Lehed

laupäev, 30. detsember 2017

Blogmas #18-24

Jaaaa viimane nädal! 😊


18. detsembril - Jõululaud.
Meie pere jõululaud on hästi traditsiooniline - ikka vana hea keedukartul, verivorst pohlamoosiga, ahjuliha, kaste, kapsas. Vanaema toit on ju niiii maitsev, peab olema jõululaual see nämma toit.
Külma laua rolli täidavad leiva peale vorst/rulaad, marineeritud kõrvits, mõni põnev salat ja/või kaste verivorstile.
Kõrvale kodumahlast morss ning kes kraad kangemat tarbib, siis need joovad mõned pokaalid kihisevat toidu ja jutujada kõrvale. Soliidselt, keegi end purju ei joo - pole jõulude ajal sobilik. Magustoiduks mandariinid ning kook.

Ma mäletan, et vanasti oli peale jõululauast tõusmist niiii raske tunne, et täitsa kohutav. Istusid mitmeid tunde laua taga ja aina sõid. Mitmeid aastaid varem oli meil soe söök ja külm laud ka - salat, suupisted. Mida aasta edasi, seda enam naudime ainult praadi ja magustoitu, sest heast soojast praest saab kõht nii mõnusalt täis, et liig oleks veel juurde süüa.
Nüüd on nii hea tunne lauast tõusta - kõht on täis, aga mitte üleliia.


19. detsember - Jõulukontserdid.
Varasematel aastatel oleme ikka väisanud mõnda jõulukontserdit, kuid sel aastal me ei jõudnudki ühelegi. Telekast ikka silmasin reklaame ja mõtlesin, et ühele või teisele võiks minna, aga ma ei teagi kuhu see aeg kadus, et me neist ühelegi ei jõudnud. Teate küll seda, kiire-kiire-kiire kogu aeg.
Üldiselt eelistan jõuluaegsetel kontserditel kirikukontserte, kõla ja õhkkond on hoopis teine.


20. detsember - Jõuluõhtu outfit.
Jõuluõhtu riietus on alati kergelt pidulikum, kuid samas mugav. Ma pole üldiselt väga suur kleidikandja, aga jõuluõhtu on üks neist, kui ma panen kleidi selga. Nii ka sel aastal: must pitskleit ja peale õhukene triibuline kampsik.
Kaarlile tõi õde Iirimaalt vahva jõulukampsuni ning jõulude ajal on see tal tavaliselt ka seljas. Kampsunil on ehetes kuusk ning väike nupuvajutus kampsuni äärest ja kuusk on tuledesäras. 😊


21. detsember - Lemmik jõuluseik läbi aastate.
Ma mäletan neid jõuluõhtuid lapsepõlvest, kui ma selline paras 8-10 aastane marakratt olin ning tol ajal ei läinud keegi jõuluõhtul maalt ära. Istusime tunde laua taga, sõime-jõime, jõuluvana tõi ukse taha kingikoti, keegi lastest mängis päkapikku kellele pidi luuletust esitama või laulma/tantsima, et pakki kätte saada. Siis oli paki avamis krabinat kui palju ja rõõmukilkeid saadud kingi üle.
Jõulutrall peetud, koristati laud ära, lükati diivanitoolid kokku ning kõik lapsed pandi nagu silgud ritta magama. Lobisesime ja sahkerdasime veel tükk aega ning käidi mitmeid kordi ka korrale kutsumas, kuid meie ikka itsistasime, kui siis lõpuks unemati liiva silma puistas ja magusad unenäod tulid.


22. detsember - Traditsioon, mida tahaksid proovida.
11.-17. detsembri ühe teema all kirjutasin, et tahaksin kogeda ameeriklaste jõule. Mind huvitaks kõige rohkem just see majade kaunistamine, mis on täiega tulesärades. Vot need on jõulufanaatikud! Aga kõigest muust trallist tahaks ka seal osa saada.


23. detsember -Ma luban, et nendel jõuludel ma...

Minu ainuke lubadus seoses jõuludega oli, et ma ka sel aastal meisterdan kõigile kaardid. Seda ma ka täitsin.
Muid lubadusi ma otseselt ei andnud, kuid jõuluõhtul kuidagi sujuvalt läks nii, et mu nutitelefon oli terve õhtu käekotis ning ma ei võtnud seda kordagi välja. Ei tulnud mõttessegi. Teised ümberringi vahel vaatasid, kuid endal oli kuidagi nii mõnus tunne, et pole ühtegi segajat ning hoopis kvaliteetsem on koosveetmine.


24. detsember - HÄID JÕULE!
Kaunist pühadeaega!
😊
Jõulupühad veetsime pere seltsis ja metsas loodust nautides.
Nüüd kui aasta hakkab vaikselt läbi saama on meel isegi natukene kurb, et see mõnus aeg saab nii kiiresti läbi..


Saadan suurimad tänusõnad Lottale selle advendikalendri eest!
Soovime kõigile mõnusat aastavahetust, uueks aastaks salasoovide täitumist, rõõmu südamesse ja sära silmadesse!






✨ Kolmkümmend üks! ✨

Kui ma 30 sain, siis mitu päeva enne sünnipäeva hakkasin end juba sellele häälestama, et ma olen nüüd 30. No et kui keegi küsib, siis ma ikka tean, et ma olen nüüd juba 30, mitte enam 29. 😀
Nr 3 on ees, mitte enam 2.
Päris veider oli mõelda. Aeg oleks vahepeal justkui kuskile lennanud, sest ALLES ma ju tähistasin oma 25. sünnipäeva. Mis 25, alles sain 18!

Ei, mul ei olnud masendust või nukker olla, pigem läksin ikka uuele aastakümnele rõõmuga vastu.

Täna, kui ma mõtlen, et see number on nüüd 31, tuli mul korraks tunne, et ma olen niiii vana! Aga see oli ainult korraks, kohe läks üle, sest tegelikult pole kohale jõudnudki, et ma saan täna aasta vanemaks.
Mul pole üldse KOLMEKÜMNE aastase tunnet. Mis tunne see üldse olema peaks? 😕
Täiskasvanulikum? Noup, mitte 31 aastane Kadi.

Hakkasin mõtlema, et milline lause võiks mu uue vanusega riimuda, no nagu need "22- viimane taks!";         "26- võimalus uus!".

Suutsin paarisarvudega mõned välja genereerida:
32 - viimane taks!; 32 - ise oled paks!; 32 - ma muutun armukadedaks!;
32 - ma muutun dramaatilisemaks!; 32 - asi läheb hullemaks!

36 - võimalus uus!; 36 - kõik on uus detsembrikuus!; 36 - mul on kräsujuus!; 36 - seljas on froteepluus!;    36 - kõrvus kõlab bluus!; 36 - mulle maitseb arbuus!; 36 - istun roosipuus!

Kurat, minust võiks niimoodi lausa luuletaja saada! 😁

Aga 31? Lõin riimiabisse sisse, et mis sõnad riimuvad sõnaga "üks" ja kiita see asi just pole - 19 sõna.
argpüks, arheopterüks, iga-üks, igaüks, jänespüks, kadakpüks, kehkenpüks, kekspüks, kikkapüks, kukepüks, kõlkapüks, lüks, müüks, püks, süüks, tühipüks, üks, üks-üks, üksüks.

31 -  kolme maha müüks!
31 -  testing üks-üks!
31 - paneks teiste süüks!
31 - ma pole mõni jänespüks!
31 - ise oled argpüks!
31 - jalas on mul püks!

31 - ma pole igaüks!


Kell on  02:06. Öised genereerimised on kõige ägedamad!
😀😇


Mu arvuti räägib minuga! Imelik, kus ta teab, et mul sünna on?! 😲😁


reede, 29. detsember 2017

Blogmas #11-17

Jätkame blogijate advendikalendri teemadega. 😊


11. detsember andis teemaks - Pühade playlist.
Hmmm.. Jõululaule kuulen kas autos raadiost - vastavalt sellele, mis sealt tuleb. Star fm-st tuli neid sel aastal palju ning meil oligi enamasti see raadiokanal. Kuulis häid vanu jõululaule.
Teine allikas on muidugi youtube, siis löön otsingusse "christmas songs" ja järjest kuulan. Tõsi! Küll on mul välja kujunenud mõned enda lemmikud laulud ning neist mõned tirisin ka telefoni alla ja kord on üks, kord teine, kord kolmas mul telefoni helinaks.

Minu lemmikuimad jõululaulud on:
* Wham! - Last Christmas
* Michael Bublé - Winter Wonderland
* Michael Bublé - It´s Beginning To Look A Lot Like Christmas
* Band Aid - Do They Know It´s Christmas?
* Frank Sinatra - Have Yourself A Merry Little Christmas
* Frank Sinatra - Let It Snow!
* Chris Rea - Driving Home For Christmas
* Jose Feliciano - Feliz Navidad
* Bobby Helms - Jingle Bell Rock
* Daniela Andrade - Christmas Time Is Here

Kindlasti on veel neid laule, mida korduvalt kuulan. Nt Michael Bublé jõululaulu albumid otsast lõpuni JA SIIS UUESTI! Ma olen see tüüp, kes kuulab samu laule miljon korda kuni isu täis saab ning mõnda aega enam ei taha ühtki neist kuulda. Sama on jõululauludega - doosi peab täis saama, et aasta otsa vastu pidada! 😀


12. detsembri teemaks oli - Kingi midagi oma lugejale.
Head sõbrad! Ma tänan kõiki Teid, kes te ikka ja jälle tee minu blogisse leiate.
Ma tean, et ma pole oma kirjutamistes väga järjepidev ning see aasta on eriti kaootiline olnud, kuid rõõm on näha, et keegi ikka käib ja kiikab vahel siia, et näha kas on uusi postitusi.
Ma tean küll, kui nõme on oodata, vaatamas käia ning avastada eest tühjus. Jälgin ise ka mõnda blogi ning tean seda pettumustunnet, mis Teid valdab, kui JÄLLE vaikus majas.
Aitäh, aitäh, aitäääääh! Meid on siin vähe, kuid ma olen Teie kõigi eest südamest tänulik ning igaüks loeb! Luban end parandada, et mitte Teile pettumust valmistada! 💖


13. detsembri aknast vaatas vastu teema - 10 viisi, et end jõulumeeleollu viia.
1. Jaluta õhtul tuledesäras linnas.
2. Kuula jõululaule. Vaata jõulufilme.
3. Kaunista kodu jõulukaunistustega.
4. Osta endale jõulukampsun ning kanna seda pühademeeleolu tekitamiseks.
5. Osta endale advendikalender, et siis igal hommikul suure elevusega aknakest avada.
6. Valmista kakaod. Süüta küünlad. Mõni mõnus jõulufilm või jõulumuusika käima. Mässi end sooja pleedi sisse diivanile kerra ning naudi!
7. Kutsu sõbrad külla ning meisterdage mõni jõuludekoratsioon. Nt. jõulupärg uksele.
8. Meisterda piparkooke! See mõnus lõhn ei jäta kedagi külmaks! Ausalt!
9. Kui lumi on maas: ehita lumememm, tee sõpradega lumesõda, minge kelgutama/suusatama.
10. Külasta jõuluturgu/jõululaatasid.
11. Pane välja linnukestele head ja paremat nosimiseks ning võta lähedastega ette retk metsa, et viia metsloomadele jõulukingiks maitsvaid juurikaid.

Taheti ainult 10., aga kui ma seda nimekirja koostama hakkasin, tuli mul niiiiii palju mõtteid, et see nimekiri veniks palju pikemaks, aga ma hoian end tagasi ning jätan järgmiseks aastaks ka midagi.


14. detsembril tuli kirjutada - Jõulukaunistustest.
Oh, see on niiiii minu teema! Ma olen tõsiselt suur jõulufanaatik ning tahaks juba novembris elamist kaunistama asuda, kuid annan endale ikka natukene aru ning ootan detsembri ära. Mõni teine meil siin ei ole nii elevil jõulude üle... Ma pole ka alati jõulufänn olnud.

Kui me ca 3 aastat tagasi oma teises ühises (üüri)kodus elasime, tõime esimest korda kuuse tuppa. Esimesed jõulud olid meil kummalgi omas kodus, järgmistel jõuludel elasime küll juba koos, aga enne aasta lõppu võtsime ette kolimise ning ei näinud enam mõtet kuuse tuppa toomisel.
Igatahes, tolle esimese kuuse jaoks pidime ka ehted ostma, sest meil polnud ühtki kuuseehet. Tegelikult polnud meil ühtki jõulukaunistust. Ei, päkapikud olid!
Need samad punase-kuldse tooniga pallid, punase-rohelise-kuldsega ketid, muud tuled ja tähekesed oleme me igal aasta jõulukastist välja võtnud ja üles seadnud. On aastatega mõni ese ka juurde soetatud, aga põhiliselt need samad.

Sel aastal jäi meist kuusk metsa, sest meil on kodus üks põngerjas, kelle puhul on oht, et kui me peale tööd koju tuleme, on kuusest ainult tükid taga.

Küll olen ma aastate jooksul ise jõulukaunistusi juurde meisterdanud, suur nikerdaja nagu ma olen. 😀


Kui kuusk jäi metsa

2016 aasta uksepärg

2017 aasta uksepärg



 





15. detsember ootas teema - Parim jõulukink.

Jäime Kaarliga arutlema ja mõtlema, kuid meile kummalegi ei meenu ühtki kingitust lapsepõlvest, mille üle me eriti elevil olime.
Vaatasime tagasi aga nendele aastatele, mil me koos oleme olnud, et mis meile jõuluvana siis toonud on.2014. aastal täitis jõuluvana mu pikaaegse unistuse ning tõi mulle peegelkaamera. Mõni aasta tagasi saadud spa-puhkuse pakett Rakvere Aqva Spasse oli väga äge.
Neil jõuludel saadud kingitused olid ka väga toredad: Kaarel leidis pakist pardli, minule tõi päkapikk juba detsembri alguses salaja igatsetud Joik´i advendikalendri ning saime ka elamuskingitusi - suvel läheme Vargamäele teatrisse ning ees ootavad meid ka üks huvitav õpituba ja reis ühele põnevale Eesti saarele.
Üks meeldejäävamaid kingitusi on ka eelmise aasta oma, kui mu vend tegi mulle jõulukingituseks taignarulli ja lihahaamri. 😀
Kingitusi oleme aastate jooksul palju saanud ja vajalikke ning esimese raksuga ei tulegi kõik meelde, aga oleme kõigi eest tänulikud! 😊


16. detsembril - Mida teha jõuludel?
Mina ei kujuta jõule teistmoodi ette, kui need terve mu elu on olnud. Teist viisi lihtsalt pole!
Kui ma ühel aastal eemal pidin olema, siis oli kuidagi tühi tunne ning rohkem pole tahtnud ühtki jõuluõhtut vahele jätta.
Kui minu ellu tuli Kaarel, siis algul ei teadnudki kuidas pühi jagada kahe pere vahel, sest me mõlemad olime ju harjunud oma pere moodi. Leidsime sellele õnneks kiiresti kompromissi ning poolitame.
24. detsembril oleme minu perega - lõunaks läheme nänni ja taadu juurde jõululauda, kuhu kogunevad meie pere, tädi ja onu pere. Kui kõhud täis, käime surnuaedades küünlaid süütamas. Pärast seda ka minu vanemate poole mõneks ajaks istuma.
Peale seda, kui perega laiali läheme, suundume Kaarli kodulinna Põlvasse. Nende perel on komme jõuluõhtu veeta vanavanemate pool. Istuvad nad seal hiliste õhtutundideni, nii et kui sel aastal me alles 10 ajal õhtul sinna jõudsime, saime veel mitu tundi lauas istuda. Peale lauast lahkumist suundume koju, kus joome veel pokaalikese-kaks kihisevat, lobiseme, jagame kinke ning läheme ära tuttu - tavaliselt nii 2 ajal öösel.
25. ja 26. detsember oleme sealsete metsade vahel.

Kui teistest traditsioonidest rääkida, siis tahaks ma ehk korra elus saada osa ameeriklaste jõuludest. Tahaks just näha neid kaunistatud maju, mille alt maja ei paista ka, sest jõulukaunistusi nii täis. Vot see on jõuluhullus! 😀


17. detsember -
Talvised spordialad.
Hmm.. Ma(Me) ei ole just kõige suurem(ad) sportija(d) muul aastaajalgi, pole see talvgi palju erinev.. Kõige suurem spordiala talvel on lume lükkamine, kui seda lumekest on. 😀
Me oleme paaril aastal kelgutamas käinud, lumememme ehitanud vähemalt korra igal lumerikkal talvel, vahel peame spontaannselt lumesõda.
Ma ei suusata - lapsepõlve trauma.
Uisutama oleme me plaaninud minna viimased paar aastat, aga nende aastate jooksul pole me selleni jõudnud. Klubissegi jõudsime esmakordselt siis, kui olime 3 aastat koos olnud, ilmselt võtab uisutama mineku hoovõtt mitu aastat. 😋
Küll aga on meil väike talvine traditsioon tekkinud - paneme soojalt riidesse, mässime salli ninani ning läheme mõnele terviserajale või rappa matkama. Pakime head-paremat kõhutäiteks kaasa, pärast matka ostame kuuma kakaod.


Juba varsti viimase nädala teemad!


neljapäev, 28. detsember 2017

Jõulupühad looduses 📷









Käbi,käbi,käbi - luuletus sai läbi

Jäiselt okkaline

Üksi

Vaarikas


Liblikas

Pung

Kolm on seltskond

Põgenemeeeeee!



Jäljed lumel

kolmapäev, 27. detsember 2017

Blogmas #6-10

Tahtsin sel aastal blogmasist osa võtta ning kui tuli advendikalender blogijatele koos teemadega, mõtlesin, et nüüd järgin küll kõigi päevade teemasid. Paraku aga nii ei läinud ning juba peale 5. teemat jäi asi soiku. Alustasin küll, et teen edaspidi mitu teemat ühe postituse alla, kuid.. Elu tuli vahele...
Kalender sai ametlikult 24. kuupäevaga läbi, kuid ma siiski otsustasin, et tahan neil teemadel kirjutada ja võtan nädalate kaupa teemad läbi.
Head lugemist!



6. detsembri päeva aknakesest tuli välja teema - Detsembrikuu eelarve.
Ma ühes postituses mainisin, et mina ja rahaasjad ei käi kokku. Kui mul on raha - raiskan suht kähku ära ja kui pole.. No siis polegi ja suurt numbrit ma ka sellest ei tee. 😁 Sellest võib ilmselt järeldada, et otseselt eelarvet meil pole.

Kuna meil on loosipakid, siis meil on määratud miinimum summa, mille eest kink teha, kuid oma perega oleme seda summat alati natukene ületanud.
Vanematele teeme ka eraldi kingituse ning sellega on natukene teine teema, seal me pole piiri seadnud. Mina otsin kingituse, küsin vennalt kas sobib tema arvates (talle sobib üldiselt alati, küsib ainult vahel, et mis sa arvad, et paps läheks ka või) ning ütlen talle kingituse maksumuse.
Kaarli vanemate kingitusega on sama lugu, aga tolle kingituse puhul rohkem Kaarli õde on otsija rollis ja meile näidatakse, et kas sobib ning saame summa.


7. detsembri päeva teema oli - Jõulud praegu vs minevikus.
Meie pere jõulude juures pole suuri muudatusi olnud. Alati oleme me jõuluõhtul kogu perega nänni ja taadu juures - käime taadu kapi pealt kommi näppamas, istume kogu perega "külmas toas" ümber jõululaua, nosime jõulupraadi ja muud hääd- paremat, imetleme jõulukuuske ning naudime kogu perega koos olemist. Kuigi sel aastal jõulukuuske polnud.
Aastatega on mõned inimesed jõululauast ära jäänud ning neid on ka perre juurde tulnud. Kui me väiksed olime, siis jõululaua taga istus 13 inimest, nendel jõuludel peame sinna suurde elutuppa, mis nii paljude inimestega tundub tibatilluke, ära mahutama 17 inimest.


8. detsembri teema oli - Kiri jõuluvanale.
Oma viimase kirja jõuluvanale kirjutasin ma vist küll juba oma 20 aastat tagasi. Ma päris täpselt isegi ei mäleta ning ma ei mäleta ka, et me neid väga kirjutanud oleksime.
Võtsin pliiatsi ja paberi ning kirjutasin oma esimese kirja jõuluvanale täiskasvanuna.


9. detsembri teema oli - Heategevus.
Ma olen hella südamega ning kui telekast tulevad jõuluaegsed heategevussaated ning näidatakse haigeid lapsi, istun ma diivanil, nuuksatuste saatel jooksevad põskedelt alla pisarad.
Kõige raskem ongi näha haigeid lapsi - mida need väiksed hinged on halba teinud, et nad on selle ära teeninud?!
Helistan ma ka ühel ja teisel numbril, et oma panus anda.
Ma ei saa öelda, et ma suur heategija olen - üldiselt peab vaatama, kuidas ise hakkama saab, kuid vastavalt sisetundele ma ka vahel poetan natukene.
Minumeelest see peakski käima enda sisetunde järgi, siirast soovist - kellele tahan annetada, kas ja kuna - mitte, et sa oled halb inimene, kui iga kuu oma panust ei anna.


10. detsembri akna all oli teema - Jõululoosid.
Rahateemade all olen juba maininud, et me perega oleme teinud loosipakke ja ka sel aastal tegime oma perega, 6 inimese vahel.
Mulle väga meeldivad loosipakid - valmistavad põnevust, kellele sa teed ja kes sulle teeb, kingituse otsimise protsess on küll natukene stressi tekitav, aga ka põnev.
Kuigi me oleme kõik juba täiskasvanud, siis minumeelest see kingituste tegemine ja saamine jõulude ajal tekitab rohkem jõulurõõmu. Jõulud ei ole ilmselt enam kunagi sellised nagu nad lapsena olid, aga kui see tekitab kasvõi killukene rohkem rõõmu, siis mina olen kahe käega selle poolt. 😊
Kuigi sel aastal ma teadsin täpselt, kes kellele teeb - kuna ostustasime loosipakkide kasuks nii hilja, siis loosi tõmbamine oli teistmoodi, et mina kirjutasin siltidele nimed ja nr-d, igaüks ütles mulle nr kas telefoni teel või netis ning kes järele jäid, saime me endale. 6. inimese vahel ja oma perega tehes, pole suurt saladust ka, ikka küsitakse nõu ja mida keegi soovida võiks.


Järgmiste päevade teemad juba uutes postitustes!

kolmapäev, 6. detsember 2017

Blogmas #5

5. detsembri aknast avanes teema "Jõulukaardid"

Mu lapsepõlvekodus on sektsioonis üks sahtel, mis on ääreni erinevaid kaarte täis. Mõned kaardid, mis me ise oleme aastate jooksul saanud, aga suur hunnik on neid kaarte, mis vene ajal kogunenud on. Teate küll neid venekeelsete "Häid pühi!"; "Häid nääre!"; "Head uut aastat!" tekstidega, erinevate piltidega ja näärivanaga kaarte - metsaloomadega, olümpiakaruga, pikkade keerdus ja ümmarguste küünaldega. Mälusopis kolades meenub, et need olid kuidagi nii erilised mu jaoks, teistsugused - võõrast keelest rääkimata, mille sõnu enda keeles kokku veerisin ja käisin vanematelt uurimas nende tähendust, paber kergelt kare, mõnel krobeline ja pildid olid nii toredad, et ma ei saanud algul aru, et miks neid ei või teistele saata.

Ma mäletan, et kui ma laps olin, siis meil sektsiooni ühel riiulil oli pühadeks saadud kaarte ikka päris mitu, aastatega jäi kaardirida riiulil ka hõredamaks ning tänapäeval on seal heal juhul ehk 1-2 kaardikest.

Kaartide saatmine on väga tore traditsioon, kuid paraku sellest nutimaailmas kaovad sellised armsad traditsioonid ära. Kui saadetakse, siis lähevad käiku online kaardid või ei tehta seda üldsegi.
Kuigi pean tõdema, et noorte seas on isetegemine moodi läinud, nö juurte juurde on hakatud tagasi pöörduma ning kindlasti on väga palju noori, kes ise meisterdavad kaardid ning need siis laiali saadavad.
Sest tõesti - kaarte saadetakse tegelikult väga palju ja need mahud suurenevad detsembris mitmekordselt.

Ma ise olen täpselt kahel aastal jõulupühade ajal kaarte saatnud. Ühel aastal jäi täitsa viimasele minutile, et ilmselt jõudsid need alles vana-aasta lõpuks.
Olen ikka Kaarliga arutlenud selle üle, et see on ju nii armas, et võiks taaselustada selle enda jaoks. Siis aga tekib jälle küsimus, et kellele.. Jäävad muidugi ka veel kaugemad sugulased, keda jõulude ajal ei näe, aga sinna on see praegu jäänud. Just selle taha vist, et kuna me oleme kõige lähedasematega jõulude ajal koos ja ma meisterdan selleks ajaks kaardid, on saatmine ära jäänud. Aga hei! Topelt ei kärise, eks?! 😊

Näitaks teile nüüd oma selle aasta kaardikesi, mis mul juba valmis on, aga kuna siin käivad mõned mu lähedased ka lugemas, siis ma parema meelega ei näitaks, et jääks üllatuseks.
Näitan hoopis, millised kaardid möödunud aastal valmisid ning teisi enda tehtud kaarte.











teisipäev, 5. detsember 2017

Blogmas #4

Kellele ei meeldiks saada kingitusi?! Minule küll meeldib! Kingitusi on ka tore teha, aga tihtilugu kaasneb sellega stress ning veel viimasel minutil poodides käimine, sest kingitust ikka veel pole ja ei tea ka mida kinkida!

Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et novembris ostan kõik kingitused ära. Arvake ära, kas mul on see õnnestunud?

Kui me veel väikesed olime, siis mu isa sai küll vist peaaegu igaks jõuluks sussid. Minu mälestustes on, et kui ei osanud midagi kinkida, siis läksid jälle sussid käiku. Tal oli neid alati vaja ka, sest aastaga kulusid juba ära küll. Ta meil suur susside kandja.
Muidugi mida aasta edasi, seda vähemaks neid sussi kinkimisi jäi - lisandusid rahakott, lõhnaõli või midagi taolist praktilist.

Nüüd viimastel aastatel oleme teinud ühise kingi mõlemale vanemale.
Aga minumeelest see kinkide tegemine aina raskemaks läheb aastatega. Vanematel inimestel on ju kõik asjad olemas ja seda üleliigset träni pole ka vaja. Ilmselt tuleb hakata panustama sellele, et kinkida elamusi - teatripiletid, kontserdile piletid, mõni äge koolitus või midagi taolist.

Mulle meeldib väga meisterdada ning kingikotti on ka midagi enda meisterdatud poetatud.
Möödunud aastal meisterdasin näiteks terve hunniku ise küünlaid, tegin ka ise karbid ning iga pere sai endale väiksed purgiküünlad.
Ühel aastal sai kingikotti poetatud ka süüteroose, et ahju/pliidi alla tule alustamine lihtsam oleks.

Viimasel paaril aastal on meil käiku läinud loosi tõmbamine. Kuna me jõulude ajal oleme kogu perega koos maal ühise jõululaua ümber, tulid meelde need ajad, kui jõuluvana oli ukse taha jätnud suure kotitäie kingitusi ning luuletustega/lauludega tuli need välja lunastada. Jõuluõhtul oli kohe rohkem elevust ja nalja sai nabani.

Neil jõuludel teeme loosipakid ainult oma perega ehk siis 5-6 inimese vahel. Algul jäi juba jutt, et ei teegi - oleme niisama koos, kuid siis ikka jäi kripeldama ning teeme ikka kingitusi. Mina alustasin seda teemat, et kas teeme, teised kehitasid õlgu, aga siis ema arvas, et võiks ikka teha, kasvõi midagi väiksestki. Temal olla juba olemas, et siis vaatab kelle loosiga saab ja kuidas jagab. Nii tüüpiline! Igal aastal on algul jutt, et ärme teeme kinke, aga emal endal on kõik kingid juba valmis ostetud. 😀
Nüüd oleneb, kes satub, aga no nuputada saab ikka, sest mul sel aastal pole õrna aimugi!

Sel aastal otsustasime, et teeme ka Kaarliga üksteisele kingitused. Kaarel ütleb ikka, et see kingituste tegemine on nii raske, et mulle tuleb ju veel kaks tükki ka teha! (Sünnipäev 6 päeva pärast jõule).
Ma ikka seletan, et naistele pole üldse raske teha - valikut ju palju ning ka vihjeid jaganud - hoopis meestele on raske teha! 😀
Kaarlile on tõesti raske kingitusi teha, sest tal pole MITTE KUNAGI midagi vaja - mul on kõik olemas! ütleb ta. Tee siis sellisele kinke! 😀


Soovituste jagamisega jään ma jänni, sest olen isegi hädas nende kingitustega, nii et hoopis mulle võite soovitada, mida kinkida mehele, vennale, vanematele! 😊





esmaspäev, 4. detsember 2017

Blogmas #3

3. detsembri akna alt koorus välja teema: Jõulufilmid.

Nagu ma oma Blogmas #1 postituses kirjutasin, siis olen ma suuuuuur jõulufänn. Sellega käivad kaasas ka muidugi jõulufilmid. Küll pean ma aga tõdema, et nende aastate jooksul, kui ma jõule suurelt fännanud olen - sest see pole alati nii olnud, pole ma just väga tihti eraldi filme alla tirinud või plaate laenutanud, pigem vaadanud neid, mis telekas näidatakse.
Järjestus suvaline, kuidas meelde tulevad.

1. "Home Alone" kõiki osi näinud ja korduvalt. Praegugi istun neljapäeviti teleka ette, et jälle ühte osa vaadata. Kuigi korduvalt nähtud, siis endiselt on kohti, mis ajavad naerma ja hirnun nagu hobune. 😁
2. "Die Hard" see on ka meie telemaastikul tituleeritud jõulufilmiks, sest raudpolt igal jõulupühal seda näidatakse. Noh, midagi on seal jõuludega ka pistmist, aga.. Korra elus kõiki osi vast näinud ka.
3." Elf" Kui sa pole veel super elevil jõuludest, siis seda filmi vaadates muutub see.
4. "Love, actually" Love actually is all around. Armastuslood jõulude ajal, millest üks on südantsoojendavam, kui teine ning naerad ja nutad koos nendega.
5. "The Santa Claus" osa 1, 2 ja 3. Jõuluvana seiklused.
6. "The Polar Express" Lasteraamatu põhjal tehtud film, kus üks poiss satub ööl enne jõule maagilisele rongile, mis viib Põhjapoolusele ning film näitab, mis muudab jõulud nii eriliseks.
7. "Bad Santa" jõulukomöödia kaubanduskeskuse jõuluvanast, kes just kõige parem jõuluvana pole ning tekitab rohkem pahandust ja pikendab halbade laste nimekirja.
8. "The Holiday" pühadeaegne majadevahetus kahe armastuses pettunud naise vahel, kus uues keskkonnas kohanemisele aitab kaasa uus romantilise suhe.
9. "Dr. Seuss: How The Grinch Stole Christmas" Grinch vihkab jõule, täiega vihkab ning lubab jõulud ära varastada. Kuigi väljastpoolt on ta tõrjumise tõttu paha poiss, siis sisemuses peitub suure südamega tegelane. Üks väike tüdruk võtab ette teekonna, et see Grinchi sees olev headus üles leida, maksku mis maksab.
10. "Four Christmases" Iga-aastane kohustuslik jõulutrall oma peredega, mida kumbki pool paarist ei naudi, kuid pühade ajal juhtub imesid..

See nimekiri võiks aina edasi minna, milliseid filme olen ma vaadanud, nautinud ja võiks uuestigi vaadata. Igaüks neist omamoodi südantsoojendav ja jõulutunnet tekitav.


Millised jõulufilmid on Teie lemmikud, mida ikka ja jälle vaadata võiks?



Foto: SIIT


pühapäev, 3. detsember 2017

Blogmas #2

2. detsembri aknas avanes teema: Päkapikud ja/või advendikalendrid.
Mina olen üles kasvanud kodus, kus meil juba väiksest peale käisid päkapikud. Mäletan, et sussi panime alati elutoa aknale ning hommikul ärgates kohe esimese asjana tormasime susse kontrollima. Mingil hetkel kolisid sussid elutoast kööki, ma ei mäleta miks, aga tollest ajast peale olid meie sussid kogu aeg köögi aknal.
Mõnikord öösel ärgates neid kontrollimas käies ja nähes, et need tühjad on, oli pettumus suur küll. AGA hommikuks olid need alati täidetud.

Tollel ajal valmistasid kinderi munad meile suurt elevus ja kuna need olid üpris kallid, siis nende saamine oli pigem luksus. Jõulude ajal olid päkapikud helgemad ning juhtus, et mitu päeva saime mõne kinderi muna. Vennale meeldisid kokkupandavad jubinad, mina aga ootasin, et saaks kujukese sealt muna seest. Kui mõne uue saime, oli elevus suur, et kogu täienes ning mida mitu oli, neid vahetasime sõbrannaga. Mul peaks need siiamaani kuskil alles olema - tiigrid, jõehobud.

Ka advendikalendrid olid meil alati ning polnud harvad need juhused, kui lihtsalt ei jõudnud järgmist päeva ära oodata ning juba eelmisel õhtul avasime aknakese ning ampsasime pool šokolaadist ära. Ühel korral me isegi sõime vennaga mõlemad oma advendikalendrid korraga tühjaks ning panime aknad ilusti tagasi kinni, et vanemad aru ei saaks. No muidugi said nad aru ja ilmselgelt pidime ülejäänud kuu selle tühja kalendri aknaid avama. 😀

Kui juba suuremad olime, ma arvan, et mina võisin seal 11-13 kandis olla, tögasime ema kallal, et miks meie toas ei või sussid olla. Miks me peame need panema köögi aknale. Seletust ma ei mäleta, aga tol ajal me kahtlustasime juba ja hiljemalt 13 eluaastaks ma tõenäoliselt ka juba teadsin, et sussi täitjaks on ema mitte päkapikk.
Nädalavahetuseti juhtus vahel, et me ärkasime varem ja suss oli tühi. Kui vanemad üleval olid ja me uuesti kööki läksime, oli ka nö päkapikk ära käinud. On juuu kahtlane?! 😀
Mu väikevend oli selline, et kui üksi kodus oli, siis tuusteldas kõik kapid läbi ning iga peidukas, kuhu ema maiustusi peitis, oli juba teada ning kui järgmine päev mõni neist asjadest sussi sees oli, siis naeris, et emmel oli see kappi ära peidetud.

Sussi sisu kontrollimine hommikuti oli ka siis põnev ja elevust tekitav, kui juba teadsime, et ema mängib päkapikku. Nagu väike elevil laps kommipoes. 😊


Praegu, täiskasvanuna ja ilma lasteta kahekesi olles meil muidugi päkapikke ei käi. Vahel Kaarliga mängime üksteisele päkapikke ja poetame miskit üksteisele taskusse, aga see on pigem erand, kui reegel.
Advedikalendritega on selline lugu, et möödunud aastal ostis Kaarel mulle Kalevi advendikalendri ning mina tõin talle poolpaljaste tädidega "SexyXmas" advendikalendri - see küll just suurem asi polnud ning kätte saades olin päris pettunud. Ka mu sõbranna tõi möödunud aastal meile külla tulles advendikalendri, suur laps nagu ma olen. 😀


Sel aastal novembrikuus arutasime või õigemini mina tegin ettepaneku, et teeks ise üksteisele advendikalendri, et nii vahva oleks. Jõulude fänn nagu ma olen ja selline igahommikune aknakese/väikese pakikese avamine tekitab elevust. Vähemalt minus. Kaarel jäi juba nagu nõusse, aga siis viimasel hetkel ikka otsustasime, et pigem ostame. Praktilisuse küsimus tuli mängu ning ka see, et alles hiljaaegu olime otsustanud oma elamist asjadest tühjendada ning uusi asemele ei tahtnud.

1. detsembri hommikuks polnud meil veel kalendrid ostetud ning mõtlesin, et õhtul peale tööd lähen poodi ja toon meile mõlemile. Kui siis aga peale ärkamist elutuppa sammusin, jäi mul suu täitsa lahti suurest üllatusest... Laual seisis Joiki advendikalender. Olin Kaarlile rääkinud, et tahaksin, et päkapikud mulle selle kalendri tooksid, et see mu väike unistus, aga siis ikka ütlesin, et ah ei - liiga kallis.
Paistab, et ma olen sel aastal kohe väga hea laps olnud, et sellise kingituse sain.
Nüüd seda advendikalendrit avades olen samasugune väike laps nagu 20 aastat tagasi ning ei jõua juba järgmist päeva ära oodata. 😊
(Kirjutasin algselt 10 aastat tagasi, aga siis jäin mõtlema, et kurat - ma ju 30 juba, mitte 20 enam. 😀)



laupäev, 2. detsember 2017

Blogmas #1

Käes on jõulukuu - minu lemmik aeg aastas! Jõululapsele vist kohane, eks?
Võib vist öelda, et ma olen jõulufanatt küll, sest mulle tõesti väga, väga, väga (kui keegi veel aru ei saanud, siis VÄGA! 😀) meeldib kodu jõuludeks kaunistada, kaunistusi ise meisterdada. Kingituste ise tegemine, nende pakkimine erinevatel vahvatel viisidel, kaartide meisterdamine. Jõulufilmide vaatamine - ma olen nüüd väga ebaoriginaalne, aga vanad head klassikud, mida igal aastal telekast kedratakse nagu "Üksinda kodus" - ükskõik, kui mitu korda ma neid filme näen, ikka on naljakas. Jah, tean, mage. 😀 Jõululaulude kuulamine.
Juba mitu aastat teeme ise piparkoogitaigent ja siis kulub tunde nende meisterdamisele, kaunistamisele - oh, kui mõnusat lõhna terve elamine siis täis on!
Ka väga tähtis on mulle jõulud perega veeta - nänni ja taadu juures jõululauas koos aega veeta.
Kõik jõuludega kaasnev on lihtsalt niiiii tore! Oleks veel, et lumi tuleks ka maha, see oleks lausa pööraselt tore!


Sel aastal koos viimase suure lumesajuga tekkis mul ka jõulutunne. Kõndisin bussipeatusesse, ümberringi maa kaetud paksu lumevaibaga. Sellise paksu lumega tekib mul kohe tahtmine hakata jalgu lohistama ning lumes sahistada. 😁 Nii ma siis sinna bussipeatuse poole kõndisin (loe: sahistasin) ja oli tunne, et tahaks juba ruttu tagasi koju minna, et saaks jõulukaunistused välja otsida, ise ümisesin laulu "I´m dreaming of a white christmas.." viisijuppi.

Suures detsembri alguse elevuses mõtlesin ka blogile eluvaimu sisse puhuda, et siin pühi tähistada ning aastale ikka korralik punkt panna. Parim viis selleks on ju blogmas! Aga et see põnevam oleks, siis avan iga päev Lottudo virtuaaladvendikalendri aknakese teemaga. Advendikalender oli Lotta kingitus blogijatele. Aitäh, nii vahva idee! 😊
Küll väikese hilinemisega, aga üritan nüüd ilusti järjele saada.


1. detsembril avanenud aknake soovitas oma eesmärgid detsembrikuuks kirja panna.
Siinkohal pean tõdema, et mul pole detsembriks ühtegi eesmärki. Noh okei, üks siiski on - et ma jõuaksin kõik asjad, mis ma plaanisin jõuludeks teha, ka valmis saaksin. Suur meisterdaja nagu ma olen. 😋

Ma olen nüüd täitsa aus ning siinkohal tuleb mu "ma olen laiskloom" loomus hästi esile.
Ma olen see tüüp, kes viimasel minutil kõike teeb. Aega muudkui on ning siis äkitselt on juba homme vaja. Siis on kaks varianti, et istun poole ööni üleval, et valmis saada või jääb tegemata. Üldiselt see esimene variant.

Minu viimase aja eesmärgid on pigem sellised väikesed, ala jõuluks 2 kg alla, aktiivsusmonitori aktiivsus täis saada jmt.. Ühesõnaga ei midagi suurt. Aga kuna ma olen selline easy-lt võttev tüüp üldiselt ja aega on mul ka ju maa ja ilm käes, siis mingi aeg ma tegutsen selle nimel ning kuna KOHE ei saanud, siis jääb soiku ning äkitselt on tähtaeg käes ja ma olen detsembris vaat, et 2 kg raskemgi. 😁

Võin öelda, et kui ma võtan asja tõsiselt ja see läheb mulle väga korda, siis ma tõsiselt ka tegelen selle asjaga. Võtan asja ette ja teen nii kaua kuni asi valmis on. Aga kui see pole mulle niivõrd oluline, parajasti ei kõiguta mind nii suurel määral, siis sinnapaika see jääbki.
See on mul viimaste aastate jooksul hästi selgeks saanud enda puhul. Kõik need asjad mis mul katki on jäänud, pole sel eluetapil mulle olulised/vajalikud olnud, pole saanud julgustust, kiitmist ning kellegi teise sundimine muudab need veelgi vastumeelsemaks. Teen siis, kui ise tahan.. Ma olen üpris kangekaelne ja ajan oma jonni, kui mind sundima hakatakse. Kui keegi rääkima hakkab mõnel neil teemal, siis ma lihtsalt jajah-tan ja ütlen, et teen teen.. See on lihtsalt teema lõpetamiseks ning näitab tegelikult mu vastumeelsust.
Lõppude lõpuks on need ju minu elu mõjutavad tegurid, mitte teiste. 😊

Ja ma tean ka miks ma selline olen, sest minu sees on segadus. Ma ei tea kes ma olen, miks ma olen, mida ma tahan teha ja üldse elult. Mingi eluetapini olid mul soovid olemas, aga sealt edasi olen ma neid maha matnud ja endas kahelnud. "Kas ma olen piisavalt hea?"; "Ma ei ole selles küllalt hea"; "Ma ei saa hakkama" ning julgustust, toetust pole olnud proovimiseks ning enesekindlus ja usk endasse selle tõttu puuduvad.

Ja just sellepärast ma ei anna endale ka ühtegi uusaasta lubadust, et mitte neis põruda, sest ma olen kahe jalaga maa peal ning ma tunnen ennast. Eesmärk peab tulema sügavalt minu seest, et ma tõesti tõesti soovin selle nimel tööd teha ning see asi on mulle oluline, vastasel juhul juhtub nii nagu selle 2 kg-ga. 😊

Siinkohal ei räägi ma tööst, see eesmärkide teema siin käib mu nö isikliku elu kohta. Töökohustustesse suhtun ma alati kohusetundlikult ning teen oma tööd hästi.

Nüüd läks teema natukene lappama, eesmärkidest jõudsin sisemaailmani, aga just see mõjutabki meie igapäevaseid toimetusi. 😊

Kirjutamiseni!




neljapäev, 9. november 2017

Kogemus Tele2-ga

Olen juba mitu head aastat olnud Emt klient. Telia või mis ta nüüd on - minu jaoks tõenäoliselt jääbki Emt-ks.
Igatahes, kui liitusin, siis oli mul päris hea pakett. Aastatega hind muidugi vaikselt igal aastal natukene tõusis nagu ikka nende teenustega on. Mõtlesin ikka, et peaks uurima kas saaks äkki mõne teise vähe kobedama hinnaga paketi. Eestlasele kohaselt aina mõtlesin, aga tegudeni ei jõudnud. Arve saades ikka imestasin, et nii suur arve - maksin ära ja elasin edasi.

Augusti keskpaigas võttis minuga Tele2 ühendust. Pakkumine oli super, paketi hinnaks lausa pool minu senisest makstud summast. Lisaks sai kingituseks telefoni. Ega mul seda telefoni otseselt vaja polnud, aga no kui antakse, siis ikka võtaks ju. 😀
Nii ma siis kõhklemata jah sõna ütlesingi. Vahet ju pole millise teenusepakkuja juures olen. Ennemuistel aal oli see, et Tele2-l oli leviga probleeme, aga nüüd kõik suht samad. Pole ei Emt-l, Elisal ega Tele2-l kuskil metsas levi põhjas.

Õhtul käisin esinduses oma lepingul, sim-kaartidel ja tutikal telefonil järel.
Kodus natukene uudistasin telefoni, oleks äärepealt maha kukutanud ning panin ettevaatlikult tagasi karpi, et enne kasutusele ei võta, kui ümbrise ostan. Lödinäpp nagu ma olen.
Samal õhtul tuli Emt-st ka sõnum, et olen operaatori vahetust alustanud ning sellega kaasneb trahv. Ma ei saanud aru, et mis trahv - tähtajaline klient pole ma juba ammu.

Kohe helistasin klienditeenindusse ja sain teada, et Spotify on tähtajaline ja lõppeb alles oktoobris. Jopakolla, seda ma ei teadnudki. Telli veel mingeid äppe ja ära lepingut ka loe, eriti seda väikselt kirjutatud teksti. Edaspidi vist ikka võiks.😋
Jäin korraks täitsa nõutuks, et mis nüüd saab - trahvi Emt-le väga maksta ei tahtnud.
Selline jama ühe telefoni pärast. Ise veel naersin, et noh, ma ju kurtsin, et mu telefonil on kehva kaamera, universum tõi parema kaamera väikse vimkaga. 😀

Võtsin uuesti Tele2-ga ühendust, kurtsin oma mure ära ning küsisin, et mis nüüd siis edasi saab? Peaks numbri üleviimise peatama ja kas saan telefoni tagastada? Teiselpool toru oli õpilane ning pani mind kogu aeg ootele, et kellegi teise käest küsida. Pikalt laialt rääkisime temaga ning siis hakkas välja kooruma, et kuna ma käisin ise esinduses asjadel järel, ei kehti tagastusõigus. Seda muidugi ei maininud keegi, et kui kuller toob asjad siis saab 14. päeva jooksul tagastada. Mulle aga ei antud valikuvõimalustki, umbes et kuller ei saa tulla ning teile lähim esindus on seal ja juba 15 minuti pärast võite järgi minna. Ma oleks seda vist ise pidanud teadma, nii loomulikust intelligentsist, et pean ikka kullerit nõudma.
Muidugi ka küsisin selle kohta, et miks sellest siis ei teavitatud mind, aga teiselpool toru oleval neiul oli suu putru täis ja ei osanud ta mulle väga midagi vastata. Ikka sain vastuseks, et ise käisin järel ja ei saa tagastada. Pidin ikka halduri kätte saama, kellega leping sai sõlmitud.
Naljakas on see, et kui olin Tele2-te oma murega pöördunud, et soovin peatamist, siis tunni jooksul peale kõnet tuli sealt sõnum, et alustasime teie numbri üleviimist.

Järgnev nädal möödus Tele2-te helistamisega, et kätte saada haldur, kellega suhtlesin, Emt-ga suheldes ning isegi tarbijakaitsesse pöördusin. Sain jutule ka ühe kulleriga, kes veab nii teiste kui ka Tele2 lepinguid klientidele ning varem kuuldud jutule, et nad teevadki nii klientidega, sain kinnitust. Uutele potensiaalsetele klientidele ei pakuta kullerteenust või öeldakse, et kuller saab alles mitme nädala pärast tulla. See aga polevat tõsi ning nii kaotab inimene 14 päevase tagastusõiguse. Kullerid pidavat sellest ka kliente nüüd ise teavitama, sest teavad, et telefoni teel lepingut sõlmides sellest haldur ei räägi.
Sellest ma küll aru ei saanud, sest 14 päevane tagastusvõimalus ju seadusega ette nähtud. Ju mingi auk leitud. Ka tarbijakaitsest öeldi, et nii paraku tehakse ning ei saa midagi teha. Umbes et käisite kohal, saite kaubaga tutvuda.Tjah, see kutt seal leti taga oli telefonis häkkimisega rohkem ametis, kui minuga tegelemisega.
Kuidas see õigus kehtib siis muudele kaupadele? Käin ka ju poes valimas ning kui mingil põhjusel siiski ei sobi, saan 14 päeva jooksul tagasi viia kandmata/kasutamata kauba. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Nii ma siis lolliks jäingi ja oligi nüüd valida, kas ostan 139€ telefoni välja või maksan Emt-le leppetrahvi, mis oli vist 150€ kandis. Otsustasin, et kuna ma Tele2-te pärast seda janti kindlasti üle ei lähe, ostan pigem telefoni välja. Saan selle raha eest reaalselt midagi, kui leppetrahvi maksmine oleks niisama tühja maksmine olnud.
Aga no oma väiksema arve sain, kogu mu arve on nüüd sama suur, kui enne ainuüksi internetipulga eest maksin, küll ühekordse suurema rahakaotusega.😁

Vandusin, et ei tee enam never Tele2-ga tegemist ning jäin ootama arvet, mis pidi tulema septembris.
Septembri teine nädal oli juba käes - ei mingit arvet. Uurisin vennalt, et kuna Tele2 arve saadab ja sain vastuseks, et juba ammu kohal.
Helistasin siis jälle, et tahaks telefoni eest ära maksta. Sealt jahub mulle klienditeenindaja vastu, et ta ei näe et mulle üldse kunagi ühtki arvet oleks koostatud ja et ma üldse klient oleksin. Võttis täitsa muigama, kui olin just pika jutu selle kohta rääkinud.

Olgu, jäin edasi ootama oktoobrit, et helistagu ma siis, kui ikka arvet pole tulnud.
Oktoobri keskpaigas helistasin uuesti, sama jama.
No ega ma siis hakka sundima ka, kui nad mu raha vastu võtta ei taha. Kui raske on koostada ühte arvet, kuhu pead lisama ainult ühe summa? Ja kas tõesti ei saa kellelegi pädevamale infot edasi anda?
Lõpuks lõin käega, et ise teavad kuna saadavad ja kas üldse, ma korduvalt helistanud ja küsinud.

Käes on november ja teate mis.. LÕPUKS nüüd saadetigi arve.
Ega see 139€ on suur summa mida sisestada, et tervelt kaks kuud aega võttis.😊

Praeguse juhtumi puhul pean ka pool süüd enda peale võtma, et ma ei teadnud oma tähtajalisest lepingust ning see tegi asja keeruliseks. Aga samas tahan ka näidata näpuga Tele2 poole, kes jagab klientidele poolikut infot - teevad nad seda siis kogemata või tahtlikult, et kliente enda juurde saaks, aga see pole ühe suure ettevõtte poolt ilus käitumine!


On Teil sarnaseid kogemusi mõne telefonioperaatoriga? Kuidas asi lahenes?



reede, 13. oktoober 2017

Lihtsalt üks "tavaline" tööpäeva lõpp

Olin kolmapäeval tööl õhtuses vahetuses, tööd oli kogu tööpäeva vältel päris palju olnud ning tund peale tööpäeva lõppu olin ma ikka veel majas. Kaupa oli nii palju, et osa ei mahutunud autole ja jäi maha ning pidin nüüd ükshaaval kõik triipkoodid sisse toksima, et Tallinna bossudele saata. Alles 21:30ks sain Kaarli järele kutsuda, et lõpuks läbi saaks see raske päev. Korjasin asjad kokku, sulgesin kõik sissepääsud, maja pimedaks ning panin maja valve alla.
Sõitsime ümber maja ning näen, et värav on lahti, auto laadimisala ees ja tuled põlevad laoruumis. Ehmatasin nii ära, et keegi on majas! Ja läksin ruttu tuldud teedpidi tagasi, võtsin valve maha ning läksin uurima, et kes majas on. Tuli välja, et autojuht oli kaupa tooma tulnud, millest mina ei teadnud midagi, et mis ajal jõuab jne. No kes see muu ikka sai olla, et sisse saada, peab uksekiip olema.

Juhtuski siis nii, et kui mina ühel pool maja tuled ära lasin ja maja valvesse panin, oli tema teiselt poolt sisse tulnud ning lasi maja häiresse. Jooksin puldi juurde, et häire maha võtta ja oli vaikus majas. Mõne aja pärast oli muidugi turvafirma ka kohal, sain aru anda ja dokumenti esitada, allkirja anda. Tundus korras olema ning hakkasin ära minema, et küll autojuht paneb valve alla, kui turvamees tuli ja ütles, et häired üleval, et kas saaks need maha võtta. Nad ei olnud ära sõitnud, vaid keskusest oli helistatud, et häired üleval ning nad pidid siis kontrollima. Jaurasime puldiga ning iga natukese aja tagant hakkas häiresüsteem karjuma.

Maja eest ma enam sisse ei saanud, ka mitte vahekoridori kaudu - olin valve sisenedes maha võtnud, aga ju teist pulti näppides läks tagasi peale ning iga kord kui turvamees ütles, et mine vaata teist pulti või liikusime saalis, tuli alade häireid juurde.
Tol hetkel me muidugi ei taibanud seda, et ise ajame oma liikumisega saalis maja jälle häiresse uutel aladel. Olin ju enda teada maha võtnud. 😀

Olin ka juba oma vahetuse juhile helistanud ja teada andnud, et lasime maja häiresse kogemata, kuid nüüd pidin uuesti helistama, sest häired ei kustunud ära. Siis helistasin juba omakorda turvajuhile ning tema juhendamisel sain asja enamvähem korda ning õpetas, kuidas maja valve alla panna, kui häired üleval on.
Otsustasin, et jään sinna ja ootan ära, kuna kogu kaup maha laaditud, et siis paneme uuesti maja valve alla ning peaks korras olema, kui mõlemad majast ära läheme.
Lõpuks 22:30 - 2 tundi peale tööpäeva lõppu, sai asi korda ning võis ära minna. Turvafirma mehed olid kogu aja seal ja nemadki said alles siis ära minna, kui meie turvajuht ütles, et üks häire võib üles jääda. Loodan, et nad enam tagasi tulema ei pidanud.
Ma polnud varem sellise asjaga kokku puutunud, ammugi ei teadnud päris täpselt kuidas pulti kasutada ja üldse, paras naljanumber.

Võib öelda, et täitsa tavaline tööpäeva lõpp oli. Ilmselgelt üritan edaspidi õigeaegselt majast ära minna ja kui näengi peale majast lahkumist, et keegi on tulnud, siis tagasi ei roni, sest kindlasti minu liikumine maja eespool mõjutas ka häiresse minekut. 😀



neljapäev, 12. oktoober 2017

Tagasivaate neljapäev: Hiiglaste tee

Iiirimaal elas lahke hiiglane Finn MacCool. Oma 16 meetri pikkuse kasvu juures oli ta küllaltki väike hiiglane.. Üle mere Šotimaal, elas rivaal, hiiglane keda kutsuti Benandonneriks.
Kaks hiiglast hõikusid üle Moyle väina, kumbki nõudmaks jõukatsumist. Tahtsid nad üksteisega rammu katsuda, aga ei leidunud nii suurt paati, et emb-kumb oleks saanud teise juurde üle mere sõita.
Lahke hiiglane Finn pakkus, et võistlus saab võimalikuks, kui ehitada kividest tee kahe riigi vahele. Finn ehitaski merre võimsatest kivisammastest teetammi. Töö oli aga nii vaevaline, et Finn jäi suurest kurnatusest magama.
Finni naine, hiiglanna Oonagh, ärkas järgmisel hommikul vara ning leidis Finni magamast. Äkitselt kuulis ta mürinaid tekitavaid samme ning nägi võimast Benandonnerit lähenemas. Ta oli tõeliselt hiiglaslik ning Finnist poleks talle vastast olnud. Oonagh kattis Finni kähku öösärgi ja tekiga, justkui laps magaks.
"Kus Finn on? Kus see argpüks end peidab?" nõudis Benandonner ning vaatas magava Finni poole.
"Ole vaikselt või sa äratad lapse!" hoiatas Oonagh Benandonnerit.
Benandonner sattus paanikasse. Kui laps on nii suur, kui suur siis veel Finn võib olla? Ta ei tahtnud ootama jääda, et seda näha vaid tõttas tuldud teed mööda tagasi Šotimaale, enda järel teetammi lõhkudes, et Finn ei saaks talle järgneda.


Sellist humoorikat lugu on räägitud miljonitele külastajatele Hiiglaste tee tekkimisest.
Kuidas see aga tegelikult tekkis ning miks see külastajaid ligi meelitab?


Oma 2015. aasta septembrikuu Iirimaa reisi planeerides teadsime, et meil just palju aega pole seal ringi kolamiseks - sai sinna ju eelkõige mindud ülikooli lõpetaja pärast, kuid loomulikult jõudsime ka ringi sõita ja shoppatagi. Uurides sealsete vaatamisväärsuste kohta, jäi mulle koheselt Hiiglaste tee silma, see oli küll väga kaugel, kuid tahtsin sinna nii väga minna. Lugu mis sellega koos käib on väga vahva, kogu sealne ümbrus - ekskursioon on seotud hiiglaste looga ning kõige rohkem muidugi hämmastas, et selline asi on üldse olemas, Emakese Looduse kätetöö. Müstiline, hämmastav!
Sõit sinna oli pikk ning jõudsime lausa teise riiki. Põhja-Iirimaa kuulub teadupärast brittidele. Ümbrus muutus, inimesed muutusid ning liiklus muutus. Iirimaa poole peal oli liiklus rahulik, kõik andsid kõigile sõbralikult teed, kellelgi polnud kuskile kiiret. Isegi kui Kaarel autoga sõites kogemata valesse suunda harjumuspäraselt sõitis, jäi vastu tulev auto seisma ja ootas rahulikult, ei mingit stressamist. Naersime, et Tallinnas oleks tappa saanud.
Põhja-Iirimaal oli kõigil aga märksa kiirem ning sellest anti pideva signaalitamisega muidugi ka teada, kui keegi ees koperdama jäi.

Eksisime korra äragi ja küsisime teed, kuid kohale me jõudsime.
Ah kuhu sinna? Hiiglaste tee asub Põhja-Iirimaa rannikul, umbes 100 km Belfastist ning mõni kilomeeter Bushmilli külast Causeway teel. Sinna ikka andis sõita, teel polnud eriti viitasid.
Parkla oli autosid ja busse täis - popp koht!
Suundusime külastajate keskusesse, kust sai suveniire, pileti ning piletiga kaasa elektroonilise "giidi", kus jalutuskäigu ajal teatud punkti jõudes, saad infot/lugu kuulda. Nii on palju põnevam, kui niisama rada läbi käia. Meie jätsime suveniirid ostmata, et küll pärast jõuab. Kuna me aga tulime kaugelt ning jõudsime poole päeva ajal, siis mõne tunni pärast hakkas kätte jõudma sulgemis aeg, mida meie muidugi ei teadnud ning tagasi jõudes avastasime. Ma olin üpris pettunud, et ma ei saanudki endale koju kaasa ühtki meenet. Ma see "hull", kes igalt poolt midagi kaasa ostab - kas siis magneti, mõne muu huvitava kohale viitava asja või suveniiri taldriku, viimaseid Iirimaal ei leidunud.
Hiiglaste teeni on keskuse juurest allamäge minna vaja 1. km ringis - seda vahet sõidab ka buss neile, kel liikumisega raskusi, ka gruppidele või lihtsalt ei viitsi kõndida. Pärast mäest vastutuult tagasi üles rühkides oleks küll tahtnud bussi peale minna. 😀




Jalutasime mööda teed - ühel pool suured kaljud, teisel pool vahutav (Põhja) Atlandi ookean. Ilm oli selline nagu Iirimaale pidi kohane olema - tuuline, sombune. Meie õnneks vihma ei sadanud ühelgi päeval!
Oh, kuidas mulle meeldivad need mäed ja kaljud. Ma olen ikka täitsa valesse riiki sündinud, ikkagi kaljukits - vajan turnimist. 😀 Muidugi ka meri - tollel hetkel siis ookean - selline mõnus rahu tuleb sisse, kui istuda ja kuulata/vaadata loksuvat vett ning lihtsalt hingata seda hõngu sisse. Priima!
Juba olid esimesed imelised vaated ning võis ka giidi juttu hakata kuulama, sest ekskursioon oli alanud ning vaja meeled valla lasta.
Alla randa jõudes pöörasime ümber kaljunurga ning meie ees avanes hämmastav vaatepilt tuhandetest sammastest. Ahhetasin, et nii ägeee! Kuidas see võimalik on? Teadjad ümberringi seletasid, et basalt ongi selline. Ma mhmh-itasin, et tean küll, aga kuidas ikkagi - nii äge! 😀 Kivid olid siledad, paljudel ka lohukesed sees, ümarad veepiiril - Atlandi ookeani lained ja räsivad tormid olid neid lihvinud.
Kõige rohkem hämmastas nende sümmeetrilisus - kõik sarnased kuue tahuga, justkui meekärjed. Pärast targa giidi juttu kuulates saime muidugi teada, et enamus sambad on tegelikult viie tahulised ning mõned ka nelja,- seitsme - ja isegi üheksatahulised. Mööda kive kõndides tundus küll, et kõik on TÄPSELT ühesugused. Vahel jäi silm pidama mõnel viietahulisel, aga ilmselt vau-effekt oli suur ning tundusid kõik samasugused.






Hiiglaste tee on kolmeosaline - Suur Hiiglaste tee, mis on suurtest ebaühtlastest sammastest astmeline tee - mõned lausa kuue meetrised - ning suundub pikalt justkui Šotimaa poole, veele ligemale jõudes muutub astmestik ühtlasemaks mustaks munakivi teeks ning kaob lainetesse.



Keskmine ja Väike Hiiglaste tee asetsevad Suure kõrval ning on pigem nagu sammastest kivihunnikud, kivid pealt siledad ning saab ühelt teetammilt teisele ronida. Veepiiril olevad kivid olid aga üpriski märjad ja libedad ning tuli ettevaatlik olla.


Ühe selle hunniku otsas tahtsime ka pilti teha, kuid kohale oli toodud bussitäis jaapanlasi? - igatahes väiksed pilukad need olid ning nad ei tahtnud sealt hunniku otsast kuskile minna. Üks meesterahvas oli endale ülesande saanud naisi pildistada ning nii ta muudkui klõpsis küll ühe, teise, kolmanda, neljanda, viienda aparaadiga pilte - tundus, et sada tükki oli neid fotokaid ja telefone, millega vaja pilte teha - samal ajal kui hunniku otsas olevad naised viskasid endal joped seljast ning tegid miskeid lendamise moodi liigutusi - üks käsi taeva poole, teine alla välja sirutatud. Me ootasime kannatlikult, aga nad muudkui lendasid seal, kuid ära ei lennanud.




Jalutasime mööda rada edasi ning kaljuseintel oli veel tuhandeid sambamoodustisi. Paljudele neist on rahvas ka nimed andnud. Kaks muusikainstrumenti - Orel oma pikkade ühtlaste sammaste tõttu, mis veenutavad hiiglasliku oreli vilesid. Teist kutsutakse Hiiglase Harfiks, mille suured väändunud sambad ulatuvad maani.


Taamal teeraja lõpupoole paistavad kaks kaljumoodustist, mis meenutavad Korstent ning seal olla Finn koos oma naisega elanud. Seda sai ainult kaugemalt vaadata, sest kalju erosiooni tagajärjel kivimid kukuvad ja toimuvad varingud ning liikumine muutus ohtlikuks neis piirkondades, seega päris pikk osa teerajast suleti juba 1994 aastal. Saime ainult arvata, kas Finn ja Oonagh olid kodus või mitte. 😊


Tagasiteel käisime vaatasime Hiiglase Saapa üle, millel seistes olime kui päkapikud - no vähemalt mina oma 163 cm juures, Kaarel oli selle kahemeetrise kivimürakaga peaaegu sama pikk, tsipakene jäi puudu.


Ligidal oli ka trepp taevasse - 162. astmeline trepp mäe otsa, millelt oleks kindlasti olnud imeline vaade kogu ümbrusele ja tervele teetammile, aga kahjuks meil polnud aega, et see tee ette võtta. Natukene kripeldab veel tänagi! 😟

Ümberringi oli veel palju vaatamist nagu Hiiglase Kangaspuud, Hiiglase Kahur, Hiiglase Kirst, Hiiglase Silmad, Kaamli Kühm - kui sa lased oma meeled valla, näed sa kõiki neid.


Aga mis on tegelik tekkelugu?

UNESCO maailmapärandi nimistus olev Hiiglaste tee tekkis väidetavalt 60 miljonit aastat tagasi maa-aluse plahvatuse tagajärjel.
Põhja-Iirimaa asub piirkonnas, mille pinnakate koosneb enamjaolt lubjakivist. Maapõues toimunud vulkaanilise plahvatuse järel tungis läbi lubjakivi pragude 1000-kraadine kivisulam ehk magma. Õhuga kokkupuutel see jahtus ja tahkestus. Magma koosneb paljudest keemilistest elementidest ning sellest võib moodustuda mitmesuguseid kivimitüüpe. Kivim, millest koosneb Hiiglaste tee, on basalt. Kui magma aegamisi jahtus, tõmbus see kokku ning selle pinnale moodustusid korrapärased kuusnurksed praod. Jahtumise käigus levisid praod allapoole ning tekkis suur kogus basaltsambaid.
Laiale avalikkusele sai Hiiglaste tee tuntuks 1693. aastal, kui avastatud looduse fenomen sai paberile ning jõudis Kuningliku Seltsini. Uudis avastusest tekitas paraja segaduse ning vaidlusi, kas teetamm on tekitatud inimese, looduse või ikkagi hiiglaste poolt. Tol ajal polnud midagi taolist varem nähtud. Avastust uuriti ning alles 1771. aastal teatati, et teetamm on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel.
1986. aastal avati Hiiglaste tee külastuskeskus ning kanti maailmapärandi nimistusse.

Hiiglaste tee teine pool Šotimaal asub väiksel asustuseta saarel nimega Staffa (sambasaar). Staffa saare tuntuimaks kohaks on võimas, ligi 80 meetri pikkune basaltsammastesse tekkinud mereäärne koobas, mida nimetatakse Fingali koopaks. Šoti hiiglane Benandonner, kes Iiri hiiglase Finn MacCooli eest põgenes, oli teise nimega Fingal.

Mina usun, et just see lugu ja uskumus, et kunagi elas üks vahva hiiglane Finn koos oma naisega seal ning tegi oma igapäevaseid hiiglase toimetusi, muudabki selle koha nii põnevaks ja meelitab inimesi sinna. Ma tahaks küll uskuda, et kord elaski üks Iiri hiiglane Finn, kel Šotimaa hiiglasega oli arveid klaarida ning jättis endast maha sellise ime, mida meie veel mitusada aastat hiljem saame uudistamas ja imetlemas käia ning mõelda - Once Upon A Time..


Loe ka: http://www.giantscausewayofficialguide.com/


Kas Sa oled Hiiglaste teed külastanud? Mis meeldis kõige rohkem? 😊