Lehed

kolmapäev, 15. märts 2017

Tere, armas lugeja!

"Sa pole 28 päeva jooksul midagi postitanud" teatab mulle Facebook.
Jah, minu viimasest postitusest on väga kaua aega möödas, tegelikult lausa 76 päeva ehk 2,5 kuud. Numbritesse pannes on see ikka niiii pikk aeg, niisama ei saa arugi, kuidas aeg lennanud on.
Tegelikult juba suve hakul hakkas blogimine vaikselt ära vajuma - suvi ja tegemisi-käimisi  ning kui ma ühel hetkel avastasin, et ma polegi praktiliselt bloginud, oli käes oktoobri lõpp. Novembris mõtlesin nö come-backi teha, kuid alles detsembri lõpus jõudsin kirjutama. Muidugi ma ikka aegajalt kiikasin siia, tekitasin mustanditesse aina teemasid, et millest võiks kirjutada, kus me käinud vahepeal jne. Kuid motivatsiooni ei tulnud ning ikka ja jälle klõpsasin lehe kinni.

Statistikast näen, et nii mõnedki inimesed on siia blogisse tee leidnud, mis sest, et siin valitses haudvaikus. Aitäh, et jätkuvalt siia kiikate ja loodate uusi postitusi meie tegemistest leida! Nii tore, aitäh! 😊
Ma ise ausalt öeldes ei külastaks enam seda blogi, mida varem jälgisin, kuid nüüd nii pika pausiga morjendab.

Torkan siia vahele, et kuigi ma ei bloginud, siis näiteks instagramis ma ühtteist ikka postitasin ka vahepealsel perioodil. Kui ilma pikema jututa midagi jagada tahaks, siis see on palju kiirem ja mugavam variant. Nii, et kes siiski tunnevad meie tegemiste vastu veel huvi, siis olete teretulnud ka instagrami jälgima - sealt saate kõige kiiremini teada, millega me tegeleme. Kiika siia! 😋


Et natukene selgitada äraolekut siis.. Aasta teine pool oli minu jaoks emotsionaalselt väga raske, kuid sügise tulekuga see aina süvenes. Kätte jõudis pime aeg ning minu depressioon tõstis ka pead, mis oli tegelikult juba ammu mu sees. Ma üritasin ikka head nägu teha ja naeratada, et minuga on kõik korras, kuid tegelikult sisimas olin inimvare.
Ma ei hakka pikemalt peatuma, mis viis asjad selleni, kuid need asjad kuhjusid pikalt. Ja ma murdusin. Ma ei tahtnud muust maailmast midagi teada, parema meelega poleks üldse hommikul voodist tõusnud, sest milleks? Kõik tundus nii mõttetu ning selle kõige kõrval olin mina palju suurem mõttetus siin maamuna peal. Mida aeg edasi, seda rohkem see süvenes. Ainuüksi hommikune tõusmine ja igapäevased toimetused tundusid ülima pingutusena, parema meelega ma vegeteerisin päevad läbi hommikumantlis, istusin tühja pilguga diivanil. Vahel lihtsalt nutsin, sest mind polnud ju kellelegi vaja ja tundsin end niiii kasutuna.. Tundsin kuidas ma aina eemaldusin muust maailmast. Kodu oli ainuke turvaline koht, kust ma välja minna ei tahtnud.
Ma kujutan ette, kui raske oli Kaarlil tulla koju peale väsitavat tööpäeva ning kodus ootas ees musta meeleoluga elukaaslane. Ta ikka mitmeid kordi ütles mulle, et kardab mu pärast, sest ma polnud üldse mina ise.
Ja just sellel mustal perioodil, kui ma vajasin kõige enam toetust, et keegi kuulaks mind, annaks nõu, oleks lihtsalt olemas - polnud mul kedagi. Ainult Kaarel. Maailm tundus veel mustem paik, mõistes, et mul ei olegi kedagi..
Päris "korras" ma veel pole, kuid elus on natukene rohkem värve ja toredamaid emotsioone.


Aga ma ei tahtnud tulla siia üldse halama, lihtsalt et mõistaksite vahepealset kadumist, siis on seda väikest eellugu vaja. 😊


Millega me vahepeal tegelenud oleme?


* Alates möödunud aasta maist võtsin ma end tõsisemalt käsile. Kirjutasin natukene oma toitumisest, treeningutest ka siia. Mingil hetkel need postitused küll vähenesid, panin kirja ainult liikumist ja ma vahepeal polnud ka nii tubli, saate aru küll miks. KUID ma ei löönud käega nagu ma tavaliselt olen teinud. Mul oli aasta lõpuks püstitatud väike eesmärk, kuid võtsin siiski mõistusega, et tasa ja targu - eesmärk oli (ja on siiamaani) saada paremasse vormi ning sellesse jääda, mitte võimalikult kiiresti kilosid kaotada.
Võin uhkusega öelda, et aasta lõpetasin -8,6 kg ja -58 cm õhemana. Minus tärkas väike naiselik edevus ning mulle meeldis rohkem piltidele jääda.
Kui hakata "oleks ma nii teinud või naa", siis on päris mitu asja, mis ma valesti tegin. Näiteks toitumine. Kui ma alustasin, siis lihtsalt julma trenniga hakkasid sentimeetrid kaduma, sealjuures ajasin ikka kräppi sisse. Ma olen jõudnud sellesse punkti, et ma lihtsalt ei jaksa enam näpuga järge ajada kavades. Kavade toidud muutusid lõpuks nii üksluiseks, et ma ei tahtnud kava enam lahti tehagi. Süda läks ainuüksi mõttest pahaks.
Nüüd ma väga tasa ja targu üritan kavade toite tagasi sisse tuua, sest õige toitumine on kõige alus.

Ja noh, see "julm trenn" maksis ka kätte, et ülekoormusega tegin ma endale liiga ning ma reaalselt lonkan, ka tavapärane liikumine käib läbi valu. Suur ülekaal, ülekoormus ja ilmselt ka paljud muud tegurid läbi aastate on mõjutanud ning nüüd pean kukekannust ravima, mis teeb põrguvalu.
Oleks nagu elanud küll siin maailmas juba ja õppetunde saanud, kuid ikka ei õpi.

Peale kodust trenni ikka jala pilti kah 😀

Olin tubli!

Õhtused jalgrattasõidud - ootan juba kuna saab jälle sõitma

Uhh, käisime Vooremäe terviserajal. Muudkui aga mäest üles ja alla, üles..

Tuisku trotsides Tähtvere spordipargis

* Novembri keskpaigas juhtus Kaarlil tööõnnetus ning peaaegu kaks kuud istus kodus kipsiga. Ma ehmatasin ikka päris ära, kui lõuna paiku kuulsin, et keegi kohmitseb ukse kallal - Kaarel peaks ju tööl olema ning ukse avanedes hüppas ta karkude toel ühel jalal sisse. "Ah, mahuti vajus jalale" vastas ta mulle rahulikult.

Esimene kips 😟

* Novembri lõpust sai minust jälle tööinimene. Kaarel sai "puhkusele" ning naine kupatati tööle. 😀 Sain uue hingamise, et nüüd oli mul vaja iga hommik kuskile minna, tuli jälle inimese tunne tagasi. Mis sest et mul kolleege pole, kellega igapäevaselt kokku puutuks.

* Detsembris oli meil 4. aastapäev ning alates märtsi algusest oleme sama palju ka koos elanud. Juudas, kus aeg lendab.

Hot chocolate

Küll olid head tassikoogid. Nom-nom..

* Jõulud möödusid perekeskselt meil nagu ikka ning aastavahetuse otsustasime kahekesi veeta.

Tartu kuusk

Jõuluaegne lauakaunistus. Ise tehtud - hästi tehtud!


* Enne kui sai aastanumbri ära saata, vahetus ka minul esinumber ning olen nüüd uhke kolmekümnene. 😀Sünnipäevaks tellisin endale aktiivsusmonitori, et oma treeninguid paremini jälgida ning nüüd treeningi koos Polar M400-ga.

Juubilei lilled

* Veebruari keskpaigast on meil "all-üürnik" ehk Kaarli õde kolis tagasi Eestisse, sai linna tööle ning peatub meie juures mõnda aega.

* Kaarel vahetas märtsis töökohta.

* Hakkasin rohkem voltima ja meisterdama, sest see teeb vaimule head. Aeg lendab meisterdades ning see mõjub väga rahustavalt. Naudin seda väga.

Quillingu ehk kurrutamise viisil valmistatud kaart ja loomakesed - öökull, karu, lepatriinud, mesimumm

Quilling ehk kurrutamise viisil valminud kaart
Quillingu ehk kurrutamise viisil valminud Härra ja Proua Karu
Meisterdamise protsess
Uksepiida juures piilusid jõulutaat ja Rudolf

Paberist jõulupärg
 
Paberist volditud kuused
* Vaaritasime päris mitu korda.

Suvikõrvitsa kook

Kukeseene supp

Homemade bounty

Porgndi-apelsini püreesupp

Piparkoogi tegu

Kohupiimapontšikud

Šokolaadi - toorjuustukook


* Avastasime kodumaad.

Hiiumaal

Jägala juga

Mustvee kollane raam

Ööbikuoru "linnupesa" vaatetorn

Väike-Pungerja "nõiaahi". Ülemine jaanuar 2017 ja alumine jaanuar 2016

Narva linnus

Loksa rand


Sellised on siis mõned hetked meie viimase aja tegemistest.


P.S: Vabandan piltide kvaliteedi pärast. Enamus pilte telefoniga tehtud ja noh, mu telefoni kaamera on suht juust.


Hea on tagasi olla ning peatselt kirjutame jälle! 😊


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar