Lehed

reede, 13. oktoober 2017

Lihtsalt üks "tavaline" tööpäeva lõpp

Olin kolmapäeval tööl õhtuses vahetuses, tööd oli kogu tööpäeva vältel päris palju olnud ning tund peale tööpäeva lõppu olin ma ikka veel majas. Kaupa oli nii palju, et osa ei mahutunud autole ja jäi maha ning pidin nüüd ükshaaval kõik triipkoodid sisse toksima, et Tallinna bossudele saata. Alles 21:30ks sain Kaarli järele kutsuda, et lõpuks läbi saaks see raske päev. Korjasin asjad kokku, sulgesin kõik sissepääsud, maja pimedaks ning panin maja valve alla.
Sõitsime ümber maja ning näen, et värav on lahti, auto laadimisala ees ja tuled põlevad laoruumis. Ehmatasin nii ära, et keegi on majas! Ja läksin ruttu tuldud teedpidi tagasi, võtsin valve maha ning läksin uurima, et kes majas on. Tuli välja, et autojuht oli kaupa tooma tulnud, millest mina ei teadnud midagi, et mis ajal jõuab jne. No kes see muu ikka sai olla, et sisse saada, peab uksekiip olema.

Juhtuski siis nii, et kui mina ühel pool maja tuled ära lasin ja maja valvesse panin, oli tema teiselt poolt sisse tulnud ning lasi maja häiresse. Jooksin puldi juurde, et häire maha võtta ja oli vaikus majas. Mõne aja pärast oli muidugi turvafirma ka kohal, sain aru anda ja dokumenti esitada, allkirja anda. Tundus korras olema ning hakkasin ära minema, et küll autojuht paneb valve alla, kui turvamees tuli ja ütles, et häired üleval, et kas saaks need maha võtta. Nad ei olnud ära sõitnud, vaid keskusest oli helistatud, et häired üleval ning nad pidid siis kontrollima. Jaurasime puldiga ning iga natukese aja tagant hakkas häiresüsteem karjuma.

Maja eest ma enam sisse ei saanud, ka mitte vahekoridori kaudu - olin valve sisenedes maha võtnud, aga ju teist pulti näppides läks tagasi peale ning iga kord kui turvamees ütles, et mine vaata teist pulti või liikusime saalis, tuli alade häireid juurde.
Tol hetkel me muidugi ei taibanud seda, et ise ajame oma liikumisega saalis maja jälle häiresse uutel aladel. Olin ju enda teada maha võtnud. 😀

Olin ka juba oma vahetuse juhile helistanud ja teada andnud, et lasime maja häiresse kogemata, kuid nüüd pidin uuesti helistama, sest häired ei kustunud ära. Siis helistasin juba omakorda turvajuhile ning tema juhendamisel sain asja enamvähem korda ning õpetas, kuidas maja valve alla panna, kui häired üleval on.
Otsustasin, et jään sinna ja ootan ära, kuna kogu kaup maha laaditud, et siis paneme uuesti maja valve alla ning peaks korras olema, kui mõlemad majast ära läheme.
Lõpuks 22:30 - 2 tundi peale tööpäeva lõppu, sai asi korda ning võis ära minna. Turvafirma mehed olid kogu aja seal ja nemadki said alles siis ära minna, kui meie turvajuht ütles, et üks häire võib üles jääda. Loodan, et nad enam tagasi tulema ei pidanud.
Ma polnud varem sellise asjaga kokku puutunud, ammugi ei teadnud päris täpselt kuidas pulti kasutada ja üldse, paras naljanumber.

Võib öelda, et täitsa tavaline tööpäeva lõpp oli. Ilmselgelt üritan edaspidi õigeaegselt majast ära minna ja kui näengi peale majast lahkumist, et keegi on tulnud, siis tagasi ei roni, sest kindlasti minu liikumine maja eespool mõjutas ka häiresse minekut. 😀



neljapäev, 12. oktoober 2017

Tagasivaate neljapäev: Hiiglaste tee

Iiirimaal elas lahke hiiglane Finn MacCool. Oma 16 meetri pikkuse kasvu juures oli ta küllaltki väike hiiglane.. Üle mere Šotimaal, elas rivaal, hiiglane keda kutsuti Benandonneriks.
Kaks hiiglast hõikusid üle Moyle väina, kumbki nõudmaks jõukatsumist. Tahtsid nad üksteisega rammu katsuda, aga ei leidunud nii suurt paati, et emb-kumb oleks saanud teise juurde üle mere sõita.
Lahke hiiglane Finn pakkus, et võistlus saab võimalikuks, kui ehitada kividest tee kahe riigi vahele. Finn ehitaski merre võimsatest kivisammastest teetammi. Töö oli aga nii vaevaline, et Finn jäi suurest kurnatusest magama.
Finni naine, hiiglanna Oonagh, ärkas järgmisel hommikul vara ning leidis Finni magamast. Äkitselt kuulis ta mürinaid tekitavaid samme ning nägi võimast Benandonnerit lähenemas. Ta oli tõeliselt hiiglaslik ning Finnist poleks talle vastast olnud. Oonagh kattis Finni kähku öösärgi ja tekiga, justkui laps magaks.
"Kus Finn on? Kus see argpüks end peidab?" nõudis Benandonner ning vaatas magava Finni poole.
"Ole vaikselt või sa äratad lapse!" hoiatas Oonagh Benandonnerit.
Benandonner sattus paanikasse. Kui laps on nii suur, kui suur siis veel Finn võib olla? Ta ei tahtnud ootama jääda, et seda näha vaid tõttas tuldud teed mööda tagasi Šotimaale, enda järel teetammi lõhkudes, et Finn ei saaks talle järgneda.


Sellist humoorikat lugu on räägitud miljonitele külastajatele Hiiglaste tee tekkimisest.
Kuidas see aga tegelikult tekkis ning miks see külastajaid ligi meelitab?


Oma 2015. aasta septembrikuu Iirimaa reisi planeerides teadsime, et meil just palju aega pole seal ringi kolamiseks - sai sinna ju eelkõige mindud ülikooli lõpetaja pärast, kuid loomulikult jõudsime ka ringi sõita ja shoppatagi. Uurides sealsete vaatamisväärsuste kohta, jäi mulle koheselt Hiiglaste tee silma, see oli küll väga kaugel, kuid tahtsin sinna nii väga minna. Lugu mis sellega koos käib on väga vahva, kogu sealne ümbrus - ekskursioon on seotud hiiglaste looga ning kõige rohkem muidugi hämmastas, et selline asi on üldse olemas, Emakese Looduse kätetöö. Müstiline, hämmastav!
Sõit sinna oli pikk ning jõudsime lausa teise riiki. Põhja-Iirimaa kuulub teadupärast brittidele. Ümbrus muutus, inimesed muutusid ning liiklus muutus. Iirimaa poole peal oli liiklus rahulik, kõik andsid kõigile sõbralikult teed, kellelgi polnud kuskile kiiret. Isegi kui Kaarel autoga sõites kogemata valesse suunda harjumuspäraselt sõitis, jäi vastu tulev auto seisma ja ootas rahulikult, ei mingit stressamist. Naersime, et Tallinnas oleks tappa saanud.
Põhja-Iirimaal oli kõigil aga märksa kiirem ning sellest anti pideva signaalitamisega muidugi ka teada, kui keegi ees koperdama jäi.

Eksisime korra äragi ja küsisime teed, kuid kohale me jõudsime.
Ah kuhu sinna? Hiiglaste tee asub Põhja-Iirimaa rannikul, umbes 100 km Belfastist ning mõni kilomeeter Bushmilli külast Causeway teel. Sinna ikka andis sõita, teel polnud eriti viitasid.
Parkla oli autosid ja busse täis - popp koht!
Suundusime külastajate keskusesse, kust sai suveniire, pileti ning piletiga kaasa elektroonilise "giidi", kus jalutuskäigu ajal teatud punkti jõudes, saad infot/lugu kuulda. Nii on palju põnevam, kui niisama rada läbi käia. Meie jätsime suveniirid ostmata, et küll pärast jõuab. Kuna me aga tulime kaugelt ning jõudsime poole päeva ajal, siis mõne tunni pärast hakkas kätte jõudma sulgemis aeg, mida meie muidugi ei teadnud ning tagasi jõudes avastasime. Ma olin üpris pettunud, et ma ei saanudki endale koju kaasa ühtki meenet. Ma see "hull", kes igalt poolt midagi kaasa ostab - kas siis magneti, mõne muu huvitava kohale viitava asja või suveniiri taldriku, viimaseid Iirimaal ei leidunud.
Hiiglaste teeni on keskuse juurest allamäge minna vaja 1. km ringis - seda vahet sõidab ka buss neile, kel liikumisega raskusi, ka gruppidele või lihtsalt ei viitsi kõndida. Pärast mäest vastutuult tagasi üles rühkides oleks küll tahtnud bussi peale minna. 😀




Jalutasime mööda teed - ühel pool suured kaljud, teisel pool vahutav (Põhja) Atlandi ookean. Ilm oli selline nagu Iirimaale pidi kohane olema - tuuline, sombune. Meie õnneks vihma ei sadanud ühelgi päeval!
Oh, kuidas mulle meeldivad need mäed ja kaljud. Ma olen ikka täitsa valesse riiki sündinud, ikkagi kaljukits - vajan turnimist. 😀 Muidugi ka meri - tollel hetkel siis ookean - selline mõnus rahu tuleb sisse, kui istuda ja kuulata/vaadata loksuvat vett ning lihtsalt hingata seda hõngu sisse. Priima!
Juba olid esimesed imelised vaated ning võis ka giidi juttu hakata kuulama, sest ekskursioon oli alanud ning vaja meeled valla lasta.
Alla randa jõudes pöörasime ümber kaljunurga ning meie ees avanes hämmastav vaatepilt tuhandetest sammastest. Ahhetasin, et nii ägeee! Kuidas see võimalik on? Teadjad ümberringi seletasid, et basalt ongi selline. Ma mhmh-itasin, et tean küll, aga kuidas ikkagi - nii äge! 😀 Kivid olid siledad, paljudel ka lohukesed sees, ümarad veepiiril - Atlandi ookeani lained ja räsivad tormid olid neid lihvinud.
Kõige rohkem hämmastas nende sümmeetrilisus - kõik sarnased kuue tahuga, justkui meekärjed. Pärast targa giidi juttu kuulates saime muidugi teada, et enamus sambad on tegelikult viie tahulised ning mõned ka nelja,- seitsme - ja isegi üheksatahulised. Mööda kive kõndides tundus küll, et kõik on TÄPSELT ühesugused. Vahel jäi silm pidama mõnel viietahulisel, aga ilmselt vau-effekt oli suur ning tundusid kõik samasugused.






Hiiglaste tee on kolmeosaline - Suur Hiiglaste tee, mis on suurtest ebaühtlastest sammastest astmeline tee - mõned lausa kuue meetrised - ning suundub pikalt justkui Šotimaa poole, veele ligemale jõudes muutub astmestik ühtlasemaks mustaks munakivi teeks ning kaob lainetesse.



Keskmine ja Väike Hiiglaste tee asetsevad Suure kõrval ning on pigem nagu sammastest kivihunnikud, kivid pealt siledad ning saab ühelt teetammilt teisele ronida. Veepiiril olevad kivid olid aga üpriski märjad ja libedad ning tuli ettevaatlik olla.


Ühe selle hunniku otsas tahtsime ka pilti teha, kuid kohale oli toodud bussitäis jaapanlasi? - igatahes väiksed pilukad need olid ning nad ei tahtnud sealt hunniku otsast kuskile minna. Üks meesterahvas oli endale ülesande saanud naisi pildistada ning nii ta muudkui klõpsis küll ühe, teise, kolmanda, neljanda, viienda aparaadiga pilte - tundus, et sada tükki oli neid fotokaid ja telefone, millega vaja pilte teha - samal ajal kui hunniku otsas olevad naised viskasid endal joped seljast ning tegid miskeid lendamise moodi liigutusi - üks käsi taeva poole, teine alla välja sirutatud. Me ootasime kannatlikult, aga nad muudkui lendasid seal, kuid ära ei lennanud.




Jalutasime mööda rada edasi ning kaljuseintel oli veel tuhandeid sambamoodustisi. Paljudele neist on rahvas ka nimed andnud. Kaks muusikainstrumenti - Orel oma pikkade ühtlaste sammaste tõttu, mis veenutavad hiiglasliku oreli vilesid. Teist kutsutakse Hiiglase Harfiks, mille suured väändunud sambad ulatuvad maani.


Taamal teeraja lõpupoole paistavad kaks kaljumoodustist, mis meenutavad Korstent ning seal olla Finn koos oma naisega elanud. Seda sai ainult kaugemalt vaadata, sest kalju erosiooni tagajärjel kivimid kukuvad ja toimuvad varingud ning liikumine muutus ohtlikuks neis piirkondades, seega päris pikk osa teerajast suleti juba 1994 aastal. Saime ainult arvata, kas Finn ja Oonagh olid kodus või mitte. 😊


Tagasiteel käisime vaatasime Hiiglase Saapa üle, millel seistes olime kui päkapikud - no vähemalt mina oma 163 cm juures, Kaarel oli selle kahemeetrise kivimürakaga peaaegu sama pikk, tsipakene jäi puudu.


Ligidal oli ka trepp taevasse - 162. astmeline trepp mäe otsa, millelt oleks kindlasti olnud imeline vaade kogu ümbrusele ja tervele teetammile, aga kahjuks meil polnud aega, et see tee ette võtta. Natukene kripeldab veel tänagi! 😟

Ümberringi oli veel palju vaatamist nagu Hiiglase Kangaspuud, Hiiglase Kahur, Hiiglase Kirst, Hiiglase Silmad, Kaamli Kühm - kui sa lased oma meeled valla, näed sa kõiki neid.


Aga mis on tegelik tekkelugu?

UNESCO maailmapärandi nimistus olev Hiiglaste tee tekkis väidetavalt 60 miljonit aastat tagasi maa-aluse plahvatuse tagajärjel.
Põhja-Iirimaa asub piirkonnas, mille pinnakate koosneb enamjaolt lubjakivist. Maapõues toimunud vulkaanilise plahvatuse järel tungis läbi lubjakivi pragude 1000-kraadine kivisulam ehk magma. Õhuga kokkupuutel see jahtus ja tahkestus. Magma koosneb paljudest keemilistest elementidest ning sellest võib moodustuda mitmesuguseid kivimitüüpe. Kivim, millest koosneb Hiiglaste tee, on basalt. Kui magma aegamisi jahtus, tõmbus see kokku ning selle pinnale moodustusid korrapärased kuusnurksed praod. Jahtumise käigus levisid praod allapoole ning tekkis suur kogus basaltsambaid.
Laiale avalikkusele sai Hiiglaste tee tuntuks 1693. aastal, kui avastatud looduse fenomen sai paberile ning jõudis Kuningliku Seltsini. Uudis avastusest tekitas paraja segaduse ning vaidlusi, kas teetamm on tekitatud inimese, looduse või ikkagi hiiglaste poolt. Tol ajal polnud midagi taolist varem nähtud. Avastust uuriti ning alles 1771. aastal teatati, et teetamm on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel.
1986. aastal avati Hiiglaste tee külastuskeskus ning kanti maailmapärandi nimistusse.

Hiiglaste tee teine pool Šotimaal asub väiksel asustuseta saarel nimega Staffa (sambasaar). Staffa saare tuntuimaks kohaks on võimas, ligi 80 meetri pikkune basaltsammastesse tekkinud mereäärne koobas, mida nimetatakse Fingali koopaks. Šoti hiiglane Benandonner, kes Iiri hiiglase Finn MacCooli eest põgenes, oli teise nimega Fingal.

Mina usun, et just see lugu ja uskumus, et kunagi elas üks vahva hiiglane Finn koos oma naisega seal ning tegi oma igapäevaseid hiiglase toimetusi, muudabki selle koha nii põnevaks ja meelitab inimesi sinna. Ma tahaks küll uskuda, et kord elaski üks Iiri hiiglane Finn, kel Šotimaa hiiglasega oli arveid klaarida ning jättis endast maha sellise ime, mida meie veel mitusada aastat hiljem saame uudistamas ja imetlemas käia ning mõelda - Once Upon A Time..


Loe ka: http://www.giantscausewayofficialguide.com/


Kas Sa oled Hiiglaste teed külastanud? Mis meeldis kõige rohkem? 😊



esmaspäev, 2. oktoober 2017

AHHAA õuekino 2017

25.-29. septembrini toimus Teadlaste Öö festival - üle 900 põneva teadussündmuse Tartus kui ka mujal Eestis. Tartus võis juba 20. septembri õhtul seada sammud Ahhaa keskuse poole ning end seal mõnusalt mati peale siruli visata, sest oli padjakino filmiõhtu.
Kavas oli veel väga palju põnevaid sündmusi ning usun, et nii mõnigi teist sai neist osa. Meie sel aastal muudest sündmustest osa ei saanud, kuid varasematel aastatel oleme ka teisi väisanud.
Kuid juba kolm aastat oleme auto Ahhaa taha parklasse furgoonide ja suure ekraani ette parkinud, end mõnusalt istuma sättinud koos popkorni, red bulli ja sooja teega ning filme nautinud.
Möödunud aastal käisime kaemas filme "Kõiksuse teooria", mis on biograafiline draama tõenäoliselt tuntuimast ja tunnustatuimast teadlasest Stephen Hawkingist ning "Ex Machina
t" tehisintellektist.
Selle aasta filmikava oli nii põnev, et olime kõigil neljal õhtul platsis. Seda suurem oli rõõm näha, kui oli rahvaküsitlus milliseid filme soovitakse näha, et kavas on ka filme millele ma isegi hääle olin andnud.

Foto: SIIT

✔ Esmaspäeval 25.09 oli thriller: „Tell Me How I Die“ (2016)

Film rääkis grupist tudengitest, kes otsustasid hakata uue ravimi katsealusteks, ent selle mõjul tekivad noortele nägemused selle kohta, kuidas nad oma elu kaotavad  ja nägemustest saab omakorda reaalsus.

Ma pole suurem asi thrillerite fänn, aga lugedes seda tutvustust tekitas huvi küll.
Tudengid pannakse kinnistesse ruumidesse jälgimise alla, loovutavad oma telefonid ja võtmed, et nad ei saaks kellelegi helistada ning ka ravimi mõju all kuskile sõita. Poolele grupile tudengitest manustatakse ravimit ning teisele poolele platsentat. Ravimi kõrvalmõjudest, igast pisimastki, kästakse rääkida arstile, kuid omavahel keelatakse neist rääkida. Kui esimesed kõrvalmõjud tekivad, siis arutletakse omavahel ning tudengites hakkab segadus tekkima - ühed usuvad ja kardavad, teised on umbuslikud, kas ikka tõtt räägitakse. Kui siis üks tüdruk ärkab selle peale, et ta näeb kuidas teised üksteise järel oma lõpu leiavad, satub ta paanikasse ning soovib lahkuda. Muidugi ei lasta tal seda teha, vaid antakse rahusteid ja seotakse kinni, sest ravimi mõjul peaks tal veel halvem hakkama. Kuna väljas möllab ka lumetorm, pole lahkumine nii või naa võimalik.
Tüdrukul õnnestub end lahti päästa ning läheb teisi otsima. Teised üles leides räägib ta neile oma nägemustest ning tormavad teisi päästma, kuid kahjuks jäävad nad hiljaks. Üheskoos hakatakse väljapääsu otsima. Majast välja saamine pole aga sugugi lihtne, sest keegi takistab neid. Algab võidujooks elu pärast.
 Film oli kohati ikka päris ulmeline, no lausa õudukas! Mina pöörasin korduvalt pilgu ära ja oleks tahtnud raadiol volume nuppu vaiksemaks kruttida, sest kui kurjakuulutav muusika algas, oli teada, et nüüd juhtub midagi hullu!




✔ Teisipäeval 26.09 oli aeg dokumentaalfilmiks: "Minimalism. A Documentary About the Important Things" (2015)
Dokumentaalfilm tähtsatest asjadest uurib minimalismi erinevaid külgi ning erinevaid inimesi, kes on otsustanud oma elus vähemaga hakkama saada.

Dokumentaalfilmid on alati huvitavad ning see film kõlas väga huvitavalt.
Film oli kaasahaarav ning mõtlemapanev, et kui palju me tegelikult tarbime ning kas kõiki neid asju on meil päriselt ka vaja?
Kaarli käest filmi emotsioone küsides ütles ta, et nii ongi. Ma laususin, et mul tuli küll tahtmine koju koristama minna ja osadest asjadest vabaneda. Kaarel ütles: Ma olen kogu aeg seda rääkinud, et nii palju asju pole vaja!
Ja tõsi see on, sest kuulates neid inimesi rääkimas, hakkasin ma koheselt kaasa mõtlema, millised asjad mul kodus on mida ma tegelikult ei VAJA, riided mis kapis on - mida pole ammu kandnud ja tõenäoliselt ei kanna ka, aga "ootavad oma aega". Kuigi ma umbes poolteist kuud tagasi tundsin, et kodus on vaja puhastust teha asjadest ning riidekappi sai kõvasti ruumi juurde, tundsin ja teadsin, et tegelikult on kapis veel asju, mida mul vaja pole ja on üleliigsed.
Asjade omamine teeb ju rõõmu ning nii on see ka minuga olnud, et märkamatult on saanud minust väga suur tarbija ja asjade armastaja ning väga paljusid asju ma ju tegelikult ei vajagi. Mis märkamatult, kõik ju ümberringi mõjutab tarbima ja ma olen sellesse transsi langenud, KUIGI ma pole suur shoppaja, aga no aastatega koguneb...
Mina hakkan igatahes homme "inventuuri" tegema ning saan üleliigsetest asjadest oma elus lahti.
Edit: Inventuuri ma järgmisel päeval ka ette võtsin filmi innustusel: prügikasti läks kotitäis ning 6 koti jagu asju läheb ka taaskasutusse - riideid, jalanõusid, nõusid, raamatuid jmt.
Mul oli tõeliselt hea meel ja kerge tunne, et sain sellest üleliigsest koormast lahti. Nagu ma eespool mainisin, siis ma juba kuu varem olin kapis puhastuskuuri teinud, asjad kirbukasse müüki viinud, kuid nii mõnedki asjad läksid tookord tagasi kappi oma aega ootama, kuid sel korral täitsa külma kõhuga koukisin need sealt välja. Teadsin ju, et mul pole neid asju vaja. + need asjad, mis kirbukas maha ei saanud müüa.
Ma pole just suurem asi shoppaja, kuid kuidagi aastatega need riided ja jalanõud sinna kappi kogunesid. Ootasid oma aega: ei lähe veel selga, aga nii ilus; natukene kitsas; äkki kannan jne.
Paneb tõesti imestama, kui palju asju võib inimesel aastatega koguneda.
Kaarel ikka ütleb, et kui aasta pole kandnud- tuleb ära anda/visata, sest tõenäoliselt ka edaspidi ei kanna. Tõsi!


Mina igatahes soovitan väga seda filmi vaadata - kui kasvõi üks inimenegi mõtleb kaasa ja natukene tegutseb liigtarbimise vältimiseks, on see film oma eesmärgi täitnud. Äkki saad ka peale filmi vaatamist innustust ning vaadates enda ümber näed, et sa ei vaja nii mõndagi asja oma ellu.


Love people and use things because the opposite never works.





✔ Kolmapäeval 27.09 saime
draamafilmist/thrillerist teada, et meid jälgitakse : „Snowden“ (2016)
Tõestisündinud lugu endisest CIA töötajast Edward Snowdenist, kes avalikustab šokeeriva info: kõiki ameeriklasi jälgitakse illegaalselt. Snowdenist saab hoobilt kõige tagaotsitum mees maailmas, aga kes ta on – kas kangelane või reetur?

Kas Sina oled üks neist, kes katab oma läptopi kaamerasilma?
Kas Sa oled kunagi mõelnud, miks on meil rahakoti vahel hunnikute viisi erinevaid kliendikaarte?
Või mõnda e-poe lehekülge sirvides löövad sarnased pakkumised nt Facebookis ette? Tänaseks päevaks vist küll on Facebook selle ära keelanud.
Mis Sina arvad, kas Snowden on kangelane või riigireetur?
Ühtpidi on ta reetur, sest ta valis oma eluteeks teenida oma riiki ning alustades oma teenistuskäiku, lubas ta olla lojaalne oma riigile. Ta teadis, et ta on selles hea ning saab midagi ära teha. Kuid teistpidi pean ma teda kangelaseks ning minu jaoks on ta suuremas pildis siiski kangelane, sest ta oli valinud teenida oma riiki, kuid ta pettus selles, kuidas juhtivorganisatsioonid seda teevad ning nuhivad inimeste seljataga. Minumeelest tegi ta õieti, et inimesed said teada, mis päriselt toimub ning rahval on õigus kahelda riigijuhtides, kelle nad on valinud, et nende elu oleks turvaline ja hea.
KUID tänu sellisele nuhkimisele on ehk ka mõned "pahalaste" teod ära hoitud.





✔ Neljapäeval 28.09 pani õuekinole judistustekitava punkti draamafilm/fantaasiafilm: „A Cure For Wellness“ (2016)

Ambitsioonikas noormees Lockhart sõidab ühte Euroopa raviasutusse, et tuua sealt tagasi oma kauaks ära jäänud ülemus. Peatselt taipab ta aga, et sanatooriumis on midagi valesti – keegi ei soovi sealt lahkuda...

Lockhart on ambitsioonikas noormees, kes töötab ühes suures finantsfirmas New Yorkis. Tema ülemus Pembroke on ära sõitnud raviasutusse, kust ta ei taha tagasi tullagi. Firma on sattunud uurimise alla oma kriminaalsete tegevuste tõttu ning teised partnerid loodavad patuoinaks teha ülemuse Pembroke´i. Lockhartile antakse käsk sõita Šveitsi Alpidesse, kus müstiline tervisekeskus asub ning Pembroke sealt ära tuua, maksku mis maksab. Kohale jõudes kuuleb Lockhart erinevaid lugusid tervisekeskuse kohta ning teda ei taheta oma ülemuse juurde lasta. Lõpuks leiab ta oma ülemuse, kes keeldub sealt lahkumast, ta olevat liiga haige selleks ning ta polevat end elus paremini tundnud, kui seal olles.
Lockhart otsustab lahkuda ilma ülemuseta, kuid teel satub ta õnnetusse ning satub tagasi tervisekeskusesse. Peale mitmepäevast magamist, ärkab ta kipsis jalaga. Väidetavalt on ta ülemustele helistatud, kes olid aru saanud, et toimus avarii ning noormees vajab puhkust. Tervisekeskuse direktor soovitab noormehele ravi, et varsti hakkab tal kindlasti parem.
Lockhartil hakkavad tekkima kahtlused, et asjad pole päris õiged selles keskuses. Keegi ei taha sealt lahkuda - kõik on nii rahulolevad. Aina kästakse vett juua, päevast-päeva erinevad veeprotseduurid.
Peale ühe teise patsiendiga rääkimist tervisekeskuse ajaloolisest taustast ning ütelust, et toda kohta valitseb mingi kummaline pimedus ja kurjus, hakkab noormees oma kahtluste põhjal asja uurima. Ilmsiks tulevad asjad, mida ta poleks osanud oodatagi.



Sellised põnevad filmid siis sel korral. Väga vahva, et selliseid üritusi korraldatakse ning jääme põnevusega uusi ootama! 😊