Lehed

teisipäev, 16. jaanuar 2018

"Talvine fotojaht 2018" eelvoor

Olen alati fotograafiat armastanud, kuid pikemat aega on meie suhted jahedad olnud ning sellepärast otsustasin 27. detsembril "Eestimaa kaunid fotod" grupis alanud talvisest fotokonkursist osa võtta. Hea viis, et vana armastus taas lõkkele lööks ning nuputamist ka - 48 tunni jooksul vaja pilt purki püüda ja edastada.


Esimene teema oli  (27.12.17) - "Ma ei ole turist, ma elan siin."
Esitatud tööd peaks autori poolt valitud moel andma edasi tema kodu läheduses paiknevat erilist objekti/sündmust, mis toimib rohkemal või vähemal määral ka turismimagnetina. Taaskord, loovusel pole piire!


Loomulikult seadsin sammud raekoja suunas ning püüdsin kinni hetke, mil seisatasin uuenenud kaarsillal, et kuulata kõrvu paitavat heliinstallatsiooni, mis sünkroonis raekoja kellamänguga.
Mulle lihtsalt meeldis kõige rohkem see hetk ja saadud pilt. 😊

" Vaade uuenenud kaarsillalt raekojale.
Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule!
Ja selle tillukese kodu ilu jagub kõigile - kohalikele, kui ka turistidele, kes meie linnakest imetlema on tulnud."



***


Teine teema (29.12.17)  - "Üks mu sõber"
Oodatud on portreefotod.


Inimese üheks suurimaks sõbraks on koer ja loomulikult on ka üheks minu suurimaks sõbraks meie armas 6 kuune ulakas koerapreili Dixie. Ta ootab mind alati koju ning kui sinna jõuan, on ta nii õnnelik, et ei tea mida kohe ära teha. 😊
Looma emotsioonide põhjal tunned, et sa oled tõesti vajalik ja väga tähtis.

"Mul on üks ulakas sõber Dixie, kes mind alati koju ootab ja siiralt rõõmustab selle üle, kui sinna jõuan."


***


Kolmas teema (31.12.17) -"Stiilipidu."
Oodatud on kõik kärts-mürts-värviline, mis seotud talviste pidupäevadega.


Selle pildi püüdmisega läks raskeks, sest 31. polnud üldse aega, 1. jaanuari päev libises käest ning õhtul veel ruttu käisin linnas klõpsimas, et midagi purki püüda. Muidugi sai mul fotoka aku tühjaks ning pidin mobiiliga hakkama saama. Ei meeldinud mulle ei üks ega teine kaader, kuid jäin enamvähem rahule ikka selle pildiga, et parem kui mitte midagi. Kiiruga tehtud klõps.

"Pidurüüs Tartu Ülikooli peahoone."



***


Neljas teema (02.01.18) - "Metsamuinasjutt."

Kahjuks jäi see teema purki püüdmata, sest lihtsalt ei jõudnud. Kui ma sellele teemale mõtlesin, ei sähvatanud mulle koheselt ükski mõte ka pähe ning nii ta jäi oma aega ootama, et küll välja mõtlen. Aeg aga tõttas eest ja kui mul 3. detsembri hilisõhtul idee tekkis, oli juba hilja, et seda teostama minna.

***


Viies teema (04.01.18) - "Täna öösel me ei maga."
Žanriks on ööfotograafia.

5. detsembri ööl läksime linna. Polnud juba ammu öises linnas jalutanud ning veel jõuluehteis linn oli lummav. Peab ikka tihedamini jalad kõhu alt välja ajama ning õhtusesse linna minema.
Peas oli üks mõte, aga see kukkus kohe alguses ära. Käigult tekkis uus, aga linnas polnud nii palju rahvast, kui minu ettekujutus pildist nõudis. Kolmanda idee sain küll teostatud, aga polnud nagu päris see. 😊 Teiste püütud hetkede sekka sain kokku kolme tüüpi pilte, mis minu jaoks sobisid antud teemaga. Valisin lemmikumad välja, natukene korrigeerisin värvi ning hakkasin valima. Kolmest jäi alles kaks ning nüüd pendeldasin nende kahe vahel. Mida vähem pilte on, seda raskem valik on! Võitjaks osutus see hetk!

"On öö. Kell on kümme minutit üle kahe ning mul pole und. Jalutan kerges vihmasabinas mööda valgustatud teed. Ümberringi vaikus, ei ühtki hingelist. Seisatan, et nautida vaadet kauguses olevale raekojale, kui märkan liikumist. Veel üks unetu ja tema lemmik vaikses öös."


***


Kuues teema (06.01.18) - "See kadunud tee"
Iga autor püüab omal moel näidata teed, mis kaduma on läinud.


"Kord oli vahva tareke selle suure vahtra all. Nüüd seisab ta nukralt, väike lagunenud majake. Pole sinna teerada, ei käi seal enam inimesi. Vaid loodus on hakanud tagasi võtma seda, mis kord kuulus talle."



***

Seitsmes teema (08.01.18) - "Veepomm paksule kõutsile"
Pildil PEAB olema päris vesi, ideaalis veepomm. Ei mingit tembutamist, nagu eelmises etapis, kus kapi taha kadunud teepakke pildistati Selle teema juures hinnatakse muuhulgas ka tehnilist julgust ja meisterlikkust.


Nikerdasime mis me nikerdasime, aga lõhkevat veepommi ei õnnestunud pildile saada ning selle asemel hoopiski võtsin vaasi, panin vett täis ning hakkasin laimi sinna loopima, et korralik mullimeri tekiks.

"Torm vaasis."


***


Kaheksas teema (10.01.18) 8. etapil puudub üks konkreetne teema. Kuna meie kõik eelvoorude teemad on olnud inspireeritud Eesti filmide pealkirjadest, siis lõpetame eelvoorud filmiteemalise vabakavaga.
See tähendab, et:
* iga autor võib valida endale meelepärase Eesti filmi ja jäljendada sealt mõnda episoodi või kujundit
* autor lisab pildi pealkirjaks kindlasti valitud filmi nime ja selgitab kuni kolme lausega jäljendatud episoodi/kujundit
* autor kasutab filmide valikul loendit, mis asub siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_filmide_loend

Sirvisin nimekirja ning koheselt mõtlesin, et võtan mõne filmi oma sünniaastast. Ühe filmiga tekkis väike idee, aga teised olid mulle mitte midagi ütlevad. Küll tundus antud situatsiooni etendamiseks vaja minevat rohkem, kui 48 tunnist jagunuks.
Uurisin edasi 1980. aasta filme, jäi veel mõnigi silma, kuid kui jõudsin 1989. aasta filmideni ja nägin pealkirja "Mardipäev", teadsin kohe, et vot sellest teengi pildi.
Silme ette tuli pilt lapsepõlvest, kui oli järjekordne mardipäev ning me seisame kodus elutoas, pahupidi joped seljas, kaabud peas, näod mökerdatud ning valmistume uste taha minekuks.
Ma polnud varem kuulnud ka mitte, et selline Eesti film on olemas ja ammugi sisu. Otsisin muidugi kohe filmi üles, et näha, mis endast kujutab ning esimene mõte oli, et siin pole küll midagi mardipäevaga pistmist. No lõpuks ikka need mardid ka välja ilmusid, aprillis.
Meil tulid mardid jaanuaris. 😊

""Mardipäev" (1989)
Minu lapsepõlves tekitas suurt elevust Mardi-ja Kadripäeva jooksmine. Suured vammused selga, kaasa kotike, pähe õpitud laulud ja luuletused ning läksime küla peale "viljaõnne viima".
Tänapäeval hakkab kahjuks välismaine Halloween mei
e omi traditsioonid tahaplaanile lükkama.
Seepärast me tõmbasimegi jaanuari kuus tumedad vammused selga, poseerisime lapsepõlvekodu elutoas, kus alati enne uhketes kostüümides ja näomaalingutes pildi tegime. Ilusad mälestused! "



Sellised olid minu pildid fotovõistlusele. Oleks saanud kindlasti paremini, kuid lühike ajaline piirang pani veto peale ning enamus neist pilte sündis suht viimasel hetkel. 😊





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar