Lehed

pühapäev, 18. september 2016

🎈🎁 Kaarli sünnipäevakink - tehtud! 📷

Kaarli sünnipäevast on juba mitu-mitu kuud möödas ning minu kingitud kinkekaart kannatlikult hooaja algust oodanud. Kuigi hooaeg oli juba alanud, siis suviste tegemistega libises aeg nii käest, et alles augustis sai asjaga tegelema hakata. Nii ma siis asusingi teenust pakkuval kodulehel silma peal hoidma, et ehk saab aja broneerida ning suuna Raplamaale Kuusiku lennuväljale võtta. Kuna aga ilmad olid pidevalt vihmased, siis ühtegi lendu ei toimunud augusti alguses. Käisin ja refreshisin lehekülge, sest esmaspäeviti pidi esialgne info ilma kohta üles minema ning neljapäev oli see päe, kui sai broneerida ning sinna ei tasu hiljaks jääda - kohad pidid kibekiirelt täituma.
20-21. augustiks lubati ilusat ilma ning mina tormasin neljapäeva hommikul juba varakult arvutisse ning oli rõõm näha, et broneering on avatud. Ruttu-ruttu broneerisin aja ära, sest vabad ajad pidid minema nagu soojad saiad. Arvasin, et nüüd on veel viimane aeg minna, sest veel on soojad ilmad. Varsti on juba jahedam ning kui sügis on vihmane, siis on võimalusi aina väihem, millal kinkekaardi realiseerida.
Lugesin kodulehelt, et ärgu inimesed jätku viimasele minutile, sest siis on aega raskem saada ning ilmad ka muutlikud. Tavaliselt pidavat inimesed augustis-septembris avastama, et nüüd oleks vaja ära käia, kui terve suvi oleks võinud ette võtta selle käigu. Nii ka meie, aga hea et nüüdki.

Sellest, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin, saab lugeda SIIT

Laupäeva hommikul alustasime sõitu varakult, et õigeks ajaks ikka kohale jõuaks. Maanteel oli liiklust vähe ning tee ääres põldudel võis metsloomi näha. Ma aga olin nii unine veel, et pildistamiseks soovi ei avaldanud.
Kohale hakkasime jõudma, siis päike lõõmas kõrgel ning tundus veana, et end hommikul sisse sai pakitud, aga hommik oli ju üpris jahe.
Leidsime õige koha üles, jõudsime varem ning nägime, et ühte naisterahvast valmistatakse lennuks ette. Küsisin Kaarlilt, et kas ta kardab ka, aga ta jätkuvalt kinnitas, et hirmu pole nagu ta seda ka sõidu ajal oli öelnud.
Naisterahvas koos instruktoriga potsatas peale 10-15 minutit taevast alla ning üllatusin väga, kui kiivri alt tuli nähtavale vanem proua. Tohohh, küll on alles julgus!

Nüüd oligi Kaarli kord. Lippas rõõmsalt instruktori juurde, andis oma kinkekaardi ning hakati valmistuma. Kiiver pähe, traksid selga, instruktor selja tagant klambritega kinni, auto küljest tulev tross ka ühendatud ning anti viimased juhtnöörid, et mida tegema peab. Auto kimas ees minema ning ootasid kannatlikult kuni tross on piisavalt pikalt ees ning hakkab tirima. Auto oli silmapiirilt kadunud ning tross hakkas kergelt tirima. Kaarel ei hakanud algul jooksma ning instruktor hõikas selga tagant, et lähme-lähme ning lükkas Kaarlit selja tagant. Vari lohises mööda maad, instruktor tiris seda innukalt ning varsti võttis vari tuule alla ja jalad tõusid maast lahti. Vaikselt tõusid päikesele aina lähemale ning üles vaadates polnud neid vastu eredat päikest enam nähagi. Kui täiskõrgusele jõudsid - 510 meetri peale, siis lasi instruktor trossi lahti ning liuglesid taevalaotuses.  Umbes 10 minutit liuglemist ning potsatasid taevast alla instruktori rõõmuhuilge saatel.













Kaarli emotsioon: Ootusärevus oli suur. Kui täiskõrguse saavutasime - 510 meetrit - siis oli korra hirmus nii kõrgel olla, aga kui tross lahti lasti ning taevas liuglema hakkasime, siis läks hirm üle ning väga äge oli. Instruktor oli tore mees, lobises kogu aja, mis ka rahustas ning maandudes hõiskas rõõmust. Ise jäin vaoshoitumaks, kuid väga äge kogemus oli. Läheksin uuesti.

Maa pealt oli äge vaadata, kuidas liuglesid helesinises taevas päikesepaistel , aga kuradi kõrgel ka ikka! Ise ma vist ei julgeks! Kaarel ütles, et ta ise ka ei ostaks endale ekstreemset kingitust, aga tal on nii hea meel, et ma talle kinkisin.


Kuna me juba seal kandis olime, siis mõtlesime, et läheme vaatame kohe langevarjurid ka üle. Langevarjuga hüppamine on alati minu üks suur unistus olnud, aga päris lähedalt ma polegi seda asja näinud.
Parkla oli autosid täis, rahvast oli väga palju ning telkide juures oli sagimist palju - vahetati riideid, otsiti sobivaid langevarje, osad õppisid kuidas õieti maanduda, jagati viimaseid õpetussõnu. Kui suurem sagimine langevarjudega tehtud ja kinnitatud, siis jäädi ootele.
Kaarel küsis, et ei tea milliste varjudega nad hüppavad, aga ma vastasin kohe veendunult, et nende kuplitega, millega sõjaväelased hüppavad ja millega pakke saadetakse ning mina kindlasti ei hüppaks sellisega.
Vahepeal oli üks lennuk õhku tõusnud ning langevarjurid hakkasid taevast alla sadama. Tiiblangevarjudega ja spets riietega tüübid liuglesid taevalaotuses. Küll oli äge! Vot sellega tahaks ise ka hüpet teha!
Kuulsin ühte instruktorit hõikamas, et uus katse. Lennuk oli vist vahepeal katki läinud. Vaatasin platsil seisvaid lennukeid, neelatasin ja mõtlesin, et need küll eriti turvalised välja ei näe. Kui siis lõpuks seda lennukit käivitati ja õhk täitus musta tossuga, mõtlesin, et oi ei ei - ma ei lähe küll sellesse lennukisse!
Ootasime, kuna lennuk õhku tõusis ning peale pikka tiirutamist hakkasid valged varjud maa poole tüürima. Liuglesid helesinises taevas ning potsatasid maha.

Peale vaatamist teatasin ma, et minu unistus purunes ning mul pole enam mingisugust soovi langevarjuga hüpata. Kaarel ikka tögas, et ta paneb mind järgmiseks hooajaks kirja. Mina muudkui aga vaidlesin vastu, aga ta juba lubas koos minuga tulla ja mind lennukist alla lükata. Armastus on see - ma ütlen! 😄





kolmapäev, 7. september 2016

Õhtusöögiidee: Juustu-kukeseenesupp

Kukeseeni metsast küll enam ei leia, aga kindlasti on seente armastajatel varud olemas. Ise kasutasin võiga praetud kukeseeni ning retseptis välja toodud õli/võid ei lisanud.

Väga maitsev kerge eine.


4 portsjonit

- 1 spl õli
- 1 spl võid
- 400 g värskeid kukeseeni (mina kasutasin võiga praetud purki pandud seeni)
- 2 sibulat
- 2-3 porgandit
- 1 l köögiviljapuljongit
- 200 g sulatatud juustu
- mõnusa maitse lisamiseks võib juurde praadida peekonit
- soola, pipart
- maitserohelist

Värsked seened puhasta ja loputa kergelt. Pane pannile ning hauta seentest üleliigne vesi välja.
Seejärel haki sibul, riivi porgand.
Kuumuta potis õli ja või, lisa seened, sibul ja porgand ning maitsesta soola-pipraga.
Prae 6-7 minutit aeg-ajalt segades, kuni sibul ja porgand on pehmenenud. (Lisa juurde peekon)

Seni kuni seened, sibul ja porgand (ja peekon) praevad, valmista puljong. Selleks keeda liiter vett ning lisa puljongikuubikud. Kui puljong valmis, siis lisa see potti.
Keeda kümmekond minutit, kuni kõik komponendid on pehmed.
Sega juurde sulatatud juust ja hakitud maitseroheline. Maitsesta vajadusel ning serveeri.

Retsept SIIT