Lehed

laupäev, 30. detsember 2017

Blogmas #18-24

Jaaaa viimane nädal! 😊


18. detsembril - Jõululaud.
Meie pere jõululaud on hästi traditsiooniline - ikka vana hea keedukartul, verivorst pohlamoosiga, ahjuliha, kaste, kapsas. Vanaema toit on ju niiii maitsev, peab olema jõululaual see nämma toit.
Külma laua rolli täidavad leiva peale vorst/rulaad, marineeritud kõrvits, mõni põnev salat ja/või kaste verivorstile.
Kõrvale kodumahlast morss ning kes kraad kangemat tarbib, siis need joovad mõned pokaalid kihisevat toidu ja jutujada kõrvale. Soliidselt, keegi end purju ei joo - pole jõulude ajal sobilik. Magustoiduks mandariinid ning kook.

Ma mäletan, et vanasti oli peale jõululauast tõusmist niiii raske tunne, et täitsa kohutav. Istusid mitmeid tunde laua taga ja aina sõid. Mitmeid aastaid varem oli meil soe söök ja külm laud ka - salat, suupisted. Mida aasta edasi, seda enam naudime ainult praadi ja magustoitu, sest heast soojast praest saab kõht nii mõnusalt täis, et liig oleks veel juurde süüa.
Nüüd on nii hea tunne lauast tõusta - kõht on täis, aga mitte üleliia.


19. detsember - Jõulukontserdid.
Varasematel aastatel oleme ikka väisanud mõnda jõulukontserdit, kuid sel aastal me ei jõudnudki ühelegi. Telekast ikka silmasin reklaame ja mõtlesin, et ühele või teisele võiks minna, aga ma ei teagi kuhu see aeg kadus, et me neist ühelegi ei jõudnud. Teate küll seda, kiire-kiire-kiire kogu aeg.
Üldiselt eelistan jõuluaegsetel kontserditel kirikukontserte, kõla ja õhkkond on hoopis teine.


20. detsember - Jõuluõhtu outfit.
Jõuluõhtu riietus on alati kergelt pidulikum, kuid samas mugav. Ma pole üldiselt väga suur kleidikandja, aga jõuluõhtu on üks neist, kui ma panen kleidi selga. Nii ka sel aastal: must pitskleit ja peale õhukene triibuline kampsik.
Kaarlile tõi õde Iirimaalt vahva jõulukampsuni ning jõulude ajal on see tal tavaliselt ka seljas. Kampsunil on ehetes kuusk ning väike nupuvajutus kampsuni äärest ja kuusk on tuledesäras. 😊


21. detsember - Lemmik jõuluseik läbi aastate.
Ma mäletan neid jõuluõhtuid lapsepõlvest, kui ma selline paras 8-10 aastane marakratt olin ning tol ajal ei läinud keegi jõuluõhtul maalt ära. Istusime tunde laua taga, sõime-jõime, jõuluvana tõi ukse taha kingikoti, keegi lastest mängis päkapikku kellele pidi luuletust esitama või laulma/tantsima, et pakki kätte saada. Siis oli paki avamis krabinat kui palju ja rõõmukilkeid saadud kingi üle.
Jõulutrall peetud, koristati laud ära, lükati diivanitoolid kokku ning kõik lapsed pandi nagu silgud ritta magama. Lobisesime ja sahkerdasime veel tükk aega ning käidi mitmeid kordi ka korrale kutsumas, kuid meie ikka itsistasime, kui siis lõpuks unemati liiva silma puistas ja magusad unenäod tulid.


22. detsember - Traditsioon, mida tahaksid proovida.
11.-17. detsembri ühe teema all kirjutasin, et tahaksin kogeda ameeriklaste jõule. Mind huvitaks kõige rohkem just see majade kaunistamine, mis on täiega tulesärades. Vot need on jõulufanaatikud! Aga kõigest muust trallist tahaks ka seal osa saada.


23. detsember -Ma luban, et nendel jõuludel ma...

Minu ainuke lubadus seoses jõuludega oli, et ma ka sel aastal meisterdan kõigile kaardid. Seda ma ka täitsin.
Muid lubadusi ma otseselt ei andnud, kuid jõuluõhtul kuidagi sujuvalt läks nii, et mu nutitelefon oli terve õhtu käekotis ning ma ei võtnud seda kordagi välja. Ei tulnud mõttessegi. Teised ümberringi vahel vaatasid, kuid endal oli kuidagi nii mõnus tunne, et pole ühtegi segajat ning hoopis kvaliteetsem on koosveetmine.


24. detsember - HÄID JÕULE!
Kaunist pühadeaega!
😊
Jõulupühad veetsime pere seltsis ja metsas loodust nautides.
Nüüd kui aasta hakkab vaikselt läbi saama on meel isegi natukene kurb, et see mõnus aeg saab nii kiiresti läbi..


Saadan suurimad tänusõnad Lottale selle advendikalendri eest!
Soovime kõigile mõnusat aastavahetust, uueks aastaks salasoovide täitumist, rõõmu südamesse ja sära silmadesse!






✨ Kolmkümmend üks! ✨

Kui ma 30 sain, siis mitu päeva enne sünnipäeva hakkasin end juba sellele häälestama, et ma olen nüüd 30. No et kui keegi küsib, siis ma ikka tean, et ma olen nüüd juba 30, mitte enam 29. 😀
Nr 3 on ees, mitte enam 2.
Päris veider oli mõelda. Aeg oleks vahepeal justkui kuskile lennanud, sest ALLES ma ju tähistasin oma 25. sünnipäeva. Mis 25, alles sain 18!

Ei, mul ei olnud masendust või nukker olla, pigem läksin ikka uuele aastakümnele rõõmuga vastu.

Täna, kui ma mõtlen, et see number on nüüd 31, tuli mul korraks tunne, et ma olen niiii vana! Aga see oli ainult korraks, kohe läks üle, sest tegelikult pole kohale jõudnudki, et ma saan täna aasta vanemaks.
Mul pole üldse KOLMEKÜMNE aastase tunnet. Mis tunne see üldse olema peaks? 😕
Täiskasvanulikum? Noup, mitte 31 aastane Kadi.

Hakkasin mõtlema, et milline lause võiks mu uue vanusega riimuda, no nagu need "22- viimane taks!";         "26- võimalus uus!".

Suutsin paarisarvudega mõned välja genereerida:
32 - viimane taks!; 32 - ise oled paks!; 32 - ma muutun armukadedaks!;
32 - ma muutun dramaatilisemaks!; 32 - asi läheb hullemaks!

36 - võimalus uus!; 36 - kõik on uus detsembrikuus!; 36 - mul on kräsujuus!; 36 - seljas on froteepluus!;    36 - kõrvus kõlab bluus!; 36 - mulle maitseb arbuus!; 36 - istun roosipuus!

Kurat, minust võiks niimoodi lausa luuletaja saada! 😁

Aga 31? Lõin riimiabisse sisse, et mis sõnad riimuvad sõnaga "üks" ja kiita see asi just pole - 19 sõna.
argpüks, arheopterüks, iga-üks, igaüks, jänespüks, kadakpüks, kehkenpüks, kekspüks, kikkapüks, kukepüks, kõlkapüks, lüks, müüks, püks, süüks, tühipüks, üks, üks-üks, üksüks.

31 -  kolme maha müüks!
31 -  testing üks-üks!
31 - paneks teiste süüks!
31 - ma pole mõni jänespüks!
31 - ise oled argpüks!
31 - jalas on mul püks!

31 - ma pole igaüks!


Kell on  02:06. Öised genereerimised on kõige ägedamad!
😀😇


Mu arvuti räägib minuga! Imelik, kus ta teab, et mul sünna on?! 😲😁


reede, 29. detsember 2017

Blogmas #11-17

Jätkame blogijate advendikalendri teemadega. 😊


11. detsember andis teemaks - Pühade playlist.
Hmmm.. Jõululaule kuulen kas autos raadiost - vastavalt sellele, mis sealt tuleb. Star fm-st tuli neid sel aastal palju ning meil oligi enamasti see raadiokanal. Kuulis häid vanu jõululaule.
Teine allikas on muidugi youtube, siis löön otsingusse "christmas songs" ja järjest kuulan. Tõsi! Küll on mul välja kujunenud mõned enda lemmikud laulud ning neist mõned tirisin ka telefoni alla ja kord on üks, kord teine, kord kolmas mul telefoni helinaks.

Minu lemmikuimad jõululaulud on:
* Wham! - Last Christmas
* Michael Bublé - Winter Wonderland
* Michael Bublé - It´s Beginning To Look A Lot Like Christmas
* Band Aid - Do They Know It´s Christmas?
* Frank Sinatra - Have Yourself A Merry Little Christmas
* Frank Sinatra - Let It Snow!
* Chris Rea - Driving Home For Christmas
* Jose Feliciano - Feliz Navidad
* Bobby Helms - Jingle Bell Rock
* Daniela Andrade - Christmas Time Is Here

Kindlasti on veel neid laule, mida korduvalt kuulan. Nt Michael Bublé jõululaulu albumid otsast lõpuni JA SIIS UUESTI! Ma olen see tüüp, kes kuulab samu laule miljon korda kuni isu täis saab ning mõnda aega enam ei taha ühtki neist kuulda. Sama on jõululauludega - doosi peab täis saama, et aasta otsa vastu pidada! 😀


12. detsembri teemaks oli - Kingi midagi oma lugejale.
Head sõbrad! Ma tänan kõiki Teid, kes te ikka ja jälle tee minu blogisse leiate.
Ma tean, et ma pole oma kirjutamistes väga järjepidev ning see aasta on eriti kaootiline olnud, kuid rõõm on näha, et keegi ikka käib ja kiikab vahel siia, et näha kas on uusi postitusi.
Ma tean küll, kui nõme on oodata, vaatamas käia ning avastada eest tühjus. Jälgin ise ka mõnda blogi ning tean seda pettumustunnet, mis Teid valdab, kui JÄLLE vaikus majas.
Aitäh, aitäh, aitäääääh! Meid on siin vähe, kuid ma olen Teie kõigi eest südamest tänulik ning igaüks loeb! Luban end parandada, et mitte Teile pettumust valmistada! 💖


13. detsembri aknast vaatas vastu teema - 10 viisi, et end jõulumeeleollu viia.
1. Jaluta õhtul tuledesäras linnas.
2. Kuula jõululaule. Vaata jõulufilme.
3. Kaunista kodu jõulukaunistustega.
4. Osta endale jõulukampsun ning kanna seda pühademeeleolu tekitamiseks.
5. Osta endale advendikalender, et siis igal hommikul suure elevusega aknakest avada.
6. Valmista kakaod. Süüta küünlad. Mõni mõnus jõulufilm või jõulumuusika käima. Mässi end sooja pleedi sisse diivanile kerra ning naudi!
7. Kutsu sõbrad külla ning meisterdage mõni jõuludekoratsioon. Nt. jõulupärg uksele.
8. Meisterda piparkooke! See mõnus lõhn ei jäta kedagi külmaks! Ausalt!
9. Kui lumi on maas: ehita lumememm, tee sõpradega lumesõda, minge kelgutama/suusatama.
10. Külasta jõuluturgu/jõululaatasid.
11. Pane välja linnukestele head ja paremat nosimiseks ning võta lähedastega ette retk metsa, et viia metsloomadele jõulukingiks maitsvaid juurikaid.

Taheti ainult 10., aga kui ma seda nimekirja koostama hakkasin, tuli mul niiiiii palju mõtteid, et see nimekiri veniks palju pikemaks, aga ma hoian end tagasi ning jätan järgmiseks aastaks ka midagi.


14. detsembril tuli kirjutada - Jõulukaunistustest.
Oh, see on niiiii minu teema! Ma olen tõsiselt suur jõulufanaatik ning tahaks juba novembris elamist kaunistama asuda, kuid annan endale ikka natukene aru ning ootan detsembri ära. Mõni teine meil siin ei ole nii elevil jõulude üle... Ma pole ka alati jõulufänn olnud.

Kui me ca 3 aastat tagasi oma teises ühises (üüri)kodus elasime, tõime esimest korda kuuse tuppa. Esimesed jõulud olid meil kummalgi omas kodus, järgmistel jõuludel elasime küll juba koos, aga enne aasta lõppu võtsime ette kolimise ning ei näinud enam mõtet kuuse tuppa toomisel.
Igatahes, tolle esimese kuuse jaoks pidime ka ehted ostma, sest meil polnud ühtki kuuseehet. Tegelikult polnud meil ühtki jõulukaunistust. Ei, päkapikud olid!
Need samad punase-kuldse tooniga pallid, punase-rohelise-kuldsega ketid, muud tuled ja tähekesed oleme me igal aasta jõulukastist välja võtnud ja üles seadnud. On aastatega mõni ese ka juurde soetatud, aga põhiliselt need samad.

Sel aastal jäi meist kuusk metsa, sest meil on kodus üks põngerjas, kelle puhul on oht, et kui me peale tööd koju tuleme, on kuusest ainult tükid taga.

Küll olen ma aastate jooksul ise jõulukaunistusi juurde meisterdanud, suur nikerdaja nagu ma olen. 😀


Kui kuusk jäi metsa

2016 aasta uksepärg

2017 aasta uksepärg



 





15. detsember ootas teema - Parim jõulukink.

Jäime Kaarliga arutlema ja mõtlema, kuid meile kummalegi ei meenu ühtki kingitust lapsepõlvest, mille üle me eriti elevil olime.
Vaatasime tagasi aga nendele aastatele, mil me koos oleme olnud, et mis meile jõuluvana siis toonud on.2014. aastal täitis jõuluvana mu pikaaegse unistuse ning tõi mulle peegelkaamera. Mõni aasta tagasi saadud spa-puhkuse pakett Rakvere Aqva Spasse oli väga äge.
Neil jõuludel saadud kingitused olid ka väga toredad: Kaarel leidis pakist pardli, minule tõi päkapikk juba detsembri alguses salaja igatsetud Joik´i advendikalendri ning saime ka elamuskingitusi - suvel läheme Vargamäele teatrisse ning ees ootavad meid ka üks huvitav õpituba ja reis ühele põnevale Eesti saarele.
Üks meeldejäävamaid kingitusi on ka eelmise aasta oma, kui mu vend tegi mulle jõulukingituseks taignarulli ja lihahaamri. 😀
Kingitusi oleme aastate jooksul palju saanud ja vajalikke ning esimese raksuga ei tulegi kõik meelde, aga oleme kõigi eest tänulikud! 😊


16. detsembril - Mida teha jõuludel?
Mina ei kujuta jõule teistmoodi ette, kui need terve mu elu on olnud. Teist viisi lihtsalt pole!
Kui ma ühel aastal eemal pidin olema, siis oli kuidagi tühi tunne ning rohkem pole tahtnud ühtki jõuluõhtut vahele jätta.
Kui minu ellu tuli Kaarel, siis algul ei teadnudki kuidas pühi jagada kahe pere vahel, sest me mõlemad olime ju harjunud oma pere moodi. Leidsime sellele õnneks kiiresti kompromissi ning poolitame.
24. detsembril oleme minu perega - lõunaks läheme nänni ja taadu juurde jõululauda, kuhu kogunevad meie pere, tädi ja onu pere. Kui kõhud täis, käime surnuaedades küünlaid süütamas. Pärast seda ka minu vanemate poole mõneks ajaks istuma.
Peale seda, kui perega laiali läheme, suundume Kaarli kodulinna Põlvasse. Nende perel on komme jõuluõhtu veeta vanavanemate pool. Istuvad nad seal hiliste õhtutundideni, nii et kui sel aastal me alles 10 ajal õhtul sinna jõudsime, saime veel mitu tundi lauas istuda. Peale lauast lahkumist suundume koju, kus joome veel pokaalikese-kaks kihisevat, lobiseme, jagame kinke ning läheme ära tuttu - tavaliselt nii 2 ajal öösel.
25. ja 26. detsember oleme sealsete metsade vahel.

Kui teistest traditsioonidest rääkida, siis tahaks ma ehk korra elus saada osa ameeriklaste jõuludest. Tahaks just näha neid kaunistatud maju, mille alt maja ei paista ka, sest jõulukaunistusi nii täis. Vot see on jõuluhullus! 😀


17. detsember -
Talvised spordialad.
Hmm.. Ma(Me) ei ole just kõige suurem(ad) sportija(d) muul aastaajalgi, pole see talvgi palju erinev.. Kõige suurem spordiala talvel on lume lükkamine, kui seda lumekest on. 😀
Me oleme paaril aastal kelgutamas käinud, lumememme ehitanud vähemalt korra igal lumerikkal talvel, vahel peame spontaannselt lumesõda.
Ma ei suusata - lapsepõlve trauma.
Uisutama oleme me plaaninud minna viimased paar aastat, aga nende aastate jooksul pole me selleni jõudnud. Klubissegi jõudsime esmakordselt siis, kui olime 3 aastat koos olnud, ilmselt võtab uisutama mineku hoovõtt mitu aastat. 😋
Küll aga on meil väike talvine traditsioon tekkinud - paneme soojalt riidesse, mässime salli ninani ning läheme mõnele terviserajale või rappa matkama. Pakime head-paremat kõhutäiteks kaasa, pärast matka ostame kuuma kakaod.


Juba varsti viimase nädala teemad!


neljapäev, 28. detsember 2017

Jõulupühad looduses 📷









Käbi,käbi,käbi - luuletus sai läbi

Jäiselt okkaline

Üksi

Vaarikas


Liblikas

Pung

Kolm on seltskond

Põgenemeeeeee!



Jäljed lumel

kolmapäev, 27. detsember 2017

Blogmas #6-10

Tahtsin sel aastal blogmasist osa võtta ning kui tuli advendikalender blogijatele koos teemadega, mõtlesin, et nüüd järgin küll kõigi päevade teemasid. Paraku aga nii ei läinud ning juba peale 5. teemat jäi asi soiku. Alustasin küll, et teen edaspidi mitu teemat ühe postituse alla, kuid.. Elu tuli vahele...
Kalender sai ametlikult 24. kuupäevaga läbi, kuid ma siiski otsustasin, et tahan neil teemadel kirjutada ja võtan nädalate kaupa teemad läbi.
Head lugemist!



6. detsembri päeva aknakesest tuli välja teema - Detsembrikuu eelarve.
Ma ühes postituses mainisin, et mina ja rahaasjad ei käi kokku. Kui mul on raha - raiskan suht kähku ära ja kui pole.. No siis polegi ja suurt numbrit ma ka sellest ei tee. 😁 Sellest võib ilmselt järeldada, et otseselt eelarvet meil pole.

Kuna meil on loosipakid, siis meil on määratud miinimum summa, mille eest kink teha, kuid oma perega oleme seda summat alati natukene ületanud.
Vanematele teeme ka eraldi kingituse ning sellega on natukene teine teema, seal me pole piiri seadnud. Mina otsin kingituse, küsin vennalt kas sobib tema arvates (talle sobib üldiselt alati, küsib ainult vahel, et mis sa arvad, et paps läheks ka või) ning ütlen talle kingituse maksumuse.
Kaarli vanemate kingitusega on sama lugu, aga tolle kingituse puhul rohkem Kaarli õde on otsija rollis ja meile näidatakse, et kas sobib ning saame summa.


7. detsembri päeva teema oli - Jõulud praegu vs minevikus.
Meie pere jõulude juures pole suuri muudatusi olnud. Alati oleme me jõuluõhtul kogu perega nänni ja taadu juures - käime taadu kapi pealt kommi näppamas, istume kogu perega "külmas toas" ümber jõululaua, nosime jõulupraadi ja muud hääd- paremat, imetleme jõulukuuske ning naudime kogu perega koos olemist. Kuigi sel aastal jõulukuuske polnud.
Aastatega on mõned inimesed jõululauast ära jäänud ning neid on ka perre juurde tulnud. Kui me väiksed olime, siis jõululaua taga istus 13 inimest, nendel jõuludel peame sinna suurde elutuppa, mis nii paljude inimestega tundub tibatilluke, ära mahutama 17 inimest.


8. detsembri teema oli - Kiri jõuluvanale.
Oma viimase kirja jõuluvanale kirjutasin ma vist küll juba oma 20 aastat tagasi. Ma päris täpselt isegi ei mäleta ning ma ei mäleta ka, et me neid väga kirjutanud oleksime.
Võtsin pliiatsi ja paberi ning kirjutasin oma esimese kirja jõuluvanale täiskasvanuna.


9. detsembri teema oli - Heategevus.
Ma olen hella südamega ning kui telekast tulevad jõuluaegsed heategevussaated ning näidatakse haigeid lapsi, istun ma diivanil, nuuksatuste saatel jooksevad põskedelt alla pisarad.
Kõige raskem ongi näha haigeid lapsi - mida need väiksed hinged on halba teinud, et nad on selle ära teeninud?!
Helistan ma ka ühel ja teisel numbril, et oma panus anda.
Ma ei saa öelda, et ma suur heategija olen - üldiselt peab vaatama, kuidas ise hakkama saab, kuid vastavalt sisetundele ma ka vahel poetan natukene.
Minumeelest see peakski käima enda sisetunde järgi, siirast soovist - kellele tahan annetada, kas ja kuna - mitte, et sa oled halb inimene, kui iga kuu oma panust ei anna.


10. detsembri akna all oli teema - Jõululoosid.
Rahateemade all olen juba maininud, et me perega oleme teinud loosipakke ja ka sel aastal tegime oma perega, 6 inimese vahel.
Mulle väga meeldivad loosipakid - valmistavad põnevust, kellele sa teed ja kes sulle teeb, kingituse otsimise protsess on küll natukene stressi tekitav, aga ka põnev.
Kuigi me oleme kõik juba täiskasvanud, siis minumeelest see kingituste tegemine ja saamine jõulude ajal tekitab rohkem jõulurõõmu. Jõulud ei ole ilmselt enam kunagi sellised nagu nad lapsena olid, aga kui see tekitab kasvõi killukene rohkem rõõmu, siis mina olen kahe käega selle poolt. 😊
Kuigi sel aastal ma teadsin täpselt, kes kellele teeb - kuna ostustasime loosipakkide kasuks nii hilja, siis loosi tõmbamine oli teistmoodi, et mina kirjutasin siltidele nimed ja nr-d, igaüks ütles mulle nr kas telefoni teel või netis ning kes järele jäid, saime me endale. 6. inimese vahel ja oma perega tehes, pole suurt saladust ka, ikka küsitakse nõu ja mida keegi soovida võiks.


Järgmiste päevade teemad juba uutes postitustes!

kolmapäev, 6. detsember 2017

Blogmas #5

5. detsembri aknast avanes teema "Jõulukaardid"

Mu lapsepõlvekodus on sektsioonis üks sahtel, mis on ääreni erinevaid kaarte täis. Mõned kaardid, mis me ise oleme aastate jooksul saanud, aga suur hunnik on neid kaarte, mis vene ajal kogunenud on. Teate küll neid venekeelsete "Häid pühi!"; "Häid nääre!"; "Head uut aastat!" tekstidega, erinevate piltidega ja näärivanaga kaarte - metsaloomadega, olümpiakaruga, pikkade keerdus ja ümmarguste küünaldega. Mälusopis kolades meenub, et need olid kuidagi nii erilised mu jaoks, teistsugused - võõrast keelest rääkimata, mille sõnu enda keeles kokku veerisin ja käisin vanematelt uurimas nende tähendust, paber kergelt kare, mõnel krobeline ja pildid olid nii toredad, et ma ei saanud algul aru, et miks neid ei või teistele saata.

Ma mäletan, et kui ma laps olin, siis meil sektsiooni ühel riiulil oli pühadeks saadud kaarte ikka päris mitu, aastatega jäi kaardirida riiulil ka hõredamaks ning tänapäeval on seal heal juhul ehk 1-2 kaardikest.

Kaartide saatmine on väga tore traditsioon, kuid paraku sellest nutimaailmas kaovad sellised armsad traditsioonid ära. Kui saadetakse, siis lähevad käiku online kaardid või ei tehta seda üldsegi.
Kuigi pean tõdema, et noorte seas on isetegemine moodi läinud, nö juurte juurde on hakatud tagasi pöörduma ning kindlasti on väga palju noori, kes ise meisterdavad kaardid ning need siis laiali saadavad.
Sest tõesti - kaarte saadetakse tegelikult väga palju ja need mahud suurenevad detsembris mitmekordselt.

Ma ise olen täpselt kahel aastal jõulupühade ajal kaarte saatnud. Ühel aastal jäi täitsa viimasele minutile, et ilmselt jõudsid need alles vana-aasta lõpuks.
Olen ikka Kaarliga arutlenud selle üle, et see on ju nii armas, et võiks taaselustada selle enda jaoks. Siis aga tekib jälle küsimus, et kellele.. Jäävad muidugi ka veel kaugemad sugulased, keda jõulude ajal ei näe, aga sinna on see praegu jäänud. Just selle taha vist, et kuna me oleme kõige lähedasematega jõulude ajal koos ja ma meisterdan selleks ajaks kaardid, on saatmine ära jäänud. Aga hei! Topelt ei kärise, eks?! 😊

Näitaks teile nüüd oma selle aasta kaardikesi, mis mul juba valmis on, aga kuna siin käivad mõned mu lähedased ka lugemas, siis ma parema meelega ei näitaks, et jääks üllatuseks.
Näitan hoopis, millised kaardid möödunud aastal valmisid ning teisi enda tehtud kaarte.











teisipäev, 5. detsember 2017

Blogmas #4

Kellele ei meeldiks saada kingitusi?! Minule küll meeldib! Kingitusi on ka tore teha, aga tihtilugu kaasneb sellega stress ning veel viimasel minutil poodides käimine, sest kingitust ikka veel pole ja ei tea ka mida kinkida!

Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et novembris ostan kõik kingitused ära. Arvake ära, kas mul on see õnnestunud?

Kui me veel väikesed olime, siis mu isa sai küll vist peaaegu igaks jõuluks sussid. Minu mälestustes on, et kui ei osanud midagi kinkida, siis läksid jälle sussid käiku. Tal oli neid alati vaja ka, sest aastaga kulusid juba ära küll. Ta meil suur susside kandja.
Muidugi mida aasta edasi, seda vähemaks neid sussi kinkimisi jäi - lisandusid rahakott, lõhnaõli või midagi taolist praktilist.

Nüüd viimastel aastatel oleme teinud ühise kingi mõlemale vanemale.
Aga minumeelest see kinkide tegemine aina raskemaks läheb aastatega. Vanematel inimestel on ju kõik asjad olemas ja seda üleliigset träni pole ka vaja. Ilmselt tuleb hakata panustama sellele, et kinkida elamusi - teatripiletid, kontserdile piletid, mõni äge koolitus või midagi taolist.

Mulle meeldib väga meisterdada ning kingikotti on ka midagi enda meisterdatud poetatud.
Möödunud aastal meisterdasin näiteks terve hunniku ise küünlaid, tegin ka ise karbid ning iga pere sai endale väiksed purgiküünlad.
Ühel aastal sai kingikotti poetatud ka süüteroose, et ahju/pliidi alla tule alustamine lihtsam oleks.

Viimasel paaril aastal on meil käiku läinud loosi tõmbamine. Kuna me jõulude ajal oleme kogu perega koos maal ühise jõululaua ümber, tulid meelde need ajad, kui jõuluvana oli ukse taha jätnud suure kotitäie kingitusi ning luuletustega/lauludega tuli need välja lunastada. Jõuluõhtul oli kohe rohkem elevust ja nalja sai nabani.

Neil jõuludel teeme loosipakid ainult oma perega ehk siis 5-6 inimese vahel. Algul jäi juba jutt, et ei teegi - oleme niisama koos, kuid siis ikka jäi kripeldama ning teeme ikka kingitusi. Mina alustasin seda teemat, et kas teeme, teised kehitasid õlgu, aga siis ema arvas, et võiks ikka teha, kasvõi midagi väiksestki. Temal olla juba olemas, et siis vaatab kelle loosiga saab ja kuidas jagab. Nii tüüpiline! Igal aastal on algul jutt, et ärme teeme kinke, aga emal endal on kõik kingid juba valmis ostetud. 😀
Nüüd oleneb, kes satub, aga no nuputada saab ikka, sest mul sel aastal pole õrna aimugi!

Sel aastal otsustasime, et teeme ka Kaarliga üksteisele kingitused. Kaarel ütleb ikka, et see kingituste tegemine on nii raske, et mulle tuleb ju veel kaks tükki ka teha! (Sünnipäev 6 päeva pärast jõule).
Ma ikka seletan, et naistele pole üldse raske teha - valikut ju palju ning ka vihjeid jaganud - hoopis meestele on raske teha! 😀
Kaarlile on tõesti raske kingitusi teha, sest tal pole MITTE KUNAGI midagi vaja - mul on kõik olemas! ütleb ta. Tee siis sellisele kinke! 😀


Soovituste jagamisega jään ma jänni, sest olen isegi hädas nende kingitustega, nii et hoopis mulle võite soovitada, mida kinkida mehele, vennale, vanematele! 😊





esmaspäev, 4. detsember 2017

Blogmas #3

3. detsembri akna alt koorus välja teema: Jõulufilmid.

Nagu ma oma Blogmas #1 postituses kirjutasin, siis olen ma suuuuuur jõulufänn. Sellega käivad kaasas ka muidugi jõulufilmid. Küll pean ma aga tõdema, et nende aastate jooksul, kui ma jõule suurelt fännanud olen - sest see pole alati nii olnud, pole ma just väga tihti eraldi filme alla tirinud või plaate laenutanud, pigem vaadanud neid, mis telekas näidatakse.
Järjestus suvaline, kuidas meelde tulevad.

1. "Home Alone" kõiki osi näinud ja korduvalt. Praegugi istun neljapäeviti teleka ette, et jälle ühte osa vaadata. Kuigi korduvalt nähtud, siis endiselt on kohti, mis ajavad naerma ja hirnun nagu hobune. 😁
2. "Die Hard" see on ka meie telemaastikul tituleeritud jõulufilmiks, sest raudpolt igal jõulupühal seda näidatakse. Noh, midagi on seal jõuludega ka pistmist, aga.. Korra elus kõiki osi vast näinud ka.
3." Elf" Kui sa pole veel super elevil jõuludest, siis seda filmi vaadates muutub see.
4. "Love, actually" Love actually is all around. Armastuslood jõulude ajal, millest üks on südantsoojendavam, kui teine ning naerad ja nutad koos nendega.
5. "The Santa Claus" osa 1, 2 ja 3. Jõuluvana seiklused.
6. "The Polar Express" Lasteraamatu põhjal tehtud film, kus üks poiss satub ööl enne jõule maagilisele rongile, mis viib Põhjapoolusele ning film näitab, mis muudab jõulud nii eriliseks.
7. "Bad Santa" jõulukomöödia kaubanduskeskuse jõuluvanast, kes just kõige parem jõuluvana pole ning tekitab rohkem pahandust ja pikendab halbade laste nimekirja.
8. "The Holiday" pühadeaegne majadevahetus kahe armastuses pettunud naise vahel, kus uues keskkonnas kohanemisele aitab kaasa uus romantilise suhe.
9. "Dr. Seuss: How The Grinch Stole Christmas" Grinch vihkab jõule, täiega vihkab ning lubab jõulud ära varastada. Kuigi väljastpoolt on ta tõrjumise tõttu paha poiss, siis sisemuses peitub suure südamega tegelane. Üks väike tüdruk võtab ette teekonna, et see Grinchi sees olev headus üles leida, maksku mis maksab.
10. "Four Christmases" Iga-aastane kohustuslik jõulutrall oma peredega, mida kumbki pool paarist ei naudi, kuid pühade ajal juhtub imesid..

See nimekiri võiks aina edasi minna, milliseid filme olen ma vaadanud, nautinud ja võiks uuestigi vaadata. Igaüks neist omamoodi südantsoojendav ja jõulutunnet tekitav.


Millised jõulufilmid on Teie lemmikud, mida ikka ja jälle vaadata võiks?



Foto: SIIT


pühapäev, 3. detsember 2017

Blogmas #2

2. detsembri aknas avanes teema: Päkapikud ja/või advendikalendrid.
Mina olen üles kasvanud kodus, kus meil juba väiksest peale käisid päkapikud. Mäletan, et sussi panime alati elutoa aknale ning hommikul ärgates kohe esimese asjana tormasime susse kontrollima. Mingil hetkel kolisid sussid elutoast kööki, ma ei mäleta miks, aga tollest ajast peale olid meie sussid kogu aeg köögi aknal.
Mõnikord öösel ärgates neid kontrollimas käies ja nähes, et need tühjad on, oli pettumus suur küll. AGA hommikuks olid need alati täidetud.

Tollel ajal valmistasid kinderi munad meile suurt elevus ja kuna need olid üpris kallid, siis nende saamine oli pigem luksus. Jõulude ajal olid päkapikud helgemad ning juhtus, et mitu päeva saime mõne kinderi muna. Vennale meeldisid kokkupandavad jubinad, mina aga ootasin, et saaks kujukese sealt muna seest. Kui mõne uue saime, oli elevus suur, et kogu täienes ning mida mitu oli, neid vahetasime sõbrannaga. Mul peaks need siiamaani kuskil alles olema - tiigrid, jõehobud.

Ka advendikalendrid olid meil alati ning polnud harvad need juhused, kui lihtsalt ei jõudnud järgmist päeva ära oodata ning juba eelmisel õhtul avasime aknakese ning ampsasime pool šokolaadist ära. Ühel korral me isegi sõime vennaga mõlemad oma advendikalendrid korraga tühjaks ning panime aknad ilusti tagasi kinni, et vanemad aru ei saaks. No muidugi said nad aru ja ilmselgelt pidime ülejäänud kuu selle tühja kalendri aknaid avama. 😀

Kui juba suuremad olime, ma arvan, et mina võisin seal 11-13 kandis olla, tögasime ema kallal, et miks meie toas ei või sussid olla. Miks me peame need panema köögi aknale. Seletust ma ei mäleta, aga tol ajal me kahtlustasime juba ja hiljemalt 13 eluaastaks ma tõenäoliselt ka juba teadsin, et sussi täitjaks on ema mitte päkapikk.
Nädalavahetuseti juhtus vahel, et me ärkasime varem ja suss oli tühi. Kui vanemad üleval olid ja me uuesti kööki läksime, oli ka nö päkapikk ära käinud. On juuu kahtlane?! 😀
Mu väikevend oli selline, et kui üksi kodus oli, siis tuusteldas kõik kapid läbi ning iga peidukas, kuhu ema maiustusi peitis, oli juba teada ning kui järgmine päev mõni neist asjadest sussi sees oli, siis naeris, et emmel oli see kappi ära peidetud.

Sussi sisu kontrollimine hommikuti oli ka siis põnev ja elevust tekitav, kui juba teadsime, et ema mängib päkapikku. Nagu väike elevil laps kommipoes. 😊


Praegu, täiskasvanuna ja ilma lasteta kahekesi olles meil muidugi päkapikke ei käi. Vahel Kaarliga mängime üksteisele päkapikke ja poetame miskit üksteisele taskusse, aga see on pigem erand, kui reegel.
Advedikalendritega on selline lugu, et möödunud aastal ostis Kaarel mulle Kalevi advendikalendri ning mina tõin talle poolpaljaste tädidega "SexyXmas" advendikalendri - see küll just suurem asi polnud ning kätte saades olin päris pettunud. Ka mu sõbranna tõi möödunud aastal meile külla tulles advendikalendri, suur laps nagu ma olen. 😀


Sel aastal novembrikuus arutasime või õigemini mina tegin ettepaneku, et teeks ise üksteisele advendikalendri, et nii vahva oleks. Jõulude fänn nagu ma olen ja selline igahommikune aknakese/väikese pakikese avamine tekitab elevust. Vähemalt minus. Kaarel jäi juba nagu nõusse, aga siis viimasel hetkel ikka otsustasime, et pigem ostame. Praktilisuse küsimus tuli mängu ning ka see, et alles hiljaaegu olime otsustanud oma elamist asjadest tühjendada ning uusi asemele ei tahtnud.

1. detsembri hommikuks polnud meil veel kalendrid ostetud ning mõtlesin, et õhtul peale tööd lähen poodi ja toon meile mõlemile. Kui siis aga peale ärkamist elutuppa sammusin, jäi mul suu täitsa lahti suurest üllatusest... Laual seisis Joiki advendikalender. Olin Kaarlile rääkinud, et tahaksin, et päkapikud mulle selle kalendri tooksid, et see mu väike unistus, aga siis ikka ütlesin, et ah ei - liiga kallis.
Paistab, et ma olen sel aastal kohe väga hea laps olnud, et sellise kingituse sain.
Nüüd seda advendikalendrit avades olen samasugune väike laps nagu 20 aastat tagasi ning ei jõua juba järgmist päeva ära oodata. 😊
(Kirjutasin algselt 10 aastat tagasi, aga siis jäin mõtlema, et kurat - ma ju 30 juba, mitte 20 enam. 😀)



laupäev, 2. detsember 2017

Blogmas #1

Käes on jõulukuu - minu lemmik aeg aastas! Jõululapsele vist kohane, eks?
Võib vist öelda, et ma olen jõulufanatt küll, sest mulle tõesti väga, väga, väga (kui keegi veel aru ei saanud, siis VÄGA! 😀) meeldib kodu jõuludeks kaunistada, kaunistusi ise meisterdada. Kingituste ise tegemine, nende pakkimine erinevatel vahvatel viisidel, kaartide meisterdamine. Jõulufilmide vaatamine - ma olen nüüd väga ebaoriginaalne, aga vanad head klassikud, mida igal aastal telekast kedratakse nagu "Üksinda kodus" - ükskõik, kui mitu korda ma neid filme näen, ikka on naljakas. Jah, tean, mage. 😀 Jõululaulude kuulamine.
Juba mitu aastat teeme ise piparkoogitaigent ja siis kulub tunde nende meisterdamisele, kaunistamisele - oh, kui mõnusat lõhna terve elamine siis täis on!
Ka väga tähtis on mulle jõulud perega veeta - nänni ja taadu juures jõululauas koos aega veeta.
Kõik jõuludega kaasnev on lihtsalt niiiii tore! Oleks veel, et lumi tuleks ka maha, see oleks lausa pööraselt tore!


Sel aastal koos viimase suure lumesajuga tekkis mul ka jõulutunne. Kõndisin bussipeatusesse, ümberringi maa kaetud paksu lumevaibaga. Sellise paksu lumega tekib mul kohe tahtmine hakata jalgu lohistama ning lumes sahistada. 😁 Nii ma siis sinna bussipeatuse poole kõndisin (loe: sahistasin) ja oli tunne, et tahaks juba ruttu tagasi koju minna, et saaks jõulukaunistused välja otsida, ise ümisesin laulu "I´m dreaming of a white christmas.." viisijuppi.

Suures detsembri alguse elevuses mõtlesin ka blogile eluvaimu sisse puhuda, et siin pühi tähistada ning aastale ikka korralik punkt panna. Parim viis selleks on ju blogmas! Aga et see põnevam oleks, siis avan iga päev Lottudo virtuaaladvendikalendri aknakese teemaga. Advendikalender oli Lotta kingitus blogijatele. Aitäh, nii vahva idee! 😊
Küll väikese hilinemisega, aga üritan nüüd ilusti järjele saada.


1. detsembril avanenud aknake soovitas oma eesmärgid detsembrikuuks kirja panna.
Siinkohal pean tõdema, et mul pole detsembriks ühtegi eesmärki. Noh okei, üks siiski on - et ma jõuaksin kõik asjad, mis ma plaanisin jõuludeks teha, ka valmis saaksin. Suur meisterdaja nagu ma olen. 😋

Ma olen nüüd täitsa aus ning siinkohal tuleb mu "ma olen laiskloom" loomus hästi esile.
Ma olen see tüüp, kes viimasel minutil kõike teeb. Aega muudkui on ning siis äkitselt on juba homme vaja. Siis on kaks varianti, et istun poole ööni üleval, et valmis saada või jääb tegemata. Üldiselt see esimene variant.

Minu viimase aja eesmärgid on pigem sellised väikesed, ala jõuluks 2 kg alla, aktiivsusmonitori aktiivsus täis saada jmt.. Ühesõnaga ei midagi suurt. Aga kuna ma olen selline easy-lt võttev tüüp üldiselt ja aega on mul ka ju maa ja ilm käes, siis mingi aeg ma tegutsen selle nimel ning kuna KOHE ei saanud, siis jääb soiku ning äkitselt on tähtaeg käes ja ma olen detsembris vaat, et 2 kg raskemgi. 😁

Võin öelda, et kui ma võtan asja tõsiselt ja see läheb mulle väga korda, siis ma tõsiselt ka tegelen selle asjaga. Võtan asja ette ja teen nii kaua kuni asi valmis on. Aga kui see pole mulle niivõrd oluline, parajasti ei kõiguta mind nii suurel määral, siis sinnapaika see jääbki.
See on mul viimaste aastate jooksul hästi selgeks saanud enda puhul. Kõik need asjad mis mul katki on jäänud, pole sel eluetapil mulle olulised/vajalikud olnud, pole saanud julgustust, kiitmist ning kellegi teise sundimine muudab need veelgi vastumeelsemaks. Teen siis, kui ise tahan.. Ma olen üpris kangekaelne ja ajan oma jonni, kui mind sundima hakatakse. Kui keegi rääkima hakkab mõnel neil teemal, siis ma lihtsalt jajah-tan ja ütlen, et teen teen.. See on lihtsalt teema lõpetamiseks ning näitab tegelikult mu vastumeelsust.
Lõppude lõpuks on need ju minu elu mõjutavad tegurid, mitte teiste. 😊

Ja ma tean ka miks ma selline olen, sest minu sees on segadus. Ma ei tea kes ma olen, miks ma olen, mida ma tahan teha ja üldse elult. Mingi eluetapini olid mul soovid olemas, aga sealt edasi olen ma neid maha matnud ja endas kahelnud. "Kas ma olen piisavalt hea?"; "Ma ei ole selles küllalt hea"; "Ma ei saa hakkama" ning julgustust, toetust pole olnud proovimiseks ning enesekindlus ja usk endasse selle tõttu puuduvad.

Ja just sellepärast ma ei anna endale ka ühtegi uusaasta lubadust, et mitte neis põruda, sest ma olen kahe jalaga maa peal ning ma tunnen ennast. Eesmärk peab tulema sügavalt minu seest, et ma tõesti tõesti soovin selle nimel tööd teha ning see asi on mulle oluline, vastasel juhul juhtub nii nagu selle 2 kg-ga. 😊

Siinkohal ei räägi ma tööst, see eesmärkide teema siin käib mu nö isikliku elu kohta. Töökohustustesse suhtun ma alati kohusetundlikult ning teen oma tööd hästi.

Nüüd läks teema natukene lappama, eesmärkidest jõudsin sisemaailmani, aga just see mõjutabki meie igapäevaseid toimetusi. 😊

Kirjutamiseni!