Lehed

kolmapäev, 17. august 2016

Õhtusöögiidee: Kanasupp kookospiimaga

Lihtne argipäevaõhtu toit - valmib kiiresti ja maitseb väga hõrgult.
Kookospiima magus lõhn paneb kahtlema, et supp ja magus?, kuid kui keelel tunned erinevaid maitseid - kerget magusat mekki, soolakust, kerget tšillist vunki - siis peab tõdema, et maitse on väga hõrk.



2 portsjonit

-
420 ml kookospiim / kookoskreem
- 280 g kanafilee
- 85 g suvikõrvits
- 85 g porgand
- 85 g paprika
- sool
- värsket tšillit või tšillipulbrit
- maitserohelist

Tükelda kanafilee ja juurviljad (tükelda, riivi - kuidas endale meelepärane). Pane komponendid pottti, maitsesta soola - tšillimaitseainega ning prae neid tasasel tulel, kuni kanafilee läbi küpsenud ning juurviljad pehmenenud. Vala peale kookospiim, kuumuta keemiseni ja tõsta pott pliidilt. Vajadusel lisa maitseaineid, serveeri maitserohelisega.

Retsept pärineb Erik Orgu toitumiskavast.

laupäev, 13. august 2016

Kirsimoos mandlilaastude ja amaretto likööriga

Ei saaks öelda, et ma olen suur hoidiste valmistaja. Maasika toormoos sügavkülma on üks lihtsamatest hoidistamistest üldse ning seda on küll sügavkülm täis, et oleks talvel pühapäevastele pannkookidele panna.Aga iseseisvalt olen moosi keetnud oma elu jooksul kahel korral, needki korrad olid 3 aastat tagasi, kui olime alles kokku kolinud ja minul tuli millegipärast suur tung õunamoosi keeta ja teine laar oli murakamoosi, mille valmistamine oli suuresti peale surutud. Polnud ma varem murakat korjanud, seesuur et.. Ma polnud murakat enne näinudki ja nüüd oli äkitselt vaja seda imalat marja mitu ämbrit ära puhastada ja keeta.
Sellest ajast oleme hakkama saanud sügavkülmas leiduvate toormoosidega, veel keldris olevate aastate taguste õuna-ja murakamoosiga ning ämma keedetud moosidega. Polegi justkui ise vaja vaeva näha, aga moosipurk on alati külmas.

Sel aastal tõstis mu moosikeetmise tung jälle pead, kui nägin seda kirsimoosi retsepti ning kaasas oli palju kommentaare, et kui hea moos see ikka on.
Nüüd oli mul vaja loomulikult KOHE minna vanemate juurde kirsse korjama. Korjamise käigus küll olin mitmel korral valmis moosikeetmisest loobuma, sest herilased ei tahtnud kohe mitte saaki minuga jagada. Kuid sain oma kirsid peale suurt võitlust kätte ning nüüd nad ootasid potti minemist. Enne veel suundusin poodi ning seisin nõutult alkoholiriiuli ees, sest mul polnud õrna aimugi, milline amaretto likööri pudel välja näeb. Imestus oli suur, kui leidsin õige pudeli - nii odav ja nii väike lapik pudelikene.

Järgnevad 2,5 tundi istusin juuksenall näpus ning urgitsesin ükshaaval kirssidest kive välja, koos saatjaskonnaga - sõbrad herilased. Tumepunane mahl jooksmas mööda käsi maha, et isegi varbad on värvituuningu saanud ja kõik teised kohad ka pritsmeid.



 KIRSIMOOS

 Kogused muudetud. Retsept nami-namist.

- 2 kg kirsse
- 2 dl vett
- 800 g moosisuhkrut

- 1 dl Amaretto mandlilikööri
- 150 g mandlilaaste

Kui kirsid kividest puhastatud, pane need koos veega potti. Kuumuta keemiseni ja keeda keskmisel kuumusel 5 minutit.
Lisa moosisuhkur ning keeda 10 minutit. Eemalda moosi pinnale kerkiv vaht.
Lisa mandliliköör ja mandlilaastud, sega kergelt läbi ning tõsta pott tulelt.
Jaota pott steriliseeritud purkidesse ja sulge õhukindlalt.

Mandliliköör annab moosile omapärase maitse. Algul oli natukene võõras ja ei teadnud kohe seisukohta võtta, et kas on ikka nii hea moos, kui kiidusõnad lubasid, aga eks maitsed on ju erinevad. Vett ma uuesti tehes ei paneksi nii palju, umbes pool kogust lisaks, sest kive välja võttes tuleb kirsimahla välja ning ka keetmisel annab piisavalt välja.
Minumeelest on moos kõige parem näiteks pannkookidel ja kuskil koogi sees. Moosisaiana süües mulle niiväga ei meeldigi. Aga meeldib konsistent, et on želee osa ja mõnusad kirsi tükid ning mandlilaastud on kergelt krõmpsud hamba all.




neljapäev, 11. august 2016

Ja juttu jätkub kauemaks..

Olen alates esmaspäevast kodus olnud. Tegin jalale liiga, perearst käskis traumapunkti minna, sest tegemist traumaga ning jalg oli väga paistes, valus peale astuda ja ka varbaid valus liigutada.
2 tundi istusin ja ootasin oma korda. Kartsin, et asi äkki nii jama, et saan kipsi. Mida kauem seal istusin, seda rohkem paiste jalg läks ning varbadki surisesid ja olid vahepeal nagu surnud. Jalanõud olid raske jalast saada.
Tehti pilt ja selgus õnneks, et luu katki pole ja mõra ka mitte, aga on kõva muljumine ja venitus ning nädal kuni kaks tuleb jalale puhkust anda. Kinni siduda, kui kõnnin - mida tuleks võimalikult vähe teha, puhkeasendis elastikside maha ning külma kompressi teha.
Perearsti õde andis veel õpetussõnu kaasa, et mida veel tegema peab ning mina küsisin, et kas ma tööle minna võin. No et ma enamus päevast istun. Teiselpool toru kostus ei-ei-ei, kindlasti mitte! Mida vähem puhkust anda jalale, seda pikem on paranemise aeg.
Suurem nördimus oli mul sellepärast, et ma ei saa trenni teha ning nüüd on oht, et kaal hakkab vaikselt tagasi ülespoole tiksuma. Nii palju vaeva näinud. Nüüd kooberdangi tihti vannitoa vahet ja uurin, et mis see kaal näitab...
Aga no mis sa teed, ikka juhtub ning õnnetus ei hüüa tulles.

Olengi siis suurem osa päevadest diivanil lesinud, kompressi teinud ja kõndida pole eriti tahtnud. Tegin pühapäeval 24-tunni kurgisalatit ning esmaspäeva õhtul pidin purkidesse panema. Küll ma olin õnnetu, et pean jalale astuma ning seisin pliidi ees ühel jalal, haiget jalga ainult natukene maha toetades.
Kaarel käis nädalavahetusel maal olles metsas, nii palju seeni pidi olema ning tõi kaasa kolm ämbrit kukeseeni. Ma olin hämmingus, et miks kõik meile tõi, aga kodustel pidi juba kopp ees olema seentest. Nii siis pühapäeva õhtul mitu tundi küürutas ta kraanikausi kohal ja puhastas seeni. Pool portsu jõudsin ära praadida ja purki panna, tema jõudis kõik ära puhastada, aga teist poolt ei hakanud enam ära tegema, kell oli juba palju. Nii siis jäigi teine pool esmaspäevaks ning panin Kaarli pliidi äärde vaaritama - ise tõi nii palju, tehku nüüd! :D

☕ ☕ ☕


Teisipäeva õhtul tuli Kaarel koju, tegin süüa ning pikutasime ja lobisesime kaisus. Rääkisime päeva sündmustest, kui ta telefon hakkas helisema. Kõne töölt. Ühe objektiga oli pahasti ning tundus, et peab kohale sõitma. Pärnumaale, kust ta alles oli tulnud ning kell oli 8 õhtul. Kaarlil oli juba töökas päev ja pikk sõit seljataga olnud ning nüüd pidi selle jälle ette võtma. Ega ta väga õnnelik selle üle polnud, aga tuli minna.
Pakkusin, et lähen temaga kaasa, seltsiks. Ajan juttu temaga, siis on lõbusam ning ühtlasi hoian silma peal, et sõidu ajal magama ei jääks.
Viljandis käisime poes ja ostsime söödavat kaasa.

Üle 2 tunni sain oodata kuni ta tööd tegi. Käisin aegajalt väljas ja vaatasin, mis ta teeb. Sain isegi korra käed külge panna. Väljas oli täiesti pime, pea kohal laius ilus tähistaevas. Mul oli fotokas ka kaasa võetud, et pilti teha, kuid väljas oli üpris jahe ning mul hakkas uni peale tulema, nii et kobisin sooja autosse tagasi.

Tagasi sõites tahtsime tanklast võtta kohvi turgutuseks, aga selgus et lähedal olev tankla on vaid 22ni lahti ning lähim oleks Pärnus, sealt me aga minna ei tahtnud, et tuleb pikem maa koju.
Sõitsime Tori poole, et seal teeme pausi ja puhkame natukene.
Tahtsime Tori põrgut minna uudistama, aga väljas oli nii pime ja mina ei julgenud niimoodi sinna jõe äärde ronida, lisaks poleks nagunii midagi näinud ka.

Kaarel oli üpris unine ning sõidu ajal hakkasid silmad kinni klõpsama. Ma vaatasin iga natukese aja tagant teda, toksasin, panin muusika valjemaks, rääkisin temaga ning käskisin akna lahti teha, et külm õhk turgutab. Torile jõudes kõndisime natukene aega väljas jaheda käes, mis turgutas natukene. Ilmselge oli, et ta ei saa unisena kindlasti edasi sõita ja kui me siin pool tundi istume, siis tuleb minul ka tukk peale ja kes teda siis toksab sõidu ajal, kui ma hambad laiali magan kõrvalistmel. Kuigi see pole tõenäoline, et ma nii sügavalt magama jään, aga nokkima ju ikka võtab.

Tunnistan nüüd patu üles..

Tegime raske (või mitte nii raske) otsuse, et rikume seadust ja mina sõidan. Natukene värisesin küll, et võõras auto ja rikun räigelt seadust, aga veensin end, et kell on 3 öösel, teed on tühjad ning kui ma korralikult sõidan, siis ei pea keegi kinni. Lollide lohutus!  😄
Jah, väga halb, et juba liiklushuligaan valmis, kuid enne riskin ma enda lubade saamise ja trahviga, kui lasen rooli inimese, kes on väga väsinud ja reageerimine olematu. Pidime ju koju saama, polnud kuskile ööseks ka jääda ning autos tukkudes ta palju rohkem värskem poleks olnud. Mina olin aga ärkvel ju. Ebakindlalt või närviliselt ma end ei tundnud roolis, sest ma oskan sõita küll ning tunnen end ka üpris kindlalt roolis. (Autokooli õpetaja vähemalt kiidab). Eks natukene ärev ikka olin - nii pikk maa sõita ja veel pimedas.
Kaarel tukkus kõrvalistmel, mina vahtisin pingsalt teed - metsloomadel käib sel kellaajal vilgas tegevus ning seetõttu sõitsin metsa vahel natukene aeglasemalt, et jõuaks reageerida.
Ikka väga vilgas tegevus käis - küll jooksis kährikuid - nirke üle tee, auto ees jänku- ja rebasepojad. Lasin signaali, et kraavi jookseks ja enam teele tagasi ei tuleks, aga rebased jäid tee peale seisma ja vahtima, et mis sa loll signaalitad.
Kaarel aegajalt küsis, et kas ma jõuan sõita ning tukkus edasi. Maanteel oli juba hulga parem sõita - täiesti tühi lai tee, ainult mõni üksik vastu sõitja ning peale 1,5 tunnist sõitu hakkas ka valgemaks minema.
Tartusse jõudsime, siis üks esimestest autodest, mis vastu sõitis oli politseiauto. Pobisesin omaette "okooouu" ning vahtisin spidomeetrit.
Kiirust ei ületanud kordagi, pigem sõitsin natukene aeglasemalt ja kontrollisin spidomeetrilt kiirust aegajalt.

Võite mind nüüd risti lüüa, aga häda ajab härja kaevu. Kui tegemist poleks olnud hädaolukorraga, siis ma poleks nii lihtsalt autorooli istunud, aga kuna olukord nõudis siis..
Jõudsime elusalt koju, kuid kindlasti oli see esimene ja viimane kord, kui niimoodi sõidan. Pole õige seadust rikkuda, olenemata kas oskad sõita või mitte. Load käes, siis tallan pedaale, enne mitte.

☕ ☕ ☕


Eile käisime kinos. Kaarel tahtis minna vaatama "Jason Bourne", aga mina polnud vaimustuses ning nägin, et filmil "Madalik" on eellinastus ning tahtsin hoopis seda vaatama minna. Nägin telekast selle treilerit ning Blake Lively ja teiste jutte filmi kohta ning tundus huvitav. Seletasin siis Kaarlile, et kes mängib, tema ei saanud essugi aru.
Mina: "No see naine, kes "Kõmutüdruk´tes" mängis."
Kaarel vaatas mind sellise pilguga, et wtf see veel on.
Mina: "No see Ryani naine."
Kaarel: "Milline Ryan?"
Mina: "See ilus noh! Mis ta nimi oli, kurat. No see punase kostüümiga. Tead küll, käisime vaatamas kinos. No see.. See noh.. DEADPOOL!"
See on see, kui nimede peale halb mälu ja siis üritad seletada, nägu silme ees, aga nimesilti pole näoga kaasas.
Näitasin talle treilerit ning oli nõus minema.

Filmi peategelane Nancy läheb Mehhikosse otsima paradiisiranda, kus ta ema omal ajal surfamas oli käinud, kui oli teada saanud, et ootab Nancyt. Nüüd peale ema surma soovis ta selle ranna üles leida, et see on justkui nende rand ning ilus meenutus ja mälestus emast.
Tänu kohalikule mehele saab ta õigesse kohta. Jääb ta sinna aga üksinda, sest sõbranna kes pidi ka sinna tulema, hüppab alt.
Paradiisiranna külastus võtab aga ootamatu pöörde, kui Nancy satub mõrtsukhai toitumisalale, teda rünnatakse ning olles lõksus keset vett, hakkab hai talle hammast ihuma. Ellujäämine osutub tõeliseks tahtejõu proovikiviks ning paneb proovile naise meelekindluse, leidlikkuse ja kavaluse.

Meile meeldis film väga. Oli kaasahaarav, põnev - mis nüüd juhtub? hai saab ta kätte?! ning pani ka paaril korral võpatama. Lõpp oli natukene ootamatu, ei osanud sellist lõppu ette näha.
Filmi peategelasel on uskumatu tahtejõud, tugevus ning võitlusvaim, et olukorrast eluga pääseda ning mitte haisöödaks saada. Pani imestama, et ühel loomal võib olla nii suur tapahimu ja kinnisidee, et saada kätte sissetungija.
Noh, eks tegemist oli filmiga, aga me ei tea kunagi, mida üks loom võib mõelda ja kuidas käituda ka reaalses elus.
Kellele sedalaadi filmid meeldivad - soovitan vaatama minna!

☕ ☕ ☕


Olen siin viimastel päevadel päris palju blogisid lugenud. Ka varem on mulle jäänud silma, et on räägitud Inno ja Irja Tähismaa blogist, aga pole süvenenud sellesse. Eile taaskord jäi silma, et mainiti seda nime ning mõtlesin, et uurin siis, miks see nii kõmuline ja halba kuulsust pälvinud blogi on.
Ega ma palju lugeda ei suutnud, sest suu jäi ammuli, mis jura kokku kirjutatakse. Täiskasvanud mees, sellist jura kirjutab ja siis veel ei viitsi tööl käia ning palub almusi. Omal ajal mees olnud ja lapsed valmis vorpinud, aga nüüd ei taha vastutustundlikult käituda ja viilib oma kohustustest. Kohutaaav!
Nüüd ma saan aru küll, miks Inno Tähismaa nimi on võrdunud halvustavate sõnadega.
Samas lugejaid paistab olema ning ka päris vilgas postituste kommenteerimine käib, lisaks annetajaid. Noh, mis kellelegi peale läheb. Teadmine, et kellelgi läheb veel sitemini, kui endal või teise ebaõnnest kahjurõõmu tundmine on paljudele omane käitumine või siis tõesti on inimestel kahju ning seda raha annetatakse laste pärast, sest nemad pole ju süüdi ja ei saa oma vanemaid valida.. Või ma ei tea, mis see muu põhjus peaks olema annetamiseks..
Härra kirjutab, et Eestis on elu halb, aga äkki tuleks peeglisse vaadata ja alustada iseendast ning küsida, miks see elu siis nii halb ikka on.
Teise silmas pindu näeme, aga enda omas palki mitte.

☕ ☕ ☕


Istun siin jälle nagu diivanikaunistus ning mõtlesin, et otsin mõne trennivideo, mida saab matil pikali/istudes teha. Ma ei riku oma kaalulangetust selle jala pärast ära!
Uurin täna, kas nädalavahetusel on ilm ok ning ehk saab minna ja Kaarli sünnipäeva kingi realiseerida. Varsti on väljas juba väga jahe ning praegu saaks veel vähe soojemalt taevas liuelda.
Muidu on mu päevad üpris üksluised ning arvutis olemine on ka ära ammendanud. Tahaks nii rohkem ringi liikuda, rattaga sõitma minna...


kolmapäev, 10. august 2016

55 küsimust, mida keegi ei küsi

Üks blogija (tema postitusega saab tutvuda SIIN ) tegi ühe vahva tõlke-postituse küsimustega ning kutsus teisigi osalema. Nii siis vastasin ka mina neile küsimustele ja nüüd saate nendega tutvuda.

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI KINNI?
Üldiselt on uksed ikka kinni, mis seda segamini kappi ikka vaadata. Kuna magamistuba on ka üpris väike, siis vahel harva kui uksed ongi lahti, siis on oht sinna otsa joosta öösel unise peaga.

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠIGEELE KOJU KAASA?
Mõnikord olen võtnud, kui väga heade toodetega on tegemist olnud. Näiteks Iirimaalt tassisin kõik kaasa, sest seal olid vetikatest valmistatud seebid ja šampoonid/dušigeelid - nii mõnusa lõhnaga ja tegid juuksed ja naha nii mõnusalt pehmeks.

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID KUNAGI?
Eestis ei ole seda kupongimajandust eriti. Tõenäoliselt ei satu mu kätte selliseid ajakirju, kus neid leida võiks, sest "Imelisest Ajaloost" pole ma neid seni leidnud. 😊

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
Ei tahaks kummagi poolt rünnatud saada, aga kui peab valima, siis mesilaste rünnak on vähe leebem.

5. KAS SUL ON KORTSUD?
Minul?! Loomulikult mitte! Ma ei tunnita endale nende olemasolu...

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
 Mitte alati.

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
 Tulen nüüd kapist välja ja tunnistan, et mul on selline kiiks küll. Otseselt kõndimise ajal samme ei loe kogu aeg, aga näiteks trepist üles minnes loen kõik astmed üle. Jalakäijate teed ületades loen sebra triibud üle. Tänavapostid ja märgid ja muu taoline saab ka aegajalt loetud.
Ma ei tea millest see kiiks tuleb, aga tahtmatult hakkan äkitselt peas iseenesest lugema. Õnneks kõva häälega ei tee seda.😄

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
Muidugi, kui vaja, siis vaja.


9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
Teen seda tihti.

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
Väkk, ei!

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
160x200 cm, ka kahekesi magades on laiutamiseks ruumi küllaga.


12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?
Daniel Levi - Mu koju tood Sa


13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
Muidugi, aga siis peab ka välja kandma.

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID? Vaatan, suure rõõmuga. Laupäeviti, kui muud vaadata pole, siis sätin end ikka teleka ette multat vaatama. "Multikas algab juuuuu!"

15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
Üldiselt ei joogi midagi, aga vahel piima, harvemini morssi või mahla.

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
Ma ei söögigi kananagitsaid.

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
Nänni või ämma tehtud söök.

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
P.S. I Love You - iga kord lahistan nutta ja ei tüdine sellest filmist üldse, nii südamlik.

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
Äkki ca 4-5 aastat tagasi.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
Ma ei tea autode kapotialusest suurt midagi. Tõenäoliselt, kui ma peaks sõitma ja midagi juhtub, siis ma helistan elukaaslasele ja küsin, et mis juhtus?!

21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
Mul pole lube, seega jah... Ilmselt mitte. 😊

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
Sai/sepik + sulajuust/toorjuust/või + juust + kurk/tomat + sool  Nommnommm!!

23. MILLAL SA TAVALISELT MAGAMA LÄHED?
Südaöö paiku.

24. KAS SA OLED LAISK?
Isegi väga laisk.

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETUSID?
Mardi- ja Kadripäevad olid meil kostüümipeod. Enamast nägin välja nagu tont - tume puhvaika seljas, näod ära mökerdatud. Kadripäeval vähe helgem välimus - valge lina ürbiks seotud.

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
Eesti keelega, inglise keelega saan hakkama. Vene keelt pursin ka natukene.

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
Enam ei telli ühtegi.

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
Ei vaata.

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
Mingil määral, oleneb kõrgusest ja milline on ehitis, mille otsas turnida sel ajal. Enamasti natukene kardan, aga nii äge on ka juu!

30. KAS SA LAULAD AUTOS?
Kõvasti ja valesti.

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
Ei hakka naabreid kassikooriga ehmatama.

32. KAS SA TANTSID AUTOS?
Nihelen istmel, vehin kätega - kui seda saab tantsimiseks nimetada.

33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
Ca 5. aastat tagasi, kui perepilte käisime tegemas.

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
Kindlasti mitte, hullult meeldivad.

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
Ei ole, juba varakult hakkan eeltööd tegema ning hoidun stressi tekitavatest tegevustest - viimasel minutil kinkide otsimine rahvast täis poodidest.

36. LEMMIKKOOK?
Toorjuustuga.

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
Usun.

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
Väga tihti on see tunne.

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
Üritan, tavaliselt õnnestub üle päevi healjuhul.

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
Prisma on kodupood.

41. NIKE VÕI ADIDAS?
See, mis mugav seljas/jalas on, märk pole oluline.

42. CHEETOS VÕI LAYS?
Pigem Lays.

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
Mõlemaid paluks. Vahel ajaviiteks hea päevalilleseemneid krõbistada, aga metsapähkleid söön alati suure isuga.

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
Kursustel pole käinud, aga väiksena käisin tantsutundides. Nüüd kõigun ühelt jalalt teisele.

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
Käisin proovisin peegli ees - ei saa 😕 😄

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
Ma ei teagi nüüd, ei meenu ühte konkreetset hetke, sest minumeelest nutan ma kõigi asjade peale - olen ma kurb või segaduses või õnnelik või.. Ainult nimeta, Kadi nutab. Jälle.

47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
Kuum roheline tee. Külmadel õhtutel sossud vanaema kootud villased sokid jalas, kerid ennast diivanile sooja fliisteki sisse kerra ja naudid kuuma tassitäit teed.

48. TEE VÕI KOHV?
Ikka tee. Ei joo kohvi, meeldib ainult kohvipuru lõhn. 😊

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
Sinine (ja punane)

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
Muidugi, kes ei saaks?

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
Pean ennast heaks ujujaks.

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
Teise või kolmanda koha, pjedestaalil number 1 kohal seisnud pole.

53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
Mitte kumbki, nii jubedad asjad!

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
Oleneb tahtmisest. Kui kindel ei, siis ma lõpetan vingumise ja lepin. Kuid kui kasvõi õhkõrn võimalus, et ma saan, mis ma tahan, siis vingun nii kaua kuni saan oma soovitud vastuse.

55. OLED SA KANNATLIK?
Enamasti mitte, mul on KOHE vaja.


Kopeerige küsimuse, vastake ja kutsuge sõpru ka osalema! 😊

teisipäev, 9. august 2016

Hariv pühapäev

Ühel nädalavahetusel arutasime Kaarliga, et mis me teeme. Otsustasime koju jääda ja linnas midagi teha. Kuskilt jäi mulle silma Tartu Ülikooli loodusmuuseumi reklaam ning pakkusin selle variandi välja. Kaarel oli nõus ning nii me pühapäevasel pärastlõunal sammud sinnapoole seadsimegi.
Ma olen ka varem lapsena seal käinud, siis kandis see veel zooloogiamuuseumi nime ning täiskasvanu eas käisin emaga muuseumiööl, kui neil remont oli, aga teisel korrusel oli võimalik kivimeid näha. Kaarli ema käis oma õpilastega enne kooliaasa lõppu seal ning kiitis taevani, tahtsin siis ka oma silmaga ära näha.
PS: Pildid on tehtud telefoniga, sellepärast ka kehvema kvaliteediga.

Selle aasta jaanuaris, peale suur remonti, avasid nad taas oma uksed ning püsiekspositsiooni "Maa. Elu. Lugu.", mis ühendab zooloogia-, geoloogia-, botaanika- ja mükoloogiakogud.
Uuel püsinäitusel saad rännata läbi Maa elus ja eluta looduse arenguloo, planeedi tekkimisest tänapäevase looduslik mitmekesisuseni. Maa ajaloo ehk geoloogia saalis näed meteoriite, säravaid mineraale, erinevaid kivimeid ja miljonite aastate taguse elu jälgi. Elurikkuse saalist leiad värvika väljapaneku looma-, taime- ja seeneriigist. Elumustrite ehk ökoloogia saalis saad tutvuda looduslike koosluste, lustike ja eksootiliste elusloomadega.  - Tartu Ülikooli loodusmuuseumi püsinäitust tutvustav infovoldik.
Loodusmuuseum kogub ja säilitab isendeid (eksemplare) taime-, seene- ja loomariigist ning kivimeid ja kivistisi. Korraldavad näitusi ja avalikke üritusi ning pakuvad koolidele ja teistele huvilistele loodushariduslikke õppeprogramme ja -materjale. 2014 aastal liideti Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed üheks asutuseks. (Tekst SIIT)

Ostsime piletid ära ning astusime uhkesse lifti. Kolmandal korrusel avanesid uksed ning sisenesime Maa ajaloo saali. Liftist väljudes terendas vastu suur ekraan, kus näidati Maa teket ning meteoriite. Kohe paremat kätt riiulil olid suured rauakamakad - Maaga kokku põrganud meteoriidi tükid. Vaatasin neid rauakamakaid ning tõdesin, et pole siis ime, et maailm otsa saab, kui seda selliste raudkolakatega pommitatakse.



Uurisime erinevaid kivimeid ja mineraale. Üks uhkem ja värvilisem, kui teine.


Edasi suundusime elumustrite saali, kus oli näha erinevate loomade luustiku ja koljusid.

Seal samas oli ka nurk elavate eksootiliste loomadega - mõned maod peesitasid lambi all, kilpkonnad, tarantlid, õudsalt suured prussakad, heina seest otsisime konna, aga tulutult.
Oli ka akvaarium, kus ujusid meie magevee kalad.





Nägime Eesti ja maailma loomade kooslust erinevates paikades - ükski liik ei saa elada omaette.
Saali lõpus tegime tutvust kaelkirjakuga ning seejärel suundusime ajutiste näituste ruumi.


Praegu on neil ajutiste näituste ruumis näitus "Meie meri" ning see kõnetas mind ja oli ka üks põhjustest, miks tahtsin loodusmuuseumisse minna.
Mulle väga meeldib meri, ma ikka naljatledes räägin, et muidu pole Tartul häda midagi, aga et seda merd siis ei või siin nüüd olla. Tallinnas käigud muudab meeldivamaks mere ääres jalutamine, nii mõnus lainete loksumist kuulata ja palju rahulikumaks muutub, kui saab tiiru mere ääres käia. Kuna mulle on südamelähedane meri ja selle saastumisega seotud teemad, siis tahtsin ka näitust külastada. Mind teeb nukraks, et inimese kuri käsi põhjustab mere saastumist ning selle läbi seab paljud liigid ja nende elukeskkonna ohtu.

Näitus "Meie meri" tutvustab nii Läänemeres elavaid liike kui ka nendevahelisi seoseid. Lisaks saab teada, milline on inimese roll Läänemere käekäigus. Läänemere hapra tasakaalu hoidmiseks tuleb mõista, kui tihedalt me omavahel seotud oleme. (Tekst SIIT)

Mereteemal on avatud ka rändnäitus "Elav Läänemeri" Tartu Loodusmajas, aadressil Lille 10. Suvekuudel on Tartu loodusmaja avatud T-R kl 10-18 ja L kl 11-16.  Pühapäeval ja esmaspäeval suletud.

Kahjuks oli Loodusmaja suletud ning me ei läinud ka pargis olevat fotonäitust vaatama. Kuid kindlasti soovin sinna minna.
Näitus räägib Läänemere minevikust, olevikust ja esitab võimalikke tulevikustsenaariumeid. Ülevaate saab ka mereelanikest: nii kohalikest kui ka viimastel aastatel siia saabunud võõrliikidest. (Tekst SIIT)

"Meie meri" näitus vaadatud, suundusime tagasi kivistisi vaatama, mis on mujalt maailmast ja ka Eestist leitud. Mere ääres või pankadel käies isegi vahel leidnud mõne kivi, kus mõne kivistunud teokarbi või mõne teise looma muster peal. Põnev oli näha, milliseid leide on veel olnud ning ka äratundmisrõõmu oli, et vot sellist olen ma näinud.

Edasi suundusime hämarasse ruumi, kus olid Aruküla koopast leitud Devoni ajastu rüükala - tõsiselt suur elajas on olnud. Klaasi all olid tükid laotatud nii, et see annaks aimu sellest, milline see kala oli ning väga vahva animatsioon näitamaks täissuuruses kala ning kuidas see ujus.


Juba olimegi jõudnud viimasesse saali - elurikkuse saal. Klaasi taga olid elusuuruses kõikvõimalikud loomad alates jänesest kuni tiigrini. Ümberringi vitriini taga oli näha mikrotasandil: bakterid, rakud. Selgrootud: käsnad (Kaarel ütles, et näe, need ongi need nuustikud), ussid, limused. Seda nurka uurisime tükk aega ning rõõmsalt teatasime, et näe - selliseid millimallikaid nägime me Hiiumaal.
Üle said vaadatud kalad, roomajad ning konnade vitriini juures oli põnevust rohkem, kui sai nuppe vajutada ning kuulata, mis häält mõni meil elutsev konn teeb.
Veel sai seista ekraani ees ning näha, millised on keha kõige soojemad kohad, et millist kohta madu ründaks. Kaarel vaatas ekraani, kui ma selle ees seisin ja mühatas, et tissid täitsa külmad ju.


Suundusime teisele korrusele - uudistamist ootasid erinevad linnud. Taaskord oli ühe vitriini juures põnevust palju, kui sai kuulata meil elutsevate linnukeste sirinat. Nupu juures oli linnu nimi ja kui seda vajutasid, siis oli kuulda selle linnu sirinat ning ka linnukese juures läks tuli põlema, et teaksid milline välja näeb. Nüüd sain teada, milline lind väljas tiu-tiu-tiu laulab.




Putukate toas näitas Kaarel mulle igat teist suuremat ämblikku või putukat, et kinkivat mulle sellised sünnipäevaks. Hea kiusata, kui tead, et teine kardab.





Ruumist välja tulles on seinal ekraan, kus jookseb vahva video sellest, kuidas saabuvad ja väljuvad lennukid - ainult, et lennukiteks on erinevat liiki liblikad. Vaatasin, et lastele pakkus see huvi, sest nii mitmedki seisid tükk aega ja vaatasid/kuulasid.

Järgmises saalis nägime sauruste ajastut, meie eellasi ning ekraanil sai kokku libistada pilte, et millised meie eellased välja näinud on või näevad.


Viimases saalis oli põnevad suurte imetajate luud. Oh kui suured olid tarvase kikud.




Meile väga meeldis. Sai kõvasti targemaks, kuigi seda saadavat infot oli päris palju korraga, et ilmselt ei hoomanudki päris kõike.
Väga hariv ja huvitav muuseumikülastus kindlasti nii lastele, kui ka täiskasvanutele.

Väga suur töö on ära tehtud ja ainult kiidame tublisid tegijad ning soovime jaksu edaspidiseks!

Kui ka Sina soovid loodusmuuseumit külastada - natukene targemaks saada,  huvitavaid avastusi näha ning ka oma lastele Maa elus ja eluta looduse arengut tutvustada, siis võta suund Tartusse, aadressile Vanemuise 46.
Avatud on nad teisipäevast pühapäevani kell 10.00–18.00, riigipühadel suletud.

Täispilet - 6€. Sooduspilet - 3€.  Perepilet (2 täiskasvanut ja alaealised lapsed) - 14 €.
Lapsed kuni 8-aastased tasuta.

Loodusmuuseumi külastamiseks tuleks aega varuda kuni 2 tundi.

Uuri lisaks: http://www.natmuseum.ut.ee/


esmaspäev, 8. august 2016

Nädala ülevaade: 01. - 07.08.16

Selleks nädalaks seadsin toitumiskava menüü paika ning printisin välja. Otsustasin, et kui ma algatuseks 1-2 toidukorda ehk hommiku-ja/või õhtusöögi teen kava järgi, siis on ka edasiminek juba. Lõunat söön töö juures, sest ma ei näe mõtet kodus hakata eraldi vaaritama ja karbikestega kaasa vedada, kui ma saan seal sooja sööki ja veel nii odavalt.
100% kavasse ma hetkel ei pürgi, kava rohkem selleks, et ma korralikumalt sööksin ja kogused väga suured poleks.

Mõnel päeval pidasin kinni, teisel päeval ei läinud kohe üldse mitte. Kirjutasin juurde, milline toit on toitumiskavast.
Alustasin teisipäeval ning kolmel päeval oli vähemalt 1 toidukord kavast - algus seegi.
Näiteks hommikusöögid. Ma ärkan 5:30 üles ning aeg läheb hommikul nii kähku, et kui ma hullult vaaritama pean - ka see 20 minutit võtab suurema osa aja ära - siis ma pean toidu alla kähku kugistama ja bussile jooksma. Varem ka ei raatsi ärgata selleks, et hommikul vaaritada saaks. Vaatasin, et kõige kiirem ja toitvamaid variant hommikul olekski omlett. Kaalun õhtul sisse minevad asjad valmis, et ärgates kohe pannile visata ja seni kuni omlett valmib, sätin end minekuks valmis. Siiski juba kolmapäeva hommikul oli kuidagi nii kiire, et vorpisin kähku sepiku võikud valmis ja sõin need enne bussile jooksmist ära.
Nii imelik oli jälle asju kaaluda, sest juba väga pikka aega olen toite umbes taldrikule ladunud, silmamõõdu järgi, mida mul pole. Harjumus on suur, esimese asjana hakkan asju kohe taldrikule laduma ja siis tuleb meelde, et kurat, kaaluma ka pidi!

Näljatunnet pole ka veel tekkinud. Söön hommikul 6 ajal ja lõuna on 11. Tihtilugu söön sellepärast, et peab, aga kõht otseselt tühjaks pole läinud selle ajaga. Joon palju vett ehk sellepärast. Vahepala on umbes 13:30 - praegu selleks jäätis olnud töö juures ning õhtusööki söön umbes 18 ajal. Peale seda olen õhtupoole veel midagi näksida tahtnud, sest maru pikk aeg jääb viimase toidukorra ja magamamineku vahele. Tõenäoliselt peaksin 9-10 ajal voodisse minema, kuna äratus nii vara, aga ikka jõuan 11-12 ajal ja siis peabki veel sööma.
Kartsin küll, et selle muutusega on hommikustel kaalumistel kriips peal ning edaspidi olen aina raskem, kuid imekombel on keha ümber lülitunud. Varem käisin hommikul tualetis ja hiljem kaalusin end, aga poole kuueks pole mu keha veel üles ärganud.

Esmaspäev 01.08:
Trenn: Puhkepäev
Toitumine:
Lõuna - Keedukartul sealiha kastmega. Kõrvale piim.
Vahepala
- Eriti rammus šokolaadijäätis. Hommiku - ja õhtusöök jäid õigel ajal kirja panemata.

Teisipäev 02.08:
Trenn: 13,21 km jalgrattasõit
Toitumine: Hommikusöök - Toitumiskavast:
omlett seente ja juustuga
Lõuna -
Keedukartul valge kastmega, ahjukanafilee ananassiga ja piim.
Vahepala -
Vau piparmündijäätis.
Õhtusöök - Toitumiskavast (kergete mööndustega ja v.a. arbuus.):
Spinati ja juustuga täidetud kanafilee, kõrvale kurgi-tomati-hapukoore salat. Hiljem õhtul mõned tükid arbuusi.


Kolmapäev 03.08:
Trenn: 3,5 km kõnd
Toitumine: Hommikusöök -
4 viilu sepikut, õhuke kiht toorjuustu, 4 viilu juustu ja klaas metsmaasika joogijogurt.
Lõunasöök -
Keedukartul maksakastmega ja piim.
Vahepala -
Vau piparmündijäätis.
Õhtusöök -
Arbuus ja virsik.

Neljapäev 04.08:
 Trenn: Puhkepäev
Toitumine: Hommikusöök -
4 viilu sepikut, õhuke kiht toorjuustu, 4 viilu juustu, 1 lahtilõigatud tomat peale ja kolmveerand klaasi metsmaasika.
Lõunasöök -
Keedukartul valge kastmega, ahjukala, morss.
Vahepala -
Eskimo pulgajäätis 60 g.. Beebitoit maasikasmuuti u. 60 g.
Õhtusöök -
Toitumiskavast (v.a.piim):  Kukeseene - hakkliha kaste vahukoorest, ahjukartulid ja piim.

 

Reede 05.08:
Trenn: 7,2 km kõnd
Toitumine: Hommikusöök -
4 viilu sepikut, õhuke kiht toorjuustu, 4 viilu juustu ja 1 tomat peale lõigatult koos soolaga.
Lõunasöök -
keedukartul kuzneme kastmega, piim ja magustoiduks ananassi plaadikook vaniljekastmega. Reede puhul lubasin lisaks vahepalaks olevale jäätisele ka koogitüki. Kõht sai väga täis, pole hea ikka nii palju korraga süüa. Kook polnud pealegi väga hea ka.
Vahepala -
jäätis "Vana Toomas" soolaka karamelliga 90 g. Beebitoit banaanismuuti 110 g. 2 tk väiksemat marineeritud kurki.
Õhtusöök -
u. 250 g Rakvere kanalihasülti.
Hiljem õhtul kontserdil lubasin endale ühe klaasi siidrit.

Laupäev 06.08:
Trenn: 7,02 km kõnd
Toitumine: Hommikusöök -
6 väiksemat õuna, 1 virsik.
Lõunasöök -
3 ülepanni pannkooki vaarikamoosiga.
Vahepala -
Magnum jäätis.
Õhtusöök -
Toitumiskavast (v.a. kastmele lisatud toorjuust ja kõrvale joodud morss): Kukeseene - hakkliha kaste vahukoore ja toorjuustuga, ahjukartulid ning morss.

Pühapäev 07.08:
Trenn: 25 min Jillian Michaels´i shred 1 -
tosse jalga ei pannud täna, et proovin paljajalu, kuigi mõistlikum jalanõudega, et jalg kindlam oleks. Imekombel jaksasin isegi jumpin Jackse teha. Emakeeli siis vist käärihüpe? Tavaliselt ei jaksa. Hüppenööri hüpet ja jalatõstet tehes, et kannad vastu tagumikku, siis hakkasid mul sääremarjad pingule tõmbuma ja tegin rahulikumalt, et täitsa krampi ei tõmbaks. Kõhulihaste harjutused olid rasked, kuskil peki all väike lihas ikka on ja sellel hakkas kohe valus.
           13,56 km jalgrattasõit -
Nii mõnus udune õhtu oli.. Aga täna oli kuidagi nii raske. Jalad hakkasid kohe alguses ära väsima, siis võtsin natukene rahulikumalt vahepeal ja siis tegin jälle tempot. Kodu poole tagasi sõites läks juba lihtsamaks ning mõtlesin, et teen vähe suurema tiiru. Ihaste poole sõites tundsin äkki, et maru imelik sõita. Jäin seisma ning nägin, et tagumine rehv oli täitsa tühi. Nii kõva sõidumutt, et sõitsin rehvi ka katki. 😄 Helisasin Kaarlile, et ta mulle järgi tuleks, sest selle rattaga ei saanud enam kuskile liikuda.


Toitumine: Hommikusöök - 2 ülepanni pannkooki pohlamoosi ja kirsimoos amaretto ja mandlitega. Klaas piima.
Lõunasöök -
kurgi-tomati hapukoore salat: 206 g tomatit, 173 g kurki, 96 g 20% hapukoor, sool, pipar. Kõrvale 2 viilu ehk 70 g Eesti Pagari musta vormileiba. Kogu krempel kokku 409,82 kcal.
Vahepala -
273 g ehk 3 keskmist õuna.
Õhtusöök -
ei olnud isu, aga siis tuli Kaarel koju, kaasas hunnik Poolast toodud komme ja ma pistsin 5 kommi põske.

Vett jõin pühapäevast pühapäevani

Jah, viis päeva nädalas olen söönud jäätist. Ma pole senimaani vahepalaks midagi kaasa võtnud kodust ning olen ära kasutanud võimalust, et tööl saab tasuta jäätise iga päev. Mina sellepärast ei pabista, sest mul on füüsiline töö ning ma kulutan selle ühe jäätise nagu niuhti ära. Kui koju jõuan, siis on kõht tühi, sest päev otsa rabanud. Ka kaalunumbris pole see seni avaldunud, et liiga palju jäätist oleks saanud.
Vahepala alla märgitud toidud pole korraga ära söödud, vaid 2-3 korraga. Beebitoit ja kurk on päeva jooksul liini taga ära söödud.

Nädala kaalukadu on 1,5 kg. Tegin eelmise nädala nulli peaaegu tasa.

Nädalaga läbisin 44,49 km, millest 26,77 km jalgrattasõit. Lisaks sain mati põrandale lahti visatud ja Jillian Michaelsi shred 1. alustatud. Kokku kulutasin 4459 kcal.

Laupäeval mõõtsin end ning kehalt on kadunud 12 cm, küll sääremarjadele on lisaks tulnud 2 cm. Jalgrattasõidu üks rõõme - kintsult kaob, säärele tuleb juurde ja mul on juba tõsise maanaise sääred, nüüd saan veel juurde ka. Oh seda rõõu saabaste valimisel! :D
Kõige rohkem sentimeetreid on kadunud ülevalt poolt ehk siis rinna piirkonnast. Ühtaselt 2 cm rinna pealt ja 2 cm alt. Juba 6 cm olen jätnud hüvasti rinnaümbermõõdust, aga rinnakorvi suuruses pole veel muutusi märganud, mul on selja peal veel rasvatisse, eks ta sealt kaob praegu. Vahet märkasin riietuses ka ses osas, et rinnahoidjad, mis enne pitsitasid ning mida ma ei kandnud sellepärast, on mugavad seljas.
Kõhu piirkonnast tagasihoidlikult 3 cm jagu kokku kadunud, alates taljest kuni puusadeni. Peab hakkama harjutusi tegema ka sellele piirkonnale. Jillian Michaelsi video käima panema ja end matile siruli viskama, see põletab maru hästi kõhupekki.
Praegused teksapüksid on jalgadest natukene kotti jäänud ning ka vöö kohalt natukene avaram. Küll ainult 2 cm kokku kadunud, kuid riietuses saab juba kergelt aru.
Sõbranna ütles, et ta juba eelmisel korral vaatas, et ma olen ülevaltpoolt õhemaks jäänud. Oh seda rõõmu, kui sellist asja kuuled, et kuule, sa näed peenem välja! :D
Teine sõbranna kellega koos hakkasime kõndimas käima, tema kadestab ja vannub, et ta peab 7 kg alla võtma, et mulle järgi jõuda. Enne oli vastupidi, et mina jõudsin talle järgi ehk siis kaal tõusis ja olime samas kaalus, tema vahepeal isegi kergem ja siis olin mina kadedusest roheline, et on minust kergem.

Seega tänaseks päevaks, alates maist, olen kaotanud.. Ei, mitte kaotanud. Ma ei taha kaotada, nii negatiivne sõna. LANGETANUD 6,8 kg ning kehalt kadunud umbes 2,5 kuuga 32 cm.
Nii elevil, et 10 kg kaalulangetus pole enam kaugel.
Juba tunnen end paremini, natukene kergemana, riided mugavamad seljas. Usun, et ka tervisele see hästi mõjunud ning varsti lähengi uut proovi tegema, et kas kaalulangetus on mu veresuhkrut mõjutanud.

                                               BE STRONGER THAN YOUR EXCUSES.

REMINDER: The weekend isn´t an excuse to cheat on your diet and undo all your hard work from the week.



laupäev, 6. august 2016

Juulikuu kokkuvõte

Juuli polnud hea kuu, sest ma polnud kõige tublim toitumise osas ning ka kaalumisega olid kehvad lood. Kui vaatan oma kaalutabelit, siis üle poole kuu on number puudu.
Kes mu iganädalasi kokkuvõtteid lugenud, teab, et toitumine oli nadi või puudus sellekohane märge üldse.
Kava jälgimisest ei tulnud midagi välja. Palavatel ilmadel ei tahtnud praktiliselt midagi süüa. Enamasti sõime arbuusi või midagi kergemat.
Kuna stabiilsust päevades polnud, siis kord sõin esimese toidukorra alles peale lõunat või hoopiski alles õhtul. Lisaks piinas mind kuu lõpus kõhugripp ja siis tulid "pahad päevad" külla ning seetõttu kas ei söönud üldse või õgisin. Pole siis miskit nagu kirja pannagi.

 Trenni tegemisest olin märksa tublim. Suure innuga läksin välja ning üritasin ennast ületada, tehes pikemaid ringe või trumbata enda eelmised tulemused üle. Sellel kuul tegin ka oma kõige pikema sõidu - 30,53 km. Oh, küll need viimased kilomeetrid olid rasked. Käed surisesid, ka jalga lõi väikese surina, aga ära väntasin. See oli ka pool sunniviisiliselt tehtud ots, sest ma viimasel nädalal puht füüsiliselt ei jaksanud sõitma või kõndima minna ja siis reedel avastasin, et kurat, nii palju kilomeetreid on veel puudu eesmärgist. Siiski jäi veel üle 40 km puudu, kuid ma ei tahtnud end päris ära ka tappa, sest olin end niigi juba ületanud.

Kuna ma olen rohkem sõitma hakanud, siis tunnen jalgades rohkem pinget ning väiksed krambid on vahepeal tekkinud. Ka pinges tuharalihased on jalgrattasõidust tulnud. Olen lisaks hakanud magneesiumi tablette sööma.
Mõnikord on maru kerge, et panen käike kõrgemaks, teinekord on jälle nii raske, et kergem käik tundub ka maru raske.

Oma käte surisemise asjus sain ka selgust - liiga suur keharaskus on kätel ning pahasti lenksust kinni hoides surub teatud närvid kinni ja hakkavadki sõrmed surisema. Tegemist võib ka muidugi olla närvipõletikuga küünarnuki piirkonnas, kuid tõenäolisem on see, et surun närvid kinni. Kannan küll sõitmiseks mõeldud kindaid, kuid tean, et surun natukene liiga palju lenkule. Mul on varem sõrmede surisemist olnud ka, seetõttu teadsin ka karta karpaalkanalite sündroomi. Käisin selle probleemiga ka arstil ning tema käskis määrida küünarnuki piirkonda ning vältida ületöötamist, kui see ei aitavat, siis on järgmine samm süstimine. Siis sain jagu sellest kreemidega, kuid nüüd on see jälle tagasi. Nüüd olengi üritanud teadlikumalt käsi sättida ja mitte nii kõvasti suruda käsi vastu lenksu.

Kokku oli juulis 25 trenni - 17 korda kõndimist ja 8 korda jalgrattasõitu. Kokku 262,4 km, millest 154 km jalgrattasõit ning 108 km kõndimist. Natukene jäi eesmärgist puudu, kuid kui võrrelda eelmiste kuudega, siis olin tulemusi juba mitu korda ületanud.


Ahjaa, kaalujuttu ka. Kuuga võtsin alla 1,8 kg. Eesmärk oli 3 kg, aga viimasel nädalal olid mul "pahad päevad", keha hoidis kõike kinni ning kuu alguses ma polnud tubli. Rahul sellegi numbriga - parem, kui üldse mitte midagi.
Tänase seisuga olen alla võtnud täpselt 6 kg, seda siis alates maist, vahepealsete tõusude ja mõõnadega. Täna hommikul nägin kaalul numbrit, mida polnud juba tükk aega näinud, küll oli suur elevus!
Homme mõõdan end uuesti üle ning esmaspäevases nädala ülevaates selguvad siis ka numbrid, kas ja kui palju sentimeetreid möödunud kuuga kadunud on.

Juunis sai püstitatud ka eesmärgid.

Juulikuu eesmärgid:
1. Jalgrattaga sõita vähemalt 200 km. - Tegelikkus: Puudu 46 km.
2. Kõndida vähemalt 100 km. -  Tegelikkus: 108 km. Tehtud!
3. Jillian Michaelsi shred 1 igapäevaselt. - Tegelikkus: Ei teinud kordagi.
4. Korralikult 3+1 korda söön päevas! - Tegelikkus: Mõnel päeval õnnestus, kuid suurem osa kuust oli toitumine väga mööda.
5. Joon vett - märgin üles! - Tegelikkus: Jõin, kuid üles ei märkinud. Alles sellest kuust hakkasin seda tegema. Tõmbasin endale äpi, kuhu märgin.
6. Pildistan toite. - Tegelikkus: Kuna toitumine oli paigast ära, ei teinud ka pilte.
7. 1. augustiks olen 3 kg kergem. - Tegelikkus: 1,2 kg jäi eesmärgist puudu.

Nagu näha siis see spordi pool läheb mul paremini, kui söömine. Sellest kuust olen küll tublim olnud ning ka kava jälginud.

Kuid seame siis uued eesmärid ka.

Augustikuu eesmärgid:
1. Jalgrattaga sõita vähemalt 200 km.
2. Kõndida vähemalt 100 km.
3. OMETIGI hakata Jillian Michaelsi shred 1 tegema.
4. Venitan/võimlen iga päev, et tuhara-ja seljalihaste valudest lahti saada.
5. Vähemalt 2 toidukorda kava järgi ning 3+1 korda söön päevas.

6. Joon 2l vett päevas - märgin üles.
7. Pildistan vähemalt 2. toidukorda päevas.
8. Kuuga võtan vähemalt 3 kg alla.

Osalen augustis blogija Marise korraldataval üritusel "Aktiivne august" ning see aitab ka aktiivsem olla. Kogu aeg uurin telefoni, et kui palju samme juba tulnud on ning see utsitab välja minema.
Olen hakanud ka aktiivsusmonitori ihkama, sest telefonis oleva sammulugejaga või Endomondoga peab telefon kogu aeg taskus olema, kuid see on paras nuhtlus, sest tihtilugu pole taskut, siis vali selle järgi riideid või olen telefoni spordirinnahoidja vahele pistnud. 😊
Tööl ma seda teha ei saa, kuigi mind huvitaks, et kui palju samme seal koguneb, sest päev on väga aktiivne ja füüsiline töö.
Hakkan kodus vihjama, et ma olen sel aastal maru tubli laps olnud ning jõuluvana võiks ühe tuua, et see mu rannet kaunistaks ning treeningute käigus pulsil silma peal hoida saaks. 😊

Käes on alles august, aga mina kardan juba külma aega ja lund, et siis ei saagi ju enam rattaga sõita ja kõndimas käia ning siis võtan kaalus jälle juurde. Oi ei..

Oleme ikka viimase suvekuu ka tublid - mina küll üritan olla! 😊

kolmapäev, 3. august 2016

Nädala ülevaade: 25.- 31.07.16

 Olin viimased kaks päeva nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksanud ega tahtnud end kirjutamise lainele viia. Maganud kehvasti öösiti, päeval füüsiline töö ning kui koju jõuan, siis tahaks lihtsalt puhata.
Täna hommikul ärkasin värskemana, kui eelnevad päevad ning plaanisin täna kirjutada.
Juba hommikul oli nii mõnus tunne bussiga tööle sõites. Ma pole muidu üldseee hommikuinimene, aga täna hommikul oli Emajõe kohal nii mõnusalt paks udu, et oleks tahtnud bussist maha joosta pilti tegema ning jalutama minna.
Natukene nukker ka, sest sügis annab oma tulekust juba vaikselt teada. Nii kui kalendris lõi ette augustikuu, muutusid õhtud kohe kuidagi jahedamaks. Eilsel õhtusel jalgrattasõidul oli juba päris jahe ning tõdesime, et peab tunduvalt varem end välja ajama või soojemad riided selga panema.
Igatahes juulikuu eelviimase nädala ülevaadet tehes kirjutasin, et hakkan tulevast nädalast uuesti toitumiskava järgima, siis.. Kahjuks see nii polnud. Võtsin küll lehe lahti ning ketrasin toite, et mida teha võiks, aga midagi kindlat paika ei saanud, välja ei printinud ning poodi ka ei viitsinud vajaliku kraami järgi minna. Otsisin menüüst virsikuid, nektariine, arbuuse, et näiteks vahepalana süüa, aga virsik/nektariin esines ainult ühes toidus ning arbuus salatina. Võib - olla ei otsinud ma korralikult, aga mina ei leinud.. Siis hakkas kuidagi kahju, et praegu on need suurepärased viljad valmis, varsti enam ei saa ja nüüd ma peaksin nad oma menüüst praktiliselt välja jätma. Otsustasin, et naudin kuniks veel saab, sest varsti saab nagunii hooaeg läbi ning söön neid praegu ikka edasi kas vahepalaks või nagu ma vahel teinud olen, et õhtusöögiks miskit kerget tahtnud ning söönud siis puuvilju. Ma olen suur puuviljade sõber, üleliia palju ei söö sisalduvate suhkrute tõttu, kuid siiski tahaks nautida. Palaval suvepäeval suurepärane kerge kõhutäis.

Toitumise osas kõige parem nädal polnud. Näksisin palju, üks korralik soe söögikord tuli ikka päevas ära, aga kirja ma õigel ajal oma asju ei pannud ning seetõttu on ka olematu info eelmise nädala kohta.
Seda nädalat olen paremini alustanud ning tuleb ka toitude osas vähe parem postitus.

Esmaspäev 25.07:
Trenn: 4,5 km kõnd
Toitumine:
Hommikust ei söönud, sest pidin minema verd andma. Lõunasöögi ajaks oli kõht nii tühi, et ostsin 300g kanalihasülti ja kõrvale sõin 2 viilu saia. Ja sealt edasi läks tuksi.
Õhtusöök -
värske praetud kartul, kukeseene-jahukastmega. Hiljem sõin paar võikut, jäätist.. Ei teagi mida kõike veel.

Teisipäev 26.07:
Trenn: Puhkepäev

Toitumine: Näksisin suurema osa päevast. Õigel ajal kirja ei saanud, nüüd ei meenu enam.

Kolmapäev 27.07:
Trenn:
Puhkepäev
Toitumine:
Ei saanud õigel ajal kirja, tagantjärgi enam täpselt ei mäleta.

Neljapäev 28.07:
Trenn: Puhkepäev
Toitumine:
Ei saanud õigel ajal kirja, tagantjärgi enam täpselt ei mäleta.

Praegu tundub lootusetu, et esmaspäevaks saaksin 1,2 kg jagu nagu eesmärk oli, sest praeguseks olen ainult 0,2 kg alla võtnud. Mission impossible - ilmselgelt.

Reede 29.07:
Trenn: 10,54 km kõnd -
sõbranna tuli külla ning pakkus välja, et võiks kõndima minna. Lobisesime natukene, varsti panime trenniriided selga ning läksime kõndima. Kartsin, et olen aeglane tema tempo jaoks, ta kõnnib tavaliselt oma ringe päris tempokalt, mina peaksin sellise tempo juures juba jooksma - lühikesed jalad ei sibli rohkem kiiremaid samme välja. 😄 Aga vist ei olnudki väga aeglane. Lobisedes läks ring päris kiiresti ning oligi trenn tehtud.
Toitumine: Ei saanud jälle kirja.

Laupäev 30.07:
Trenn: 7,96 km kõnd
            30,53 km jalgrattasõit -
Esimesed 14 km enamvähem Kaarli rullimise kiirusel, ülejäänud 16 km enda tempos. Väljas oli juba päris pime, kõhklesin, et kas üldse minna enam Luunjani välja, sest nii pime oli, aga väntasin maru kiiresti, et pimedamatest kohtadest läbi saada. 😄
Ja no kuna keegi oli nädala sees laisk, siis nüüd sai!
Aga prillipapa ei näe ju pimedas ja nii ma kissitasin, et kas liigub keegi pimedas eespool. Esimene tuli ei läinud jälle tööle ka, phh!! Aga tehtud sai, küll sõrmed surisevad..
Ahjaa, padja peab pepu alla panema - kann nii kange!
Toitumine:
Jälle puudu.

Pühapäev 31.07:
Trenn: 11 km kõnd
Toitumine:
Ikka puudu.

Nädala kaalukadu 0,2 kg. Sel nädalal tulid "pahad päevad" külla ning kaal ei liikunud, vähemalt mitte selles suunas, milles ma oleksin soovinud. Seega saigi missioonist - 1,2 kg nädalaga - mission impossible. Hea, et nädala alguseks loksus tagasi paika, kuigi natukene ajas närvi küll, kui 4. päeva hommikul näitas kaal täpselt seda sama numbrit. Phh!!

Nädalaga läbisin  64,53 km, millest 30,53 km jalgrattasõit ja 34 km kõndimine. Kulutasin kokku 6418 kcal.

Plaanis oli veel 47 km sõita sel nädalal, et saaks ilusti kuu eesmärgi täidetud, aga kuna ma olin kuidagi nii väsinud kogu aeg ja lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud trennitada, siis läksidki 3. päeva km raisku. Kukkusin küll arvutama reedel, et palju kilomeetreid puudu on ja kas jõuan ära, kuid pidin siiski alla vanduma ning leppima, et ka sel kuul ei saanud oma 200 km piiri kätte jalgrattasõidus. Ei tahtnud end päris ära ka tappa ning olin uhke, et olin end juba ületanud võrreldes eelmiste kuudega.

Viimane suvekuu on alanud, tuleb seegi aktiivselt mööda saata ning ehk läheb kilomeetrite püüdmine ladusamalt.