiste asjade tulekuga" ära kaovad.

Ema vedas mind mööda arste, tehti proove, kuid tulutult. Küll arvati, et mul on toiduallergia, aga test ei andnud tulemust, et millise toiduaine vastu see siis olla võiks. Lõpuks üks arst arvas, et tegemist on kassihaigusega, sest laigukesed olid ringikujulised. Meil oli küll kass, aga kassihaigus oleks siis ju kõigile pereliikmetele külge hakanud. Arstiga vaidlema ei hakatud ja nii möödus minu 1998. a. suvi haiglas. Kreemitati ja mökerdati mind seal erinevate kreemidega.
Küll ma olin nördinud, et ei saa ujumas käia ja sõpradega mängida.
See suvi haiglas osutus aga üllatavalt toredaks. Kamba lastega saime sõpradeks ning meie lemmiktegevus oli kitlite lehvides haigla tagant Toomemäelt puude vahelt alla jooksmine.
Lisaks oli tippsündmus, kui ema mind haiglasse vaatama tuli ning Toomemäel olevast ümmargusest kohvikust osteti mulle alati jäätist. See tegi meele heaks, et iga külaskäiguga kaasnes jäätis.
Suvi sai läbi, minu laigukesed kadusid, mingit selgust nende tekkepõhjustes ei saanud ning mina sain koju.
Kooli läksin aga laigulisena, sest kohad, mis olid ketendanud, olid valged ning ülejäänud keha pruun. Tundsin ennast, kui kirju lehm

Järgmisel aastal tulid esimese päikesega ka uued laigud. Palusin ema, et ta mind arsti juurde ei viiks, sest ei tahtnud järjekordset suve haiglas veeta. Kuna selgust ei toonud eelmine suvi haiglas, siis mind kohe uuesti arsti juurde ei viidud.
Kratsisin ikka edasi, kreemitasime küll erinevate kreemidega, kuid tulult.

Mitmed suved möödusid kratsides ning paistis, et allergia läheb hullemakski. Olin juba vanem, kui pöördusin uuesti arsti poole. Aega mööda läinud ja ehk nüüd osatakse mind ka aidata. Ka see külastus oli tulemuseta, perearst ütles vaid, et jälgime. Lõpuks lõin käega ning loobusin arsti juurde minemast - sealt ei saa ju nagunii mingit abi.

Kuna allergia oli juba mitmeid aastaid olnud, siis hakkasime ise seoseid nägema. Esimeste kuumemate kevadilmadega tekkisid esimesed laigud. Ka väikest seost nägime õietolmul, sest allergia ilmnemine kattus selle ajaga. Lõpuks ikka arvasime, et päike põhjustab seda.

Läks mööda veel mitmeid aastaid, kui hakkasin ise seda asja rohkem uurima. Kuna allergia oli ebamugav ning tekitas ka rohkem piinlikust, sest inimesed vahtisid mind. Kandsin küll pikkade varrukatega riideid, kuid kõiki kohti katta ei saanud, suvi ikkagi, siis kaelal olid punetavad ja ketendavad laigud näha, ka näole tekkisid. Kreemita palju jaksad, allergia ei kadunud kuskile ning ka pilgud.

Kuna olin veendunud, et päike põhjustab allergiat, siis hakkasingi sellest pihta. Selgus et vorme on erinevaid ning võib erinevalt ilmneda.

Päikeseallergia on loomult suhteliselt äkiline: sageli tekib see minutitega. Taandumine võtab enamasti aega vähem kui päeva pärast seda, kui nahal päikesekiirgusega kokkupuudet enam pole.
Kergematel juhtudel tekib allergia korra varakevadel ning kui nahk päikesega harjunud, siis mõne ööpäeva jooksul allergia taandub.
Raskematel juhtudel algab varakevadel ning kestab kuni sügiseni ning iseloomulik on tugev sügelus. Niisugune lööve võib ilmeda kevadeti, mitmeid aastaid järjest. Aastate möödumisel osadel inimestel muutub lööve rahulikumaks, osa võib paraneda täielikult.
Minul on see aastast aastasse olnud, sügeleb metsikult, kuid kuna ma olen õppinud sellega elama ning katan end ka rohkem, siis vähem lööb välja ning kaob kiiremini.

Kõige enam kannatavad selle all heleda naha, silmade ja juustega patsiendid. On ka erandeid loomulikult, kuid kõige suurem risk on just sellisel inimesel, sest tema nahk on õrnem ning seetõttu ka päikesele vastuvõtlikum.
Mina ise olen tumedate silmadega, kartulitooni juuksed originaalis ja kõige heledama nahaga pole - päike hakkab hästi peale, kuid mingil põhjusel päike ei armasta mu nahka ning ajab selle kurjaks.

Tavaliselt tekib see katmata kehaosadele: näole, rinnakule, käsivartele ja kuklale. Nahale võivad tekkida sõlmekesed, villikesed, nõgeslööve või ka ekseem.
Minul väljendus allergia näiteks liikuvamates kohtades kõigepealt - põlveõndlad, käeõndlad, käsivartel, kaelal. Hiljem tekkisid väiksed laigukesed ka näole, kehale, säärtele. Kõigepealt tekivad käsivartele punetavad täpikesed, mis pikapeale kaovad. Sealt edasi tekivad ringikujulised sõlmekesed. Neid tekib palju ühte kohta ning rohkem päikest saades muutuvad need ketendavaks.

Päikeseallergia tekkepõhjust ei teata, kuid arvatakse, et organismis tekivad teatud keemilised ained, mis reageerivad päikesevalgusele.

Näiteks võivad allergiat tekitada parfüümid, erinevad kreemid. Pihustad parfüümi kaelale ja välja minnes päike reageerib parfüümi ja higiga ning tekitavad punetavad laigud. Kui ära tabada, siis on seda viga kerge vältida.

Ka teatud suukaudselt võetavate ravimite mõjul võib päikeseallergia tekkida. (antibiootikumid, seenhaiguse ravimid, magusained, suukaudu võetavad rasestumisvastased vahendid, tugevatoimelised akne ravimid). Sel juhul tuleks konsulteerida oma perearstiga ja mainida talle, et varem on esinenud päikesega seoses nahareaktsioone.

Liiga palju päikest võttes võivad samamoodi punased täpikesed või villid tekkida, mis mõne päeva möödudes kaovad.

Nii ma siis endale päikeseallergia diagnoosi paningi. Käisin rääkisin perearstile, tema vastas, et on küll vist millegi taolise moodi, aga peaks ikkagi nahaarsti poole pöörduma, et tema teab kindlalt öelda. Kuna järjekorrad arsti juurde on aga väga pikad, siis sain arstile jälle alles siis, kui viimased laigukesed olid. Teste ei tehtud, teatati, et toiduallergia. Küsisin, et millise toidu vastu siis? Kehitati õlgu ja nii ma sealt kabinetist tagurpidi välja tulin. Edaspidi oleks pidanud vist vett ainult jooma, sest ükskõik milline toiduaine võib allergiat tekitada.
Ühe vähe asjalikuma doktori käest sain lõpuks diagnoosi ka, 15+ aastat hiljem, kui esimene laiguke käele tekkis.

Ühte kindlat ravimit pole, mis kõiki vorme ja kõigil aitaks. On mitmeid erinevaid retseptiga müüdavaid kreeme, mis kas leevendavad või kaotavad lööbe täiesti. Samuti retseptiga allergiavastased tabletid. Kergematel juhtudel aitavad ilmselt ka käsimüügis müüdavad allergiavastased tabletid nagu näiteks Loratiin, Claritine, Zyrtec jmt.

Ennetavalt soovitatakse enne intensiivset päevitamise perioodi käia solaariumis mõned korra, et saada korraga väikestes doosides päikesekiirgust, enne kui nahk harjub. Minul tekitab näiteks ka solaarium allergiat. Varsti peale solaariumis käimist, tekivad esimesed laigukesed.

Soovitatakse kasutada enda nahale sobivat päikesekiirgusfiltrit sisaldavat kreemi. (Soovitatav vähemalt 15.) Nii kaitsete ja ei šokeeri oma nahka, kuid keha saab päevitunud jume - lihtsalt aeglasemalt.
Otsest päikese mõju võiks vältida keskpäeval, kõrgmäestikus või mere ääres, kus päikesekiirgus on eriti intensiivne. Päikese vältimisega haigus taandub spontaanselt ja suve jooksul võib tekkida päikese taluvus nii, et reaktsioonid muutuvad nõrgemaks.

Erinevate kreemide või parfüümide toimel tekkiva dermatiidi korral, mille puhul tekib nahale punetav villiline reaktsioon, soovitatakse piirata lõhnava kosmeetika, lõhnavate seepide ja deodorantide kasutamist suvel.

Kui ennetamistöö ja käsimüügis müüdavate ravimitega allergiline reaktsioon ei taandu, siis tasuks siiski pöörduda arsti poole. Väga täpselt kirjeldada millal lööve tekkis, millal ära kadus ja milline see välja nägi. See teeb diagnoosimise tunduvalt lihtsamaks.


Kas tead kedagi, kellel päikest saades tekib allergiline lööve või hoopis ise jageled selle allergiaga? Mis ette oled võtnud, et leevendada või äkki oled allergiast täiesti jagu saanud? Rääkige kaasa.


Ilusat suve ja ärge laske päikesel liiga teha!


PS: Näiteks praegu on väljas padukas. Vot selline on ideaalne ilm päikeseallergiaga inimesele. No olgu, padukas just ei pea olema, aga noh.. Kõik need 9 kuud kehva suusailma küll 😊


Kasutatud tekste:
http://www.kodutohter.ee/paikeseallergia-vastu-ka-karastusravi/
https://www.tlu.ee/opmat/ka/Reisiprobleemid/pikeseallergia.html


neljapäev, 28. juuli 2016

Mälestusi ja mõtteid vanavanematest - 5 küsimust

Kuna eile õhtul tähistasime maal nänni ja taadu pulma-aastapäeva - järjekorranumbriga 56 juba. Siis tundus kuidagi teemakohane, et heietada natukene sel teemal. Räägin just oma nännist ja taadust ning sellest, mida nendelt olen õppinud. Teist vanaema külastame paar korda aastas ning pole suviti seal niimoodi olnud. Vanaisa lahkus meie seast kahjuks juba aastaid tagasi ning teda külastame kalmistul.

Me ei olnud sellised lapsed, kes kõik suved oleks maal vanaema ja vanaisa juures veetnud. Kui ma väiksem olin, siis sai seal ikka oldud, kui ma jälle haige olin ja seda ma olin väiksena tihti. Emme pidi tööle minema, aga mind ei saanud jälle lasteaeda viia. Siis algul olingi maal nänni ja taadu juures, kuni sain endale lapsehoidja. Kuna me ise elasime linna lähedal, siis see oligi meie maa, kus me suvel möllasime.
Maale minek on mulle alati seostunud ikka tööga. Niisama "maale puhkama" tüüpi asja pole meil kunagi olnud. Kuid siiski on palju helgeid mälestusi, mis seostuvad nänni ja taadu juures olemisega.


1. Mida Sinu vanavanemad Sulle õpetasid?
Töökust ja rasket tööd - maatööd.
Minu eelsõna teemasse oli juba seotud tööga, millest võib järeldada, et tööpõli on maal olles olnud lai. Vanasti teenisid enamus inimesed põllusaaduste kasvatamisega elatist ja oma loomad olid, kellele tuli heina teha.
Kõige esimesena meenuvad vahvad heinategemised - varahommikust hilisõhtuni niideti, kaarutati, tõsteti kärusse ja aeti küüni. Lapsed istusid kärus, pikkade hangudega tõsteti hein peale ning meie hüppasime seal otsas. Terve keha kiheles. Pärast heinategu sauna, kus visati nii kõvasti leili, et nahk tahtis maha tulla ning terve keha kipitas heinateost. Magama minnes võtsid linad kaenlasse ning sättisid end küüni pehmele heinakuhjale.
Ja need kartuli-ja kapsapõllud. Vanasti olid suuuured põllud ja ma vihkasin kõplamist. Teised said sõpradega lustida, meie pidime jälle põllul kõplama. Jonnisime ja istusime mullahunniku otsas protestiks, aga enne põllult tulema ei saanud, kui vagu lõpuni tehtud. Kõplad ja kõplad, aga vao lõppu ei paista.
Sügisesed saagi korjamised olid juba lõbusamad, sest teadsid, et rohkem seda põldu kõplama ei pea tulema. Mitmeid kilomeetreid sai läbi kõnnitud, et terve põld kartuleid saaks üles võetud. Kapsaid võeti traktoriga - osad lõikasid noaga kapsaid ning viskasid kärus olijatele. Kapsad olid märjad, kapsausse ja muid putukaid oli neil küljes ja kui hooga sülle lendas, siis olid pealaeni mingi mögaga koos. 😄
Marja korjamised - me ei saanud kunagi aru, miks neid marjapõõsaid nii palju vaja on.
Karjas käimised olid ka toredad. Hommikul ajasime lehmad laudast välja, nemad tormasid kohe karjamaa poole, meie paljajalu järgi. Metsa vahel, millest läbi pidime minema, oli mudane ja turbane - me olime põlvini mudased. Teeraja ääres kasvasid meie pikkused nõgesed ja polnud harukordne, kui keegi sealt kisa saatel välja jooksis. Lehmad olid hirmuäratavalt suured ning kui mõni maru ligidale tuli, siis ronisime aia või puu otsa. Need Maasud ja Mustud paistsid nii üüratult suured, et jooksevad meist üle, aga ilusate suurte silmadega, andsid head piima ja tootsid kõvasti pannkooke, mida terve karjamaa täis oli.
Kui oli vaja sitta visata, siis tuli ka seda vastu vaidlemata teha. Polnud tööd, mida me poleks teinud.
Maal kasvades õppisime ka iseseisvust. Kellelgi polnud aega meid päev otsa nunnutada või järel käia, et vaadata, kus me oleme. Me teadsime, et peab kodu ligidal olema ning meie mängumaa olid erinevad puud, kuhu ehitasime onne. Mängisime kulli, kaklesime. Käisime pulli õrritamas, kes oli aedikus kinni ning kui ta laamendama hakkas, siis jooksime kisaga minema. Kui igav oli, siis õppisime ise ennast lõbustama ja leidsime tegevust. Polnud kellelgi sabas käimist, et mul on igav, mis ma teen?!  Iseseisvus kasvas ka sellega, kui lubati pliidi alla tuld teha või pisteti pihku kott koos rahaga ning saadeti üle tee lahvkasse (buss-pood), et saia, piima ja jäätist osta.

2. Kas Sul on/olid head suhted oma vanavanematega?
Sellist väga lähedast, et alati helistaks ja kurdaks muret või kallistavaid suhteid pole meil olnud. Meie peres ei kallistatagi väga. Aga on austus ja lugupidamine. Kui vähegi võimalik, siis lähen maale appi, ka tähtpäevad on meie peres olulised ning terve pere tuleb kokku. Eks oli ka aegu, kui ma üldse sinna minna ei tahtnud või suviti sinna saatmine oli karistus, sest "vanaema on kuri" ja "seal peab ju alati tööd tegema". Kui maale läksin, siis pigem taadu pärast, sest tema on naljamees, ootab lapsi-ja lapselapsi alati avasüli külla, viitsis tegeleda meiega ning alati küsis/küsib kuidas meil läheb, millega tegeleme ja kuidas hakkama saame. Nänn on teistmoodi. Jah, muidugi ta ka hoolib ja tal oli/on alati heameel, kui me jälle lähme, kuid ta pole nii soe ja vanaemalik, kui seda on vanaisa.

3. Mis Sinu vanavanemad Sinu elust/elukorraldusest arvavad/arvaksid?
Ilmselt arvavad nad, et kui ma oma koolidega ühelepoole saaks, siis oleksin ma hulga tublim. Muretsevad nad veel, et oleks stabiilsus ja kindel palk ning võimalus töötada esmaspäevast reedeni, et pereelu saaks rohkem elada. Nad kka ütlevad, et peaasi, et te ise rahul olete ja hakkama saate ning see on kõige tähtsam. Muidugi räägivad ka, et noortel on tänapäeval ikka raske ning tunnevad sellepärast muret, kuid ilmselt on neil süda rahul ka nähes, et me oleme töökad inimesed kõik ning saame hakkama.
Taadu on väga toetav, alati küsib kuidas tööl läheb ja muud taolist. Nänn küsib ka, aga kordades harvem. Tema jaoks on alati kõik teised maru tublid olnud, aga enda peresiseseid asju ei oska ta nii näha ja hinnata.

4. Eredaim mälestus?
Taadu kohta meenub palju lugusid.
Kui me lapsed olime, siis käis taadu suviti turul aiasaadusi müümas ning koju minnes tuli alati meie poolt läbi. Tihti olime siis pannkooki küpsetanud ning paljud neist olid ka ühelt poolt kõrbenud. Taadu kühveldas suure hunniku moosi peale, sõi mõmisedes ära ja ütles, et südamele maru hea. Meie kõkutasime köögilaua ümber ja sõime ka mõned kõrbenud koogid, sest taadu ju kiitis, et need on head.
Taadu toas riiulil on alati kommikotid. Käisime salaja sealt pätsamas. Muudkui käisime ühe kommi kaupa toomas ja varsti läksime uue järele. Kui vahele jäime, siis vanaisa alati naljatles, et kes küll kõik mu kommid ära söönud on - Pätu käib vist. Ka täna, olles täiskasvanud, käime me ikka sealt kommi salaja näppamas. See on kuidagi maal käimise osa. Kui taadul riiulil kommi pole, mis on harukordne või kui tiiru kommiriiuli juures ära ei käi, pole see nagu õige maal käimine. Ma ei oska seda paremini seletada, aga see on kuidagi nii suur osa juba lapsepõlvest, et kahju on sellest loobuda.
Taadu õpetas meid maailma parimat meesaia tegema. Sai, või, oma mesilaste mesi peale ning külm piim kõrvale. Küll see oli hea. Taadu ütles, et võid on vaja selleks, et libedamalt alla läheks. 😄
Ja taadu oma pallinööriga. Kõik asjad olid sellega seotud, isegi pükste peal oli rihma asemel pallinöör.
Küüsi lõikas hekikääridega. Meile tegi see alati palju nalja, kui ta tuli, hekikääred pihus ning hakkas küüsi lõikama.

Nännile on alati tähtis olnud, et ta käiks hästi riides ja ei näeks välja nagu maakas või karjanaine. Seetõttu meeldib talle ka poodelda ja uusi riideid ning nõusid osta. Taaduga ei saa koos poes käia, taadu ei luba vaadata igast hilpe ja asju, et sul kapid ääreni täis. Siis nänn vahel tuleb nagu väike õnnelik laps, sest ostsis salaja endale midagi ilusat. Siis sositab: "Tšš, taadule ei tohi näidata!" Kui ilma taaduta linna saab, siis on nagu väike laps kommipoes.
Nänn on suur lugude vestja. Temaga seoses meenuvad lood, kuidas nänn ja taadu kokku said ning kuidas nad oma kodu asusid rajama, alustuseks oli neil ainult laudadest kokku löödud laud ja kapp olnud. Natukene kurvema alatooniga meenuvad küüditamislood.
Nänn alati ütleb, et ma olen nagu kiirrääkija - nii kiiresti räägin, et tema ei saa poolest jutust aru.

5. Millised omadused oled oma vanavanematelt pärinud?
Töökuse, hea huumorimeele,kuldsed käed, nõude shoppamine (päris tõsiselt, nänn on selline, ema ja mina olen ka selle omaduse saanud).


 Jah, me võisime viriseda, et mõnda asja me teha ei taha, aga tööd pidi ikka tegema ning ilmselt tänu sellele suurele tööle, meist inimesed kasvasidki, kes ei karda käsi mustaks teha ning saavad aru, mida tähendab suur töö ja oskavad hinnata selle tulemusi.

Nänn: "Sa oled nagu väike vanainimene."
Tüdruk sirutab tema poole käed, peopesad ülespoole ja lausub: "Näed, ei ole vanainimene."


Millised on Teie mälestused oma vanavanematest? Tore oleks ka Teie mõtteid ja mälestusi lugeda.


Suvine marjakook

Käes on kõige toredam aastaaeg.
Päevad on pikemad, kuum päike pruunistab meie kehasid ning kütab soojaks mere - ja järvevee, kus sooviks jahutust leida ning pärast varbad kuuma liiva lükata.
Käes on ka kõige viljakam aastaaeg. Metsas ootavad erinevad seened ja marjad noppimist ning ka aed on erinevaid aiasaadusi täis.

Enne veel, kui marjad moosiks ja mahlaks keeta, tuleks kindlasti vähemalt korra valmistada neist üks (või rohkem) suvine marjakook.

Kuna ma pole biskviittaignaga üldiselt sina-sõber ja eelistan pigem teisi koogipõhju - biskviit vajub alla, ei kerki piisavalt või pole mõnusalt pehme - siis otsustasin, et proovin paljukiidetud keeva vee retsepti. Olin ammu sellest lugenud ja silma peal hoidnud, et ühel hetkel proovin ära. Nüüd siis oligi see õige hetk katsetamiseks.

 
Biskviit:
(Kasutasin 26 cm läbimõõduga vormi)
- 4 muna
- 2 dl suhkrut (1 dl = 85 g)
- 1 dl keevat vett (1 dl  = 100 g)

- 3 dl jahu ( 1 dl = 65 g)
- 1 tl küpsetuspulbrit


Vahusta munad suhkruga. Kui vaht on muutunud heledaks ja kohevaks (läheb ca 10 min), lisa vähehaaval vahustamist jätkates keev vesi. Viimasena sega õrnalt juurde jahu-küpsetuspulbri segu, seda läbi sõela segule lisades, et sisse ei jääks jahutükke. Taigent segada ettevaatlikult alt-üles tõstes,  et mitte õhumulle välja suruda. Kõige parem on seda teha käega, siis tunnetab taigna konsistentsi ja saab koheselt jahutükid katki teha. Kui käega ei soovi, siis ka spaatel on väga hea töövahend.
Vala tainas vormi ja küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umber 30 minutit. Kui biskviit hakkab pealt liiga kiiresti tumedaks minema, siis kata see fooliumiga, et kõrbemist vältida.
Lase biskviidil jahtuda.

Selle retseptiga õnnestus biskviit nii hästi. Biskviit kerkis hästi, on mõnusalt pehme ja kohev. Sellest saab minu lemmik retsept!

Kreem:

- 400 g toorjuustu
- 4 dl vahukoort

- suhkur
- vanillisuhkur
- zelatiin

Kaunistamiseks meelepäraseid marju ja šokolaadi (soovi korral)
Niisutamiseks mahla, moosi või piima


Vahusta vahukoor lisades enda maitse järgi suhkrut, vanillisuhkrut ning sega ettevaatlikult juurde toorjuust. Kasutasin Piimameister Otto toorjuustu, sest nägin seda esmakordselt poeriiulil ning see on nii mõnusalt kreemjas. Kreem jäi koogi vahel kuidagi nii siidine.
Lisasin kreemi retsepti ka zelatiini, sest soovisin, et kahe biskviidi vahel olev kreem jääks ilusti vormi järgi hoidma. Saab ka ilma zelatiinita.

Kui biskviit jahtunud, kreem valmis ja zelatiin paisunud, tuleb kook kokku panna.
Selleks lõika biskviit pooleks, pane üks pool lahtikäivasse koogivormi ja niisuta. Sulata paisunud zelatiin ning sega umbes poolele kreemi kogusele. Kalla kreem biskviidipõhjale ning pane teine pool biskviiti peale. Hoia mõned tunnid jahedas.
Kui kreem tahenenud, võta kook vormist välja, tõsta alusele, niisuta pealmine biskviidikiht, määri ülejäänud kreem peale, kata šokolaadikihiga ning kaunista kook endale meeldivate marjadega. Mida rohkem seda maitsvam! 😋

Serveeri kohe!



kolmapäev, 27. juuli 2016

Matk päikeseloojangust päikesetõusuni

Mõtlesin, et panen lõpuks ikka kirja peale jaanipäeva käidud matka muljed, sest see oli minu esimene taoline matk.

Enne jaanipäeva uurisin natukene, et mis võimalused on Põlvamaal jaanide ajal - kas kuskil on enne jaanipäeva pidu, kuhu võiks minna jne. Leidsin lausa 5 küla, kus enne ja pärast jaanipäeva suurt lõket tehakse ja ka väike külasimman on.
Siis jäi mulle silma aga kuulutus, et päev pärast jaanipäeva on Põlvas matk.


Arutasime Kaarli õega, et see oleks küll äge, et ei tea kas jalutatakse niisama ringi ja nauditakse tähistaevast jne. Meie olime igatahes vaimustatud, et lähme! Rääkisin ka Kaarlile matkast, tema oli kahtleval seisukohal. Et niigi on jaaniöö magamata ja järgmine päev on selline väsimus ning mitte millegi tegemise päev. Ma siis ütlesingi, et no päeval puhkab ja õhtul lähme matkale. Ega talle väga see mõte ei meeldinud, aga mina muudkui rääkisin, et ikka lähme ja ta õde ka, et kui pikk see maa ikka on - 5-10 km (right?!) ning nina krimpsutades ütles, et no vaatab, mis see ilm homme on.
Eelregistreerimise tähtaeg oli küll juba möödas, kuid siiski otsustasin küsida, et kas on veel võimalik ühineda. Järgmisel hommikul saingi kirja, et oleme registreeritud ning oodatud 24. juuni õhtul alguspunktis.

Me olime nii õhinas, et nii vahva ettevõtmine ning hakkasime arutama, et mida kaasa peaks võtma ja mis selga panema jne.

24. juuni päev oligi selline lösutamine. Magasime poole päevani, sõime ning läksime õue batuudile pikutama. Keegi midagi teha ei viitsinud, lihtsalt olesklesime.
Õhtupoole hakkasime asju kokku panema - otsisime helkurvestid, taskulambid, plaastrit, sobivad riided - jalanõud, sääsetõrje, juua ja natukene söögikraami kaasa.

Enne kodust ära minekut kahtlesime riiete osas, aga sai ikka pikad dressipüksid pandud, et kui pikk ikka see rada on, väljas natsa jahe kindlasti öösel ja ajab asja ära küll. Korra mõtlesin, et võtan retuusid kaasa, kuid jätsin ikka maha. Kui me vaid oleks teadnud...

Randa jõudsime, siis oli seal üllatavalt palju rahvast. Kõik olid trenniriietes, seljakotid ja helkurvestid seljas, mõnel olid käimiskepid kaasas ja matkasaapad jalas. Tõsised matkasellid paistsid ja siis olime meie, kes tulid dressipükstes väiksele matkale pärast jaanipäeva.
Registreerisime end ära, sest kell hakkas kukkuma ning matkajuht tahtis kärmelt mõned sissejuhatavad sõnad öelda.
Üllatus oli suur, kui pihku pisteti kaart ja.. seal oli kirjas, et matk on 28 km pikk. Siis tuli ikka päris rumal tunne peale, et ega enda mõistus ei võtnud, et kui pika vahemaa jõuab 5,5 tunniga läbida ning korraldaja matkaklubi, mitte lasteklubi. Suud vajusid ilmselt ammuli küll. 😄



Kaarli õde küsis, et mis teeme, kas lähme? Kuna me olime juba kohal, siis otsustasime ikka minna, et eks näeb kui kaugele jõuab.
Matkajuht rääkis, et rahulikus tempos lähme, ootame teisi järgi, 15 km pärast on joogi- ja söögipaus. Siis võttis juba ahastusse, et appi, 15 km pärast..

Rada algas kohe tõusuga - mäkketõus. Me vajusime viimaste sekka, rühtisime mäest üles. Mina vahepeal seisatasin, sest mul hakkas säär krampi tõmbama - valed jalanõud panin jalga. Selja tagant tuli seltskond meestega ning üks meestest ütles, et aega on, rahulikult. Olgu, aega on. Rühkisime edasi ning kui mäest üles jõudsime, olid teised juba kadunud - järgi pidavat ootama ju?! Raja lõpus oli matkajuhi kaaslane ning tema ootas aegajalt viimaseid järgi ja vaatas, et keegi ära ei kaoks. Taipasime, et see rahulik tempo ongi rahulik - neile, sest nemad on juba vilunud matkalised ja meie olime lihtsalt rumalad lapsed, kes tahtsid nendega samas tempos kulgeda.
Ma ei kõnni niisamagi väga kiirelt, vudin oma lühikeste jalgadega ning tahtes neile järgi jõuda, oleksin pidanud jooksma. Kaarel lonkis koos minuga, et tema ei viitsi ka joosta seda rada läbi ning tervele ringile nagunii ei lähe. Me polnud niimoodi ette valmistunud. Tulime ju väiksele ringile. 😄 Mõtlesin, et kui juba alguses mäkketõusu pärast suren, mis siis veel pärast on.. Juba hakkas dressipükstega palav..

Ütlesime Kaarli õele ja teisele matkaklubi inimesele, et minge te ees oma tempos, me tuleme järgi. Meid pole mõtet oodata, kuna me nagunii joogipunktini ei tule, lõikame kuskilt vahelt. Nemad kõndisid meist tunduvalt kiiremini, aga ka ei jõudnud suuremale grupile järgi.
Vahepeal harjus mul jalg ära ning hakkasin vaikselt tempot tegema. Mõtlesin ka juba, et võiks neile ikka enamvähem järgi jõuda, kasvõi grupi viimaseid inimesi kaugelt näha ja joogipunktini välja kõndida. See 15 km pole ju palju. Siis hakkasin aga Kaarli jutu peale mõtlema, et siis tuleb ikkagi peaaegu sama maa, sest sealt vahelt ei anna enam lõigata väga ja peame ikka mööda kaardil toodud rada kõndima enne, kui kuskilt suurele teele saab... Aga pea 30 km pidasin ikkagi paljuks, sest mingit põhja all pole ja homme oleme võib-olla siruli.
Kaarel küsis, et kuhu ma nüüd põrutan, et neile nagunii järgi ei jõua - lähme rahulikult enda tempos. Tema jutu peale ma ei tahtnudki järgi jõuda, aga kui eespool on inimesi näha, siis on vähe kindlam tunne kõndida metsa vahel. Muidugi kadusid nad meil eest ära mini hetk, sest Kaarlil hakkas palav ning kiskus dressipüksid jalast ning lasi bokserite väel edasi. Mina higistasin oma fliissisuga dressides edasi. 😄

Väljas hakkas pimedamaks minema, jõudsime suure teeni ning märkasin eespool liikumist. Olime ühe väikse teenurga lõikamisega teistele järgi jõudnud ning nägime grupi viimaseid inimesi. Mina tõstsin tempot, et ligemale jõuda - Kaarel lonkis rahulikult edasi. Selleks ajaks, kui lonkiva mehega jõudsime kohta, kus peab ära keerama - olid nad kadunud. Näitasin taskulambiga valgust ning nägin helkurveste vastu helkimas. Hea, et neid veel nägime, sest kaarti vaadates oleksime me otse mööda teed edasi läinud, mitte ära keeranud.
Nüüd oli täitsa mööda metsateed minek. Mida kaugemale jõudsime, seda pimedamaks läks. Kellaaeg oli ka selline, et kohe jõuab kätte öö kõige pimedam hetk ja meie oleme täiesti tundmatus metsas.
Kaarel uuris kaarti ning ütles, et varsti tuleb järv ja sealt kõrvalt hakkame lõikama. Ühel taskulambil sai patarei tühjaks ning see muutis mind ärevaks. Näitasin muudkui aga metsa lambiga tuld ja vahtsin ringi, sest tundus, et kuulsin mingeid hääli. Kaarel keelas mind, et ajan end mõttetult närvi. Õnneks leidis ta kotist uue taskulambi, millel patarei töötas. Kõndisime mööda olematut teed ning vastu tuli maja. Seletasin Kaarlile, et me oleme vale tee peal, sest siit küll kuskile edasi ei lähe. Kaarel seletas midagi, aga ma ei kuulnudki teda enam, sest vahtisin ümberringi olevat pimedat metsa, lagunenud elumaja, vildakat aiaväravat ning suurt küüni. Silme ette tuli stseen õudukast, kus inimesed eksivad metsas ära ning satuvad elumaja juurde, kus elab inimsööjate perekond. Pigistasin silmad kinni, keerasin otsa ringi ja tormasin Kaarlist mööda, ise hõigates, et vale koht!!

Pimedas pole just kõige toredam kaarti lugeda. Me ei jälginud kogu aeg ka kaardilt, et kus me oleme - oletasime. Või noh, mis me. Mina ei jaga kaardi asjadest midagi ja oleks kohe meid otse järve juhatanud. Kaarel leidis kaardilt üles koha, kus me oletatavasti oleme ning ütles, et keerasime jah valesti. Lähme natukene tagasi ja pöörame paremale - siis peaks õige tee olema. Too tee oli veel hullem - põlvini hein, ees maha kukkunud puuderägastik, kust vahelt läbi ronisime ja siis tuli vastu viljapõld. Ups! Selge oli, et sealt ei saa me kuskile ning kõndisime kogu tuldud tee tagasi vähe suurema metsateeni ning kõndisime kaardi järgi edasi, et siis järgmise lõikamiskohani jõuda.

Minul tuli vahepeal väike paanikahoog. Pole just meeldiv olla võõras kottpimedas metsas. Ma olen paras argpüks ka pimedas, nii siis oligi nutt peaaegu kurgus. Käskisin Kaarlil endaga rääkida, et vaikust poleks. Noh, siis kuulevad ka metsloomad, et liikumist ja hääli on ning ei tule. Loogika! 😄
Minu paanikahoo ajal läksime ka natukene kraaklema, sest Kaarel sai kurjaks, et ise ajan ennast närvi. Vahin metsa taskulambiga ja kujutan igast asju ette, et vaadaku ma ainult teerada ning siis on korras. Mina läksin veel rohkem endast välja, karjudes, et ta ju teab, et mul vahepeal on niimoodi ning tänitamine ei tee asja paremaks. Selle asemel võiks minuga inimese kombel rääkida, et ma rahuneksin, mitte minuga pahandada. Leppisime ära ning lubas minuga rääkida, mitte vaikselt nina kaardis kõndida.

Kui paanitsemise unustasin, siis oli omamoodi ilus kogemus ka. Ööpimedust saatis vaikus, mõni üksik linnu hääl kaugemal või järvele ligemale jõudes konnade krooksumine. Täiesti tuulevaikne. Korra niimoodi kuulama jäädes suutsin teel olevasse auku komistada ja jala peaaegu välja väänata.

Vahepeal helistas Kaarli õde mitmeid kordi ja küsis, et kus me oleme ning rääkis, kus nemad on. Rääkis veel, et järgi ei oodata, kimavad ees ning nad eksisid ka vahepeal ära, et matkaklubi naine pidi helistama matkajuhile ja küsima, kuidas edasi. Siis olevat järgi oodatud. Üks naine olevat pooleli jätnud ning joomispunktist autoga tagasi läinud.

Edasisel teel ma ei julgenudki talle enam öelda, et mul süda tambib ja väriseb saapasääres. Küsisin ainult aegajalt, et mis metsloomi siin metsas võib olla ning naljatlesime, et mis tegema peab, kui kohtub näiteks karu või põdraga.
Suur oli kergendus, kui metsavaheline väike tee lõppes ning vastu tuli suur kruusatee. Järelikult on alevik lähedal.
Kõndisime ja kõndisime. Iga eesoleva kurvi ees lootsime, et nüüd tulevad majad või koht kus peab ära keerama, aga ikka tuli pikk sirge ning teel ei paistnudki lõppu tulevat. Siis kuulsime aga kaugemalt koerte haukumist ning mõistsime, et elamud pole enam kaugel. Natukene maad veel ja oligi esimene majakene. Ees oli silt, et tegemist on eramaaga ning võõrastel läbimine ainult omanike loaga. Kaart aga näitas, et mööda seda teed jõuab maanteeni  ning tegemist peaks ikka suurema teega olema, mitte õuealaga - lähme edasi.
Järgmise maja juures tehti lõket ja oli meeste hääli kuulda. Ütlesin Kaarlile, et küsiks nende käest, aga nad olid teest nii kaugel, et ei hakanud segama ja hõikama. Kõndisime edasi, kui kuulsin, et üks meesterahvas ütles teistele, et vaata mingisugused kõnnivad, lähme peame kinni. Okouuu.. Jõudsime majast mööda metsatukani, kui kuulsin, et auto käivitati ning varsti sõitis meist aeglaselt mööda. Mõnisada meetrit eespool oli kurv, kus pöörati auto ringi ning sõideti mindud teed mööda aeglaselt tagasi. Meie kõrvale jõudes jäeti auto seisma ning noorem meesterahvas teretas viisakalt ning küsis, et mis me teeme siin sellisel kellaajal. Meie vastasime, et meil on öömatk ning me lõikame natukene rada, teised on kuskil kaugemal. Noormees naeratas ja ütles, et me seltskonnaga mõtlesimegi, et mis värk on ja tuleme küsime. Ma küsisin, et kas seda teed mööda ikka jõuab maanteele. Noormees ütles, et jaaa, minge aga otse edasi. Soovis edu ning kena ööd ja sõitis tagasi lõkkeplatsile.
Kergendus oli küll, et nii rahulik ja sõbralik noormees oli, mitte mõni purjus tegelane, kes oleks tulnud aru pärima, et mis teete teel, kui ees oli keelav silt.

Pärast pikka liivast ja käänulist teed kuulsime maanteel sõitvaid autosid. Küll oli hea meel, et jõuame vähe tuttavamasse kohta.

Telefoniga pimedas tehtud hädine pildike.

Maanteele jõudsime, siis kohe varsti oli bussipeatus. Istusime ja puhkasime natukene ning jõime-sõime natukene. Helistasime Kaarli õele ning ta rääkis, et kõnnib kuni Taevaskojani, siis võiksime järgi minna talle. Meil oli veel umbes 4 km jäänud, et tagasi auto juurde jõuda.

Kui metsa vahel kõndides oli palav, sest oli erinevaid tõuse, siis nüüd maantee ääres hakkas jahe ning otsisime riided välja.
Kuidagi maru nüri oli seda sirget teed rühkida, liiklust oli ka üllatavalt palju, arvestades, et kell oli pool 2 öösel ning jaanipäeva järgne öö.
Midagi ümberringi vaadata polnud - ühtegi õuduka stseeni silme ette põhjust manada polnud. 😄
Kõndisime vaikides, suurt midagi ei rääkinud. Olime natukene väsinud, aga samas oli hea tunne ka, olenemata vahepealsest draamast.

3h 50 min ja 16,3 km hiljem olime tagasi Põlva rannast, kust olime oma matka alustanud. Kell oli kolmveerand kolm ning matkaklubi inimesed valmistusid rannas grupi saabumiseks. Umbes tunni aja pärast pidid saabuma väsinud (?) matkalised ning hommikukohv - puuvili - kook pidi neid ootama.

Veel üks hädine telefoni pilt. Vaade ilus..
 Meie läksime autosse ning suundusime Taevaskotta, et sealt Kaarli õde peale korjata.
Väga ilus oli seal sellisel kellaajal. Mõni üksik krooks, veevulin, kerge uduvine ja kaste maas. Istusime ja ootasime Saesaare hüdroelektrijaama juures. Õde rääkis oma muljetest ja ütles, et maru kiired tegelased küll. Aga et muidu oli tore ning poolmaraton sai läbitud. Tagasi auto juurde kõndides tuli üks paarike Taevaskodade poolt ning vaatas meid nagu kummitusi. Ilmselt oli väga üllatav, et poole 4 ajal on veel inimesi seal ringi kõndimas.



Kuigi pärast seda matka arvasin, et tuleb käega lüüa poolmaratonile minekule ning üldse ma enam kuskile ei lähe, siis tegelikult oli tore ning rohkema ettevalmistusega, õige riietusega ja ehk rahulikuma tempoga poleks midagi hullu iseenesest olnud.
Aga midagi hullu ka polnud. Jah, jalad olid natukene väsinud ning see oli nii füüsiliselt, kui ka vaimselt ettevõtmine, aga maha suremise tunnet polnud.

Tõele au andes, kui me oleks teadnud, et 28 km matk, siis me polekski sinna läinud. Aga kuna loll pea on ihu nuhtlus, siis sellest matkast me osa saime, mis siis, et oluliselt väiksema vahemaa läbisime, saime kogemuse võrra rikkamaks ning mine tea, ehk huvitume veel edaspidigi matkamisest.

... Aga mitte niipea!😄

esmaspäev, 25. juuli 2016

Nädala ülevaade: 18.- 24.07.16

Esmaspäev 18.07:
Trenn: 4,5 km kõnd
           17,35 km jalgrattasõit - Lähen, ei lähe, lähen.. Vaidlus käis iseendaga kodus. Kaarliga telefonis suheldes ta ikka utsitas, et mine mine. Lõpuks siis ikka läksin.. Tagasiteel sõitsin päikeseloojangusse, päike oli nii ere.. Uus isiklik rekord - tunni ajaga 17.35 km. 

Teisipäev 19.07:
Trenn: 17,44 km jalgrattasõit -
Läksin vaatama, et kaua töö juurde sõidan, aga ei raatsinud enam sama teed pidi tagasi tulla ja ratast lõhkuda, sest see tänavakate alates Kivilinnast on ikka paras kuumaastik. Hambad plagisesid suus ja üldse terve kere võdises 😄
Toitumine: Hommikusöök (06:00) - 4. muna omlett, 1 tomat soolaga.
Lõuna (11:00) -
keedukartul, jahukaste, kalafilee, klaas morssi.
Vahepala (13:30) -
soolakaramelli jäätis "Vana Toomas".
Hiline õhtusöök (22:45) -
Kurgi - tomati - hapukoore salat ja kolm viilu sepikut. Aaa ja muidugi krõpsud, nii 19 ajal. Kaarel tuli koju, mina pikutasin ja ta maandus voodisse krõpsu pakiga. Uus maitse ja kus ma sain siis jätta võtmata. 😄
Kodu poole liikusin 17 ajal, siis tuli nii mahlapulga isu. Nii palav, et kangesti oli jahutust vaja. Nii läksin poodi ja ostsin kaks mahlapulka Twister. Ühe sõin tee peal ära ja teise mõtlesin külmikusse panna, aga kuumus oli nii ära sulatanud, et sõin selle ka ära. 😇 😄
Pilte pole, hommikul ei jõudnud selle peale mõeldagi ning lõunast oleks imelik töö juures pilti teha.

Kolmapäev 20.07:
Trenn:
Voodis pikali olemine.
Toitumine:
Kuna mind tabas öösel miski kõhutõbi, mis pani mind wc vahet jooksma, teadmata kumma otsaga potile läheneda, (sorry, kõlas koledalt) siis oli toidu sees püsimisega ilmselgelt probleeme. Nagunii oli väga paha olla,palavik tõusis ning ägisesin voodis. Alles nii 13 ajal proovisin ikka süüa, sest nõrk tunne oli. Sõin kurgi-tomati-hapukoore salatit ja kaks viilu sepikut. Ei pea vist kirjutama, et mis varsti juhtus. Nii 17-18 ajal mõtlesin, et mõned tunnid on juba parem olukord olnud, sööks midagi. Sõin kaks viilu röstsaia tomatiga. Juhhuuu, püsis sees! Hiljem tundsin juba kerget nälga ning vaaritasin 2 tundi. Värske keedukartul, kukeseene kastmega. Õige toit kõhugripiga - seened, toorjuustu-piima kaste - mis võivad uue hoo tekitada. Aga no mul oli isu. Puhastasin enda korjatud kukeseeni kõhu korisedes. Küll oli hea, kui lõpuks söök valmis sai. Loodame, et kõhtu ka jääb. 😄

Neljapäev 21.07:
Trenn: Puhkepäev
Toitumine:
Täna oli vähe inimlikum tunne, sain isegi miskit süüa. Lõuna - omlett ja kurgi-tomati hapukoore salat. Õhtusöök - Praetud värske keedetud kartul, kukeseene toorjuustu-piima-jahukaste.

Reede 22.07:
Trenn: Puhkepäev
Toitumine:
Tervis tagasi, saan ilusti süüa. Lõunasöök - praemuna, kurgi-tomati-hapukoore salat. Õhtusöök - praetud värske keedetud kartul, kukeseene toorjuustu-piima-jahukaste. Hiljem õhtul veel pool õuna.

Laupäev 23.07:
Trenn: 9 km kõnd
Toitumine: Hommikusöök -
2 viilu sepikut, õhuke kiht toorjuustu, 2 viilu juustu, 4 kirsstomatit, 2 karamelli vahvlit. Vahepeal sõin umbes peotäis marju ning korralik toitukord oli alles õhtusöök kella 20 ajal. Polnud aega sööma minna, noh, kõht ei läinud töötuhinas tühjaks ka, kui alles enne õhtusööki sauna minnes hakkas halb, sest polnud söönud, aga kõvasti füüsilist tööd teinud (puid riita ladunud, muru niitnud), mille käigus ka kõvasti higistatud sai. Väga vale, oleks pidanud vahepeal mnema midagi sööma, mitte ainult vett jooma. Aga tagantjärgi tarkus ei anna midagi. 😊
Õhtusöök - 2 keedukartulit, suurem tükk ahjuliha, kurgi-hapukoore salat, lihaleemest kastet natukene, magustoiduks 100g ringis banaanijäätist.

Pühapäev 24.07:
Trenn: 25,25 km jalgrattasõit - uus personaalne rekord: 1 tunniga 18.86 km.
Toitumine: Lõunasöök -
kõvasti tikreid, võileib: viil musta leiba, õhuke kiht toorjuustu, tomativiil. Õhtusöök - 5 praetud muna, tomati-kurgi-hapukoore salat. Hiljem õhtul, peale trenni, sõin 3 võikut: 3 viilu musta leiba, õhuke kiht toorjuustu, 3 viilu juustu ja tomativiil.


Nädalaga läbisin 73,54 km, millest 60,04 km jalgrattasõit ja 13,5 km kõndimine. Kulutasin 5675 kcal. Pole paha nädala kohta, mil 3 päeva olin haige.
Nädala kaalukadu 1,8 kg.
Pingutasin väga, et sel nädalal tuleks suurem langus. Hasart sees, sest pole juba tükk aega sellist kaalunumbrit näinud ning tahaks aina väiksemaid numbreid näha.

Alustasin 1. mail, kui kuuga kaotasin 3,4 kg ning juuni keskpaigas nullisin kaalulanguse peaaegu ära, võttes tagasi juurde 1,4 kg. Juuli alguseks olin küll tagasi jõudnud kaalu, millega juunikuus rinda pistsin ning hakkas tasapisi jälle langema ning selle üles-alla pendeldamisega olen tänaseks 5,3 kg kergem. Aega võttis, kolm kuud lausa, aga asja sai. 😊 Pikk tee on veel ees, väikeste sammudega. Peaasi, et seda tuksi ei keera. 😄
Kaarel on mind rohkem kiitma hakanud - ma ise ka muidugi küsin, et kas ma olen tubli, ütle nüüd! 😄
Ma vahel ikka naljatledes küsin, et kas ma olen juba peenike?! Ma ei jõua enam vändata!!😄 See kiitmine annab ka motivatsiooni juurde. Kuna ma üksi pusin - käin üksi kõndimas ja rattaga sõitmas, siis vahel on motivatsiooniga raskusi, et end õue vedada. Üldiselt mulle meeldib üksi rattaga sõita - klapid peas oma tempot teha. Kõndida ma üksi väga ei viitsi. Kellegagi koos läheb kuidagi ladusamalt ja lõbusam ka lobisedes.
5 kg kaotus on suurele inimesele ka juba algus ning paistab natukene välja. Kaarel ikka ütleb, et siit ja sealt on juba peenem, ise ma veel ei näe. No näen, aga üldiselt ainult kintsudel, kus kole tsellukas välja tulnud...

Ainult trenni vihtudes üksi kaal ei lange. Natukene ikka, aga siiski toidulaual on suurem osakaal. Eks ma olen ka ikka jälginud, mida suhu pistan, kuid pean ilmselt ikka hakkama näpuga järge ajama ning oma Erik Orgu kavalt tolmu pühkima ja vaatama, kuidas siis asi toimib.
Kuigi mõtlesin siin korra, et prooviks vahelduseks mõnda teist kava. Fitlapis tundub olevat väga põnevaid retsepte näiteks. Aga kuna Orgu kava eest tiksub mul iga kuu kontolt ilusti raha maha praegu, siis otsustasin, et ei hakka seda praegu lõpetama ning alustan uuesti sellega.
Kuigi kui menüüsid vaatasin, siis tuli küll kerge ahastus peale, et jälle näpuga järge ajama vaja hakata. KUID väga positiivne oli, et uusi põnevaid retsepte lisatud, mda tahaks kohe poovida.

 Kuna eesmärk oli 1. augustiks 3 kg maha saada, siis 1,2 kg tuleb veel sellel nädalal maha higistada. Uhh, ei tea kas saab hakkama.

Kuuks seatud jalgrattasõidu ja kõnni numbrid hakkavad ka vaikselt täis saama, kui eelmistel kuudel tulid napid pooled kilomeetrid täis, siis sel kuul on veel ainult 100 km kanti jäänud, et mõlemid eesmärgid täis saada. Nädalaga täiesti tehtav, kuigi kõnni osas kahtlen natukene, et täis tuleb, sest enamus ajast näeb mind rattaga sõitmas..

Uue nädala ülevaateni! 😊

neljapäev, 21. juuli 2016

Jää hüvasti must koer 😭

 NB! Tekst sisaldab häirivat infot, nõrganärvilistel mitte lugeda! Kuid ma arvan, et juhtunu tuleb kirja panna, sest meie ümber on palju halbu inimesi, kes ei hooli oma kaaskodanikestki, veel vähem loomadest ning soovivad neile liiga teha. Kui märkad enda või mõnel teisel koeral taolisi tunnuseid (tekstis rasvaselt välja toodud), pöördu kindlasti veterinaari poole, enne kui on hilja! Samamoodi kahtlaseid inimesi tiirutamas õuekoera juures/aia taga pidevalt, ära karda kontrollida ja vajadusel politseid kutsuda.

Möödunud nädalaks oli mitmeid plaane. Ka kolmapäeval, kui ema järgi tuli, pidime minema metsa mustikaid korjama.
Kui vanemate juurde jõudsime, võttis päev ootamatu pöörde.

Enne, kui ema mulle järgi hakkas tulema, tundis isa muret, et koer on natukene loid ning kutsus ema ka vaatama. Bellal oli kerge kõhulahtisus, aga liputas saba ja hüppas püsti, jooksis ümber kuudi ning välimuse ja käitumise järgi oli samasugune nagu alati. Ei osanud ka kõhulahtisuses midagi halba näha, sest tal ennegi seda olnud.

Kui ma emaga tund hiljem koju jõudsin, lamas Bella veenõu juures, pea püsti, aga rõõmust püsti ei hüpanud nagu ta seda tavaliselt tegi. Käisin viisin asjad tuppa ära, vahetasin riided ning läksin kohe vaatama, mis Bellat vaevab. Selle ajaga (vähem, kui 15 minutit) oli ta kuuti läinud, lamas eesruumis, pead ei tõstnud. Läksin ligemale ning ta hingas väga kiiresti - lausa hingeldas, ei reageerinud kutsumisele, pupillid laienenud, suu lahti, keel pikalt väljas ja suust tuli vahtu, veresegust väljaheidet tilkus kuudi põrandale, terve kuut oli kärbseid täis ning üritasin neid eemale peletada, keha vappus kergelt krampides.
Esmane reaktsioon oli šokk. Alles hommikul jooksis ringi ning ka eelnevad päevad oli väga krapsakas ja polnud mingeid tunnuseid, et tal midagi viga oleks. Ja nüüd ta lesis seal jõuetuna, raskelt hingates ning keha krambitas.
Ta vaatas oma suurte pruunide silmadega otsa, justkui paluks abi, aga ma ei osanud teda kuidagi aidata. Ma ei julgenud teda väga puudutadagi, sest kartsin, et krambihoos teen talle haiget, kui kinni hoian, et teen äkki rohkem halba ning äkki näksab.

Jooksin tuppa veterinaari numbrit otsima, et ta kohale kutsuda. Peale suurt otsimist leidsin lõpuks lehe, haarasin telefoni ja lehe kaasa ning jooksin õue, et veterinaarile täpsemalt rääkida, mis seisus koer hetkel on.
Silmi valgusid pisarad, kui jõudsin kuudi juurde, Bellal oli suur krambihoog - käpad surutud vastu kuudi seina, justkui püüaks krambist üle olla, suu oli kinni ning hingas vaevu. Käskisin nutval emal kaugemale minna, et ta ei tuleks vaatama.
Kükitasin ta juurde ning rääkisin, et kõik on korras, mine rahus. Sest oli näha, et ta ei jõua enam võidelda ning organid on hakanud üles ütlema. Hetk hiljem hingas ta sügavalt sisse ning see oli tema viimane hingetõmme. Panin käe ta kõhule, et tunda ta hingamist või südame tukseid, kuid neid polnud tunda. Pilk oli klaasistunud ning ma teadsin, et ta on läinud..
Kükitasin ja nutsin kuudi juures, kõik käis nii kähku. Vähem, kui pool tundi tagasi oli esimene kramp ning nüüd ta oli.. läinud. Süda valutas, sest ta vaesekene piinles ning me ei osanud ega saanud teda kuidagi aidata või leevendada valu... Natukene lohutas teadmine, et olin ta juures ning ta ei olnud üksi.. Peas oli nii palju olekseid.. Vaatasin käes olevat telefoni, kus valitud veterinaari number.. Nad ei oleks saanud enam midagi teha, poleks kohalegi jõudnud...

10 aastat oli ta meid maja juures saba liputades ja haukudes tervitanud. Jalutusrihmaga tema juurde minnes, suurest rõõmust üles hüpanud ja kepselnud nagu hüpikkoer ning nüüd.. Teda enam polnud.
See kõik ei mahtunud pähe. Terve koer, hästi toidetud, vaktsineeritud, jalutamas käisime, armastatud ja hoitud. Ei andnud rahu, et see ei saanud mõni haigus olla, sest siis me oleks juba varem märganud, aga tal polnud midagi viga. Jah, vanemaks saades oli rahulikumaks muutunud, aga ikka sama krapsakas. Kahtlustasin, et siin on mängus mõne inimese kuri käsi..

Samal õhtul matsime oma koerapreili maha. Vähem, kui kolm kuud tagasi pidime kassihärra matma ning peale nii lühikest aega jäime ka teisest lemmikust ilma..

Kõik ütlesid, kui ühest suust, et mürgitati. Ka sugulane, kes on sellega kokku puutunud, ütles kohe, et mürgitati. Ma otsisin internetist tunnuseid ning igalpool oli kirjas, et esimene kahtlus on mürgistus, siis kas epilepsia, mõni kasvaja jmt., millel peaks juba varasemalt tunnuseid olema, kui loom on haige.
Süda ei andnud rahu ning helistasin veterinaarile, rääkisin oma loo ära, mille peale vastas ta kohe, et mürgitus. Tegemist oli ju terve koeraga, keda ta ise ka vaktsineerinud oli ja selle käigus ka kontrollinud. Veterinaar lohutas, et me poleks saanud teda kuidagi aidata. Mürgistusega käivat kõik väga kähku, kõigest mõne tunniga.. Visati mõni mürgitatud toidupalake, mille koer kähku suure isuga ära sõi ning halba tahtnud inimene sai oma tahtmise.
Küll ütles veterinaar, et ainuke variant päästa looma, kui on mürgituse kahtlus, tuleks ta oksele ajada. Aga kus sa kahtlustad sellist asja ja tead, et nii peaks käituma.
Ma ei taha ühestki inimesest uskuda, et ta looma vastu käe tõstab, kuigi internet on pilte täis, kuidas inimloom on abitule loomale liiga teinud. Kuid siiski, ma tahtsin uskuda, et minu ümber pole selliseid inimesi. Enam ei teagi mida ja keda üldse uskuda saab..

Proove me ei võtnud, seega 100% kindel ei saa olla, meil on ainult veterinaari sõnad, kuid see poleks ka midagi muutnud. Bellat see tagasi ei too, tõendeid pole, et kellelegile näpuga näidata või süüdistada. Siis ei tegele selle asjaga ka politsei, kui mingeid tõendeid pole.
Ka hingerahu see ei too, kui tead, et mürgitatud, aga see inimene, kelle kuri käsi mängus oli, kõnnib vabalt ringi.

Järgmised ööd ma ei maganud. Iga kord, kui silmad sulgesin, tuli silme ette see situatsioon. Istusin ja nutsin. Süda nii valutas, et me ei saanud teda aidata või vähemalt leevendada ta valu. Valutab siiani..


Kaks päeva peale Bella surma jõudis minuni info, et majja kolinud uued üürnikud, olid väga vaenulikud majas elavate loomade peale. Küll jäid neile kassid ette ja loomulikult ka Bella, sest ta ju haukus. Sain kirja, kus pere naispool oli eelmisele üürnikule kirjutanud mitu kuud tagasi ja nõudnud, et kelle peni (tema sõnad) see on ja järgnes lause, mida mina loen, kui ähvardust.
Naine kelle kaudu ma sellest kuulsin, kahtlustas samuti, et kellegi kuri käsi oli mängus ning küsis samuti veterinaari arvamust. Ka too veterinaar kinnitas, et esimene kahtlus on mürgitamine, nende tunnuste järgi.
Ma ei hakka salgama, et ma läksin endast väga välja peale seda, kui kuulsin, mis kirja see naisterahvas oli kirjutanud ning loomulikult langesid kõik kahtlused neile. Miks ei peakski, sest milline terve mõistusega inimene, kes kasvatab lapsi, sellise kirja kirjutab.

Kiri oli selline:
Kle, ega sa ei tea, kelle peni see siin maja juures on? Annan talle kaks valikuvarianti, kas viib sinnapoole maja selle peni röökima, kus ise elab (või kuhugi mujale). Või kutsun tuttava ja lasen ta lihtsalt magama panna. See ei ole normaalne, et ta hommikust õhtuni ainult röögib. Meie püstakus ta kellelegi ei kuulu, seega ei kuulu ka siiapoole maja. Hulluks ajab see pidev röökimine juba.

 Jah, koerad hauguvadki. Kui ta haugub, siis järelikult keegi liigub ringi, ilma põhjuseta ta ei haugu. Lisaks kolisid need kodanikud majja, enne nähes, et maja juures on koer, lisaks kolisid nad suurde majja, kus ei saa hakata enda nõudmisi esitama, et nende järgi peaksid asjad käima. Ma olen peaaegu terve oma elu seal elanud ja seal on ennegi üürilisi olnud, kuid sellist janti pole veel olnud.

10 aastat pole kellelgi probleeme olnud, et koer haugub. Ka enne Bellat oli seal koer ning ka teisi loomi olnud majas. Keegi pole vaenulikult suhtunud, just rääkinud, et kui ta haugub, siis ikka vaatad välja, et äkki keegi liigu maja juures, kes seal olema ei peaks.
Ja nüüd tulid mingid üürilised, kellele äkitselt ei sobi ja kukuvad bravuuritsema.

Peale kõnet ja selle kirja kätte saamist olin ma endast väga väljas, käed värisesid. Helistasin kohe emale ja ütlesin, et prindin kirja välja ja tulen sinna. Ema samamoodi ägestus, et mis mõttes, aga ütles, et ära tule - me tahtsime õhtul kontserdile minna, kuigi mingisugust tuju polnud, aga elu läheb edasi, tahad sa seda või mitte.
Minul aga ei andnud süda rahu ning siiski sõitsin õhtul vanemate juurde ja läksin kiri näpus aru pärima.
Meespool oli dušši all ning rääkida saime ainult naispoolega, kes selle kirjakese siis välja võlus. Küsisin, et milline terve inimene kirjutab sellise kirja ning sõna peni, viitab ka juba sellele, milline hoiak inimesel loomade suhtes on. Ütlesin talle, et ise te kolisite sinna majja, nähes, et maja juures on koer ning ilmselgelt ta ka haugub. Ning mis ütleja on tema, mingi suvaline võõras inimene, et laseb magama panna, kui mina olen omanik ja otsustan oma looma üle, mitte mingi suvaline inimene. Vastati meile siis, et ta oli tol ajal magamata ja väsinud ning sellepärast kas see kiri. Raseda emotsioon, kuid sellega siiski ei õigusta minu jaoks. Mitte mingisugust emotsiooni inimeses polnud või vähimatki kahjutunnet. Väitis küll, et ta kahetses ise ka kohe peale selle kirja saatmist, et ta pole selline inimene, kes nii loomale teeks, aga ometigi ähvardas magama panna. Mingit siirust inimeses polnud.

Tulime sealt ära, ütlesime, et me ei süüdista ja ei saagi süüdistada, kuid nende maine on rikutud ning majaelanikud nendesse hästi ei suhtu ja kardavad oma loomade pärast. Väga halb maik jäi suhu sellest vestlusest.
Esimene mõte oli, et olgu, süüdistada me ei saa, kuid selliste inimeste eest tuleks hoiatada. Kolivad järgmisesse kohta ja kukuvad jälle lahmima loomade pärast. Kuuldavasti nad on palju kolinud, järelikult ongi problemaatilised inimesed.
Mina oleks teinud teema Facebooki, hoiatamaks, et sellised inimesed on, et kui midagi ei meeldi, lasevad magama panna. Ei oleks süüdistanud, aga kaks kuud tagasi saadeti ähvarduskiri kolmandale inimesele, mitte midagi maja inimestele ütlemata ning täna on koer surnud. Hakkad ju järeldama ja kahtlustama sellist kirja lugedes või ei? Ema muidugi ei tahtnud halb inimene olla ja ütles, et ära ikka tee, et vaatame, mis sellest asjast saab.

Ema rääkiski mõned päevad hiljem meespoolega suu puhtaks. Nemad olevat ka väidetavalt uurinud ja nemad ikka arvavad, et koeral oli kasvaja. Ma nii tahaks minna küsima, et  kaks kuud majas elamist andis täieliku ülevaate koerast ning kas ta oli juures ja nägi kui ja kuidas koer suri, et tema on mingi küsija kellegi käest?!

See teema võib küll olla "unustatud", et ei arutata seda teemat enam, kuid mingit lugupidamist mul nende inimeste vastu pole. Rikkusid mulje ära enne, kui jõudis midagi tekkidagi. Maine on rikutud ja mitte ainult minu silmis, vaid enamus elanikke mõtlevad neist halvasti tänu sellele jamale ning kardavad oma loomade pärast. Oleks inimesed teinud suu lahti, rääkinud või üldse jätnud kolimata, kui neile loomad ei meeldi, poleks seda probleemi tekkinud.
Poleks seda kirja olnud, poleks mingit probleemi. Aga kuna see kiri on mul arvutis ning must-valgelt seisab see tekst, siis mina ei saa vaiki olla.
Nimesid siia postitusse ei tule, ehk peaks suure kella külge panema, kuid möödas on juba nädal. Ise maha rahunenud ja natukene leppinud ning laseme Bellal rahus puhata. Eks nad ise teavad, kui puhas nende südametunnistus on.

Bellat me tagasi ei too, saan ainult loota, et seal üle vikerkaaresilla Kutsademaal on tal palju mängukaaslasi, saab palju auke kaevata, tikripõõsast tikreid noppida ja maha kukkunud õunu närida, rõõmsalt aasal kepselda, konti järada ning et ta teab, et me väga armastasime teda ja ta oli meie täieõiguslik perekonnaliige. Veel pikaks ajaks jääb juhtunu hinge kriipima ja pilk pöörab ikka otsivalt tema platsile.. Puhka rahus, armas sõber!



esmaspäev, 18. juuli 2016

Nädala ülevaade: 11. - 17.07.16

Esmaspäev 11.07:
Trenn: Puhkepäev

Teisipäev 12.07:

Trenn: Puhkepäev

Kolmapäev 13.07:
Trenn: 17.33 km jalgrattasõit -
tegin isikliku rekordi. Kui senimaani olen sama vahemaa sõitnud kõige kiiremini täpselt tunni ajaga, siis täna olles ca 2 km kaugusel kodust, mõtlesin, et no ei jõua, olen täna aeglasem. Aga kui Endomondo tädi teatas kõrva, et 6 minutit on veel aega, siis andsin valu. Ja tulingi, tadaaa 58 minuti ja 35 sekundiga ära. Viimased kilomeetrid läksid küll nagu lennates. Mõnus hasart tekib. Mõtlen küll, et ah lähen teen täna ainult Luunja otsa - asi seegi see 14 km, aga siis hakkan vaatama, et mis see 3 km siis enam ära pole ja siis juba kuulad aega. Viimasel ajal olen kõrvaklapid pähe pannud. Ümisen vaikselt muusikale kaasa ning muusika rütmis tekib tempo ka. Hulga kergem on ka juba, kui varem see 5 käik tundus ikka raske, siis nüüd on pigem kergemapoolsem juba. Muidugi mäest üles ei saa alati 5. ning siis peab väiksema käigu panema. Aga põlved annavad ikka natukene tunda..

Neljapäev 14.07:
Trenn: 3,2 km kõnd

Reede 15.07:
Trenn: 3,6 km kõnd

Laupäev 16.07:

Trenn: 8 km kõnd

Pühapäev 17.07:
Trenn: 10 km kõnd


Sel nädalal kõndisin rohkem, kui jalgratta selga sain. Mõni päev ei saanud minna sõitma, teinekord oli jälle liiga hilja juba... Ja nii ta läks, aga vähemalt kõndisin, muidu juhtub äkki sama, mis eelmisel kuul, et ei tulnud kilomeetrid kokku. 😊

Nädalaga sai läbitud 42,14 km, kulutatud 4357 kcal. Kcal osas Endomondo ilmselt kõige usaldusväärsem pole, aga ma ikka olen neid ka jälginud, et umbkaudugi teab.

Nädalaga kaalulangust ei olnud, kaalult vaatas vastu sama number, mis eelmiselgi esmaspäeval. Noh, me olime nädalavahetusel maal, sinna see kaalulangus jäigi. No ja muidugi toitumine...Nüüd on siis 2 nädalat aega, et 3 kg jagu saada, sest 1. augustiks eesmärk nii palju kergem olla.

Möödunud aastal juurde tulnud 13 kg-st on vaja veel 6 kg alla saada, siis olen tagasi seal, kus niiöelda pooleli jäin.
Praeguse seisuga olen rahul - vaikselt, omas tempos. Jah, kaalulangus pole suur olnud, kuid kaotatud cm, enesetunne ning see, et rohkem jaksu on, räägivad enda eest.

Toitumise koha pealt.. Sellest nädalast läheb elu jälle vähe stabiilsemaks ning kujunevad välja omad kellaajad. Kodus on seda nii raske teha, mul vähemalt. Magan kaua, siis ma ei söö kohe tihtilugu ning kell on äkitselt juba lõunas, kui mina avastan, et nüüd võiks hommikust süüa. Täitsa unustan ära söömise kodus, kõht ka tühi pole. Aga nüüd loksub see suur viga ka paremini paika ja siis saab kõik ainult paremuse poole minna.

Ups! Kell on pool 1 ja ma pole veel söönud...
😱 😄


esmaspäev, 11. juuli 2016

Nädala ülevaade: 4.-10.07.16

Möödunud nädalal olime veel puhkuse lainel. Taastusime Hiiumaa sõidust - magasime. Lebotasime palju niisama, tõusime voodist alles poole päeva peale. Sai ka kinos käidud, hansapäevadel, öökinos. Muidugi sai ka trenni tehtud.

Koguni 5. päeval olin tubli.

Esmaspäev 04.07:
Trenn: 5,6 km kõndimine


Teisipäev 05.07:
Trenn: Puhkepäev

Kolmapäev 06.07:
Trenn: 5 km kõndimine
            14,22 km jalgrattasõit -
Toas hakkas igav, Kaarel pikutas ja vaatas telkut, nii pool tukkudes. Mina aga võtsin nõuks, et lähen viidan ratta seljas aega. Vedasin ratta teiselt korruselt alla ja suundusin päikeseloojangu poole. Olin üle kahe nädala jalgrattal ning päris raske oli alguses. Küll tundub raskem käik millega ma tavaliselt sõidan, tunduvalt kergem, kui varem. Jalgadesse rohkem jõudu tulnud. Reitele jalgrattasõit senimaani hästi mõjunud, õhemaks läinud. Küll kardan, et pikemalt sõites hakkavad säärelihased kasvama ja seda küll vaja pole, sest mul on juba praegu vägevad jämedad maanaise sääremarjad. Terve elu probleeme olnud, et pole saanud endale pika säärega saapaid osta. Mäletan, kui moodi tulid ülepõlve saapad. Tahtsin ka kangesti neid endale, aga minu jämeda sääremarja üle ei läinud väga ükski saabas. Käisin mööda poode otsimas ja küll ma olin siis õnnelik, kui ühed madala tallaga lillad saapad leidsin.

Neljapäev 07.07:
Trenn: 3 km kõndimine

Reede 08.07:
Trenn: 3,8 km kõndimine
            17,28 km jalgrattasõit

Laupäev 09.07:
Trenn: 10 km kõnd hansapäevadel -
trenniks ei loe seda, aga sammulugejas lõi summa ette, siis oli üllatav, et kas tõesti nii palju, samas ka hea tunne.
            14,6 km jalgrattasõit -
istusin ja nihelesin diivanil, et peaks sõitma minema. Siis mõtlesin, et nii palju sai täna kõnnitud, et jätaks õige vahele. Kaalusin nii ja naa, et ah ma ikka ei lähe, jalad natukene väsinud, puhkan hoopiski. Aga siis mul hakkas igav, Kaarel tukkus diivanil, telekat ei viitsinud vaadata, arvutis ka mitte olla ning kargasin püsti. Kaarel võpatas üles ning utsitas takka, et mine mine. Nii ma siis läksin. Üüüber ilus päikeseloojang oli, sokupoiss viljapõllul kepsles, kergliiklustee inimtühi ja mina väntasin. Oli raske, jalad olid väsinud ju, aga väntasin elu eest. Higimull otsaees, Tanel kõrva laulmas, et kohvile ei jää...

Pühapäev 10.07:
Trenn: Puhkepäev


Nädalaga läbisin 63,51 km, millest 46,11 km jalgrattasõit, lisaks 10 km hansapäevadel kõnnitu. Kulutasin 7144 kcal.

Trenni poole pealt võib nädala kordaläinuks nimetada, nüüd tuleb toitumine ka käsile võtta!

Juunikuu kokkuvõte

Nagu näha on olnud, siis blogist on kadunud nädalased kokkuvõtted minu toitumisest ja trennist. Pikalt mõtlesin, kas üldse kuu kokkuvõtetki teha, aga ikka otsustasin, et ausalt kõik kirja.

Kuud alustasin tublisti - jälgisin toitumist natukene rohkem, liikumist oli rohkem. Teisel nädalal hakkas vaikselt ära vajuma. Pidevad vihmasajud ning üldse mitte ei kutsunud välja, kui tuul vihises ja vett kallas. Kui juba väljas olin ning siis sadama hakkas, siis polnud enam nagu vahet, pidi ju edasi ikka sõitma, et koju saada.
Kui juba mõned päevad laisk olnud, siis on kuidagi lihtsam edasi laisk olla ja mitte välja minna. Küll oli ka süümekaid, et jälle vihma sajab ja ei saa sõitma minna.. Olin ma ju eesmärke endale seadnud, aga vot nii palju iseloomu mul pole, et vihma trotsides vändata või kõndida. No ei ole..

Vihm oli üks rikkuja, aga teine põhjus oli migreen. Üle nädala vaevlesin peavalude käes. Seekord oli raskem - väga tugev valu, silme ees virvendas aegajalt, iiveldus ja väsimustunne. Kui vihmaga veel võiksin end väja vedada, siis migreeniga olen ma tõsine inimvare. Süüa ei taha eriti, ainuke "söök" on valuvaigistid, aga et maole liiga ei teeks, siis natukene peab sundima end sööma, midagi kerget. Päevad mööduvad voodis ning kõige parem on olla kägaras, liikumatult padi kaisus teki all olla ning oodata kuna kogu paha üle läheb.

Nii siis minu trenn ja toitumine omadega rappa jooksid. Peaaegu kaks nädalat läksid lörri.

Siis aga algas puhkus, sõitsime nädalaks maale ning järgmisel nädalal käisime Hiiumaal telkimas.
Ütlen ausalt - ega ma suurt ei stressanud toitumise või trenni pärast. Teadsin, et puhkuse ja jaanide ajal teeb mööndusi - natukene alkohoolseid jooke, väljas söömist jmt. Et ma ei hakanud üldse stressamagi sellepärast, parem nautisin puhkust. Toidu osas küll üritasin paremaid valikuid teha, aga siiski üritasin nautida ning ei mõelnud kaalunumbrile. Noh, natukene mõtlesin küll jah, sest arvasin, et kui lõpuks tagasi koju lähme, siis olen algkaalus tagasi..

Maal on toitumine teistmoodi - hommikusöök üldiselt võikumaterjal, lõuna on nii 15-16 ajal ning õhtusööki kui sellist pole, niisama näksitakse midagi kõhutäiteks.
Kui ainult nädalavahetuseks läheme, siis toitun sealsete harjumuste järgi, aga nüüd puhkuse ajaks oli pikemaks ajaks minek ning ostsin kodujuustu, maitsestamata jogurtit ja muud kraami kaasa, mida vahepaladeks ja õhtuks süüa ning hommikuks pudrumaterjali. Olin ju siiski nõuks võtnud, et võtan seda kaalulangetamist vähe tõsisemalt ning isegi kui arvasin, et puhkusega saan kogu kaotatud kaalu tagasi, siis toidulauda üritan ikka jälgida. Nii ma siis seletasin pikalt laialt Kaarlile, et mul on vaja seda ja toda kaasa osta, et ma ei taha täitsa ära ka rikkuda kõike. Et natukene tubli olen ma ju siiski olnud. 😊 Kaarel kuulas ja noogutas kaasa: "Jaa, musi, jaa. Ma tean, et oled tubli olnud ja ostame kõik kaasa mis meil vaja." Aww, nii armas, et ta mind laiskvorsti kiidab ja toetab.

Vahepealsest kaalust ei teadnud ma midagi. Pidin kodust kaalu kaasa võtma, aga unustasin. Küll sai ratas kaasa võetud ning käisin sõitmas, lisaks kõndisin päris palju. Isegi ühel matkal osalesin. Omastarust portsjonid olid normaalsed, üleliigset näksimist ja alkoholi polnud. Tundsin ka ennast hästi ja kergelt ning ikka mõtlesin, et väga palju pole juurde tulnud.

 13.06 käisin viimati kaalul ja pärast seda olin laisk. 3 nädalat hiljem, 5.07 kaalusin väriseval südamel end uuesti. Suur oli üllatus, kui astusin kaalule ning olin 1,6 kg kergem, kui viimati kaaludes. Rõõm oli suur, et ma ikkagi ole miskit õieti ka teinud, kuigi ma just kõige tublim polnud.
Olin end ka mai lõpus mõõtnud, aga jaanide aegu ununes see ning nüüd lõpuks mõõtsin. Umbes 1,5 kuuga on 20!! 20 cm kokku minu kehalt kadunud! Kõige rohkem ülakehalt - rinnaümbermõõt 4 cm jagu vähenenud ning need kaenlaaugu "tissid" on ka väiksemad. Reielt on küll ainult 2 cm vähenenud, kuid silmaga nähtav muutus on toimunud. Ülejäänud kehalt 1-2 cm jagu kadunud. Oh seda rõõmu!

Nädalate lõikes tegin oma tõusud tagasi miinusteks, kuid kuu arvestuses oli kaalulangetus suur 0. Tõuse ja mõõne oli nii palju vahepeal, et kui vahepeal kaotasingi rohkem, siis see tuli kärmelt tagasi. Aga vähemalt kuu lõpuks jõudsin imekombel kuu alguse kaalu tagasi.

Juunis tegin 18 korda trenni - 6 korda sõitsin rattaga ja ülejäänud korrad kõndisin.


Möödunud kuuks sai ka eesmärke seatud.

Juunikuu eesmärgid: (kuu on küll juba alanud, kuid eesmärgid siiski kirja)
1. Jalgrattaga sõita vähemalt 200 km. - Tegelikkus: 88,34 km.
2. Kõndida vähemalt 100 km. - Tegelikkus: 71,46 km.
3. Jillian Michaelsi video järgi kava teha igapäevaselt. - Tegelikkus: Ei teinud kordagi kava.
4. Sööke kaaluma hakata. - Tegelikkus: Noup, mitte kordagi.
5. Söömine paremini paika saada - väike rutiinike kellaaegade suhtes, et sööksin ilusti 3 toidukorda ning ka üks vahepala. Praegu on see täiega sassis. - Tegelikkus: Natukene tublim olin, aga 3 toidukorda kellaajaliselt ikka polnud.
6. Vett rohkem juua ning ka üles kirjutada, mitu klaasi joon päevas. - Tegelikkus: Jõin rohkem, kirja ei pannud.
7. Iga päev toite pildistada. - Tegelikkus: Mõned pildid tegin, mitte iga päev.

Eesmärgid olid head ja ehk natukene sinisilmsedki. 😊
Trenni osas mitte väga sinisilmne, sest 2 nädalat möödunud kuust läks raisku ning kui oleks too aeg ka tublisti käinud, siis poleks midagi ületamatut olnud. Aga OLEKS-POLEKS!

Mis siis ikka, tuleb uued eesmärgid seada! Üpris sarnased eesmärgid sean ka sellesse kuusse, miskit eemaldan, lisan juurde, muudan ilmselt. Lisaksin sellesse kuusse ka kaalulangetamise eesmärgi. Algkaaluks saab täna hommikune kaal ning 3 nädala eesmärk siis paika.

Juulikuu eesmärgid:
1. Jalgrattaga sõita vähemalt 200 km.
2. Kõndida vähemalt 100 km.
3. Jillian Michaelsi shred 1 igapäevaselt.
4. Korralikult 3+1 korda söön päevas!
5. Joon vett - märgin üles!
6. Pildistan toite.
7. 1. augustiks olen 3 kg kergem.



Ilusat suve jätku!